Laupäev, märts 31, 2012

Laupäev, märts 24, 2012

Seitsmesegune..

.. ehk segu seitse fotojahi raamistikuga.


1. kartul (2x enne seda trükkis näpp sisse "kartus")
2. porgand
3. zukini e suvikõrvits
4. šampnjonid
5. õhukesed sealihaviilakad
6. sool
7. pipar

Ok, vett ka tirtsu siia-sinna, ja õli ja..

Aga siiski.. jätku söögile!

Teised seitsmega jagajad-korrutajad.

*

Teisipäev, märts 20, 2012

Kuidas tuli kevade mu tuppa

*
.. Tuli vaikselt, tuli sala..

Eelmine pühaba, 11 03.


Päevake hiljem.


Veel päevake ajavahet..


Ja lumi muudkui sulab, silmnähtavalt.


Ja ongi üks uulits juba lumevaba!


Ja ma murdusin.
Tõin ratta tuppa sooja ära talvekorterist.
Täna, kevade alguse puhul.
Nii et libamisi kuulutan rattahooaja avatuks!


Jah, tohtripaigas tuntakse mind juba nimepidi ja näost näha, et rotiga!
Kui korra kassiga käisin, tekkis kohe segadus :)
*

Neljapäev, märts 15, 2012

Muretsema

*
Teen ettepaneku Emakeelepäeva-järgselt keeleuuenduseks.
Juurutamisele vastupanuks väljajuuriks eesti keelest sõna "muretsema" "hankimise" tähenduses.
"Murestesin enesele igasugust rõõmu."
No ei sobi ju!
Vältigem sõna muul kombel, kui tõesti murega tegemist.
Tegudele, seltsimehed!
Vähem muret, rohkem väljajuurt!
*

Esmaspäev, märts 05, 2012

Natu rotta. Vol. mitmes

*
Sofie uurib maailma


Larissa ja Sofie. Toituvad.


Ja moodustavad tao-märki.


*

Reede, märts 02, 2012

Torgny Lindgren. Mälestused

*

"Sa peaksid oma "Mälestused " kirja panema, ütles kirjastaja.
    Ei saa panna, ütlesin mina. Mul pole mälestusi"

Nii algab raamat.
Eelarvamustega ja täiesti võta-mind-hoiakuga sukeldun sõnadesse.
Sest tean nime. Ja olen nõrkemas Tema kirjaviisi ja esitluse ees.

Ma ei mäletagi enam, kumba raamatut ma enne lugesin. Vist Batseba't.
Ja sain lummatud keelest ja selle kasutamisest.

Tartus kunagi, teel rongile, käisin raamatupoest läbi ja sain soodukaga (ju siis oli aegund ja hüljatud) Valguse.
Rong sõitis pikalt. Mina istusin ja lugesin ja olin hoopis teises maailmas.
Lummatuna.
Taas.

Torgny oli see mees, kellest ma kirjutasin, kui püüdsin ühest eksameist kirjandiga kooli sisse saada.
Kirjand kogus häid punkte, määravaks sai muu.

 Ja seda põhiteost , Mao tee kalju peal, lugesin aastaid hiljem. Kuid vaid süvendas see mu tundmust.

Kes olen mina, et lahti seletada Põhja kargust, elu kaduvuse loomulikkust ja surma olemust. Õuduse loomulikkust ja rõõmu häbi.
Ma jään sõnatuks ja mekin teoseid kui väärtust - mitte palju korraga, et ikka kauaks jaguks.
Ma olen rõngas!!!

*

Kirjastavad tahavad kuulsalt kirjanikult mälestusi. tema aga keerutab ja toob ettekäändeid. Sekka räägib juhtumisi.
Külaelust, sugulastest, juhtumitest, olnudajast-kaasajast.
Mäletab ka külaskäiku jalad kaotanud venna juurde haiglasse:

"Göran hoidis paremat kätt silmadel, kui me juttu ajasime, võib-olla ta ei tahtnud mind näha, ei tahtnud näha, kuidas ma olen inetumaks muutunud ja vanemaks jäänud pärast neid suvesid, kui me üheskoos vibusaega pakkusid lõikasime.
    Pakud pidid olema täpselt meetripikkused, niisama pikad nagu saeleht.
    Jah, väikevend, ütles tema.
    Jah, Göran, ütlesin mina.
    Aga sa ju lugesid, ütlesin ma siis. Üks raamat päevas. Seda ma mäletan.
    Enam ma ei saa lugeda, ütles ta. Väiksesed verevalumid. Võrkkestal.
    Oh seda häda, ütlesin mina.
    Ma olen aru saanud, ütles tema, et seal polnud muud kui valed. Puha valed. Raamatutes pole tõtt ollagi.
    Aga muusikat on sul küll alati, ütlesin mina ja osutasin padjal lebavatele kõrvaklappidele.
    Ainus, mida ma nüüdsel ajal talun, on tantsumuusika, ütles tema. Mantovani orkester ja Glenn Miller ja Famingo-kvintett ja Viikingid ja Thorleifi punt ja Saxparty.
    Vanasti sa sihukesest kraamist ei hoolinud, ütlesin mina.
    Õige muusika on liiga valus, ütles tema. Aga tantsumuusikat ma talun. Kui ma saaksin üles tõust, kui mul oleks jalad, siis ma tantsiks.
    Me pole kunagi tantsida osanud, tuletasin talle meelde. Me ei õppinudki tantsima. Sina ja mina. Raggsjö inimesed pidasid tantsimist rängaks patuks.
    Seda küll, ütles Göran. Aga meie arvates oli elu sihuke, et tegelikult oleks pidanud ikka tantsima.
    Ma ei tea, miks ta oli aeg-ajalt sunnitud keelt suust välja pistma ja hoolikalt huuli niisutama. Oleksin pidanud seda küsima.
    Aga tõeline muusika? küsisin mina. See, mida sa alati oled kuulanud?
    See teeb hirmsasti valu, ütles Göran.
    Tuleb õppida oma tundelisusega elama, ütlesin mina. Meie suguvõsas on kõikidel aegadel tundelisuse vastu võideldud.
    Mis puutub Mozartit, Schubertit ja Mendelsshohni, siis võib abi saada valuvaigistavatest tablettidest, ütles mu vend. Aga Bachi ja Beethoveni vastu läheks süste tarvis.


Just! Täpiealt! ütles mu kirjastaja ja tõstis hapra plasttopsi. Seda sa ju oskad kirjutada!
    Ei, ütlesin mina. Ei oska."

Kordused, muusika, sujuvus.

Aaarghh, ma naudin selle mehe kirjutisi!
*