Rattaga Savonlinnast Lapeenranta 2.

Retretti'st tulles keeras ilm ilusaks.
Õhk oli küll jahe, kuid päike paistis.
Tee oli mõnus.
Ikka hooga alla ja ähkides üles. Paremale, vasemale, alla ja üles.
Huvitav. Ja tõeliselt ilus.

* Punkaharju on üks Soome tuntumaid looduskauneid kohti. 7 km pikkune kitsas mäeseljandik eraldab üksteisest Pihlajavesi ja Puruvesi järve. Punkaharju tekkis viimasel jääajal umbes 10 000 aastat tagasi mandrijää sulamisel, kui veed kandsid siia kokku liiva ja moreeni. Teadlased usuvad, et mäeseljandiku moodustamine kestis ligi 30 aastat. Oma nime on koht saanud arvatavasti seal kunagi elanud Punka-nimelise kala- või metsamehe järgi. 1803. a läbi Punkaharju reisides sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust nii vaimustusse, et ta käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Looduskaitseala moodustamiseni jõuti küll alles 1844. aastal, praegu on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Kuna olime juba reisu alguses paika pannud, et tähtis pole mitte kilometraaž, vaid elamused, siis polnud põhjust pingutamiseks. Vabalt sai nautida ümbritsevat.
Järved, kõrgendikud, majad, põllud, loomad, metsad.
Sel päeval sõitsime pikima maa maha.
Ööbimiseks keerasime järjekordse järve kaldale.
Koht oli ilus, kuid üsna neemekese tipus oli auto.
Sellest hoolimata viskasime kotid maha ja asusime poolekssaetud paadipooltest ehitatud tuulekojas õhtusööki valmistama.
Tuul oli, jahedaks läks.
Sõime, puhkasime, lahendasime ristsõnu.
Millaski tuli randa paat, mille omanik autoga ära sõitis.
Autoalune koht oli loomulikult kõige sobivam telgi ülespanekuks.
Kuna aga mullakint vaid paarisendine, siis vaiad maasse ei hakanud.
Ega midagi, ratastelt espandrid maha ja raudkivid abiks.


Siis tuli auto tagasi, sama mees koos kahe poisiga, pojad ehk.
Koht hõivatud, kehitasime naeratades õlgu.
Siin on rahulik olla, seletasid poisid.
Peaasi, et prahti eriti maha ei jäta.
Polnud mõtteski.
Omad sodid korjasime igakord kenasti kotiga kaasa esimese prügikastini.
Sõbralikud inimesed.
Istusid paati ja läksid kalale.
Meil kõht täis, rammestus keres ja õues tõmbus jahedaks.
Tuul oli külm.
Mis muud kui telki ja unevalmis.

Öösel hakkas sadama.
Äärmised said märjaks.
Tuul ei vaibunud.
Hommikujook oli soe ja väga õige.
Tagumine meist sai selga kollase turvavesti.

Mõne kilomeetri pärast jõudsime Parikkalasse.
Läksime kohvikusse sooja.
Sest ilm oli jahe ja niiske.
Kook oli pagana hea.

Külastasime loomulikult iga kirikut, mis teele jäi, küsisime teed muude vaatamisväärsusteni.



Ja siis hakkas sadama.
Õnneks mitte tugevasti.
Üks meist laulis jõululaule, igal päeval, õhtul ja hommikul.
Mis niisket olekut ja u 12 kraadist olu silmas pidades polnudki nii üllatav või kohatu.

* Parikkala skulptuuripark. Parikka harrastuskunstniku Veijo Rönkköneni aastakümnete jooksul tehtud ja kogutud betoonskulptuurid, mis nüüd tema isiklikku aeda täidavad. Kunstnik lubab lahkelt aeda ka külastajaid.














Linnast u 10-15 kilomeetrit väljas, sõidutee ääres, asuski juhatatud koht.
Terve maja hoov oli täis kujusid. Klaasist silmade ja säravate hammastega.
Ootamatust puude vahel.
Kohati sammaldunud ja lagunenudki.
Kel tigu kõrvas, kel herilasepesa õla peale juuste varju ehitatud.
Kõnniteeplaatidel igal oli jala või käejälg.
Huvitav ja kaunis.
Täis nutikaid pisiasju, mille nüansside tabamiseks oleks ikka pikalt pidanud koha peal viibima ja süvenema.

Edasi sõidame, suht vene piiri ligidal, mööda Karjala teed, mööda Muuseumi teed.
Kord sõidutee ääres, siis jälle suure kaarega rahulikumates kohtades.
Jäljeks ikka pruun silt valge rattaga teed ja suunda juhatamas postidel.

Soome on ilus ja metsik. Vähemasti see, mida nägin.
Jõhvikad ja kaljurahnud, kivine ja karge, järvederohke ja ebatasane.
Hoolimata suurest veerohkusest ja ohtratest võimalustest, ei ajanud välistemperatuur miski moega mind vette, ujuma.
Ei, loomulikult oleks võinud hullem olla, aga no kui ei kisu, siis ei pea.

Õhtuks piilusime kaardilt jälle uimarantaa kanti.
Esimese hooga panime napilt mööda, kuid juhatuse peale leidsime saunaderohke liiva-kivi-ranna.
Telgi jaoks oli plats. Oli puukäimla. Oli sauna ees katusealune.


Vesi oli nagu tegelikult soe, aga õhk jahe.
Hoolimata sellest käis vapraim meist pesus-ujumas.

Öösel hakkas sadama.
Ja sadas nii 10 tundi järjest.
Mille tulemuseks oli läbivettind telk, paar märga magamiskotti ja üldine kontideniulatuv niiskus.
Hoolimata sellest sai järveäärse sauna varikatuse all hommikujoogid-söögid valmistatud.
Priimus oli omast käest.
"Kuradi külm on
kuradi-kuradi külm on!"
See sai tunnuslauluks.

Mingite tundide pärast vihm taandus.
Imatra linn oli tosina kilomeetri kaugusel.
Peas liikusid mõtted kohe linnas bussi, Helsinkisse ja laevaga kodu poole põrutada.
Linna jõudnuna algasid ebaõnnestumised.
Kahe tunni jooksul linnas läks 2 tagumist rattakummi.
Autod ei lasknud sind enam üle tee.
Siuke nõme tallinna-tunne tuli peale.
Ei olnud hea ja sõbralik.

Vihma kallas hoogudena.
Miskil rattakummivahetustunnil sai kuhugi hotelli vastu raudaiale telgikatted-magamiskotid tuulduma laotatud.

Kui 2 meist infopunkti teavet koguma läksid, sattusid nad telekast nägema seda kaunist lõiku teleülekandes, kus Eesti Kanter kulla heitis.
Sobiv ajastus!

Rattad korras, kanalid ja tammid üle vaadatud, jonnaka kangekaelsusega edasi.
Lapeenranta poole.
Seal liivalinn-kindlus-ehitis-misiganes.
Nii me arvasime.

Sõitnuna õhtuni, hakkasime piiluma läbi seenevihma öömaja suunas.
Rand, paadikuurid, telgile puudealune ruum...
Vaatame veel natu edasi.
Seal ta oli.
Just see, mida vaja!

Suur varikatus, mille alla mahtus nii magama kui rattaid kotte hoidma.
Majja sisse ei hakanud loomulikult murdma, kuid katusealune oli olemas.
10 minutit peale maja ja ümbruse uurimiseks peatumist hakkas karm padukas.
Paari röögatusega said rattad vihmavarju.
Ja tuvastatud, et koht on ööbimiseks parim!

Kõrval jälle saun-kämping ja kuivkemps.
Varjualuses sauna ees õhtusöök, soojad riided selga ja unele.
Lihtsalt, koormakile alla, matid peale ja magamiskotiga otsa.
Sellel öösel sadu ei kuulnudki, kuid hommikul oli udu järvel vägev.
Hommikujook, võileivad ja Lapeenranta suunas.

Ja siis hakkas sadama.
Esimese hoo kätte saanuna ootasime paarkümmend minutit bussipeatuse varju all, et jääks järgi vihm.
Nagu jäigi.
Kuid siis kestis edasi.
Poole tunni pärast oli juba mõttetu, märg ja jäiselt külm.
Lihtsalt uhasime.
Oma paar tundi, paar korda eksides, tagasi tulles ja vahetpidamata ilma ja midaiganes kirudes.
Igatahes nüüd edasi kasvõi läbi pussnugade. Bussile ja sooja. Laevale ja koju!

Läbi küsimiste ja eksimiste bussijaama jõudnuna läbimärjana (ma pean silmas LÄBI märjana, nii et pesuni ja sussist pidi vett välja valama), jäi vihm loomulikult järgi.
Igatahes, väike kostüümidraama vastavalt võimalustele ja bussi.
Ja siis toimus miski arusaamatus, igatahes jõudsime küll sama bussiga, kuid u 2 tundi hiljem kui teada, kohale
Aga see selleks.
Siis koos oma märgade kottidega ralli läbi Helsingi sadamasse, 10 minutit enne laeva väljumist, rattad autodekile ja olimegi paigas.
Paras loksumine.
Tallinnas.
Krdi külm on, ausalt.

Kodus.
Soojas.
Soe dush, puhtus.
Oo. mis õndsus!!!

Ilus reis oli.
_______________
*Info

Boonus

Krdi mõnus on süüa sooja pliidisööki keset suurt ekspressipäeva halli ja niiske taeva all, arvuti ees, koduloom äsjasaabununa kõrval, soe ase ja vesi siinsamas...
Puhkus.

Sain magistrantuuri sisse!
(Kummaline, et see mulle enesele nii urrima tähtis näib)


Reisijutt tuleb kohe-kohe.

Rattaga Savonlinnast Lapeenranta 1.

Alguses oli äike.
Selline tugev ja mürisev ja lootusetu ja ohtralt märg ja pani mind lisama tugeva koormakile kotiveerde.
Laeval.
Rattad alla autodekile kinni seina äärde ja söögisaali.
Hulka söömat kõhtu ja võileib teele.
*
Tibas vihma.
Bussijaama. Piletid tasku ja rattad alla ootesaali.
Rattad ja kotid bussi, ise ka.
Kohaliku ülimeeldiva kombe kohaselt tõstab rattad bussi alla pakiruumi bussijuht ise.
Nägime hobuseid ja lambaid ja jaanalinde ja veiseid tee ääres.
Ja neid kivirahnusid, millest tegelt tee läbi raiutud on.
U 6 tundi hiljem staff maha ja tere Savonlinna!
*
Kuna kell juba hämaraks tõmbumas, siis siva randa, haljasalale telkima.
Kõrvale jäi katusealune, et kui...
Katelok tulele, kuum tee ja võileivad.
Ja magama.


Paik oli väike saareke, sillaga rannani, ümbritsetud partide ja veesõidukitega, vesilennuk kaasa arvatud.
Hommikukohvi, asjad kokku ja linna kaema.
Vahepalana linna teise serva bensukasse rattakumme täitma.

Linn kolme saare peal asub.
Turule, toomkiriku juurde ja siis tagasi Olevinlinna kindlusesse.
Kõrgus see ju eelmisest õhtust saati linna servas.
Suur.
Kindlus.
Muuseum.

* Olavinlinna kindlus. Keskaegne kindlus Kyrönsalmi saarel on üks Soome tuntumaid ehitisi, mida peetakse Skandinaaviamaade paremini säilinud kindluseks. Lossi rajas 1475. a Taani rüütel Erik Akselipoeg Tott, et kaitsta maad idast tulevate vaenlaste eest. Sündmusterohke ajaloo jooksul on Olavinlinna näinud palju lahinguid. Ooperihelid kõlasid keskaegse kindluse võlvide all esimest korda 1912. aastal ning nüüd on kindlus igal aastal ooperi- ja balletifestivali pealavaks.

Kaljule ehitatud, sillaga maismaani.
Üllatuslikult giidita tasuta.
Kahurid, kivirahnud, teadmistetahvlid.
Kohati on näha, kuidas kaljud kasvavad läbi põranda.
Huumoripanuse lisas WC-s seinal ainus silt. Venekeelne. Mis palus jalgupidi potile mitte ronida...
Kindlus oli võimas.
Taevas oli pilves, madal ja hall

Peale lõunat võtsime suuna edasi Kerimäele.
Õhus oli niiskust, kuid oli veel soe.
Linnuvaatlustorn. Ronisime ülesse.
"Kunagi ööbisime sellises. Jääks täna ka siia?"
Mõeldud, tehtud.
Aga enne Kerimäe kirikusse.

* Kerimäe kirik. Savonlinnast 20 km kaugusel asuv maailma suurim puukirik ehitati 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Seepärast otsustati ehitada uus kirik, mis sobiks paikkonna 12 000 elanikule. Legendid räägivad, et kirikuehitajatel läksid segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur, kuid kohalikud vaidlevad sellisele “tagurlikule infole” visalt vastu. Poolesaja meetri pikkusesse ja laiusesse kirikusse mahub kokku viis tuhat inimest. Kiriku projekteeris arhitekt Gransted. 42-meetrine kellatorn ehitati kirikuga ühel ajal. Kogu kirik on ehitatud käsitsi.


Võimas oli see tõesti, nii seest kui väljast.
2 rõdu.
Hallikasvalged toonid.

Poodi, supimaterjal ja tagasi torni.
Rattad alla, kotid üles, koormakile kõige alla, matid ja kotid peale.
Katelok tulele ja supp keema.
Hea supp, porgand-kartul-nuudlid.
Veidi luusimist järvekaldal.
Miskid vennikesed veel omad telgid võsa vahele püsti olid tõmmanud.


Veidi eemal olid paadikuurid ja vaibapesukoht.
See on selline suurte vannidega ja veega koht, kus saab tuua kõik omad kaltsuvaibad, need puhtaks küürida, ära loputada ja kuivama visata.
Ülimalt inimlik, ma ütleks.

Inimlikkusest veel.
Soomes on rattateed. Kohe päriselt RATTATEED. Mis ei lõppe ootamatult ära eikuhugi, mille ülekäigukohad ei ole viie tolli kõrgused järsakud, vaid ülima püüdlikusega sujuvaks ja tasaseks kallutatud, kus autojuhid, kui vaja, vastassuunavööndisse tõmbuvad sinust möödasõites, kus lastakse sind pea alati üle tee ülekäigurajal...
Sõnaga, Soomes on mugav ja hea olla rattur.
Mujal pole ma käinud, rattaga, seega ei tea.
Rattureid on palju. Rattaid on palju, väga palju.
Pannakse nad lihtsalt kuhugi, tagaratas ehk vaid lukku, ja kogu lugu.
Meil muidugi on võrreldes kohalikega ikka uhked rattad, firmad ja funktsioonid ja puha.
Vastavalt vajadusele.
Inimesed on sõbralikud, vastutulelikud, kuid mitte pealetükkivad.

Linnuvaatlustorn.
rannas on muidugi ka ilusama vaatega paiku, kuhu võiks telgi üles lüüa, kuid vihmaoht on ikka kohe päris.
Jääme torni.
Õhtul tuleb sadu.
Selline korralik.
Meil aga katus, uraa-uraa.
Miskid tüübid ülesroninuna ja meid magamas näinuna kiljudes taas alla pagevad.
Külm pole, märg ka mitte, tuulgi ei tee liiga.

Keegi laulab.
On 5-6 tuuris, tuvastan valguse järgi.
Keegi laulab, mehisel kaunil ja kõval häälel.
"On see päriselt?"
Jah, vastab kõrvalmagaja.
Piilun üle ääre.
Mees koera jalutamas, laulmas ja vilistamas. Ilusasti, kusjuures.
No midaiganes.
Kohvivesi tulele.
Pudru, toimetused ja pakkimine.

Sel päeval paistis isegi päike.
Natuke tuli hommikupoole ikka seenekat ka.

Retretti kunstikeskus. 34 km kaugusel Savonlinnast asub üks Skandinaaviamaade suuremaid kunstikeskusi Retretti, kus näitusepinda kokku üle viie tuhande ruutmeetri. Pooled näitusesaalidest ja suur kontserdisaal asuvad maa all kaljudesse lõhatud koobastes. Retretti tuleb ladina keelest ning tähendab puhkust ja rahu. Aastate jooksul on siin toimunud silmapaistvaid näitusi – Rubens, Marc Chagall, Pablo Picasso, Ilja Repin, Salvador Dali.

Vot see asi jättis mulle mulje, eriti see kaljukoobaste osa. Meenutas natu Ülgase koobast, aga oli ikka mõned korrad suurem. Hämar, pildistamine keelatud. Niiske ja jahe. Vesi siin ja seal. Taiesed. Kontserdisaal. Ka korra juba Tallinnas nähtud Peeter Lauritsa Võrumaa fotod.
Edasi Kalevala ehtekunst, Vene Trofeed - isekomponeeritud sõjard-riistad, edasi, kõrgemale, maalid. Eero Järnefeldt. Meenutab meie Köhlerit natu.
On ka Repinit ja veel nii mõndagi.
Värskendusruumis, daamide omas, said kolm naist ka oma pead ära pestud.
Matkarõõmud, mis seal ikka.
_____________________
* Info 2004 aasta rattaretkest

Leigo mehaaniliste loitsudega

Kui kohale jõudsime, oli kontsert juba alanud.
Otsisime parimat kohta telgile. Leidsime.
Kahte nööri jäi kinni hoidma puupakk ja kolmandale sai lihtsalt autoga peale sõidetud, kuna maa suht vaiavaenulik oli.
Matt lebotamiseks kaasa ja lavade juurde.
Tee ääres on okastraat ja selle taga militaarsus autode ja inimeste näol.

The Dynamite Vikings. Mõnus jazz.
Tuli tuttav ette, kuni meenus, et talvel sai teist just kuulamas käidud.
Lava järvel pisine, ekraan kõrval aga suur.
Vaata kumba tahad.
Parim viis oli muidugi lihtsalt taevast vaadata ja muusikat endast läbi lasta.


Ultima Thule, mulle kuulmata lood ja ka vanad head.
Nostalgiahetkeke, äratundmisrõõm ja mida kõike veel.


Taamal künka peal hakkasid suitsema heinakuhjakesed.
Vahetevahel paiskusid järvest välja kõrged veejoad.
3 eskavaatorit seisid nukralt veepiiril.
2 paati sõudsid mööda järve ja asetasid veele põlevaid küünlaid.

"Me ei saa siit minema, nii et laulame edasi," sõnas Sibul, kui avastas, et lavalt äraviiv transport pole veel saabunud.
Lennelda priiks.
Mulle sobis see täiega.

Siis taas paus. Hakkas hämarduma. Esimene lava parvetati järve teise kaldasse.
Militaarmasinad tiirutasid ümber rahva.
Suure aplausi saatel möödus autokastitäis No-Big-Silence'it.
Teisel pool järve käis äge askeldamine.


Ja siis, hämaras, prožektorite ringi sähvides algas õhusireen.
Ja muusika.
Ekraanil vahetus ansambel otse lavalt igaste muude mälupiltidega.
Muusika oli kõva ja võimas, NBS on tasemel igati.
Korraga sööstis puude tagant üle pea reaktiivlennuk (või kuidas iganes seda lapikut kolnurkse kujuga sõjalennukit nimetatakse). Kadus üle peade, et tagasi tulle ja veel paar korda üle tuhiseda.
Eskavaatorid ei seisnud enam kurvalt, vaid tiirlesid ümber oma telje, kord kopp maadligi, kord taevassetõstetuna.
Okastraadi taga lõhesid asjad (miinid? granaadid?). Igatahes maapind värises, paugud olid vägevad ja veest kerkis aeg-ajalt kõrgeid veesambaid ning maalt kerkis mulda.
Siis tulid soomusmasinad.
Lõkete vahel keerlesid märgutuled, eskavaatorid tõstsid kopaga vett.
Lõppeks veeretati mäelt alla suured põlevad kerad, põlema pandi suured jooned.
Ja siis saabus vaiksem hetk.
Ja siis oli see läbi.
Võimas!
Ehkki meenutas vägisi Pink Floyd'i The Wall'i.
Aga võimas siiski, täpsed ajastused ja vaatemäng.
Suurte sõjamasinate muusika.

Eluolu nagu ikka, ühed askeldavad ja lärmavad õhtul, teised alustavad päeva varem.
Aga see on juba midagi muud. Koidikud on enamasti vaiksed.

Õnne pole mänguasi, ära mängi temaga

Ma pole armunud elusse.
Ma elan.
On see taak või kink, oleneb. Meeleolust ja olukordadest.
Aga mõeldes pisut.
Teema.
Metsataguse vihjena siis nii.
Mis teevad mu elu elamisväärseks.

*Armumine. Jah, mulle meeldib tunda end lahti maast ja valitud, üleilma, hoolimatult hoolivana ja tiivutult lendavana, ikka ja jälle pinnale ja kõrgusse...
Valutada kaugelt ja rõõmustleda lähedalt.

*Tuli. Nii lõke kui kamin, küünal kui ahi.
Elus tuli oma viisakal pinnal.
Tema ees avanevad hinged ja pildid, nii tulesnähtu kui minevikust silme ette kerkivad.

*Vihm. Vihm, kui ees, kusagilgi ootamas soojem-kuivem koht, on lihtsalt hea.
Oled märg hetkeks, ja siis?
See on ju ainult vihm.
Eriti soe suvine, olgu tirts või padu.
See annab elu.
Kõndida halli taeva all, kui kõik on kuhugi peitunud, olla üksi ning puhastuda.

*Naeratused. Tead neid naeratusi, mis täitsa uskumatutel hetkedel Sulle suunatakse. Täitsa uskumatute inimeste poolt. Või ka omade.
Need pole lihtsalt naeratused, huulekõverused.
Ma mõtlen seda omakstunnistamise tunnet, heasoovlikkust siirast, sooja mõtet teise suunas.
Ja olgu see suu- või silmanurgas.
See on.

*Muinasjutud. Mulle meeldivad lood. Inimeste- või muinaslood.
See annab juurde mulle selle mõõtme, mida keegi mõõta ei saa.

*Loodu. Nii Looja kui inimese ponnistused nägemusi kujusse suruda.
Mõni üritus on vastukajaline.
Minus eneses.
Kui haakub, siis haakub.

*Rahu. Ülemaailmset, jah, paluks.
Aga muidu sobiks ka see, et kuulataks ja ei karjutaks.
Ja kui püütaks arvestada.
Ja ei oleks miskeid hulle kõigutamatuid eelarvamusi.
Ja siia RAHU ehk tasakaalu alla käivad ka need hetked, kui üksi vastu seina, peeglit või taevast seisad. Üksi, nimetult ja ausalt.
Mingu selleks aega palju läheb.
Ja pole ma ju kiirabi, papp ega politsei, et 7/24 kättesaadav pean olema..

*Sõbrad. Kummaline on see sõna, mille definitsiooni ma ei oskagi kohandada oma elule.
Ma tean neid, kes on.
Kes on läbikatsutuna heas ja halvas ikka olema tulnud.


Need siis asjad, mis mulle hingerahu ehk õnne annavad.

Elu Kunst

Chintis Lundgren. "Partenaire de la vie gay". ArtDepoo galeriis.
Juba hoone ise on sürr. Vabrik, tootmishoone, misiganes ta kunagi olnud oli.
Teisele korrusele ja seal ühes suures laoruumis (?) kunagises ongi pildid.

Selged, lihtsad ja lummavad.
Värvid ja esemed, inimesed. Ilmed, aimatav. Pildil on lugu taga, igal.
Ja vürtsi lisavad pealkirjad.
Olin tegelikult üllatunud, et autoriks nooremapoolne eestimaalane.
Mitte, et pildid vanusest või maalusest muutunud oleksid.

Ja siis ilmus nurga tagant kass. Tokerjas, räsitus, pikakarvaline, kaelarihmaga ja tegi nõudvalt Njäu. Arvatavasti oli see siiski kirburihm, miks muidu üritas ta mu vastunäugumise peale oma koduloomi hõõrudes minu soki sisse ümber kolitada. Trepil oli prügikasti kõrval ta söögikauss.

*

Edith Piaf. Film.
Kui end mitte lasta pisiasjadest häirida (faktide moonutused, süžee hüplikus ja kohatine sisutühjus ning näitlejameisterlikkuse võrdlemine ettekujutusega olnud persoonist), oli see kakspooltundi täis vagast väge. Hääle väge, hoolimatu elujõu väge. Ja selle turjal, laulude turjal, nende kuklas kajades oli kõik õige.





Otse kinost külla, seltskond, õuegrill.
Läbi öö ja surnuaia ning muugi ratastega tagasi.
Öö täis lähedust ja puhtsüdamlikku und.
Hommik helge ja Piafi muusika saatel tööle end tantsitud.
Tänase päeva kuklaraadio repertuaari pole vist raske ära arvata.
Olla terve päeva nii naerul, äraolev ja särav, et kolleegid peale märkuste ka kadedaks muutuvad.
Saada sõnumeid ja kõnesid headelt, harvakostvatelt.
Ja tunda, et parem osa on otsapidi käes ja tulevik natukenegi enda teha.
Hakka või pelgama, mis sest asjast saab sedasi.

Naer ja tervis ja muud

Jabur ta ju on, aga minult pressib selle loo kuulmine alati vähemalt kõkutamise välja.

*
Teisipäe kõrtsus, ja ma tundsin end pagana hästi ja suisa eufooriliselt.
Laupäehommikul tulevase pulmitajaga kinos, kus naersime südamest ja häbitult.
Siis üks-kaks-kolm ja kaaslasevahetus ning sobivas kohas paraadi kiibitsema. Hullunud votugraahvid tahtsid surnuks trampida.
Ilus oli. Kurb oli vaadata pigem neid järgnevaid rühmitusi oma keelumärkide ja hüüetega. Politsei tegi head tööd.
Õhtune-öine pidu oli, nagu oli. Helge tunne on jäänud kõigest hoolimata ja just selle kõige pärast, mis oli.
Jah, olen jälle armunud!
Ja hing on nii pagana vaba ja 4 päeva pärast hakkab puhkus!
Elu on lill, täiega.

Süveöö hüljes. Paadiga Soomaal.

2 auto-paaditäit tegelasi Saarisoole, sealt retke algpunkti, sinna rippsilla juurde, misiganes koha pärisnimi oli.
Paadid vette, rahvas-kompsud sisse, suund kätte ja aerutama.
Esimene pooltund rahulik.
Teadja teab, et öösel läheb pimedaks. Ja külmaks. Ja et pimedas on sant randuda.
Kuna paatisaamisega suht kiire sai, siis teeme peatuse kaldasse.
Pooled kaldale, pooled paati kinni hoidma.
Võsa vahele hakkas veepealolijate karjeid kostma, et puu ja puu, tulge kähku!
Nu kiirendatud tempos siis hädasolijate juurde.
Puu peksab! Harry Potteri killerpuu! Siva paati ja eemale!!!
Ok, saamegi siis kaldast lahti ja eemale.
Mis juhtus?
Peatuskohal kasvas õunapuu. Paksult täis väikseid õunu. Ja kui miski rabin või tuuleke, siis hakkas neid seal rahena alla tulema.
Põhjus paanikaks.
Edasi jõe peal olid terved parved õunu ringi ujumas ja oksarisu taha kogunemas.
Nüüd hakkas minema niiskeks, külmaks ja pimedaks.
Riided selga, mis muud.
Udu tõusmas jõelt.
Ritsikatesirin.
Kas lind või nahkhiir hääletuna üle liikumas?
Lind.
Kuna sõudja seljaga sõidusuunas, siis silmside vastasistujaga ja mäng vasakule (siis pidi vasaku aeruga tõmbama), paremale ja otse. Omas pöördvõrdelises loogikas see just nii töötaski. Paat läks vasemale vasakuga tõmmates.
Laial rahulikul jõel polnud probleemi.
Paar kitsaskohtagi sai aeru lahtilükkamistokina kasutades läbitud.
Erinevalt kanuust vajab paat aeruga lahmimiseks ruumi.
Aga eks harjub ja õpib.
Möödasõidetud hoonetest kostub laupäevaõhtust melu.
Elämä on laiffi! röögib üks kitarristunud noorsand juba eemalt. Muid sõnu ega tuure ei paista ta teadvat.
Varsti ilmuvad esimesed tähed ja on raske näha, kummalt poolt eesolevat puhmast läheb lai vesi.
Paadininas istuja on moondunud taevassevaatavaks sissepakitud käilakujuks, ahtrisolija kohandub paadi anatoomiliste iseärasusetega ja tahab süüa, 2 keskmist vahelduvad juhatajast aerutajaks.
Miski hetk aitab vaid taskulamp eraldamaks kallast veest.
Tähti paljuneb, selged, suured ja madalad mustrid.
Kuu. Täispoolik, kuid särav, madal ja suur.
Augustitaevas.
Langevad tähed. Kolme nägin.
Vaikne.
Aerusolin.
Vasakule, otse.
Udu on kolinud jõelt kallaste kohale.
Kivile otsa (no ei näe!).
Veidi pusimist ja lahti.
Tähed.
Kuu viskab puude vahelt tulles tugevat valgust, siis hääbub jälle võsa taha.
Kuuvalge vesi niriseb aerulabalt musta vette...
Taevavalgusesse kaldal tekivad siluetid.
Hobused.
Liiguvad, hirnuvad.
Pimedas, udus.
Miski krabin kaldas, robin lausa.
Aerud veest välja, kuulatus, taskulamp.
Valgusvihku ilmub suur valge tähniline hobune.
Siil udus oma naturaalseimal kujul.
Selja taga tal veel paar isendit.
Krõmpsutavad veepiiril mahlakaid taimi.
Hirnuvad, peeretavad, lähevad edasi.
Nii ka meie (hirnumine välja arvata).
Teine paat on kuuldekaugusel, näha vaevuaimatava musta laiguna.
Kui just kuuvalguses valgena ei paista.
Vaikus, aerusolin, kaldaudu, tähevalgus, Kuu intensiivsed sähvatused.
Kui Kuu otse ees, on vaja silmi käega varjata, et näha eesolevaid oletatavaid takistusi.
Keerame vasakule. Koos jõega.
Nüüd Kuu selja taga ja valgustab sobivalt tulevikku.
Siiski piisavalt hämar, et mitte märgata üht veealust kivi.
Ja sinna otsa me jäime.
10 minutit pusimist aeruga igast servast tõmmates ja tõugates, siis aga teine paat appi hüütud.
Polnud ju mingit lusti suht sügavasse (üle põlve või puusagi) vette öösel tuterdama ja paati lükkama minna.
Teine paat tuleb, haarab paadininast ja tõmbabki meid kivilt ära.
Kivil istus väike konn...
(Selle laulukese lõpu tänapäeva nooruse varianti ma polnudki veel kuulnud...)
Tunnid lähevad.
Hakkab vaikselt juba heledaks minema taeva altservast.
Seal on kosk, sealt lähme ükshaaval läbi, juhendab teine paatkond.
Ja siis me vaatama, kuidas nad kivide otsas istuvad.
Ja siis me näeme, kuidas nad võiduhõikega teisel pool kividest lõksu on.
Mis siis ikka, eks teeme ära!
Esimene raks ebaõnnestub.
Saame lahti ja tagasi.
Nii, nüüd on vaja hästipakitud isikud ümber pakkida.
Raskus tahaotsa, hoog sisse ja...
Kolks, kolks vastu kive ja tsupsti läbi!
Osavad!
Hakkab tasapisi valgenema.
Ja järsku olemegi kohal.
Paadid kaldasse, inimesed-kodinad välja, päästevestid majja ja ongi kõik.

Raba jääb teiseks korraks.

Uni murrab, ka juhti.
Päike hakkab tõusma.
Jänes, põder, haugas.
Lademetes toonekurgi.
Magavad lehmad.
Bensukas kohviabiga.
Kodus.

Sa oled õnnelik inimene?

"Sa oled õnnelik inimene, Sul on olnud... Sul on... Sul pole kunagi olnud... Sa oled tundnud.... näinud... kogenud... Sa ei tea... "
Kust tead Sina mulle öelda, olen ma sellest õnnelik või mitte, et ma olen selline, nagu olen?
Et minu, minu PÄRIS õnn ja õnnelikkus sõltub neist asjadest, mille puudumine/olemine Sind mitteõnnelikuks teeb?
Sageli kihvatab, kui kuulen jälle: "Sina oled õnnelik, Sul on/pole nii... nagu minul ja mitmel teisel".
Ok, on/ei ole, ja siis?
Peaks see teadmine mind PÄRISELT õnnelikuks tegema?
Krdi lihtne oleks olla permanentselt õnnelik, kui seda annaks seesama teadmine, et keegi PEAB Sind õnnelikuks mingile endale teadaolevatel põhjustel.
Eksole, oma tunded ju pole olulised.

Sry, inimesed.
Jätke minu õnn mu oma otsustada.

P.S. Ei midagi konkreetset.

Loomade hooldekodu

Ma küll arvan, et see pole uus idee.
Kuid kas on kusagil koht, kuhu oma surevad-vanad koduloomad hooldada võiks viia?
No et käiks neid nagu vaatamas ja ootaks seda Ühte Telefonikõnet?
No nagu inimestegagi tehakse?
Oma tagajalgadest halvatud koera, kes sul vanadusnõtruses muidu terve maja täis roojab, kuid siiski saba liputab su tulles ning truude silmadega otsa vaatab, annaks lihtsalt teenustasu eest kuhugi hooldada. Olla.
Võtmata endale tapmisotsust.
Lastes loomal minna omaenda teed, ise seda pealt nägemata iga hetk.
Sest on ju üks asi näha looma surmahetke, teine asi ta aeglast suremist ja hääbumist päevast päeva.
Inimesest ma praegu ei räägi.
Räägin loomast.

No lihtsalt mõte selline.
Et kui on juba loomade hotellid ja surnuaiad, siis miks mitte ka see?
Huvitav, kas oleks soovijaid sellele teenusele?

Kuidas veeta õhtut

Ehk 1,5 tunnine film 4 tunniga.

Sooh, jõuad koju, viskad ihuriided ning enese vee alt läbi (palav ju, urr küll) ja sätitad end arvuti ette.
Valid välja filmi.
Kerge, komöödilise, jubanähtud.
Asetad masinasse.
Tõstad poest toodu välja.
Soojakartlikud ja mittekohevajaminevad külmakappi.
Korrastad kodulooma elamise. Sügad teda ja annad jupi hakkliha.
Istus, paned filmi käima.
Kell on u 18.
Vaatad oma 20 minutit.
Aeg söök kõrvale vaarima panna.
Igaks juhuks pilk kõigele vajaminevale ja avastad, et üks kindel komponent on täiesti otsakorral. Nii ei saa.
Kui oled juba laia kaarega koju tulles hakkliha ja muud hankinud, ei saa ju lasanjet vaid vastavate üsnavajalike plaatide puudumise pärast tegemata jätta.
Kirumisega õueriided selga ja lähimasse suurde poodi.
Seal, just seal on õige sort lasanjeplaadikesi.
Oi, järjekorrad!
Ma pole ainuke närviline.
Näh, saigi pea pooltunnikesega hakkama.
Nahka jahutades ekraani ette taas filmi vaatama.
Teatud-nähtud üliigavas kaksminutis kööki kastet tegema.
Ja edasi iga 10 minuti takka filmi pausile pannes midagi tükeldama ja lisama.
Kui asi ahjus, on filmist pool vaadatud.
Nüüd saab rahus pea veel 20 minutit ekraani jõllitada.
Sooh, söök valmis. Kaussi jahtuma.
Näh, telkust tuleb just põnev dokumentaalsaade.
Vintispäi tööl.
Nujahh, väike mõtiskelu antud teemal.
Ok, saade läbi, film ekraanil ootel.
Veel veidi filmi.
MSN ärkas.
Miski 20 minuti jooksul 2 minutit filmi ja paar minutit MSN-i vestlust. Vastavalt kastide värvusvahetuskiirusele.
Ok, jutud räägitud, kõht täis, ja saabubki õnnelik finaal me filmilool.
Kell on 22.

P.S. Mõnikord on vaja neid mõtetuid tühjategemise õhtuid.
Olla iseenesega, omas kookonis.
Vahtida ajatult seina, ühte punkti või aknast välja.
Eks ole see pigem vaade enesesse, oma minevikku ja soovidesse.
Oma Pärisminasse.

Miskit on õhus

Viisin dokumendid sisse. Kooli. Ja üldse mitte sinna, kus võiks loogiliselt jätkata. Tahtmata ära sõnuda enne selgesõnalist sissesaamist. Hetkel on tiba uhke tunne ka.
Sulaselge masohhism on see õppimine.

Homsest folkeerun.

Sinna ja tagasi. Rattaga

Et vahelduse mõttes siis rattaga.
Hüljes rattal.

Et kõik (, no vähemalt osa,) ausalt ära rääkida, siis sai lugu alguse sellest artiklist.

(Kui selgemalt tahad näha, ürita pildile klikata või nii.)

Hommikul rongiga Riisiperre. Sinna lõppeb raudne tee.
Rattad maha. Vabadus!
Kohalik pood likvideeritud.
Nissi kiriku ümber luusima.
Poes pisut süüa tee peale nii igaks juhuks ja teele siis.

Et siis päris algusest. Selja taha jääb piirdega järsult lõppev rööbastee, vahele asfalt ja edasi uus rattatee. Riisipere - Haapsalu. Haapsalu - Riisipere.

Rõemsalt teele.
Eksju, meil pole kiiret? Keerame ikka igale poole sisse, nii vahelduse mõttes, eks?
Jahh, loomulikult!

Esimesed kilomeetrid. Läheb aega harjumaks, et laadungiga ratas on teise kaaluga kui vaid enda ihu kandev. Läheb aega harjumaks, et autode ja inimestega ning nende ootamatustega ei pea arvestama. Läheb aega harjumaks, et on suvi, on ajatus, on tee.

Miski aja pärast Turba. Tiirutame majade vahel ühel ja teisel pool rattateed.
Ehh, ei midagi huvitavat. Tagasi teele.
Teed ilmestamas riietumispausid (külm ja soe vahetusid sellise kiiruse ja intensiivsusega, et sai üsna mitu kehakatete kombinatsiooni läbi proovitud), paar kaunist looduslikku vaatamisväärsust ja entusiasm.

Ristumine peateega ja pirukaputka selle päeva ainsad 2 saiakest kaasa haaratud.
Edasi.
Ees sirge tee, taga sirge tee, kahel pool kõrge võsa.
Peatus. Teeäärsele puuvirnale pirukaid nahistama.
Mõnus on olla!


Risti. Üle 20 kilti teest on läbi. Poest vein joogipudelisse.
Küüditatute mälestusmärk.
Raudrööpad kõrgusse ristina.
Kõigile, keda siin jaamas rongi pandi.
Kõrval kuiv teave, kust ja kuipalju. Nimed.
Ja ikka takkajärgi küsimus, et MIKS?
Miks naised ja lapsed, miks mehed, miks vanad ja väetid?

Ristist edasi ilmuvad teeäärde kilomeetripostid.
32 kilomeetrit Haapsaluni.
Mis siis ikka. Edasi!
Veinilonksud ja peas ketravad viisijupid. Isiklik raadio on hea asi, mis?
Mõned jutukatked omavahel.
Mõned peatused tundmaks, et elu on ilus ja seda peab täiega nautima.

Auto möödumas. Tigedus.
Krt, rattatee ja et mida krdit?
Jube mõnus on jah miskites roobastes jälle ukerdama hakata!
Hüljatud maja.
Ja sellistest mina niilihtsalt ei möödu, ikka nina sisse.
Uksed lahti ja aknad puru, nagu ikka.
Ma ei mõista inimeste vaenu tervete klaaside vastu, ei mõista.
Nagu mahajäetud maja ikka. Kunagi suur elamine olnud, nüüd kolmeks köök+toaliseks korteriks jagatud. Terved sööginõud ja lõhutud ahjud.
Ja joomajärgsed taarad, märgid ööbimistest ja no nagu ikka.
Ja klaasikillud jalge all.
Mis sunnib inimesi asustatusest nii kaugele lagastama?

Veidi edasi seesama auto, mis uhkelt meist ennist mööda tuhises.
Kuid armatuuril miski luba, mis tõendab tema õigust jalgrattateel sõita.
Kuid see maja, mille ees ta peatus...
Ma tundsin selle ära.
Ma tundsin ta ära.
Kuid selle loo räägin ma teine kord.

Ja edasi on tee. On lihtsalt tee ja ligihiiliv väsimus.
Kilomeetrite lugemine. Söögikohaks sobiva paiga otsimine.
Lõppeks otsus, et Haapsalus sööme.
Paliverest alates kaob igasugune ülevaade, kus me asume.
Visadus kannab vilja ja siis ühel hetkel, kuskil võsas, saigi tee otsa.
Lihtsalt.
Edasi oln liiprid.
Kõik. Ei viita, ei juhiseid.
Inimesed ikka abiks. Annavad nõu ja puha. Olgu või vale ;)

Linna me jõuame.
Väliterrass. Kebab.
Esimese hooga hea, mida suutäis edasi, seda soolasemaks muutus.
Õlu läks kui kerisele.
No igatahes miskit kõhus, aeg magamiskoht otsida.
Mere äärde. Sinna ranna taha.
Tühjaksjäetud hooned.
Ja taas klaasikillud. Ohtralt klaasikilde.
Ikka nii ohtralt, et tundus tark ratast käekõrval vedada, talda tunginud tükke eemaldada ja palvetada, et rattakummid terveks jääks.
Koht ilus, vaid miskid autod aeg-ajalt ringi tiirutavad.


Jonn tabab. Seekord mind.
Mulle on üsna vastukäivad asustatud paigad.
Kuid me saame hakkama, vaikselt ja rahulikult, sest väsinud ju mõlemad.
Siin on lõpp, siin on ilus, siia me jääme, on lõpuks otsus mõlemaid rahuldav.

Koht on ilus. Meri, luiged, mööduvad jahid, kaatrid.
Mõned korrad sõidavad autod telgi taha, kuid keeravad tagasi.
Tuul ei olegi nii tugev, kui karta.
Priimusel tee ja väike õhtueine.

Jalutuskäik lähedalasuvates jaburates ja sürrides klaasidelagetates ja rüüstatud tööstushoonetes. Saal tühi, vaid põrand kaetud ruumi ulatuses väikeste konservisiltidega. Sprotid õlis.

Uni tuleb kärmelt. Mõnele vähemalt.

Ümberringi linnud. Kajakad, luiged, haned, miskid veel.
Lobisemist pea öö läbi neil. Pojad ju pubekajärgus pea kõigil.

Hommikul ärkame rabistamise peale. Keegi kui koputaks telgi uksele. Siis paitab katusel linnu vari. Hakkab teine mööda vaia allapoole liikuma, kuni libastub. Lendab taas tipule. Üritab teiselt poolt. Gravitatsioon võidab taas.
Naljakas on ta.

Aga hommik on ilus.
Täpselt selline, nagu üks õnnelik hommik olema peab. Soe, valge, rahulik, väljapuhanud, täis tegutsemistahet ja samas rambelt rahulolev ka mittemidagitegemisega.
Lesime, kuni telgis läheb liialt lämmiks ja linnas on kohvikute uksed juba valla.
Tasapisi asjad kokku ja (ikka ratas käekõrval, klaasikillud ju, frakk, maivõi!) linna poole.
Ma arvan, et leidsime armsaima. Müüriääre (võimidagi sarnast) kohvik. Vaikne jatsumuusika, välilauad.
Tellitut ootama peab kaua. Ja mõni on kannatamatu loomuga ;)
Aga kui saabub, mis saabub, siis on see hea.
Kiluvõileib on meistriteos!
Ja kohvi läheb täpselt õigesse auku. 2 tassi kohe.
Kokkuvõttes jääme rahule.
Usaldades kaaslase sisetunnet jõuame seekord otse rattateeni! ( Kui kokku saavad 2 topograafilist idiooti, siis on selline asi pigem reegel kui erand miskipärast ;)).

Ja nüüd algab väntamine.
Ma ei ütleks, et umbes 60 kilti mul igapäevane norm oleks.
Seega olen valmis milleks iganes.
Uus mäng, mil nimeks Pane Oma Spidomeeter Täpseks.
Avastame, et kahe kilomeetripostivaheline tee kajastub rattal asuvatel mõõdikutel erinevalt. Nii omavahel erinevalt kui ka erinevaid postivahesid mõõtes. Järgnev tunnike ongi sujuvalt sisustatud paikasättimisega. Siiski aparaadikeste, mitte kilomeetripostide ;)
Sest, olgem ausad, tee ise on igav.
Esimene päev oli põnevus, et EHK tuleb varsti midagi.
Sama teed tagasi sõites on tõde end paljastanud.
Sirge tee ees, sirge taga, võsa mõlemal pool miskitki vaadet varjamas.

Aga, tead, ka koos vaikida on hea. Sa tead!

Miski hetk tundub, et tulles olid kohad, mida tagasi minnes enam ei leia.
Nagunii on nad siin midagi muutnud ja tegelikult liigume paralleelmaailmas, kus öö jooksul kaovad asjad. Suured asjad.
Ja teed on nad ka pikendanud. Ja paradoksaalselt läheb see tee mõlematpidi ainult ülesmäge ja vastutuult!
Selge vandenõu, ma ütlen!
Ristis on tunne, et eine on hea ja jalad on kanged.
Ja päike võtab ootamatult intensiivselt.

Ülla-ülla! Siiski on olemas eilne pirukaputka (loomulikult hirmus vale koha peal ja saiakesi õigeid pole seal enam ka) ja ka peatee alles. Ühe kauni vaatekoha siiski kaotasime. Miskid salajased jõud ikka liiguvad turbarabas, kindel see.

Riisipere jõudis kohale oodatust-kardetust varem.
See oli meeldiv üllatus.
Mitte, et nüüd jaksanud poleks, eksole.
Rongini oli natu aega.
Istusime (kujuta ette, saad jalgu sirutada ja istuda lamedal pinnal, ei sadulas!), kohanesime viisakate oludega, kebisime rongi ja siin lõppebki rattaretkelugu.

Mis ma teile siis soovitaksin.
See on kena lõpuviitmisvõimalus.
See on hea trenn.
See on hea liikumis+mediteerimisvõimalus, mistõttu ma pole kindel, et ma seda ei korda.
Igatahes on ta nüüd tehtud!
Ja kahetsust pole grammigi.

Mitmesegast

"Pettu kristlastes, aga mitte Kristuses"
Nii kinnitasin endale kunagi.
Ideed oma olemuselt on ilusad, inimesed on, nagu on.



Mingi hetk on tunne, et nüüd aitab.
Töö. Inimesed. Eks ole ükskõiksus läbipõlemise märk?
Või lihtsalt. Ma ei tea.
Ma pole kunagi tahtnud töötada inimestega, suhelda.
Ja olen seda enamuse ajast teinud.

Isiklikud suhtlemised.
Leiad tegevuse. Meelepärase. Hülgad vanad rajad ja teod. Osaliselt. Harvemini kohtudes, lootes, et teised sama õnnelikud oma tegemistes kui Sa ise.
Ja mingi hetk ongi.
Mingi järgmine hetk polegi Sind vaja.
Ning siis on 1 väike hetk, mil tunned end vajatuna.
Sind ei vajatagi.



Taas loobumine, vabaks andmine. Oma mõtetes.
"Ta on alati olnud, ja nüüd teda enam pole," halas Mattias Kolu-Per'i surres.
Mõnikord on nii, et mõistuses on kõik paigas, südagi ei saa enam haiget, aga kusagil on miski nurk, mis kinni peab ja omaks, endassepuutuvaks loeb.

Lapsena õpib rääkima, hiljem peab õppima vaikima.
See käib kõige kohta.
Võib vaikida, võib tunda.
Võib samaaegselt.

Hingesegaselt siis.
Kuid siiski omas mullis õnnelik olles.

(Selgitusena. Antud traumad pildil on tingitud jalratta ja ihu kokkupõrkest. Juhtub. Tegu pole miski suunatud vägivallatusega, vaid lihtsa õnnetusega.)

Juulikuised hülged. Paadiga Pirital.

No ei olnud Mikid ja ei läinud merele, vaid vastassuunas.
5 + 3.
5 inimest ja 3liitrine vein.
Kiiret ei olnud.
Pardid olid. Nägid saiamaiad välja.
Aeruhoidja loopis neid kaerahelvestega.
Saiamaias väljanägemine asendus üdini solvunud ja etteheitva väljanägemisega.
Pisised pardid on karvased.

Mõni tee on ummiktee, ka jõetee.
Vahelduseks kalamehed, teised veeliiklejad ja ujujad. Kaldal jooksjad.
Ja üks imepisike kummipaadike, millel aer pidevalt ära lagunes. Kuidas keegi töölt koju liikleb, eksole :)
Kui liiga kiviseks läks, keerasime tagasi.
Pirita kloostrit piirava võrkaia taga miskid esinejad keskaegsetes kostüümides. Midagi seal toimus.
Paat otsapidi kaldasse ja soovijad ujuma. Kes riietuses, kes puhta ilma.
Tasapisi tagasi lähtekohta.
Siuke mõnus õhtuke.

07-07-07. Hommik

Algab päev. Ringi liiguvad hilised pidutsejad ja varased koristajad. Ja päike tõuseb...

Meres kasvavad luiged ja kivid.

Kohati hoitakse loodust puuris, aia taga. Inimeste eest varjul.


Kuid päiksesse sirutumast ei piirata saa ükski tara.

Ja nii kaunil sümboolsel ajal, kui 07-07-07 kell 07:07 mõtlen ma Sulle. Ja servapidi kõigile, kes soojana mu maailma kinnitunud on.
Mingu teil hästi, mis muud!

7 tõsiasja, mida mina tahan teile avaldada

Ära märgituna Tiia ja Valgusekandja poolt (vähemasti). Teema, et avalda 7 fakti endast ning nõua sama oma seitsmelt sõbralt.
Vaieldamatud tõsiasjad, mis mu senises elus aset on leidnud:

1. Olen kõndinud puust risti ja seltskonnaga läbi teekonna Tallinna Raekoja plats - Risti - Lihula - Pärnu - Ainaž.

2. Olen ristitud ja leeritatud.

3. Olnud söömata 9 päeva ning ärkvel u 50 tundi järjest. Seda kõike oma vabal valikul.

4. Saanud oma elu esimese palga 8-aastaselt. Rohimise eest. 11 rubla. Ja ostsin selle eest oma esimese käekella.

5. Kannan enamasti nuga kaasas.

6. Pole kunagi pead punaseks värvinud, heleblond ja tumemust on järsult vahetunud korda paar. Loomult blond, tänan küsimast.

7. Toitun ebatervislikult, aga mõnuga.

Sellesama edasisaatmisega nüüd selline lugu, et pooled mõttenimekirjas olijad on üleskutse juba saanud ning suurel osal armsatest pole mulle teadaolevat blogi. Aga kirjutage mulle kiri :)
Kettkirjad pole enamasti ka minu rida.
Aga üldiselt - on, nagu on!

Loomamõtelus

Hundipüha

Ma ei tea, miks enamus peab hundi silitamist kuidagi teoks ja väärtuseks.
Selleks, et tunnetada inimese ühtsust ürgsega, pole ju vaja endal lasta kätt otsast ära järada.
Hunt, loom metsast, ei mõista ju nii, selles koodis, kui me talle mõtteid pähe surume.
Ja ehk on libahundi kaval nõks leivaga nugagi haarata katse meid relvituks teha.
Hunt on hunt.

X says:
aga mis siis kui hunt ei hammustagi?
Steppenwolf says:
hmmm....
Steppenwolf says:
ja põder metsas laseb end rahus sarvede vahelt sügada ja karu lööb patsu ja poseerib Sinuga koos rate jaoks?
X says:
jh, see on minu maailmapildile täitsa sarnane
X says:
inimesed on ilusad ja head
X says:
loomad kah
Steppenwolf says:
jah, ja jänesed-karvakerad hõõruvad end jalge vastu nagu kassid
Steppenwolf says:
krt, mul tekiks küll marutõbihirm sellisel juhul
Steppenwolf says:
tuleb oravake, ühelt poolt, murrab jõuliselt pähkli pooleks ja ulatab jaapani-naeratusega ühe pooltest Sinu poole...
X says:
sellepärast sa oledki nii vanaks elanud. terve mõistus. alalhoiuinstinkt, midagi taolist
Steppenwolf says:
skungid teevad kujundujumist...

P.S. Tegelt ka Hesse sündimisepäev, lisaks kõigile muudele armsatele :)

Kääksud

Vastu tulles delegeeringule. Minu kiiksud.
Niipalju kui ise märkan või kõrvaltöelduna omaks tunnistanud.
Sest tegelikult olen ma ju perfektne.

Toidutegemine
* Oma armsate tiblade ja muiduimelike hirmuks ikka kruupe ja pekki. Ja sibulat.
* Peamised maitseained Vegeta ja sidrunipipar. Enamasti nendega piirdungi.
* Kui teha, siis ikka palju. Põhjendamatult enamasti.
* Kõiksugu riistad ja vahendid võib vabalt tagasi panna ja ära pesta ka toiduvalmimise protsessi käigus. Jooksvalt.
* Mulle ei meeldi süüa ainult söögilaua ääres. Iga muu koht on sama sobiv. Enamasti sobivamgi.

Majapidamine
* Maja peab ennast enamasti ise.
* Asjadel on nende koht ja neis kohtades peavad olema vastavad asjad.
* Jooksurada peab vaba olema igasugustest takistustest.
* Mustad nõud kraanikausis on lubatud vaid vähest aega ja väikeses koguses korraga.
* Triikraud ja tolmulapp EI OLE mu sõbrad.
* Koduloomale on lubamatult palju lubatud. (Aga mis ta siis on niiii armas?)
* Ma pean teadma, mis toimub. (Kui Sa jood ära mu viimase kohvi ja suhkru, siis ÜTLE, palun, ma tean koju tulles uue paki tuua).

Isiklikud nihked (no nagu need eelmised ebaisiklikud oleksid...)
* Kalduvus paanikaks. Mõnikord. Põhjendamatult. Aga ainult mõnikord põhjendamatult.
* Kui uni, siis magan. Miks mitte keset päeva?
* Meeldib olla piisavalt informeeritud ja varustatud. Roti värk.
* Kalduvus pigem mitte teha kui teha. Ja mõnikord oma vormikat nina kohatult toppimiseks kasutada. Aga ma arenen.
* On olemas õueriided ja koduriided. Ja ei mingeid tuhvleid. Villaseid sokke see eest kõigile ja kirssidega, kui vaja.

Ja kui juba läks, siis delegeeriks: Ada Ruu (erilise huviga) ja Kriips võiksid toru tõsta ja end paljastada.
Aga ikka lugu pidades.

Tartu - ohtra jaura linn

Üks kaunis inimene kutsus, mitut toredat, uut ja vana, kohtasin.
Kummaline. Politsei jätab mind külmaks.
Õhtu hommikuks saamine taas.
Joodiku pisarad.
Päris ja häiriv.
See, mis sõnade taga ja see, mida ka ohtrate sõnadega ei ehita.
Mobiil on saadanast.
Tartu on tartu on trtu.
Harjutused iseseisvaks eluks on ikka samad.

P.S. Kristjan Jaak liigub. Endiselt.

Vahepala. Ajatult

Tule, heida mu kõrvale ja hülga aeg.
Tule, vaatame koos taevasse ja ma jutustan Sind ära.
Tule, võta mu käsi padjaks kukla alla ja kuula end lugudesse.
Langeta laud ja peleta vajadused.
Kuni tunned mu vestete lõhna, end kaotad nägemustesse, mis vormitud sõnadest.
Kuni tiivutult lendad, keha kaalutu.
Kuni hetkega võidad ajad ja aastad.
Tule, ma viin Su ära.
Natukeseks
Ki

All you need is love

Suudlevad vanurid.
Kortsus kuivad huuled.
Seks kortsund nahkade vahel.
Sama noore ja vana vahel.
Mehed suudlemas.
Naised suudlemas.
Rassidevaheline.
Negriid asiaati.
Europiid mulatti.
Kääbus ratastoollast.


Inimeseks määratlemine käib miskite kriteeriumite järgi.
Või mitte?

Kõike võib tuletada seksini, puhta ettekujutletava suguühteni misiganes kujul. Misiganes tegevus seksuaalset naudingut pakub.
Vaataja näeb oma rikutuse tasemel.
Kes näeb taha, tundeid, kes vaid jälkust.
Oma mõtetes. Nähes MIDAGI.
On taunitavaid ja mitte asju.

Mind näiteks häirivad pesud ja pepuvahed püksivärvlist poole meetri jagu kõrgemal kõigile paistmas.
No vägivaldselt pannakse mind teise püksi piiluma.

Küllap on kõiges silmale talumatuses süüdi kasvatus ja kogemus ja tolerants ja harjumus.
On palju erinevaid.
Kõiki ei taha näha.
Aga nähes mõista ja edasi minna on ometi võimalik, mis?

Ja veel.
Terves kehas terve vaim.
Et laps oleks terve. Vähemalt väliselt.
Sisemised vead löövad hiljem välja.
Kuid mõte töötab ikka läbi silma.
Väliselt kenad, seest nihkes on kiiksuga, väliselt nihkes, kuid seest terved on värdjad.

Ma olen õnnelik oma kiiksuga ja värdjatest tuttavate ja sõprade pärast!
Sest nemad on mind laiendanud.
Võtmata andnud.
Mõistmist.

Kино sõnadega

День как день, только ты почему-то грустишь.
И вокруг все поют, только ты один молчишь.
Потерял аппетит и не хочешь сходить в кино.
Ты идешь в магазин, чтобы купить вино.

Солнце светит, и растет трава,
Но тебе она не нужна.
Все не так, и все не то,
Когда твоя девушка больна,
Когда больна...

Ты идешь в магазин, головою поник,
Как будто иссяк чистый горный родник.
Она где-то лежит, ест мед и пьет аспирин,
И вот ты идешь на вечеринку один.

Солнце светит, и растет трава,
Но тебе она не нужна.
Все не так, и все не то,
Когда твоя девушка больна,
Когда больна...

Ja sellest hoolimata olid need kaunimad tunnid mu tänases päevas.

Olla läheduses. Olla. Lähedal. Puudutada. Näha. Tunda. Olla.

Koputa ja astu sisse, lahkelt lahti tehakse...

Kui ma kuulsin, et sisenenud nooruslik proua on küsitleja, ütlesin ei.
Kuid siis vaatas ta nii haledalt, et kahju hakkas.
Olen kergesti mõjutatav.
Kutsusin ta sisse.
Kas remont? küsis ta.
Ei, ma elangi sedasi, vastasin.
Tänapäeva küsitlejad kasutavad läpakaid vastuste sisestamiseks.
Küsimusi oli palju, kuid juhtumisi enamus minu teemast. Vahepeal valgustasin ka küsitlejat.
Ja Euroopa Liidust ei tea ma ikka üldse eriti, eksole.
Äsjavalminud söök jahtus.
Kohati suunas tädike üsna osavasti vastuseid. Ehk oli ta pedagoog olnud kunagi...
Aga ma ei lasknud end suunata.
Igatahes tänane heategu tehtud, tädikesel linnuke kirjas ja ma võin ju järgmine kord ikka enne sisselaskmist uurida, kes ukse taga, eksju?
Roosa pastaka sain :)

Vanad head ajad Vol.2

Kaks nädalat enne seda ülesastumist väitis Truba Kodulinna majas kontserdil, et laul just-just valmis.
Jah, Mätas.
Olid ajad...

Suvepäevad

Asutuse suvepäevad Pärnumaal Jõekääru kämpingus.
Jäi küll vaba kämpingukoht, kuid siiski lõin oma telk-kuudi üles ja urisesin selle ukse ees nagu buldog (kolleegi kommentaar).
Oma ülelaua-koleegaga jätkus juttu hommikust hilisööni. Nagu poleks enne mahti olnud rääkidagi.
Õhtuks hakkas ta mind Rotikeseks kutsuma. Mille vastu mul iseenesest midagi pole ;).
Karaokest võib sõltuvusse jääda, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Väike promill muidugi soodustab seda.
"Ja nüüd hakkan ma laulma", ütlesin õhtu ööks üleminekul nagu hunt ukraina muinasjutu multikas "Elas kord peni".
Ja hakkasingi.
Aga ainult natukene, eksole.
Kanuutamine minu moodi käib ikka kaldast kaldasse jõe laiusest sõltumata.
Ja liialt päikest on ikka liiast.
Igatahes võeti mind põiklemata tagasisõitvasse autosse.
Ju ma siis midagi NII hullu ei teinud.
Ise rahul.

Metsik loodus

Lugedes metsikutest oravatest ja tuuradest, läheb ikka lõbusaks küll ja silm kisub kalendrisse, et kas kuumarabandus või 1. aprill?

Keha mälu

Kerisin vihist lõnga keraks.
Viht ümber jalgade ja kera nimetissõrmega edasi kruttides iga keeru järel.
Vajalik kogus lõnga keras, kaksasin lõnga katki ja kinnitasin otsa ümber vihi.
Ja siis jäin imestusega oma käsi vaatama, mis loomuliku enesekindlusega vihi randmete ümber keerdu ja sõlme keerasid. Kiiresti ja osavalt. Täpselt nii, nagu peab.
Viimati tegin seda liigutust pea paarkümmend aastat tagasi.
Keha mäletas.
Nagu ta mäletab veel mustmiljonit pisiliigutust.
Kuidas taignale enne kerkimajätmist käeservaga rist suruda.
Kuidas märke lugeda valgusest ja asjadest.
Millal on õige aeg näkkav õng koos saagiga veest välja lennutada.
Kuidas saiakuuli enne konksu otsa surumist suus niisutada.
Kuidas mahlajooksuaegu oksalt noapeaga koort lahti peksta.
Kuidas...
See kõik on alles, kusagil.
See annab omamoodi kindlustunde.
Ja nii on hea.

Suvine hüljes Valgejõel

Nüüd, umbes 3 tundi hiljem, kõigub ikka veel kõik.
Ja tagumik on hellalt istumisvastane. Vähemalt kõvematel pindadel.
Põlend nahk ja sääse(Ja KõikMuud)punnid kihelevad ja annavad endast märku.
Mõnus surin on kontides.
Koduloom liputab kohtumiselevusest rõõmsalt saba ja püüab põrandalt kotis salakaubana kaasatulnud metsaloomi (sipelgaid).
Mõnus on. Nii on hea.

*

Valgejõel.
3 kanuud, 6 inimest ja üks vapper 3-aastane.
Hommikukohvi priimuses enne veeleminekut.
Ja üks valge vein.
Rõõm veest ja päikesest. Kohanemine kanuudega.
Iga retk peab grupis vähemasti keegi ümbes minema.
Ja nii ka läks, koos naiste ja lapsega, varustusest rääkimata. Reisu alustuseks ja ka lõpetuseks, et asi ikka kindel oleks.
Aga see oli ju ainult vesi. Õnneks ka mitte sügav. Neis kohtades.
Igatahes käänud, kivid, looked, oksad, käänud, kivid, kurvid, kitsas, kallas, oksad, palgid vees... Kinnijäämine neisse kõigesse oli sagedasem kui sujuv läbiminek. Kuid selles ju lust seisnebki :)
Mustmiljon sinist kiili. Võhumõõgad. Konnakullesed. Kalamaimud.
Sipelgad, sääsed, parmud, ämblikud ja tundmatud lendavad objektid.
Sagedased õllepurgid ja -pudelid jõekallastel ja vees.
Ööbimiskoht supi ja pannkookidega valmistamisega kohapeal.
Sant õnnetus, mis siiski ei jätnud sügavamaid tagajärgi. Loodetavasti.
Ja need linnud.
Teine päev. Hommikukohvi pudruga.
Ja siis taas veele.
Täiega mõnus, ei oska muud öelda.

Väsinud, kuid õnnelik.
Tervitan reisukaaslasi ja Emakest Loodust.
Ja sooviloona paluks Urbide Imeline Laas.

Raske on harjuda, et on kell, aeg, kohustused igapäevased ja rutiinsed.
Kui oled 2 päeva kulgenud, vaikselt, päri- ja veidi vastuvoolu. Hoolimata ajast. Hoolimata muust, kui silmadesse imbuvast ja tajutavast.
Naernud, vihastunud kergelt, jälle naernud, rahu tundnud.
Kuulnud ja rääkinud lugusid.
Tundnud, iga rakuga tunnetanud.

Mina, president ja liiter piima Estonias

Wallenberg.
Tihe ja tummine tükk.
Piim kavalehe kõrval, sest kott oli väike ja no oli vaja enne teatrit ära osta.
Sobis küll rõduäärele.
President oli ka rõdul.
Sobis ka.
Ja isegi elusat Erkki-Sven Tüüri näidati korra laval.
Jäin rahule. Täiega.

Näriliste elust

Sööd.
Su jalge ümer hiilib Tema.
Ta haarab püksisäärest, ronib põlvele.
On hetkeks armas ja ohutu.
Saab oma kohustusliku sili ja kraatsa.
Ja sööd edasi, rahulikult, seda, mida Sa parasjagu sööd.
Äkki avastad põlvelt kodulooma, hambus ebamääraselt suur ja tilkuv asi.
Su põlv märgub ebameeldivalt.
Loom üritab ületada tuba ja peituda kapi alla.
Kuna Sa tead teed ja piisavat roiskuvat varu antud punktis, otsustad saatust väärata.
Haarad loomast ja saagist jõuliselt kinni.
Loom röögatab, nagu....
Ja röögatab veelkord, sõites Su pihus puuri poole...
Veab saagi puurinurka ja põrnitseb Sind.
Sa ei taha osata loomade keelt sel hetkel.

Inimene

Rääkisin inimesega.
Kuulasin inimest.
Mul tuli meelde ja kõrvale paralleeliks mu lähedane.
Sama seis.
Ma vaatasin hambutut suud ja gangreenitsevat jalga.
Ma nägin jõuetuspisaraid.
Ta pööras näo kõrvale ja nuttis.
Oma lähedase pisaraid pole ma ammu näinud.
See jõuetu valu.
See teadmine, et määratud.
Ja ma ei tunne end süüdi.
Ja ma ei süüdista.
Mul on kahju.
On, nagu on.

Aga tema rääkis. Võõras keeles ja palju. Nii, nagu ta vist ammu rääkinud polnud. Ta rääkis kõigest, mõte hägunemas-segunemas muudega, aga ta rääkis.
Kuni ma kriipsu alla tõmbasin ja läksin.

Mu jumal, mis maailmas me elame???

Naudinguühiskond

Eduteoloogia.
Elu Sõna. Usuvool. Palu, ja sa saad. Ole ustav ja saad, mida palud. Midaiganes.
Kui ei saa, pole piisavalt vääriline.
Värsked voolud, mis karismaatilise vahendaja läbi kinnitavad, et kusagil on kõik olemas, vaid vali vahend selleni.
Ja mõned said, mõned ei saanud.
Kusagil on ressurss, kusagil on potensiaalsed tarbijad.

Kes ütles, et elu peab lihtne olema?

Miks krdi pärast ta siis peaks olema?

Vaev, kaotused, pettumused ja kaotused on norm. Normaalne.
Miks peaks siis piinlik olema?
Häbi?
Mitte olla esimene, parim? Parem? Hea? Meeldiv?
Miks on häbi jääda kolmekümne esimeseks, mitte esikolmikusse mahtuda?
Või olla sajakahekümneseitsmes.
Viietuhandeüheksateistkümnes.

Oleneb mastaabist, eks?

Praegu.
Kõik on nauding. Elu on chill ja värki.
Laseme aga laineharjal ja nopime õisi.
Kaotused ei kuulu elu juurde, need on väljaspoolejääv ja -suruv.
Elu on täius.
Kõik, mis täiusest kõrval, on paha.
Pingutame!
Arvustame!
Võrdleme.
Teeme järeldusi.
Pole põhjus-tagajärge.
On hetkesoov ja iha täitumine või kaotus.

*

Teise põlvkonna ühiskonna sanitarid arvasid, et tänased noored, et tänane suhtumine on orienteeritud naudingule.
Mitte vaid noored, vaid praegune suhtumine.
Üleüldse.

Et kaotus pole lubatud. Samuti kohustus.

Ja needsamad hakkavad ravima neidsamaseid.
Kas mõistmine on olemas?
Kas saab, kui ei mõista?
Kui 1 teab ja teine ei oska mõeldagi nii?

*

Ok, ehk tunnen hetkeks liiga teravalt midagi väga individuaalset...

Päevad

Vanalinnal on päevad. Nädalajagu.
Üleeile fotonäitus. pildid vanalinnapäevadest läbi mõnekümne aasta.
Mäletan. Tuleb tuttav ette. Soengud ja riietus, kogu atmosfäär.
*
Hea on hommikul rõõmsalt minna ja õhtul rahulolevana tulla. Täis emotsioone ja seda imetabast mälestuste-igatsuste-kohapealolu hingust, mis tärkava suve soojuses ja vihmas end avaldab.
Ammu, tundub nii, pole seda välielu elanud.
Hommikul välja, 14 tundi hiljem koju. Väsinud, kuid õnnelik.
Kui mitte praegu, siis millal veel?
Ja see ei tähenda, et ma ei virise ettepanekute peale ja ei katsu ikka siia masina taha aega, kaunist aega, lihtsalt maha lebotama tulla. Vana harjumus.
Harjumustes on jõud. Peas.
Muide, otsustasin suitsetamise maha jätta.
No eks mõnikord ehk, aga ise enam pakki ei osta. Pole vaja.
Viimane suits oli esmaspäeval, ja ma saan hakkama.
See ei ole minu sõltuvus.
Jõudu neile, kes seda vajavad sel teel!
*
Vanalinn on mulle alati meeldinud.
Eriti need sopid ja kangialused, trepikojad ja müürid, mis nüüdseks enamasti suletud.
Kunagi sai tänavalt teisele läbi uste, hoovide ja koridoride...
Hommikuudus, aru saamata kas ikka veel või juba jälle. Tühjad tänavad.
Lood hõljumas.
*
Teatri-ja muusikamuuseum. Sisehoov.
Trupp.
Kelmikad lood.
Armas, oma, kodune.
"Lembelood vanas linnas".
Keskaegsed jandid, meenutav riietus. Lihtsus, sõnavalik, otsekohesus.
Nagu mõnesaja aasta taguseid lihtraamatuid lugedes.
Kerge ja hea.
*
Eilne vihm oli soe. Ja kui juba oled märg, pole vaja enam märga peljata. Siis on kiire möödas.
Kas suureks saamine on see, et hakkame vältima lompe? Läheme mitte rõõmsalt otse, vett pritsides ja põhjast teadmata, vaid pigem kaarega, üritades kuivaks jääda?

*

Ja mõnikord mõtlen ma surmast.
Mis tuleb, kui üldse tuleb, peale surma. Ja mis jääb maha. Ja mul on isegi hea meel, et ei jäägi midagi.
Ei raamatut, ei last.
Vaid veidi mälestusi neil, kes mäletavad.
See pole nukker. Mina ei tunne seda nukrana.
Ei oska öelda, olen ma õieti elanud. Ma ei usu, et olen teinud parimad valikud, kasutanud ära kõik pakutud võimalused, saavutanud miski ettekujutatava lae.
Palju oleks võinud olla teisiti.
Aga on, nagu on.
Ei taha ma praegu pageda surma, ei soovi pageda ka surma eest.
Ei taha enam mängida minemismõtetega.
Kuid kui mu Äraviija peaks täna ja äkitsi saabuma, siis tabab ta mind õnnelikuna.

Vahepala. Sein

Tasa ja sala libistuvad sõrmed üle seinakonaruste.
Tasa ja sala oled iseeneses vägavarahommikul.
Üksi.
Hinges ja ümber mõned ja mitu, kuid siiski üksi, oma keha ja mõtete seinaga eraldatud, kaitstes ja varjates seda ainsat ja ainukest.
Hoides ja luues.
Hävitades ja unustades.
Ületähtsustades ja alahinnates.
Ikka elus ja kõhkvel.
Uskudes sõnu ja juhuseid, rumalalt pimedalt edasi, mõttes ikka paigal või pilvedes.
Sõnas kinni, mõttes kinni.
Sõnatult, mõtetult.
Sõnast vaba, mõttest vaba.
Tundeist tegelikult ei iial.
Mis vale, mis tõsi?
Mõnikord tuksub Elu eriti puudutavalt.
Mõnikord kauge kui unenägu.
Ja siis rebid tükkideks pabermälestused ja viskad bititühjusesse olnud elektronsõnad.
Tahta seina taha, peegli taha, vikerkaare taha.
Sulanduda kevadtiinusesse.
Eemale ja südamesse.

Allahu akbar!

Ehk Saatus soosib.
Hoiab.
Mõnikord.

Läksime ratastega kesklinna. Kaubamajja minnes jätsime rattad kolla-plassa alla parklasse. Et nagu mingigi valve või nii.
Tagasi tulle olid rattad alles.

Läksime vanalinna. Hetkeajel baari. Rattad kitsuse tõttu tänavale miski keldriakna raudvarbade külge kokku ja ketti.
Ikka pidevalt käisime piilumas, et kas alles.
Lahkudes olid rattad alles, aga kett oli sujuvalt läbi lõigatud.
Vedamine, eks?

Ostutšekk

Huvitavaid asju on ilmas.
Käisin poes, eks. Korjasin kokku vajaliku, läbisin kassa, maksin ja sain tšeki.
No nagu ikka.
Ja õues siis vaatan oma oste paberil ja võrdlen kotisolevatega.
Kotis - kartul. Paberil - puuvili. Hind klapib.
Kotis - kurk. Paberil - puuvili. Hind klapib.
Kotis - külmutatud juurvili. Paberil - puuvili. Hind klapib.
Sea kaelatükk kuulus paberil nimetuse 'lihad, vorstid' alla. No siin juba oli mingi loogika.
Palju toredaid puuvilju, mis ma oskan kosta :)

"Meelerahu...

... on mõmmikutele. Võta elu, nagu see on. Ole stressis!"
Tsiteerides klassikuid, eks.

Kui kuradi ebakindel võib olla üldine KõikOnKorras seisund! Mingid pisiasjad, väikesed tühised seigad lammutavad stabiilse meeleolu. Muidugi asjad, mis otseselt enese isikut puudutavad, olgu või kaudselt. See uudis teeb kurvaks, kuid puudutab nagu sisemiselt.
Aga mõni konkreetne suhtlemissündmus võib tükiks ajaks ärevusttekitavalt kripeldama jääda. Rahutus hiilib kindlusesse. Pole me nii kindlustatud ühti, kui miskil heal hetkel arvame. Vist.

Hingamispäev

Kolmandad päevad on rahunemiseks ja enese jaoks.
Kass möödub. Või siis mitte nagu päris kass, aga teadmine, et pole ju midagi halba juhtunud ja millest siis süümekad?
Uinumine valges, ärkamine valges.
Moor kell 5 hommikul nägu hoolikalt lakkumas.
Eraldatus peale ohtrat seltsi.
Igatsus püsib.
Hea, kindel tunne.
Elu kulgeb kiiresti ja intensiivselt.
Kas ma ikka tohin end õnnelikuna tunda?
Kas ma võin?

Öös on asju. Vol 3 (vist juba)

Õhtu ja öö olid valged ja soojad. Nagu peab.
Pitsa ja vein vanalinna müüri ääres.
Huvitav-kuid-mitte-minu-jaoks-muusika. Karvaste meeste õhtu.
Jai kka need inimesed! Läbi aegade sama stsenaarium, samad tüübid.
Ma käisin ja vaatasin. Ma seisin ja vaatasin.
Üks poiss tantsis pagana hästi. Koreograafiliselt. Valitses keha ja puha, tegi lugusid läbi.
Kui ära läksime, ütlesin möödaminnes seda talle.
Ta oli üllatunud.

Ja üle hulga aja õhtu hommikuks vahetumist läbi elamine tundub sama loomulik nagu kunagi.

Õpetussõnad 3:27-30

²⁷Ära keela head neile, kes seda vajavad,
kui su käel on jõudu seda teha!
²⁸Ära ütle oma ligimesele:
"Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi,
küll ma homme annan",
kui sa seda kohe saad teha!
²⁹Ära kavatse kurja oma ligimese vastu,
kui ta elab usaldavalt su juures!
³⁰Ära riidle ühegi inimesega põhjuseta,
kui ta ei ole sulle kurja teinud!

Keelelõim

Unenägusid näen ma sageli ja värvikaid.
Tänane lõik siis.
Pärast miskit trallamist ja muud jama istusin mina rahuliste maha. Kõrvale potsatab miski nolk. Ja ikka nii ülbelt, et nagu ruumipuuduses oma ülemise jäseme mu istumise alla on sättinud.
Ütlen siis üsna viisakalt, et Ej, paren, uberi svoju ruku. Tema mängib ässa ja kobiseb vigases inglise (?) keeles, et kas ma inglise keelt ei mõista või.
Teadliku ja kodanikutundega inimesena käratasin talle siis keelelõimumise eesmärgil maakeeli: Kuule mees, võta oma küünarnukk mu perse alt ära või ma situn selle täis!
Võttis. Kärmesti.

Ärkvel olles olen ma tegelikult leebe, viisakas ja rahumeelne.
Ausõna ;)

Mitmesegast

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama ajusoppidest, mille sisu on õnneks nii tuhmunud, et pole seal pilte ega sõnu, tuhm tolm vaid.
Väga aus tolm.
Seega.

Kinoelamus. "Mina jään". Lavastaja Karen Oganesjan.
Vene film.
Veidi Kin-Dza-Dza, veidi Stalker ja veidi veelmidagi. Piiripealne. Surma ja labasuse piiripealne. Aga väärt vaatamist. Sest labasust polnud.

Koolituselamus.
Igas grupis on mõni selline.
See on vist standard, et on teatud tüüpi inimesi. Ja nad ei satu nagu kunagi päris kokku, vaid sulanduvad-jagunevad teistsuguste sekka.
No see selline üldine grupiteooria, et on omad kuningad, narrid, ajud ja muud jäsemed :)

Teatrielamus. "Tuhkatriinu". Estonias. Ooper.
Absurdselt pastelne.
Aga omal kombel sobis täiesti väljalülituseks muust.
Ja muidugi see jooksev tugitool :)

Eurovisioonielamus.
No selline ta oli. Mõni hetk oli peris lõbus.

Emadepäevaelamus.
Otsustasin meeldiva kasulikuga ühendada ja pekke liigutada.
Seega rattaga.
Ja loomulikult valisin selle aja, mil mind poolel teel paduvihm tabas.
Hea oli :)
Vihm oli soe ja hea.
Ja ma tundsin taas, et see pole koht, kus ma viriseda võiks. Sest hea oli!
Riided sai ju kuivama panna.
Ema on ema.

Õhtune.
Läksime taas ratastega. Metsakalmistule.
Emadepäev ju.
Merel oli adrulõhn.
Nurga taga oli 3 teismelist naisnarkarit.
Pärast kirsiõlu ja soolaveiselihaga metsa vahele.
Päike paistis ja loodus siristas.
Hea oli.
Kuni külm hakkas.

Miski minus tahab jubedalt magada, puhkust, miski osa pulbitseb ja kobrutab elujõust.
Kevad, mis muud.

Äraolu

Telekas laulab Võssotski, köögis keeb nämma, akna taga on rohelust toitev vihm, hämarvalge kevadõhtu, lahtisest aknast hoovab jahedat niisket värskust, Vanamoor närib raginaga toorest kartulit tooli all, jalad surisevad rattasõidust, ja kiiret pole kuhugi.
Oi, mulle meeldivad sellised hetked!

Öös on asju

Veel üks pimedusevaade.
Kevad kesklinna õhtushämaruses.

Paralleel(l)elud

Eestlased ja venelased.
Kõrvuti, koos, teineteise keelt mõistvad. Hädavajalikku ikka.
Kuid siiski.
Me ei tea, ei loe võõrkeelseid ajalehti. Me ei teagi neid.
Üldistan, ok.
Mu venekeelne praktikant vaatas täna suuri silmi, et ohhoo, on siuke ajaleht nagu Eesti Ekspress.
Ma kuulan vene telekanalilt nimesid, mis ei ütle mulle mitte midagi.
Olen olnud servapidi omaksvõetuna teises, slaavi kultuuriga kogukonnas.
Olen seda nuusutanud.
Asi pole persoonides, asi on taustas.
Ja ma saan aru, et ei saada aru.
Ei ühed, ei teised.
Sest kokkupuutepunkti pole.
On paralleelelud.

Ja siin kaastunnetun ja üleüldse nende saatuslaste ees, kes peavad vastutuse endale võtma mõlema rahvuse poolt.
Siiralt.

Lollid olukorrad

Mõtled.
Ütled.
Kuid rõhk lauses jääb valedele sõnadele.
Mis garneeringuks, saab pearoaks. Ja vastupidi.
Ja siis on ikka kuradi loll tunne, sest mida rohkem selgitad ja püüad nagu vabandada ja nii, seda enam hakkad ka oma vaimusilmas kujunema hoopis selliseks, kelleks ei tahaks.
Kuni kujutis ajab iiveldama ja tahaks talle peksa anda. Kuni endale tahaks peksa anda.
Mõni sõna.
Ja ometi oli ju mõte muus, hoopis muus.

Miks ei suuda inimesed mõtteid ja tundeid vahetult lugeda ja tajuda?
Sõnad on arusaamatuse allikas. Mõnikord.

Allikas

"Ja see on kõige tähtsam naine minu elus," tutvustas Mu Väike Kiilakas mind eile ühele peokülalisele. Seda oli armas kuulda.
Läbielud.
Perekond.
Mitte see bioloogiline, kes on samuti olemas, vajalik ja soe.
Vaid see teine, iseenda valitud.
Mis koosneb inimestest, kellega koos on läbi elatud. Arenetud. Vahetatud.
Kelle ees ei pea teesklema.
Kellega koos on õige olla.
Kellele saab kõigest rääkida, rõõmustada ja kurta.
Kellega koos saab vaikida.
Kes on nagu loomulikult esmajärjekorras mõtetes, kui miski sündmus.
Kellele annad nõud ja jõud küsimata, ning kellelt saad sama.
Kes on olemas, kui on vaja.
Minu inimesed.

Aga koidikud on siin vaiksed...

Ma ei teinud pilte.
Ma sõitsin rattaga ja vaatasin. Tagajärgi.
Ja nägin kurbi nägusid, palju.

Kui inimesel on nälg, ja ta näeb leiba silmaulatuses ja ta lõhub tõkke leiva ja enda vahel, ma saan aru.
Kui inimene külmub, siis muugib ta lahti ukse sooja ruumi, ja elab üle.
Kes peale leiva viina võtab ja poeriiulid segi peksab, muu toidukraami jalge alla tallates või sooja saanuna soojaku ära lagastab, sel õigustus puudub.

Ja mul on kurb.
Ja mul on hirm.

Ja mul on siiralt kahju, et enamik kannatab. Et on, nagu on. Et ei kuulatud. Et ei arutatud.
Et praegu on niipalju eeltöö tegematajätmise pärast.
Ei meeldi mulle lahmimine, ei meeldi.

Tundmatule sõdurile

Kõigile, kirssidega!!!

Et sa elaksid huvitaval ajal!

Pole terveksjäänud klaasi Pärnu mnt-l ja selle ümbritsevatel tänavatel.
Woodstocki suurtest akendest järel vaid raamid, roheline pianiino on kaanetu, letitagused riiulid tühjad, põrandale kokku kuhjatud kõik purunenu. Omanik kõrtsu ees mobiiliga rääkimas. Kõrval noormees, pokaalist konjakit rüüpamas. Kõrtsu vastas olevalt aialt kõik lipid kistud. Ja aknalaual klaasipuru sees väike sildike BAAR SULETUD.
Pangaautomaadi ekraani klaas puruks löödud.
Prillipoed läbi klaasitute akende tühjad.
Liiklusummikud.

*

Ja veel. Teadagi, millega ähvardatakse valitsust, kes õlle hinda tõstab. Mis aga saab sellest, kes alkoholimüügile üldse keelu paneb?

Seesamunegi poliitvääras värk

Et tahaks kohe puhiseda.
Ebaendakohaselt
Poliitiliselt (?)

See märgike siis seal mäel.
Olen selle ümber oma asjaajamistes tuterdanud ja serva ka telkust näinud.
Olid auvalved tlna koolidest igavese tule ümber, mäletan.
Ise pold tlnast, seepärast polnud ise.
Ja polnud häda keskit. Kiruti, kuid mida poleks kirutud?
Tuli sai maha, kuid 9. mai alati kuju ümber tähistamist koondas.
Ja siis?
Nüüd asi terav.
Väga terav.
Ma ei tahagi analüüsi, kellele see kasulik või mitte ja miks just nii, et on, nagu on.
Kuid ma arvan, et homne planeeritav platsi piiramine ja katmine, sõja võidu tähistamise keskmesoleva, alati olnu blokeerimine ikka eriti provokatiivsel ja nigelal põhjusel on lollus.
Ja mul on kahju, nagu alati, et süüdi jäävad süütud.
Ja haiget saavad kõige siirasüdamelisemad, õiglusejanulisemad.
Ei meeldi mulle lahmimine, ei meeldi.

Minge kõik persse!!!

Mida mõtleb, kes karjatab nii?
Tahab ta oma tuharaid mõõtmatult kopsakamana näha ja oma resurssidest jääb vajaka?
Määratu lauslollus viskab üle mõnikord, eks?
See, et tahetakse midagi, millest aru ei saa. Midagi, mida ei jaksa teha. Midagi, mida ei taha teha.
See, et tahetakse üldse.
Sundseis.
Uks kinni lüüa ja end eraldada.
Tahta öelda korra ka oma arvamust suure sumina sees. Eeldades, et keegi kuuleb.
Võimatused.
Müürid.
Tahe end leida ja säilitada.
Ohutunne oma kookoni purunemise ees, kui oled suutnud sinna roomata. Taasumiseks. Nukkumiseks.
Ahastus peaga seinapeksmise ees inimsuhetes, seadustes, minnalaskmistes.
Nukrus, jah, kaastundevajadus. Pai-isu.

Üks sõna see põleb me keelel...

Vanad head ajad

Pole santi ilma, on vaid sant riietus

Õrnsüütu-tiine rohelus on end haakinud niiskusega okstele ja maapinda.
Et märkamatult olemas olla ja levida.
Kuni on loomulik ja olemas.
Mõnikord.
Mõnikord on inimesi liiga palju.
Üleüldse.
Liiga tihedalt, liiga ahistavalt.
Ja autosid.
Ja olukordi.
Ja siis kõrval paneb linnuke pohhuilt omal oksal ega jää kellelegi jalgu.
Vaid kõrvu.
Ja hümn hommikuti ja õhtuti Toompealt avatud akna kaudu koos külmniiskevärske hingusega. Liputamise aegu.

On vist jõhker elada vaid endale, enda tahtmisest enda tarvis.
Või on see ainus viis.
Või kuus.

Nägin oma kooliaegset õpetajat täna.
Vene keele õpetajat.
Ta ütles, et käib ikka siiani paar korda aastas Piiteris.
Mina käisin viimati ammu, vene aegu.
Aga selle õpetajaga kooli aegu käisme vähemasti mõned korrad. Ja see oli ilus ja tore.
Ja ma tahan veel.

Asjad nihkuvad.
Mõnest peab lahti laskma ja mõnega harjuma.

Muide, mu üsna selge mõistusega vanemad lugesid Kivirähu Ussisõnad täielikuks õudukaks! Rehepapp oli igati vastuvõetav.
Raamat nüüd taas minu valdustes. Hakka või lugema.

Teeäärne

Seda pilti pole mõtet päevavalguses vaadatagi.
Vaid hämaras avab ta end

Vahepala. Intro

Kunagi oli maailm suurem. Olid avarused ja lõpmatused. Olid urkad ja tunnelid, valgust ja varju. Ja ustel polnud lukke ega aegu raja peal.
Nüüd on seinad. Algus ja lõpp. Variatsioonidega.
Kunagi oli soe kevad.
Nüüd jääaeg.
Kogemus vähendab, konsentreerub.
Vahetab leveleid.
Ja siiski on mõnikord hea omas kambris, vanade ja olemasolevate seas.
Seosed kui nähtamatud juhtmed laokil üle ilma kohtades ja inimestes, kes/mis mälus. Tunnetes, mis mälus.
Olnud elu ämblikuvõrk.
Kleepuvalt kaasas.

Mõnikord

Mõnikord veab viltu. Kõik. Ok, palju. Mitu asja korraga lähevad tuksi.
Ahastus. Võimetuse tunne. Viha.
Miks?
Miks just nüüd?
Ja miks mitte 1 vaid ikka 1+X? (x=XxX)
Kui juhtub, siis korraga.
Mõnikord.

Natuke Vanamoori

Naeratusega

Ja jälle tuli Ta väikest kõrvalepõiget tehes oma teel mu juurest läbi.
Lihtsalt selleks, et mulle lilli tuua.
Et sulatada mu meeli oma päikselise naeratuse ja säravate silmadega.
Et minna edasi, samas üleni minusse jäädes.
Ja ma tunnen, et olen õnnelik.
Teadmata tulevast ja teades olnust.
Olen õnnelik.

Otsing

No miks ei või olla kogu elamine ühendatud kompuutrimasinaga?
Paned otsingusse "küünekäärid" ja varsti ilmub kuhugi vilkuv märgike, et Otsi Sealt.
Või mõni raamat on kadunud.
Või mõni inimene..
Või Sina ise.

Valusad väikeloomad

Eile siis käisime Vanamoor Paanika'ga uuesti arstil. Ja uuesti lõikus. Veel 2 pöidlaotsasuurust üleliigset mugulat.
Kurb. Kahju loomast.
Ta nahk varsti mulklikum ja armilisem kui minu käsivars.

Jajahh, mis see väike loom siis ära ei ole, et nii palju vaeva näha, eksole. Ta on ju kõigest rott.
Kõigest. Ainult.

Minu väike karvane kusekerakene. Tema, kes mööda püksisäärt sülle ronib, silma vidukile laseb ja end räntsakile pinnalaotuslikuks karvalapiks maskeerib. Tema, kes varrukasse poeb ja vaid nina välja pistes end üliturvaliselt tunneb. Tema, kes sügamismõnus end võimatutesse asenditesse laseb sättida. Tema, kes oma puhtusearmastuses ka inimese käed-näo sujuvalt puhtaks nakitseb. Tema, kes apluses inimese hammaste vahelt vägisi ka endale süüa sikutab. Tema, kes siniseks vihastamapanevalt ei loobu kombest juhtmeid närida.
Tema, kes on ju kõigest rott.

Halakoor

http://www.youtube.com/watch?v=ATXV3DzKv68

Jahh, ka teiste maade omad on hääd.
Kui tugev koorilaul karjub välja esmased peas plõksuvad kaebused ja etteheited.
Eestis on tasemel koorilaul.
Tehtagu?
Aga tore, nii tore!

http://www.youtube.com/watch?v=TqNG6VTKRh0&mode=related&search=
Jõuluvana on kõiges süüdi!
Nutt ja hala!!!

Nupsik. Täiega!!
Päikest päeva.