Reede, juuli 18, 2014

Rotisaaga

*
Et alustada kusagilt.
Leidsin näguderaamatus õrna üleskutse:

VÄIKE ROTITÜDRUK KODU OOTEL

Nagu näete, siis postitame viimasel ajal hulganisti koduotsimiskuulutusi väikestele loomakestele, kes on peale loomapoest pääsemist veetnud mõnusalt ja tervist kosutavalt aega meie hoiukodudes.

See väike valge paarikuune rotitüdruk on samuti uue kodu ootel. Praegu elab ta hoiukodus Tallinnas. Tema tahab kangesti minna just sellisesse peresse, kus oleks lisaks temale teisigi rotte. Täna on rotitüdruk üsna kurb, sest hoiukodus teisi temasuguseid pole. Rotisõpru igatseb see väike armas tegelane aga väga-väga.


Lisaks ports pilta nummist väiksest valgest tegelinskist.

Minul Berta ja Marta, kaks üübersõbralikku rotikest.
Miks mitte pakkuda ühele orvukesele seltsi ja kodu?
Tehtud, mõeldud.
Võtsin ühendust.
Paari nädala pärast sain dabroo.
Ja lepingu. (Et ma hoolitsen looma eest viiskalt, ei paljunda teda mitte ning kui äkitsi ää kooleb, annan teada)
Lisainfona, et on jaanuari-kutsikas ning loomapoe sulgemiste tagajärjel ula peale jäänud.
Hoiukodust loomakest äratoomas käies saime lisaks veel puuri, sest "ega meie rohkem närilisi võta, meil on selleks liiga palju kasse".
Nunuhh!
Karpist piilus vasta tume ninaotsake ja rubiinpunane silmapaar valge karvakera seest.
Selge, siiamilaadne.
Kodus korrastasime kiiresti puuri ja lasime uue looma sinna sisse.
Suurest puurist kõrval ei paistnud mingit ärevust.
Õhtu edenedes, kui väike valge aktiivsemaks muutus, tuli siiski Berta uurima, et mis toimub.
Agressiivsust ei ilmutanud.
Kui suured rotid jooksus olid, lasin väikese suurte puuriga tutvuma.
Uuris ja nuusutas viisakaltkõik üle.
Juba paari päeva pärast tõstsin kogu kamba neutraalsesse anumasse. 
Kus väike hakkas usinalt suurematelt kõhu alt läbi pugema.
Ja suuremad suhtusid sellesse peaaegu ükskõikselt.
Selle nalja peale korrastasin suurema puuri ja lasin kõik rotid kokku.
Midagi hirmsat ei juhtunud.
Eks nad kõik sellised maotoidukesed ja lastekodutaustaga.
Elasid siis hall ja must ja valge kui riigilipp koos.

Must, Marta, Jäi väga äkitsi väga viletsaks ja lihtsalt suri ära.
Sai Rotirahule.



Hall, Berta, läks paar päeva hiljem kasvajaga opile.
Op õnnestus.
Narkoosist välja tulles aga otsustas rott tagasi minna.
Ja suri ära.
Sai Rotirahule, Marta kõrvale.
Ehk oli sõbra läheduse igatsus liiga suur.



Ja seega oli mulle jäänud lepinguline Vassa.
Vassilissa.
Kes ometi ju seltsi otsis.
Ülestõusmispühad.
Läksime maotoidukeste kasvulavale ehk Laguuni poodi ja küsisime.
Suure poistekarja kõrvalt leiti ikka paar daamet ka.
Väidetavalt neljanädalased.
Väidetavalt vähemasti sama isa lapsed. 



Tõime koju.
Lepitamine selliste tittedega käis väga kiiresti.

Nii nad nüüd koos ringi silkavad.

Mügri (hall)
Käpik (kaputsiin)
Vassa (siiamilaadne nõginina)




*

Reede, veebruar 28, 2014

Fotojaht. Peegel

*
Mõnel ilusal hommikul on telekas tolmune ja vakka ja peegeldab.
Päriselu.


Teised peegeldused.

*

Pühapäev, november 17, 2013

Fotojaht. Pastelne

*


Sulg liival
*

Tung ja torm

*
Tuuline nädalavahetus. Päike ja meri.

Merivälja muul



Hara laht
Allveelaevade demagnetiseerimise sadam
(Üks kolmest maailmas ja kahest endises NSVL-is)


Juminda poolsaare tipp




Laine oli vägev.
Vaht ja pritsmed.

Ilus.
*

Pühapäev, september 22, 2013

Fotojaht. Kallis asi

*

Kallid on inimesed ja hetked.


Selili lebades


Varahommikune seenelkäik


Mina-pean-metsa-saama-muidu-suren!


*

Neljapäev, august 15, 2013

Rattaga põhja minemas 4

*

04.07

Hommikul toimetame tasapisi.
Taevas selge, mõnede valgete tutsakatega. Sööme eilse jäänuki. Keerame eile vahetatud esirattal pealmise mantli õigetpidi (et muster ikka õigesti jookseks). Pakime kogu oma kuivanud varustuse uuesti kokku.
Veidi ennelõunat Teele. Läbi linna. Kohvikupaus.

Kulgeme tasapisi, kiirustamata.
Päike läbi pilvede.Keerame teelt kõrvale mere äärde.
Istume lihtsalt kivi peal, sööme võileiba ja mõnus on. Poleks kell nii vähe, jääks siia ööbima.

Pietarisaari/Jakobstadi poole suundudes (mis huvitav, et isegi nimed on erinevas keeles teised!) jääb teele Nanoq, Arktika muuseum. Kuna sel reisul polegi nagu kultuurat eriti olnud (vaid emotsioonid ja loodus!), keerame sisse ja külastame.

Eks ta üks paras segapudru ole. Gröönimaast, Siberist, Lapimaast ja kõigest korraga. Uurimisretkede ja avastajate ajalugu. Sekka meeneid ja näidiseid.
Jääkaruküti onn seestpoolt.

Külmamaa kirikus on altaril esivanemate kujutised, veesõiduk ja hüljes.

Muuseumis ringi kollates hakkab sadama. Mitte väga ohtralt, aga siiski. Lükkame rattad kohaliku kohviku ukse ette varju alla ja tõmbame kiled selga.
Õnneks vaibub varsti vihm.
Vaim virgutatud, kulgeme edasi.

Vahetevahel viskab ninna loomaaia lõhna.
Tee äärtes on karusloomakasvandused.
Rebased. Need valged-hallid.
Enne olid tomatid, nüüd on loomad.
Puurid nagu kasvuhooned. Pikad, katusega, võimalikult optimaalsed.
Miskipärast teeb nukraks.
Tomatite pihta ei tee.
Loomade puhul ent kurbtus hinge hiilib.

Pietarisaaris läbime linna, külastame poodi, hoiame mere ligi.
Läbi sadamast.
Leiame ujumiskoha.
Lööme putka taha telgi püsti.

(Pilt on tehtud hommikul, kui telgikate juba lõdvalt kuivama pööratud. Muidu peab telk vihma nagu loom!)
Ilm on jahe ja tatine. Kell on suht vara. Toitume, vegeteerime. Hakkab tibama. Läheme telki ja oleme seal.
Reede õhtu.
Kell 12 ja kell 3.
Toimub äkitsi miski padujooks ümber telgi. Keegi peaaegu kukub sellele.
Miskid hüüded ja hõiked.
Ma ei taha teada.
Omast arust olime piisavalt jooksurajalt kõrval.
Ellu jäime, ka telk.

05.07

Hommikul kuivatame seestmärgunud telgikatet, kohmitseme ja siis.
Tulevad noored piigad ja kukuvad putkas askeldama. Rõõmsa naeratusega meite suunas.
Simskola. Ujumiskool.
Pakime kiirelt oma tavaari ja kaome jalust.

Teel. Läbi paljukiidetud Setsme Silla Saarestiku.
Kõik soovitajad sel reisil on kiitnud.
Minu jaoks on ta.. nagu üks paljudest eelnevatest kaunitest kohtadest.
Ilusad külad, majad, rannad.
Taas tee ääres rammus veisekari.  Koos pakkuva sildiga.


Millist tükki minust Te soovite? Küsib iga veiseke.
Ligineme Kokkolale.
Enne linna uurime kohalikust kämpingust hindu ja võimalusi. et kui.
Ilm on ära keeranud. Edasi on vaid pikad ja metsikud teelõigud. Pikad ja trööstitud kaardi järgi. Vaateid on kindlasti palju ja kauneid!
Aga.
Otsustame, et siin lõppeb meie tee.
Käime bussijaamas ja tuvastame, et bussid Helsingisse käivad nagu maaliinikad linnadesse. Mitte iga päev.
Rongid aga sõidavad.
Otse Rovaniemist.
Jah, vaadake kaarti. Kokkola on üsna põhja pool.
Raudteejaamas saame teada, et esimene võimalus koos ratastega Helsingisse sõita on kesköö kandis.
Nõustume ja võtame piletid.
Ja meile jääb veel pool päeva.
Kulgeme kämpingu poole läbi linna.
Seal ligidal toimub miski rock-kontsert. Rahvas hiilib oma varustusega ühes suunas.
Meie kõnnime vastassuunas ja korjame taarat.
Krt, taara on naaberriigis mitu korda kallim! Korjata on kasulik.
Avastan, et traditsiooniliselt on mu rihmikud katki läinud. Ikka reisu ajal.
Ostame uued.
Sööme välihiinakas. Keset tänavat.
Meid jälitab miski jehoovakas. Kes küsib, et oleme me Eestist?
Esimest korda põgeneme.
Teist korda samasse jõudes tabab ta mind taas.
Olen viisakas.
Onu teatab särasilmi, et tal on ka eestikeelseid Vahitorne.
Loobun sirgelt ja viisakalt.
Kauplused sulguvad.
Läheme raudteejaama lähedale Prismasse.
Hängime sees ja tuterdame väljas katuse all.
Teeme aega parajaks poe sulgudes kõrvalolevas Mäkis.
Mul on jälle ratta esikumm tühi.
Sööme burksi, venitame aega.
Selle sulgudes läheme taas tibutava vihma varju Prisma varju alla ja vahetame rattakummi.
Peaks veel ühe päeva vastu!

Sajab. Oleme kui kodutud poe kõrval ehitusmaterjali hunniku pääl.
Loeme tunde.
Jah, kindlasti meid filmitakse.
Lõpuks, kesköö saabudes, läheme läbi sabina raudteejaama.
Seal on veel mõned.
Rong hilineb, teatakse.
Hakkab sadama. varju ei ole.
Rong hilineb veel, teatakse.
Läeme vihmavarju. Taksopeatusse, kõrvaloleva maja terrassi alla
Kuhuiganes, peaasi, et rongist maha ei jääks.
Rong hilineb pea pool tundi.
Rattad on kolmandas vagunis, oli meile öelnud piletimüüja.
Kolmas vagun on vale.
Vihma sajab, me oleme märjad ja tahame ära.
Keegi rongist suitsetama tulija suunab meid tahapoole.
Jookseme, rattad käe kõrval, leidmaks pagasivagunit.
Lõppeks pistab keegi pea välja ja võtab me pagasi ja rattad oma vagunisse.
Jookseme oma istekohtadeni.
Rongis. Kogu tavaariga. Lõpuks.
Vagunis on miski seltskond, kes vist kuskilt põhjapõdrapiirilt alates jooma on hakanud. Igatahes nad lällavad tüütult. Helsingini.
Veidi saame tukkuda, jalgu sirutada.

Helsingis, hommikul, võtame omad rattad ja suundume juba tuttavat linna pidi hommikusse.
Väike sõbrakõne telefoniga ja info laevaliikluse kohta on olemas.
Istume veel tunnikese merd vaadates sadama kõrval.

Laevale, sõit ja laevalt maha, koju.



Reisu lõpp.

*


Rattaga põhja minemas 3

*
30.06

Hommikul sajab.
Ilmateade lubab jätkuvat sadu.
Ometi ei taha veel lõpetada ja koju tagasi minna.
Otsustame lähedalasuvasse Raippaluoto saarestikku minna. Et kui väga sandiks keerab ilm, tuleme Vaasa tagasi ja bussile/rongile.
Kuivatame telgi, toitume, sajab, kuivatame uuesti.
Pakime ja läheme läbi poe edasi.

Ahh, mis ma ikka nii üksikasjalikult.

Suurtee äärest kaarega rahulikumat pidi.
On ujumisrand, mille jätame meelde kui telgitava.
Edasi suur varjualune-maja koos vaatetorniga.
Ka selle jätame meelde.
Siis ületame Soome pikima silla.

Jahe on.
Silla teises otsas kohvik.
Edasi kirikuni. Eraldi. Eksitus. Sibul otsib sellerit ja päkapikk maja.
Kirik, pood. Sadama juurde. Tee on takistatud üle tee palke pidi transporditava puupaadi pärast. Meri on kõrval. Paat sai kuuri. Kõik korras.

Sadam. Saareke, kus isegi grillikatus. Mille meelde jätame.
Kaart mainib veel miskit telkimiskohta. Läheme.
Satume looduskaitsealale.
Iga vähese maa takka on jahilaskmisehitis tee kõrval. Nummerdatud.
Loodus on ilus.
Lubatud telkimisala ei leia.
On eramaad ja kõik.
Peletame satikaid ja tuleme sama teed pidi tagasi.
Sadamasse.


Paneme oma telgi grillikatuse kõrvale.
Suhtleme möödajalutava vanapaariga.
Sadamas, kõrval, on tulijad ja minejad.
Uinume.
Linnuelu saatel.
Linde on palju!

Mõõdikul 60 km.

01.07

Hommik on päikseline. Oleme saarestikul, kus kui kaks jänesekõrva pikka teed. Sõidame ühte otsa.
Jahe, kuid päikseline.
Björköby.
Kõik tekstid rootsikeelsed.

Kiriku trepil mootorratturikiiver ja tee kõrval männikäbide keskel kurvasilmne kalapea.
Kiriku eeskojas toimub aktsioon Pääsukese Vabastamine. Lind on sisse lennanud ja ei oska enam väljuda. Hoiaime koos mootorratturitepaariga uksi lahti, lind nende kohal end vastu akent peksmas. Kuni taipame koristuskapist miski papirulli haarata ja Udupea siis sellega linnu uksest välja suunas.

Sadam neepe tipus.
Toidukoht.
Võtame kohvid ja söögid.
Meri laksub koos paatidega.
Teen kiire peapesu sooja veega.
Lühike karv, kuivab kiirelt.
Sadamas ZZ-Top-laadne vennike infonurgas.
Räägib oma rattakogemusi.
Ja väidab, et kohalikku rada saab sõita.

Läheme lähedal torni.

Ja vaatame alla ja ümber.
Trollimaa. Vesi langeb. Soon rootsiga.

Matkarada ent tundub siiski meie jaoks läbimatu, jätame ära.
Ühes tipus käidud, naaseme sama, juba tuttavat teed pidi ja poe juures keerame teise neeme otsa viivale teele.
Tuul on tugev.
Vaibapesukoht. Ujumiskool. Meri ja ilusad vaated. Telkimiskohti jagub.
Karjakoerad ajavad nagu filmis lambaid kobarasse ja auto haagise juurde.
Järgmisel päeval naastes on nii mõnedki lammastest oma kasukast ilma jäänu. Eks needsamad, kes eelmisel õhtul haagisesse aeti..

Looduskaitseala. Sõidame neeme tippu välja.
Leiame veel ühe suure ja sobiva ujumisranna. Lööme telgi püsti ja teeme õhtusöögi. Pärast istume niisama, joome teed ja sööme küpsiseid, vaatame kohalike noorte harjutusi iseseisvaks eluks ehk sotsialiseerumist. Ronime telki. Noored toovad helitekitaja ja kuulavad hilisõhtuni oma muusikat. Meid otseselt ei tülita.

63 km mööda saarestikku.

02.07

Äratus kell 6. Väga tugev tuul.
Hommikusöök, pakkimine. Poe juurest mööda ja sillani.
Üle silla tugevas külgtuules vänderdanuna peatume majakeses, et riideid vahetada ja veidi puhata.
Riideid ei vaheta, jahedaks läheb.

Taamal, mere peal hakkavad kaugemad saared valgesse kaduma. Suur Valge läheneb, saared kaovad üksteise järel nähtamatuks. Vihm tuleb vääramatult nagu Saatus muudkui lähemale ja lähemale. Süütame koldes tule ja toome veel küttepuid tagavaraks. Ja istume tule ääres, vihm maja kalllistamas ning kahetseme, et poest miskit grilli kaasa ei teadnud võtta. Sööme võileibu. Keeldun enne Teele asumast, kui näen kaugemaid saari. Vihm kestab põhjalikult ja kaua. Lahkume pea 4 tundi peale saabumist. Vahepeal kaalume juba võimalust majja ööbima jääda. Üldse ei taha märjaks saada. Jahe ja märg ei ole nagu üldse vahva. Vihm vaibub, taevas tõmbab heledamaks. Asume teel. Et saada kaela veel üks sahmakas vihma. Kuid tagasi enam minema ei hakka. Kui Teel, siis Teel. Kõige kaasnevaga. Õhk tõmbub soojemaks.
Kõrvalteid pidi Koivulahti/Kvevlaxi. Ilusad kasemetsad, ohtralt põnevaid linde. Päike kuivatab Teed.
Maksamaa/Maxmo ligidalt otsime ujumisranda, aga ei leia. Liigume sadama suunas, lootuses telkimiskoht leida. Kohalikul koolistaadionil on miski spordiüritus. Koolihoovi seega ööbima jääda ei saa.
Jõuame sadmasse ja lööme seal telgi püsti.
Sööme ja vajume suht kiiresti ära.

Teed rataste  all 72 km.
03.07

Udupea teeb hommikul luureretke kohviku juurde, mis veidi eemal. Ja naaseb heade uudistega - seal WC ja isegi pesemisvõimalus. Teeme näo, et saabusime just jahiga merelt ja küsime luba pesta. Saun oma eesruumiga on uhke ja kõike on küllaga. Peseme ja tänutäheks teeme kohvikus ühed joogid.
Maja seinal ripub vana kalavõrk.

Võrgu raskusteks kivid, mis pakitud kasetohtu ja tugevasse riidesse.
Oma ihu eest hoolitsetud, asume päikesepaistes Teele.  Ilus Tee.
Ja siis tõstab tuule ja pilved üles ning tuleb korralik padukas koos äikesega.
Saame läbimärjaks. Pilved hajuvad, kuid sadu kestab.
Ja kestab.
Ja kestab.
Jõuame teeäärsesse söögikohta. Astume sisse, võtame soojad joogid ja hamburgerid. Üdini märg ja külm on.
Udupea kaob tualetti riideid vahetama, mina joon kakaod ja sisendan riideid seljas kuivama. Rihmikud ja rattakindad vajavad siiski ohtra tualettpaberi kaasabi lirtsumise kaotamiseks.
Mõne aja pärast vihm vaibub, ilmub päike ja hakkab eneselgi soojem.
Kuna enam märjaks saada ei taha, või läbimärjana telkida, helistab Udupea taas Teel olevasse kämpingusse ja broneerib majakese.
Kuskile Tee peale jääb kirik. Kana risti otsas ja uhked seinamaalingud sees.

Kulgeme vaikseid kõrvalteid pidi. Ja siis läheb mu rattal esikumm tühjaks. Kohe nagu soss ja täitsa tühi. Keerame miskile laoplatsile ja hakkame kummi vahetama. Vajalik varustus muidugi kaasas. Udupea on uskumatult osav ja tubli ja minu kangelane!
Kumm saab vahetatud, uut suurt vihmahoogu kaela ei saa (tibutas vahepeal).
Õhtuks jõuame Uusikaarlepyy/Nykarlebysse. Läheme otse kämpingusse.
Majake 45 raha, telkimiskoht 10.
Võtame siiski maja.
2 kahekordset nari, suur avar ruum, kööginurk ja isegi vesi. Küll vaid külm, kuid siiski. Veekeedukann, pliit ja isegi toidunõud. Laotame kogu oma märja varustuse tuppa ja maja ette katuse alla kuivama. Isegi mu magamiskott on ühest kohast niiske.
Käime linna peal, poes. Teeme kuningliku õhtusöögi.
Millaski kustume.

Päevane läbisõit 73 km.

*