Laupäev, juuli 23, 2011

Kelle asi?

*
Vaatsin just filmi, kus stseen:
Naine sobrab võõra mehe toas ja leiab pihukotitäie hambaid. Röögatab ja läheb oma poisile kaebama.
Et näe, pervo, kindlasti voodikaaslaste omad.
Poiss põrgatab korvpalli ja lausub marurahulikult nina ees hüpitatavaid hambaid vaadates: Sellele on kindlasti mingi selgitus. Lähme, see pole meie asi!

Jah, mis on kelle asi ja kelle probleeme me kanname.

Ikka meenub jutuke.
Mees läheb sõbra juurde ja alustab usalduslikku vestlust: Tead, su naine petab sind!
See on tema asi, lausub sõber rahulikult.
Jah, aga ta petab sind minuga! lausub süüdlane nüüd.
See on sinu asi, lausub petetu endiselt stoiliselt.
Ja mis sa nüüd ette kavatsed võtta? küsib petja juba üsna ärevusse sattudes.
Vot see on juba minu asi!

Väga õpetlik.

Ning rahulikuks uneks ja muidu nõrkemise ja stressi vältimiseks kõlbab ellu viia paljukuuldud mõte: teha vahet asjadel, mida saame muuta ja mida mitte.
See pole pelgalt leppimine kõigega, oo ei.
Muuta saab kaudselt ja enesele nägematult paljugi.
Kuid end vigaseks muretseda asjade pärast, mida mõjutada ei saa, pole ka mõistlik.
Arvan ma.

*

Esmaspäev, juuli 18, 2011

Ahja jõel



*
Kanuutamas Ahjal
Kiidjärvelt algus.

Alustama pean tegelt sellest, et hommiku 5 äratus
laubasel priipäeval.
Esmane kohvi ja saiake bensukast koos bensuga.
Ning Talnast Trtu poole.
Ilge tee.
Kiiruspiirangud muutusid kogu aeg.
Enam ei suutnud mäletada, et kas ja kuidas.
Et nagu just oli miski märk, aga milline neist?
Jajahh, õige kõik.

Aga ikkagi nõme.

Sooh, kohale jõudsime läbi väikese ekslemisi siiski.
Kiidjärvelt veidi eemale kanuudesse kohalike autodega.
11 kilti veeteed.
3 ohtlikku kohta seletati algpunktis lahti.
Vasakult, keskelt ja paremalt, oli lühikokkuvõte.

Kanuusse ja veele.
Madal, kivine ja okslik.



Veidi kiva ja suunavalikuotsuseid.

Ja kaldalt nähtavat ERAMAA silti.

Kaldad olid linnused, putukased ja liivakaldalised.

Rahuliselt vee kaudu.
Silm ilu imetlemas, kõrv kuuldavat nautimas ja sõõrmed täis rahu.

Pardiemand paterdas oma emmepoegadega.

Taas üks liivapaljandik.
Värvide mäng.
Ürgsuse puudutus.

Kanuunina rahuliselt vett mõõtmas.

Nägime jäälindu. Mitu korda.
Lendamas ja istumas.
Arvestades vahemaid erinevad isendid.


Aega venitades, ometi otsa sai retk veepealne.

Maa jalge all, poodi otsime.
Tunamullu see ju oli!
Ise mäletan, ise käisin.
Jah, vastas kohalik laia sõbraliku irvega.
Oli, nüüd on vabadus.
Poodi pole enne suuri linnu, kadunud kõik.

Veeretk oli üübermõnus.
Kuna ma pole oma mälu jooksul Taevaskojas käinud, sai see tehtud.


Jalutamine.
Mõnus.
Ilus.

Liivasein ise värvirohke ja nimekraabitu.
Värvirohkust oli enam.

Ja siis tagasi teist kallast pidi.
Puul on perse.
Saba taga.

Tagasi Piibe maanteed pidi.
Äksi kirik.
Suur ja võimas, vana ja informatiivne.




Ja saigi õhtu ja päeva lõpp.

*

Neljapäev, juuli 14, 2011

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 7.

*

Noh, kuna pääle rattapraamisõitu mu fotika mälu täis sai (mul säändne vana variant), siis edaspidi sai pilte tehtud teise fotikaga, mille pildimaht hulka suurem siia ülesriputamiseks.
Toopärast rõhume rohkem sõnale.

Neljapäev, 30. juuni.

Nõnda siis, hommik jahisadamas.
Kohaliku joogi-söögikoha sanitaarruumis suurema anuma kohal sanitaardushiga pea pestud, kotid pakitud ja taas valmis teele minema.
Eelmisel päeval korraks sisselülitatud telefoni abil sõnum netistatud tuttavale, kes lahkelt juhiste järgi vajalikud laevaajad teatas.
Et kas laevaga üle vee ja saare vaiksemat teed pidi või mandritpidi suure ja igava tee ääres.
Siht esti Naantali, siis tagasi Turku (Turusse?).
Laev sõitis.
Meie ka.
Esialgu ikka rattaga ja vesi-maantee-pikendustega.
Lossidega.
Ikka mäest üles ja alla.
Ikka karmid tõusud ja seda magusamad laskumised.
Teiselt vesimaantee-sõdukist maabudes oli kohvik-pood teel.
Hommikune aeg, paras teiseks kohviks kohvijoojal ja esimeseks õlleks muutarbijal.
"Siin võite eesti keeles rääkida. Siin on valdavalt eestlaste vägi tööl," lausus letitagune.
Noh, ei pidanud keelt väänama.
Soomemaa kruusatee on sile ja ei tolma.
Kõlab muinasjutuliselt, kuid nii oli.
Nauvo saare läbisime kaarega rattateed pidi.
Sadamasse jõudsime üsna varakult.
Poest läbi, veidi ekslemist ja teeküsimist, ning suures sadamas.
Turg, kohvikud, rand ja öömajagi.
WC on koodiga.
Osav luure ent koodi tuvastas ja nii me sinna vedelema jäime.
Miski sõja mälestusmärgi juures, mitte WC-s.

Ajasime laagri üles
Kõrvaline koht, istepink olemas.
Tegime keset päeva sooja süüa ja tundsime end mõnusasti.
Nõud sealsamas koodiga kempsus kasitud sai.
Kellaajal laevale ja uude sadamasse.
Rymättylä.

Ja seal oli toores jõud.
Need tõusud ja langused ja vaev ja higi ja muu.
Igal tõusul igatsus kämbi ja dushi järele.
Langustel aga mõte, et ehk piisab ujumiskohast ja kuskil telkimisest.

Noh, läbi toore vaeva taas Naantalis.
Ilm on päikselisem, kuid tunne ahistavam.
Rahvast vanalinnas on väga palju, kaardil näidatud ujumiskohad on kas kaljudel väiksed võimalused vette pääseda. Ainus liivarandne Muumimaa juures surnuaia kõrval ja rahvarohke.
(Vihjena, ma ei karda surnuaedu, kuid austan.)

Kunagine kloostrikirik Naantalis.

Oli remondis, sai vaid surnuaias ümber selle ringi tolgendada.

Noh, igatahes otsustasime veel veidi raha kulutada.
Naantali kämping.
Oli pettumus.
Kuid selle me võtsime.
Mägise ala peale paigutadus parkimisplatsid karavanidele oli prioriteet.
Hind oli roppkõrge.
Telkidele oli jäetud väike mägine nurgake, kus magusamatel platsidel laiutasid telkijate autod.

Noh, ok.
Suur linn ja turismikeskus.
Kämpingus oli vähemasti 2 pesakonda eestlasi.
Vist on pop koht. Me ei vennastunud.
Köök oli olemas ja pesta sai samuti.
Kasutasime mõlemat võimalust.
Kahe puu vahele orgunnisime pesunööri rätikutele.
Öösel hakkas sadama.
Tugevalt.
Meil esimese õhtu hoiatus meeles ja enamuse vettkartvat telgi katte alla peitsime.
(Telk on aus, 5ooo pealt ja 10000 alt vett peab kirja järgi. Ka reaalis polnud muu kui siseniiskus see, mis ähvardas. Kuid selle vastu sai õhutust regullida.)
Noh, rätikud sai kiirelt esimese sabinaga varju.
Muud hullu polnud.

Kaelustuvi ka ei olnud.
Linnavärk.

Reede, 01. juuli.

Lühike lõppmäng.
Hommikul kuivatasime telgi ja vastu hirme ja ootusi sai vihmast päikseline päev.
Toitusime.
Pakkisime.
Ja teele Turu poole.
Teele jäi ka surnuaed.


Juba tuttav tee, kuid eelmine kord lausvihmas vaid läbi sõidetud sai, kust nüüd selge (s)ilmaga.
Mõni koht tuttav.
Kuskilt eksisime teisele teele kui tulekul.
Ikka teed küsides ja lõppeks kohal.

Bussijaamast bussiajad mällu ja veidi linna peale.
Turu suur kirik, turg.
Väike rämpstoitumine ja siis bussile.
Piletimüüja astus bussi alles poole tee peal Helsinkisse.
Sama, kes teistpidisõites.
Naeratas ja mäletas.
Vahva ja meeldiv.

Helsinkis läbi Forumist (Udupea vajas uut rattajoogipudelit - sai!) ja raamatupoest (vajasime kaarte järgmisteks plaanideks - saime!) ja siis sadamasse.
Kuradi vale valik!
Aeg siis.
Reede pääletöölaev on sigakallis! 51 euri koos rattaga kärsast.
Aga koduigatsus oli suur ja nii sai.

Tallinn.
Reisi lõpp.

Ja linnas ei tee keegi uhuu-uhuu-huu...
Teises kohas teeb ;)

*

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 6.

*

Kolmapäev, 29. juuni.

Laevmuuseum.

Purjemeeste kajut. 16 meest ühes ruumis.
Koiku ja kast asjadega põrmandul.
Mõni oli kardina ette pannud, teine riiulikese koikusse nikerdanud.
Pildikesed seintel silma-hingerõõmu pakkumas.

Purje parandamise vahendid.
Sõrmkübar käis rihmaga pöidla külge.

Kaptenil oli muidugi oma suur (laeva mõistes) ja üksik söögisaal ja kajut.
Oli ka kolmekohaline reisijateruum.

Siit seda võimast laeva juhiti.
Ja vastupidi kinnistunud arusaamadele filmidest ja muust, oli rool suunaga ahtri poole.
Noh, nagu paadis aerutades oled seljaga sõidu suunas.


Oli igasugu väljapanekuid ja sai laeva seest ja väljast kaeda.
Isegi filmi näha omaaegsete laevameeste mälestustest ja originaal-filmilõikudest.
Elu laeval.

Kõrvalolev meremuuseum koos ainulaadse piraadilipuga oli remondis.
Tuleva aastani.
Ajaloomuuseum väga ei tõmmanud. Enam.

Marehamni kirik aga oli avatud ja ilus.
Laed kaunistatud servi sarnaselt Finströmi kirikuga.
Ja orel, mida mina ennem näinud polnud - rida vilesid horisontaalis.


Liinailu vaadatud, kämpi tagasi (seekord olime telgi püsti jätnud, kotid sisse visanud ja tühiratastega kultuuritiiru teinud).
Telk kokku, pakid peale ja minekule.

Mõnekümmend kilomeetrit idas oli sadam, mis Ahvenamaalt taas Tur saarestikku viis.
Munakiivrid möödusid meist taas.
Ikka tõusud ja langused.
Ikka karge, kaljudest metsaks ja põllumaaks saanud ilu.
Lumparlandi sadamasse.
Munakiivripaar juba ees.
Ja hulka teisigi jala, ratastega ja autodega.
Piletiraha ei küsinud keegi.
Terve Ahvenamaa sai ületatud (rattapraam välja arvata) sellesama esimese 5-eurise piletiga, millega kaasneb kleeppael rattal vist andis loa liigesta tasuta.
Et Ahvenamaale saamiseks peab maksma, ära saadetakse tasuta.

Ees ootas 5-tunnine laevasõit.
Viie vahepeatusega.
Paljukiidetud kaljurünk, Kökari-nimeline turistimagnet sealhulgas. Reklaamitud kui ürgse ja puutumatu looduse kehastus.
Ohtralt reklaamitud.
Munakiivrid meist sinna jäid.

Meie aga Galtby sadamas Korpo saarel maabusime.
Kell oli hilisõhtu.
Veidi sõitu veel ja peatusime jahisadamas saare keskuses.
Parkimispratsi ääres jupike niidetud muruga, kuhu telgile ruumi.
Olime Soomes, seepärast lihtsalt telkisime.
Väsimus, õhtusöök ja unele.
Kaelustuvi oli tagasi ja kosutas taas hinge ja meeli oma hüüdega.
Uhuu-uhuu-huu.

*

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 5.


*
Teisipäev, 28. juuni.

Hommik.
Toibumine.
Hommikutee-kohvi ja toitumisprotseduur.
Rattapraam peaks väljuma 11.30.
Vedeleme siin ja seal.
Noored naaberratturid samamoodi.
Eile õhtul meist möödunud ja siis taas vastu sõitnud munakiivripaar on jõudnud samuti praamiootele.
Naeratame ja tervitame.
Kodinad kokku ja kaile valvele.
Pakume, palju rattaid teisest sadamast siia tuleb.
Me kõik eksisime - mitte ühtegi!
Saabub praam.


Kapten-praamijuht loeb meid üle (2+2+3) ning asub rattaid paigutama.
Kõige käepärasemalt.
Maksame veotasu ja istume laevale.
Saared, laiud, vesi.
Kivi ja mets ja rootsipunased kõiksugu hooned.

Maabumine järjekordses väikesadamas.
Ja loomulikult kohe tee üles, kõrgemale.
Teised kaovad kiiremini, meitel aega küll.
Imelise kaitsekihiga hobused tee ääres.
Ja neid oli terve kari.
Putukate kaitse?

Hääletusega otsustasime Eckerö saare külastamata jätta.
Sõit sama teed pidi edasi ja tagasi saarele ja selle teise otsa ei tundunud ahvatlev.
Laisad, mis muud.

Tee peale jäi kohvik.
Talus oli 1 maja kohalikuks kohvikuks kujundatud. Köögi-müügiruum ja söögituba, lauad maja ees.
Pere lapsed mängimas õues ja perenaine ise lahke ja sõbralik.
MIda muidugi peaks sel saarel proovima, on alandkaken ehk ahvenamaa pannkook.
Paks magus kardemonirohke omletiomadustega küpsetis, mis kaetud moosi ja vahukoorega.

Kulgesime edasi Marienhamni suunas.
Tee peale jäi tuulik.
Meie jäime tuuliku ette.
Lõunatama.

Pilk tuulikualusesse panipaika tõi naeratuse näole.
Hõu-hõu, kuumas suvepäevas.

Ikka tasapisi kulgedes, ikka vastutuult ja koguaeg ülesmäge (no laskumised läksid nii lihtsalt ja kiirelt, et ei märganudki) jõudsime õhtuks pealinna ehk Ahvenamaa keskusesse.
Suund kämpi.
Ilus vaikne linnakene.
Suure pargiga, kus jalutas suvaliselt selline isend.

Jah, kui teda piltima hakkasin pröögatas isend äkitselt koleda häälega.
Muidugi hüppasin ellujääjana instinkrtiivselt üsna palju kaugemale.

Kämping.
Suur ja avar, mere ääres.
Ihupesu tasuta ja müntidega riidepesu ja kuivatuskapp.
Kasutasime juhust.
Dushid ja WC asusid majas, mille uks oli lukus.
Koodi nägin kõrvaltvaadates ja -abistades siiski ära.
(Alles hommikul avastasime, et koodinumber oli telgile antava numbrilipiku peal samuti olemas.)

Väike pagasivaba reid linna peal.
Õhtusöök.
Ja siis ilmusid otse meie naabrusesse munakiivripaar.
Vahva :)

Rannavees ujusid luiged.
Kaelustuvi ei olnud.
Keset ööd tormas Udupea telgist välja.
Kiskus prügikoti verejanulise kajaka hammaste vahelt välja ja kinnitas kõik pätsatava varjulisemasse ja kaitstumasse kohta.

Sai öö, kus karjusid kajakad ja muud pisilinnud.

*








Esmaspäev, juuli 11, 2011

Ahvenamaa ja Turu saarestik. Rattaga. 4.


*

Kõrged vaated vaadatud suundusime edasi Finströmi kiriku poole.

Finströmi kirik
Finströmi keskaegne kirik asub Ahvenamaa põhisaare südames, 5 km kaugusel Godbyst. Kiriku kaitsepühakuks on püha Miikael. Säilinud on keskaegsed freskod, mis reformatsiooni ajal üle lubjati ja nüüdseks taas lubja alt välja puhastatud on. Väga väärtuslikud keskaegsed pühakute puuskulptuurid. Kaunis kirikuaed ja ümbrus.

Tõusude ja languste, kõrgete puude vahel hakkas peagi silma kirik ise.

Sõitsime ligemale.
Kiriku ümber oli surnuaed. Mõned inimesed askeldasid haudade vahel.
Kirikuuks kandis endast kaunist luku-midagist.


Eeskotta pääsesime, edasi kuid mitte.
Nördinult tiirutasime hoone ümber.
Ühes aknaorvas oli suurim herilaspesa, mida minu silmad näinud.


Veelkord käisime ust logistamas.
Ja seekord see avanes.
Kirikus kõndis mehike, noogutas ja väljus taas.
Ju ta meite jaoks selle avaski.
Astusime sisse.
Jah, ja siis ma armusin.


Lagi ja seinad olid täis mahedavärvilisi mustreid ja ornamente.
Kantsli Püha Vaimu tuvi nägi välja kui põhjamaine papakoi.

Altarivitraaž rahulikes voogavates toonides.
Seinad seal ümber ikka sedasama muistsehõngulist maalingut täis.

Stseenid Piiblist segi kohalike sündmuste ja tõekspidamistega.

Siin-seal suisa kaljujoonislikud omapärased elukad peidetud üldise ornamentika vahele.

Seinteorvades rohkem- ja vähemmuistsed puuskulptuurid.

Sellised tegelased kirikusammastel.

Ühtlane mahe kaetus.

Laevamaketid laest rippumas.

Kõrval taas stseenike meremeeste elust.

Uhh, ma ei tahtnud sealt lahkuda!!!
No kuidas sa väljud uksest, mis selline välja näeb?

Aga igal asjal on oma aeg.
Ja aeg kiriku sisemuses olla ja tunda ajastu hõngu end paitamas sai läbi.

Istusime kirikuaia taha piknikupingile ja lubasime enesele kerge lõuna-võileibluse.
Ningsiis taas teele.
Plaan jõuda õhtuks üle vaadata ka Geta, Ahvenamaa kõrgeim kohake.
Nagu ikka, suvesoojas punakatest teedest üles ja alla.
Tuul ikka vastu.
Tuul oli kogu aeg vastu, ükskõik, mis suunas sõita.

Nüüd siis kaunis kolmikpilt meie kamba täisvarustuses sõiduratsudest.
Poe ees, mis napilt enne sulgemist me viimaseks tankimiskohaks sel päeval.

Ning siis keerasime teele, mis tippude tippu viis.
Minule ei sobi aeglased, veidi liiga suure nurga all pikad tõusud.
Ma olen sprinter selles suhtes.
Et olgu või järsem, kuid lühem.
Nii ma siis tunnistasin oma allajäämist ja susin ratast käe kõrval üles lükkama.
Kiirus oli teistega, kes usinasti sipsisid ratta seljas, umbes sama.

Mäkketõusul vaikselt juba kõrvale vaatama hakkasime, et kas magamiskoht, mis piisavalt lage telgiks ning piisavalt silma alt ära.
Noh, päris sobivat kohta ei leidnud.

Üleval Geta tipus.
Kuulsime eesti keelt.
Terve bussitäis turiste imetlesid Ahvenamaad oma kõrgeimas ilus.
Kes kuhu, millal ja kuidas.
Noh, mina eelistan iga kell oma viisi rändamiseks :)

Tuterdasime veidi mäeharjal ringi.
Vaatetorn kõrgeimas tipus.

Ning vaade sealt.
(Telkimiskohta ei paistnud.)

Laskumine.
Järgmine päev kell 11 pidi minema ainus rattapraam kogu päeva jooksul, ning sellega tahtsime edasi saada.
Selles kandis kuid poole päevateekonna kaugusel polnud ühtki kämpi, kus avalikult ööbida.
Kui ei tahaks just varahommikul kell 5 sõtkuma hakata.
Leidsime veidi sügamal teelt kõrval ühe suht sobiva kaljuplatsi.
Sadam paari km kaugusel, et jõuaks küll hommikul.
Siiski soovisime sadama enese enne üle vaadata.
Sadamas oli kai, ilus vaade, paar väikest paati, mõned autod, üks karavanauto ja rannas 2 ratturit, meite moodi elamine kaasas.
Piilusime rannahooned üle.
Esimeses oli keset majakest laud ja seinte äärtes pingid.
"Siia saame matid mahutada küll, kui hämaramaks läheb," lausus Udupea.
Jah, täitsa võimalik.
Kui need teised ratturid juba seda polnud plaaninud.
Veel veidi luurimist.
Kuivkäimla, ok.
Siis majakene, kus eri ustel eri sugude märgid.
Sees aga.. oplaa! suur riietus(?)ruum.
Betoonpõrandaga, pool sellest põrandalaudadega kaetud.
"Vot selle me võtame!"
Kõik olid nõus.

Väljas oli piknikupingike, kus valmistasime õhtusöögi.
Noored sakslased (hollandlased? miskid muud? keelt ei osanud täpselt tuvastada) kokkasid samuti vee ligidal kivil.
Ootasid samuti homset rattapraami, mis muud.

Ja siis oli veel vanapaar, kes karvanis elutses.
Noh, selle elutsemisega on vist nii, et Ahvenamaa pole nii soome, et kõik rnna.ja sadama-alad vabaks kasutamiseks oleks.
Et nagu ametlikult mitte.
Nihverdamisi.. eks kusagil pea ju olema ;)

Õhtu oli ilus.
Kõik nautisid sulnidust.
Noored lõid miski hetk, kui kohalikku rahvast enam ei liikunud, telgi üles pöösa varju.
Sellise nähtamatu.
Meie ei riskinud, liiga suur ja silmatorkav.
(Leia pildilt telk)


Päike vajus madalamale, kalad lõid suures kaares lupsu ja mõnus oli olla.
Üks hetk viisime rattad valitud ruumi betoonile, omad matis kõrvale puuplatele.
Poiss sättis end magama.
Meie tavaar oli silma alt ära.
Vanad kobisid oma karavani.
Noored istusid ja nautisid vaadet liivarannas.
Meie Udupeaga paadikail.
Ja siis tuli politseiauto.
Kõik nägijad olid rõhutatult tavalised ja igapäevased ja üldse me lihtsalt naudime siin vaadet!
Silmanurgast vaadates kaht mundrimeest, kes autost välja loivasid, veidi edasi-tagasi kõndisid, suitsetasid ja telefoniga miskit infi jagasid.
Ei, tõesti, me lihtsalt istume kail ja vee ääres ning vaatame lendkalu.
Või mis te siis mõtlesite?
Veerand tunni pärast politsei lahkus.
Läksime auto kohale.
Noorte telk sinna ei paistnud, põõsad varjasid ära.
Pealegi olid nad vaid sisetelgi püstitanud, sellise tumedakarvalise.
Suht tähelepandamatu.

Aga õhtu oli tõesti ilus ja vaikne.

Kaelustuvi oli ka meile järele jõudnud.
Kobisime katuse alla, kuulasime turvalist uhuu-uhuu-huu'd ja saigi rahuline öö.

*