Reede, mai 31, 2013

Hispaania. Nii ja naa. 8

*

22.04, esmaspäev

Hommikune äratus 5 asemel kell 6.
Õhutne väsinud silm ajas numbrid segamini.
Tõstame Udupeaga oma pambud autosse.
Luna jääb seekord kanu ja maja valvama.
S kingib mulle lahkumiskingi, mida võib tarbida või millega vajadusel kedagi ära osta.
Illegaalne.
Seame end lõdisedes autosse ja sõidame läbi mägede vastu päikesetõusule.

Suund Barcelonasse, kus peaks lennukilt saabuma S vanemad.
S ise tukub toasussides õndsalt keras tagaistmel.
Tegi teine öö läbi bocadillo'sid - pikki vahetäidisega saiu meile reisu peale.
I istub vapralt roolis ja Udupea iiveldab käänulisest teest.
Valencia kesklinnast mööda.
Suured teed, suured autod. Kusagil paremal on Vahemeri.
Kohvi veel ei anta.
Kusagil keerame mere äärde.
Ehtne Vahemeri.
Palmid ja ikka-veel-kinnised kohvikud.
Tuleb välja, et koht ei olegi Kusagil. 
On hoopis Valge Maja ehk Casablanca!
Nii et nüüdseks olen ka seal rannas käinud :P
Edasi, ikka edasi Barcelona suunas. 
Jõuame Katalooniasse.
"Kataloonia tuleb siis, kui tuul ja tuumajaamad."
Katalooniaga on miski värk. Vastandab end riigivõimule, ajab oma asja ja on muidu sümpaatne piirkond.
Tee ääres on üksikud toolid. Toolidel istuvad tüdrukud.
Mõne tooli peal ei istu, on vaid paberileht, kivi raskuseks, teavitamaks, et omanik on tööl ja koht siiski omanikuga.
Ka on tee ääres suurte ahvatlevate siltidega töötavate naiste maju.

Möödume ka viinamarjapõldudest, mille serval majake, kus I&S vaheldumisi elavad, kui enesele põldudel sessiooniliselt leivaraha teenivad. 
Siin, lõuna pool, on viinamarjad juba lopsakamad.
Teeme sõidu vahele kohvi-, söögi-, sirutamis- ja vaatamisväärsustepause.
I teeb pakkumise meid Montserrat' mäe juurde ära viia.
Omanäolist hambulist mäge näeme kaugelt, selleni viivat teed aga otsime ja eksime kauem kui plaanitud.
Lõpuks jõuame köisraudtee jaama.
I&S jätavad nägemist ja sõidavad edasi.
Võtame omad seljakotid selga ja suundume köisraudtee jaama poole.
Lunastame piletid ja juba varsti kõlgume mäe, maa ja taeva vahel.

Montserrat

Veidi on isegi õudne.
Ikkagu tohutult kõrgel!
Läheneme tasapisi mäe otsas asuvale kloostrile.
Vastu tuleb teine sõiduk.
Tillukene hiigelsuure mäe kõrval.
Maandume õnnelikult jaamas.
Montserrat' kloostrihooned.
Käime kirikus ja luusime ringi, kus luusida annab.
Rahvast on palju.
Eriti suhtelisest eraklikkusest tulnute arvates.
Kirikus altari kohal seisab La Moreneta, väike Must Madonna, imettegev ikoon.
Seisab seinaorvas, tema eest aga mööduvad inimesed. Järjekord ulatab kiriku ukseni.
Loobume. Ei tunne nii vastupandamatut vajadust püha reliikviat lähedalt näha.
Nii seest kui väljast on hoone kaetud ohtrate ornamentide ja ilustustega.
Sammaskäigud, paavstide kujud, merekarbi-kujuline ristimisvaagen, elu- ja abihooned.
Kõik, nagu peab.
Ja kõige selle kohal on Mäed, meenutamaks Jumalikku vägevust.
Jalutame läheduses oleval Ristiteel.
Vaade kõrvaltkünkalt
Udupea unistab matkaradadest, mida paistab siin olevat mitmeid. 
Mina olen väsinud raskest kotist ja pikast sõidust (ikkagi üle 400km maha vuratud) ning vaen, kas on õige aeg jonnima hakata.
Ei ole. Veel.
Rong sõidab tippu. Sinna kõige kõrgemale kohta, kust hea ümbrust näha.
Me ei lähe.
Vaatame oma tasandilt.

Seal kusagil all lähevad mägirajad ja köisraudtee.
Tänavakivides on kammkarpi. Camino't.. Teed ja rännakut.
Piisavalt näinud ja tundnud, tuleme tagasi alla.
Otse köisraudtee taga on maine raudtee.
Oleme Barcelonast u 50 kilomeetri kaugusel.
Ostame rongipiletid, ootame ära rongi ja sõidame linna.
Kuna oleme suht juhmid, ei taipa rongipiletit aktiveerida. Mistõttu ei pääse jaamas tõketest läbi. Õnneks on asjakohased tegelased abiks ning väravad avanevad.
Vaatame veidi maapealset ja sukeldume metroosse.
Tänu Madriidi kogemustele on juba nõksud selged.
Meie sihtmärk on Barcelona süda - La Rambla.
Tänav keset vanalinna, kauba- ja rahvatänav.
Keskuse keskus.

Barcelona

Uurime kaarte taskus ja metroo seintel. Nimesid ja sobivust.
Läheme metroorongi ja väljume õiges kohas.
Maa peale ja tihedasse rahvamassi.
On hoiatatud, et linn on üks vargusohtlikuimaid.
Oleme omad väärtasjad turvaliselt paigutanud.
Siiski lööb ülerahvastatus mul veidi kõhevil ja närvilise oleku.
Siinsamas toimub neegri ja mööduja vahel sulaselge narko vahetus raha vastu. Inimesed trügivad, kiirustavad. Jalgrattad vaikselt inimmassis laveerimas.
Miskid vilistavad ja piiksuvad tüübid ükskõiksete nägudega sihitult ringi jalutama (nagunii narkodiilerid või sutenöörid!).
Eksleme veidi, otsides vajalikku tänavat.
GPS on abiks.
Jõuame kohale.
Mööda punkaritest.
Kes edaspidi igaühtuseks vaatamisväärsuseks jääb. Õhtu edenedes üha uimasemastena.
Ja kerjustest, keda on tõesti palju.
Leiame oma hostel Europa.
Möllim end sisse, saame WIFI-koodi (hosteleuropa! kui originaalne!!!) viskame õlguväsitanud kotid tuppa, pikutume pisut ja edasi linna peale.
Tuba, muide, on piisav.
Voodi, pesuruum, lauake, toolid, riide- ja öökapp.
Kohaliku kombe kohaselt pikk üle-voodi padi ja lisatekk riidekapis.
Aknakesest paistab sisehoov.
Sätime end sisse ja läheme varustustuurile.
Süüat ja juuat ju vaja!
Linn elab oma väsimatut elu.
Satume Santa Maria del Pi kirikusse. Teeme sees tiiru.
Ilus-uhke-vägev.
Möödume katedraalist, mis õhtupäikeses oma ilu laiutab.
Esine plats on täis kevadnautlejaid mitmesuguseid.

Eksleme tunde ja kaardi järgi miskit müügikohta otsides.
Leiame lademes apteeke, kuid toidupoode vaid napilt.
Siiski, linnaloogika aitab.
Kuskil kõrvaltänavas suure ja uhke kõrval peab tema ju olema!
Saame omad söögid-joogid, naaseme hostelisse.
Sööme, joon, läbime põhjaliku puhastusrituaali ja siis olemegi väsinud.
Ukse taga on suht vagane.

*

Hispaania. Nii ja naa. 7

*
Töö- ja puhkelaager

20.04, laupäev

Pesane päev

Hommik on jahe. Ärkame tasapisi.
Udupea teeb kaminasse tule ja I köögis pannkooke.
Igale kohe soojalt kätte, pole mingit kuhjamist ühele taldrikule.
I endatehtud moos igastest kohalikest loodusandidest. Väga maitsev.

Maja taga krõmpsutavad rohtu krepuskulaarsed* Maali ja Juuli.
 Kanad tuiavad karjaga ja individuaalselt maja ümber ja põlla peal.
Luna istub verandal ja sööb end patja. Kohe suure augu närib.
Märkan ja kitun I-le ära.
Luna saab õiglase meelepaha osaliseks ja hakkab kõigile intensiivselt pugema.
Leebe laupäevahommik.
Uudised ja FB läbi loetud, läheme põllale puudele kaitsmeid panema.

Mandlipuud eelmise aasta saagi ning uute viljadega.
Hoiatusmärk autojuhtidele maja juures hoo mahavõtmiseks
Pärast märgi püstitamist olla juhid ettevaatlikumad küll.
S meisterdab järjekordse lõunasöögi
Hummuse ja koduleivaga suurepärane!
Siesta peetud, jätkame, kus pooleli jäime.
Elamise uks käib kinni vaid ööseks. Päeval katab ukseauku vaip ja toast kostub õue mitmesugune muusika.
Mina töövormis
Vaimustununa päikesest mägedes ja liiga hiliseks jäänud varjumisega riietesse saan päeva peale korralikupäikesepõletuse või midagi. Kuumarabanduse. Midagi, mis muudab järgneva öö ihuliselt värisevaks ja higistavaks vaheldumisi. Pluss masendavad unenäod.
Juhtub.

Nii, vaikselt ja Pesaselt toimetades saabubki õhtu.

21.04, pühapäev

Viimane päev Pesas.

Hommikupäikeses põllale, eilseid töid jätkama.
Ennelõunaks lõpetame, kasime end tolmust ja läheme Siete Aquasse.
Turupäev. Toidu-, tarbe- ja ilukaubad.
palju lette, palju rahvast.
Ilusat ilma nautimas ja omavahel suhtlemas.
Pealelõunaks oli meil broneeritud lõunasöök Rosa Majas.
Laud sisehoovis kohaliku kombe kohaselt paberiga kaetud (milleks linu pesta?). Tuuakse pikad saiad ja mitut erinevat sorti tapa'st. Oliive, marineeritud sibulat ja kurki, vutiliha õlis, mingit tabamatut pastat saiale määrimiseks, pannikesel röstitud saiaviile järjekordse punase määrdega.
Eelroast vaikselt paisumas, toodi lauale pearoog - Rosa enda tehtud Valencia paella mereandidega.
Mõnusalt karamellise riisiga, mitmesuguste koorikloomade, karpide ja sidruniga.
S on küla peal kohtunud taas Jaquin'iga, kes meiega ühineb.
Mõnda aega kostab vaid aktiivseid söömishäälitsusi.
Pannitäis on külluslik, pann on suur.
Lõpuks ei mahu enam suutäitki.
Mehed riisuvad karbikoortega põhja, selle kõige krõbe-karamellisema.
Ometi võtavad kohvijoojad oma joogid ning lauale tuuakse magusroog - kook.
Mina loobun.
I teatab, et kõht ei saa kunagi nii täis olla, et KOOK sinna ei mahuks, et selle kraami jaoks on igal hästivarustatul teine kõht, ja lööb rõõmsalt lusika maiusesse.
Veereb päev ja aeg ja päike.
Kuulutame söömaaja lõppenuks, tasume toidu eest.
Rosa annab meile kaasa suure kotitäie rupskeid ja luhaülejääke.
I&S post liigub samuti läbi Rosa. Oluline lüli!!!
Surume end ägisedes autosse.
I&S keeravad tagasiteel La Vallesa allikateni, kus maitsvam vesi, kanistreid täitma, meie Udupeaga otsustame ülesöömisvaevusi jalutamisega leevendada ja hakkame Pesa poole jalutama.
Näeme kõrgelthinnatud iileksitõrusid.
vViljad kasvavad väikeste tammetõrudena okkaliste pöösaste küljes.
Kohalikud metssead on väärtusliku lihaga.
Vahetevahel jahimehed käivad metsseajahil I&S maa peal ning toovad siis kompensatsiooniks Pesarahvale ka saaki. Terve või osa, kuidas kunagi.
Tasa kulgedes, loodust nautides, jõuame Pessa.
Teised on meist mõnda aega tagasi mööda sõitnud ja kastavad nüüd värske veega viljapuid.
Luna on rõõmus Pessasaabujate pihta
 On ka põhjust, sest kohe antakse talle otse restoranist toodus lihapalakesi
Isegi kanad saavad oma rupskitükikese. Va lihasööjad sellised!
Liha haarab üks. Kuid süüa ta seda ei saa, sest teised tahavad ka osa saada. Nii siis kimab kõike ees lihaga kana, teised kannul, ja süüa ei saa keegi :)

Väikse puhkuse järel hakkame taas tööle.
Viimased 100 viinamarjaistikut kõblada, võrgustada ja toestada ning taas muld juurele kraapida.
Valmis!!!
Tehtud!!!
S viskab kõbla nurka ja teatab, et vähemasti kuu aega tema põllutöödega ei tegele!
Õhtuks on õues jahe.
Meenutan matkakogemusi ja teostan tuulises paigas jaheda veega omad ihuharimisprotseduurid.
Hommikune äratus ähvardab tulla kell 5.

*krepuskulaarne - õhtuse eluviisiga 

*

Neljapäev, mai 30, 2013

Hispaania. Nii ja naa. 6

*
Töö- ja puhkelaager

19.04, reede

Matk ja lebo

Vaikne ärkamine. Uudised netist.
On Üleilmne Jalgratta Päev.
Mis siis ikka, vaatame kohalikud velod üle.

Kuna pole suuremad remondimehed, kuulutame ühe neist sõidukõlbulikuks, võtame võileivad ja Luna kaasa ja suundume kuhugi.

Mina kui lombak rattal ja Udupea koos Lunaga omil jalul.
Pesast naabruses käänaku taga on maja. Vana lesknaise jagu, teavad kohalikud pajatada.
Ma arvan, et kui rikkaks saan, ostan selle ära ja kolin sisse.

Vähe kõpitsemist ja jälle sammuke meie eestlaste vanadekodu-kommuuni suunas :P

Miskil teeristil keerame paremale. Ja suundume lihtsalt edasi.
Varemed.
Mäed ja rajad.
Istume raja äärde maha ja teeme väikse pikniku.
Vaade.
Sööme ära võileivad. Saame päikest ja sitikaid.
Otsustame, et alla orgu päris ei lähe, kuna mina lombak.
Suundume tagasi. Tasapisi.
Metssea sõrajäljed pehmes mudas. Ling neid püüdmas.
Majakesed tee ääres, madalad ja väheste akendega.
Viinamarjapõllud
Tagasitee
Söögikord Pesas.
Hummus salatiga, õliga tambitud koriander ja sobrasada.
See viimane on rahvuslik roog, mis algselt koosnes pidulauajääkide segust tomatipastaga.
Saia peale käras küll :P

Väike põllutöö ja õhtul paneb I leiva ahju.
Lunal on omad mängud. Läheb õrritab mõnda kana, kuni see vihastub ja koerale vähe õpetust annab. Prisked kohalikud, nagu need pruunid on.
Siis paneb Luna kiirelt putku.
Järgmise korrani.
Koguneme kamina äärde.
Viibime looduskaitsealal. Pühad iileksid, need va okkalised koletaimed, on looduskaitse all. Nende tõrudega toidetud sead on väärtuslikumad kui muud.
Meie kütame õhtuti kaminat iileksiokstega..

Leib läheb ahju
Ja tuleb oma aja möödudes ahjust välja
Õues kuldab loojuv päike Santa Mariat ja toas leiab Luna endale uue koha elus, s.t. vedib oma küljealuse padja miskisse müstilisse kohta ja teeb seal peal nägu, et on endiselt õnnelik.
Jo ongi!

Päev saab õhtusse, rahusse ja unne.

*

Reede, mai 24, 2013

Hispaania. Nii ja naa. 5

*
Töö- ja puhkelaager

Puhkepäev

18.04, neljapäev

Unine hommik ja tasane ärkamine.
Kohvi ja omlett.
Õues jahe ja udune.
S jääb Pessa, teised Valenciasse.
Suuruselt kolmas linn Hispaanias. Teise nimega Costa de Azahar - Apelsiinisalu rannik.
Pesast Valenciasse u 50 kilomeetrit.
Päike tõuseb läbi udu. Järsud mäed. Põllud.
Apelsinid. Päris, mahlakad apelsinid.
Pargime auto. Kindlasse kohta. Tänavale.
Ja hakkame meelde jätma, kuhu.
Tundub loogiline kõik.
(Selle hetkeni, kui teda leida tahame. See võttis aega. Linn on siiski suur.)
Palmid keset linna!
Puud õitsevad.
Kõnnime linnas ringi. Kõik on suur ja võimas.
Mida ütleks Freud?
Raudteejaam. Vana ja uus kõrvuti. Vana juba kui muuseum, mille külge uus ehitatud.
Vana ootesaal.
Ma pole niikaugel lõunas enne käinud.
Linn, mereäärne, apelsine ja palme täis, majad kõrged ja ohtrate kaunistustega.
Turg. Kirev ja rahvarohke.

Härjavõitlusareen. (Kuhu küll sisse ei pääsenud.)
Kirjutame tänavakohvikus postkaardid.
Teate, sellised pastakaga kartongile, mark peale ja adresseeritud saajateni.
Otsime üles peapostkontori.
Kui saalis piltima hakkan, saab turvamees kurjaks.
Kaardid saame siiski arhailistesse kastidesse torgatud.
Omas tänavas :P

Neljapäevition linnaplatsil katedraali ees traditsiooniline veekohus. Linna tähtsad ninad aruatavad miskite probleemide üle avalikkuse ees.
Kunagi, ammu, jooksis linnast läbi suur vesi, jõgi. Otse merre.
Rahvas tüdines ja viis vee kaarega linnast mööda.
Jõesäng ent jäi.
Hispaanias on vesi harv ja püha asi.
Kaeve vähe, allikad hinnas.
Eks see veekohus siis otsustaski midagi vee jagamise pihta.
Kui midagi otsustada polnud, tuldi niisama korra raadist välja, toetati pee maha ja mindi tähtsate nägudega tagasi.
Üritust olid tulnud jälgima paljud.
Katedraali seinad heitsid ka tagumisel poolel huvitavaid, horisontaalseid kujutisi.
Püha üritus nähtud, otsime autot.
Pildikesed linnast.
Küsides. Gepsuga. Sisetunde ajel.
Teeme väikse ringi ja siiski leiame.
Auto.
Poest läbi eelnevalt veidi süüa hankides ja siis suund Oceanografic'usse.
Endise suure jõe suudmeala.
Millele nüüd park võrsumas ja ehitatud.
Mitu uhket hoonet.
Parkimisel ilmnes taas kohalik omapäras. Isehakanud parkimiskorraldajad.
Kes nõudsid raha, et auto saaks olla ja jääda.
Küsib 5 eurot. Meie pakume 2. Veidi tingimist, ja nii jääb.
Toitume pingil. Tetrapaki-külm-tomatisupp, kohalik kartulivorm ja saiad.
Saame söönuks.
Parki.
I jääb meid lugedes ootama ja Oceanografic jääb avatuks veel vaid paar tundi.
Lunastame piletid ja siseneme märga maailma.
Linnud vee peal, kalad ja muud vee sees. Näeme loodut nii alt küi ülalt.
Ma ei ole kormorane kunagi veel nii ligidalt näinud.
Või mereelukaid oma pea kohal.
Jõudsime ka delfiinide etteastele välibasseinis.
Sel hetkel ütles mu fotikas üles. Tagavaraakut polnud kaasas.
Vaatemäng oli vägev!
Inimtegelased vilistasid oma ultraviledega ja delfiinid tegid trikke. Hüppasid ise ja hüpitasid_ujutasid oma treenereid.
Ilus vaatemäng!
Veel veidi areaalil rini vaadelnud, suundume tagasi auto suunas.
Eksime tagasiteel veidi valele suunale, kuid korrigeerime end varsti.
Ehituspood ja plaadid + veekindel värv.
Ega reisi siis asjatult tehtud, ikka meeldiv kasulikuga!
Värvinötsik kukub esimesel autopöördel end põhjast katki.
Kinnitame ta tagurpidi ja seostame turvavööga.
Nüüd peaks Pesani vastu pidama!

On monumentide mälestuspäev.
Jah, terve linn nägi välja kui Kõrgemale, Ornamendirohkemalt ja Ohtramalt!

Õhtul Peasas.
Ligunenud kikerherned ei soovin teha koostööd saamaks hummuseks.
see-eest on koduleiba ja määret.
Ja Luna valvab pingsalt, et midagi raisku ei läheks.
Päeva lõpp.
*