Reede, august 31, 2007

Rattaga Savonlinnast Lapeenranta 2.

Retretti'st tulles keeras ilm ilusaks.
Õhk oli küll jahe, kuid päike paistis.
Tee oli mõnus.
Ikka hooga alla ja ähkides üles. Paremale, vasemale, alla ja üles.
Huvitav. Ja tõeliselt ilus.

* Punkaharju on üks Soome tuntumaid looduskauneid kohti. 7 km pikkune kitsas mäeseljandik eraldab üksteisest Pihlajavesi ja Puruvesi järve. Punkaharju tekkis viimasel jääajal umbes 10 000 aastat tagasi mandrijää sulamisel, kui veed kandsid siia kokku liiva ja moreeni. Teadlased usuvad, et mäeseljandiku moodustamine kestis ligi 30 aastat. Oma nime on koht saanud arvatavasti seal kunagi elanud Punka-nimelise kala- või metsamehe järgi. 1803. a läbi Punkaharju reisides sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust nii vaimustusse, et ta käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Looduskaitseala moodustamiseni jõuti küll alles 1844. aastal, praegu on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Kuna olime juba reisu alguses paika pannud, et tähtis pole mitte kilometraaž, vaid elamused, siis polnud põhjust pingutamiseks. Vabalt sai nautida ümbritsevat.
Järved, kõrgendikud, majad, põllud, loomad, metsad.
Sel päeval sõitsime pikima maa maha.
Ööbimiseks keerasime järjekordse järve kaldale.
Koht oli ilus, kuid üsna neemekese tipus oli auto.
Sellest hoolimata viskasime kotid maha ja asusime poolekssaetud paadipooltest ehitatud tuulekojas õhtusööki valmistama.
Tuul oli, jahedaks läks.
Sõime, puhkasime, lahendasime ristsõnu.
Millaski tuli randa paat, mille omanik autoga ära sõitis.
Autoalune koht oli loomulikult kõige sobivam telgi ülespanekuks.
Kuna aga mullakint vaid paarisendine, siis vaiad maasse ei hakanud.
Ega midagi, ratastelt espandrid maha ja raudkivid abiks.


Siis tuli auto tagasi, sama mees koos kahe poisiga, pojad ehk.
Koht hõivatud, kehitasime naeratades õlgu.
Siin on rahulik olla, seletasid poisid.
Peaasi, et prahti eriti maha ei jäta.
Polnud mõtteski.
Omad sodid korjasime igakord kenasti kotiga kaasa esimese prügikastini.
Sõbralikud inimesed.
Istusid paati ja läksid kalale.
Meil kõht täis, rammestus keres ja õues tõmbus jahedaks.
Tuul oli külm.
Mis muud kui telki ja unevalmis.

Öösel hakkas sadama.
Äärmised said märjaks.
Tuul ei vaibunud.
Hommikujook oli soe ja väga õige.
Tagumine meist sai selga kollase turvavesti.

Mõne kilomeetri pärast jõudsime Parikkalasse.
Läksime kohvikusse sooja.
Sest ilm oli jahe ja niiske.
Kook oli pagana hea.

Külastasime loomulikult iga kirikut, mis teele jäi, küsisime teed muude vaatamisväärsusteni.



Ja siis hakkas sadama.
Õnneks mitte tugevasti.
Üks meist laulis jõululaule, igal päeval, õhtul ja hommikul.
Mis niisket olekut ja u 12 kraadist olu silmas pidades polnudki nii üllatav või kohatu.

* Parikkala skulptuuripark. Parikka harrastuskunstniku Veijo Rönkköneni aastakümnete jooksul tehtud ja kogutud betoonskulptuurid, mis nüüd tema isiklikku aeda täidavad. Kunstnik lubab lahkelt aeda ka külastajaid.














Linnast u 10-15 kilomeetrit väljas, sõidutee ääres, asuski juhatatud koht.
Terve maja hoov oli täis kujusid. Klaasist silmade ja säravate hammastega.
Ootamatust puude vahel.
Kohati sammaldunud ja lagunenudki.
Kel tigu kõrvas, kel herilasepesa õla peale juuste varju ehitatud.
Kõnniteeplaatidel igal oli jala või käejälg.
Huvitav ja kaunis.
Täis nutikaid pisiasju, mille nüansside tabamiseks oleks ikka pikalt pidanud koha peal viibima ja süvenema.

Edasi sõidame, suht vene piiri ligidal, mööda Karjala teed, mööda Muuseumi teed.
Kord sõidutee ääres, siis jälle suure kaarega rahulikumates kohtades.
Jäljeks ikka pruun silt valge rattaga teed ja suunda juhatamas postidel.

Soome on ilus ja metsik. Vähemasti see, mida nägin.
Jõhvikad ja kaljurahnud, kivine ja karge, järvederohke ja ebatasane.
Hoolimata suurest veerohkusest ja ohtratest võimalustest, ei ajanud välistemperatuur miski moega mind vette, ujuma.
Ei, loomulikult oleks võinud hullem olla, aga no kui ei kisu, siis ei pea.

Õhtuks piilusime kaardilt jälle uimarantaa kanti.
Esimese hooga panime napilt mööda, kuid juhatuse peale leidsime saunaderohke liiva-kivi-ranna.
Telgi jaoks oli plats. Oli puukäimla. Oli sauna ees katusealune.


Vesi oli nagu tegelikult soe, aga õhk jahe.
Hoolimata sellest käis vapraim meist pesus-ujumas.

Öösel hakkas sadama.
Ja sadas nii 10 tundi järjest.
Mille tulemuseks oli läbivettind telk, paar märga magamiskotti ja üldine kontideniulatuv niiskus.
Hoolimata sellest sai järveäärse sauna varikatuse all hommikujoogid-söögid valmistatud.
Priimus oli omast käest.
"Kuradi külm on
kuradi-kuradi külm on!"
See sai tunnuslauluks.

Mingite tundide pärast vihm taandus.
Imatra linn oli tosina kilomeetri kaugusel.
Peas liikusid mõtted kohe linnas bussi, Helsinkisse ja laevaga kodu poole põrutada.
Linna jõudnuna algasid ebaõnnestumised.
Kahe tunni jooksul linnas läks 2 tagumist rattakummi.
Autod ei lasknud sind enam üle tee.
Siuke nõme tallinna-tunne tuli peale.
Ei olnud hea ja sõbralik.

Vihma kallas hoogudena.
Miskil rattakummivahetustunnil sai kuhugi hotelli vastu raudaiale telgikatted-magamiskotid tuulduma laotatud.

Kui 2 meist infopunkti teavet koguma läksid, sattusid nad telekast nägema seda kaunist lõiku teleülekandes, kus Eesti Kanter kulla heitis.
Sobiv ajastus!

Rattad korras, kanalid ja tammid üle vaadatud, jonnaka kangekaelsusega edasi.
Lapeenranta poole.
Seal liivalinn-kindlus-ehitis-misiganes.
Nii me arvasime.

Sõitnuna õhtuni, hakkasime piiluma läbi seenevihma öömaja suunas.
Rand, paadikuurid, telgile puudealune ruum...
Vaatame veel natu edasi.
Seal ta oli.
Just see, mida vaja!

Suur varikatus, mille alla mahtus nii magama kui rattaid kotte hoidma.
Majja sisse ei hakanud loomulikult murdma, kuid katusealune oli olemas.
10 minutit peale maja ja ümbruse uurimiseks peatumist hakkas karm padukas.
Paari röögatusega said rattad vihmavarju.
Ja tuvastatud, et koht on ööbimiseks parim!

Kõrval jälle saun-kämping ja kuivkemps.
Varjualuses sauna ees õhtusöök, soojad riided selga ja unele.
Lihtsalt, koormakile alla, matid peale ja magamiskotiga otsa.
Sellel öösel sadu ei kuulnudki, kuid hommikul oli udu järvel vägev.
Hommikujook, võileivad ja Lapeenranta suunas.

Ja siis hakkas sadama.
Esimese hoo kätte saanuna ootasime paarkümmend minutit bussipeatuse varju all, et jääks järgi vihm.
Nagu jäigi.
Kuid siis kestis edasi.
Poole tunni pärast oli juba mõttetu, märg ja jäiselt külm.
Lihtsalt uhasime.
Oma paar tundi, paar korda eksides, tagasi tulles ja vahetpidamata ilma ja midaiganes kirudes.
Igatahes nüüd edasi kasvõi läbi pussnugade. Bussile ja sooja. Laevale ja koju!

Läbi küsimiste ja eksimiste bussijaama jõudnuna läbimärjana (ma pean silmas LÄBI märjana, nii et pesuni ja sussist pidi vett välja valama), jäi vihm loomulikult järgi.
Igatahes, väike kostüümidraama vastavalt võimalustele ja bussi.
Ja siis toimus miski arusaamatus, igatahes jõudsime küll sama bussiga, kuid u 2 tundi hiljem kui teada, kohale
Aga see selleks.
Siis koos oma märgade kottidega ralli läbi Helsingi sadamasse, 10 minutit enne laeva väljumist, rattad autodekile ja olimegi paigas.
Paras loksumine.
Tallinnas.
Krdi külm on, ausalt.

Kodus.
Soojas.
Soe dush, puhtus.
Oo. mis õndsus!!!

Ilus reis oli.
_______________
*Info

Neljapäev, august 30, 2007

Boonus

Krdi mõnus on süüa sooja pliidisööki keset suurt ekspressipäeva halli ja niiske taeva all, arvuti ees, koduloom äsjasaabununa kõrval, soe ase ja vesi siinsamas...
Puhkus.

Sain magistrantuuri sisse!
(Kummaline, et see mulle enesele nii urrima tähtis näib)


Reisijutt tuleb kohe-kohe.

Kolmapäev, august 29, 2007

Rattaga Savonlinnast Lapeenranta 1.

Alguses oli äike.
Selline tugev ja mürisev ja lootusetu ja ohtralt märg ja pani mind lisama tugeva koormakile kotiveerde.
Laeval.
Rattad alla autodekile kinni seina äärde ja söögisaali.
Hulka söömat kõhtu ja võileib teele.
*
Tibas vihma.
Bussijaama. Piletid tasku ja rattad alla ootesaali.
Rattad ja kotid bussi, ise ka.
Kohaliku ülimeeldiva kombe kohaselt tõstab rattad bussi alla pakiruumi bussijuht ise.
Nägime hobuseid ja lambaid ja jaanalinde ja veiseid tee ääres.
Ja neid kivirahnusid, millest tegelt tee läbi raiutud on.
U 6 tundi hiljem staff maha ja tere Savonlinna!
*
Kuna kell juba hämaraks tõmbumas, siis siva randa, haljasalale telkima.
Kõrvale jäi katusealune, et kui...
Katelok tulele, kuum tee ja võileivad.
Ja magama.


Paik oli väike saareke, sillaga rannani, ümbritsetud partide ja veesõidukitega, vesilennuk kaasa arvatud.
Hommikukohvi, asjad kokku ja linna kaema.
Vahepalana linna teise serva bensukasse rattakumme täitma.

Linn kolme saare peal asub.
Turule, toomkiriku juurde ja siis tagasi Olevinlinna kindlusesse.
Kõrgus see ju eelmisest õhtust saati linna servas.
Suur.
Kindlus.
Muuseum.

* Olavinlinna kindlus. Keskaegne kindlus Kyrönsalmi saarel on üks Soome tuntumaid ehitisi, mida peetakse Skandinaaviamaade paremini säilinud kindluseks. Lossi rajas 1475. a Taani rüütel Erik Akselipoeg Tott, et kaitsta maad idast tulevate vaenlaste eest. Sündmusterohke ajaloo jooksul on Olavinlinna näinud palju lahinguid. Ooperihelid kõlasid keskaegse kindluse võlvide all esimest korda 1912. aastal ning nüüd on kindlus igal aastal ooperi- ja balletifestivali pealavaks.

Kaljule ehitatud, sillaga maismaani.
Üllatuslikult giidita tasuta.
Kahurid, kivirahnud, teadmistetahvlid.
Kohati on näha, kuidas kaljud kasvavad läbi põranda.
Huumoripanuse lisas WC-s seinal ainus silt. Venekeelne. Mis palus jalgupidi potile mitte ronida...
Kindlus oli võimas.
Taevas oli pilves, madal ja hall

Peale lõunat võtsime suuna edasi Kerimäele.
Õhus oli niiskust, kuid oli veel soe.
Linnuvaatlustorn. Ronisime ülesse.
"Kunagi ööbisime sellises. Jääks täna ka siia?"
Mõeldud, tehtud.
Aga enne Kerimäe kirikusse.

* Kerimäe kirik. Savonlinnast 20 km kaugusel asuv maailma suurim puukirik ehitati 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Seepärast otsustati ehitada uus kirik, mis sobiks paikkonna 12 000 elanikule. Legendid räägivad, et kirikuehitajatel läksid segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur, kuid kohalikud vaidlevad sellisele “tagurlikule infole” visalt vastu. Poolesaja meetri pikkusesse ja laiusesse kirikusse mahub kokku viis tuhat inimest. Kiriku projekteeris arhitekt Gransted. 42-meetrine kellatorn ehitati kirikuga ühel ajal. Kogu kirik on ehitatud käsitsi.


Võimas oli see tõesti, nii seest kui väljast.
2 rõdu.
Hallikasvalged toonid.

Poodi, supimaterjal ja tagasi torni.
Rattad alla, kotid üles, koormakile kõige alla, matid ja kotid peale.
Katelok tulele ja supp keema.
Hea supp, porgand-kartul-nuudlid.
Veidi luusimist järvekaldal.
Miskid vennikesed veel omad telgid võsa vahele püsti olid tõmmanud.


Veidi eemal olid paadikuurid ja vaibapesukoht.
See on selline suurte vannidega ja veega koht, kus saab tuua kõik omad kaltsuvaibad, need puhtaks küürida, ära loputada ja kuivama visata.
Ülimalt inimlik, ma ütleks.

Inimlikkusest veel.
Soomes on rattateed. Kohe päriselt RATTATEED. Mis ei lõppe ootamatult ära eikuhugi, mille ülekäigukohad ei ole viie tolli kõrgused järsakud, vaid ülima püüdlikusega sujuvaks ja tasaseks kallutatud, kus autojuhid, kui vaja, vastassuunavööndisse tõmbuvad sinust möödasõites, kus lastakse sind pea alati üle tee ülekäigurajal...
Sõnaga, Soomes on mugav ja hea olla rattur.
Mujal pole ma käinud, rattaga, seega ei tea.
Rattureid on palju. Rattaid on palju, väga palju.
Pannakse nad lihtsalt kuhugi, tagaratas ehk vaid lukku, ja kogu lugu.
Meil muidugi on võrreldes kohalikega ikka uhked rattad, firmad ja funktsioonid ja puha.
Vastavalt vajadusele.
Inimesed on sõbralikud, vastutulelikud, kuid mitte pealetükkivad.

Linnuvaatlustorn.
rannas on muidugi ka ilusama vaatega paiku, kuhu võiks telgi üles lüüa, kuid vihmaoht on ikka kohe päris.
Jääme torni.
Õhtul tuleb sadu.
Selline korralik.
Meil aga katus, uraa-uraa.
Miskid tüübid ülesroninuna ja meid magamas näinuna kiljudes taas alla pagevad.
Külm pole, märg ka mitte, tuulgi ei tee liiga.

Keegi laulab.
On 5-6 tuuris, tuvastan valguse järgi.
Keegi laulab, mehisel kaunil ja kõval häälel.
"On see päriselt?"
Jah, vastab kõrvalmagaja.
Piilun üle ääre.
Mees koera jalutamas, laulmas ja vilistamas. Ilusasti, kusjuures.
No midaiganes.
Kohvivesi tulele.
Pudru, toimetused ja pakkimine.

Sel päeval paistis isegi päike.
Natuke tuli hommikupoole ikka seenekat ka.

Retretti kunstikeskus. 34 km kaugusel Savonlinnast asub üks Skandinaaviamaade suuremaid kunstikeskusi Retretti, kus näitusepinda kokku üle viie tuhande ruutmeetri. Pooled näitusesaalidest ja suur kontserdisaal asuvad maa all kaljudesse lõhatud koobastes. Retretti tuleb ladina keelest ning tähendab puhkust ja rahu. Aastate jooksul on siin toimunud silmapaistvaid näitusi – Rubens, Marc Chagall, Pablo Picasso, Ilja Repin, Salvador Dali.

Vot see asi jättis mulle mulje, eriti see kaljukoobaste osa. Meenutas natu Ülgase koobast, aga oli ikka mõned korrad suurem. Hämar, pildistamine keelatud. Niiske ja jahe. Vesi siin ja seal. Taiesed. Kontserdisaal. Ka korra juba Tallinnas nähtud Peeter Lauritsa Võrumaa fotod.
Edasi Kalevala ehtekunst, Vene Trofeed - isekomponeeritud sõjard-riistad, edasi, kõrgemale, maalid. Eero Järnefeldt. Meenutab meie Köhlerit natu.
On ka Repinit ja veel nii mõndagi.
Värskendusruumis, daamide omas, said kolm naist ka oma pead ära pestud.
Matkarõõmud, mis seal ikka.
_____________________
* Info 2004 aasta rattaretkest

Pühapäev, august 19, 2007

Leigo mehaaniliste loitsudega



Kui kohale jõudsime, oli kontsert juba alanud.
Otsisime parimat kohta telgile. Leidsime.
Kahte nööri jäi kinni hoidma puupakk ja kolmandale sai lihtsalt autoga peale sõidetud, kuna maa suht vaiavaenulik oli.
Matt lebotamiseks kaasa ja lavade juurde.
Tee ääres on okastraat ja selle taga militaarsus autode ja inimeste näol.

The Dynamite Vikings. Mõnus jazz.
Tuli tuttav ette, kuni meenus, et talvel sai teist just kuulamas käidud.
Lava järvel pisine, ekraan kõrval aga suur.
Vaata kumba tahad.
Parim viis oli muidugi lihtsalt taevast vaadata ja muusikat endast läbi lasta.


Ultima Thule
, mulle kuulmata lood ja ka vanad head.
Nostalgiahetkeke, äratundmisrõõm ja mida kõike veel.


Taamal künka peal hakkasid suitsema heinakuhjakesed.
Vahetevahel paiskusid järvest välja kõrged veejoad.
3 eskavaatorit seisid nukralt veepiiril.
2 paati sõudsid mööda järve ja asetasid veele põlevaid küünlaid.

"Me ei saa siit minema, nii et laulame edasi," sõnas Sibul, kui avastas, et lavalt äraviiv transport pole veel saabunud.
Lennelda priiks.
Mulle sobis see täiega.

Siis taas paus. Hakkas hämarduma. Esimene lava parvetati järve teise kaldasse.
Militaarmasinad tiirutasid ümber rahva.
Suure aplausi saatel möödus autokastitäis No-Big-Silence'it.
Teisel pool järve käis äge askeldamine.


Ja siis, hämaras, prožektorite ringi sähvides algas õhusireen.
Ja muusika.
Ekraanil vahetus ansambel otse lavalt igaste muude mälupiltidega.
Muusika oli kõva ja võimas, NBS on tasemel igati.
Korraga sööstis puude tagant üle pea reaktiivlennuk (või kuidas iganes seda lapikut kolnurkse kujuga sõjalennukit nimetatakse). Kadus üle peade, et tagasi tulle ja veel paar korda üle tuhiseda.
Eskavaatorid ei seisnud enam kurvalt, vaid tiirlesid ümber oma telje, kord kopp maadligi, kord taevassetõstetuna.
Okastraadi taga lõhesid asjad (miinid? granaadid?). Igatahes maapind värises, paugud olid vägevad ja veest kerkis aeg-ajalt kõrgeid veesambaid ning maalt kerkis mulda.
Siis tulid soomusmasinad.
Lõkete vahel keerlesid märgutuled, eskavaatorid tõstsid kopaga vett.
Lõppeks veeretati mäelt alla suured põlevad kerad, põlema pandi suured jooned.
Ja siis saabus vaiksem hetk.
Ja siis oli see läbi.
Võimas!
Ehkki meenutas vägisi Pink Floyd'i The Wall'i.
Aga võimas siiski, täpsed ajastused ja vaatemäng.
Suurte sõjamasinate muusika.

Eluolu nagu ikka, ühed askeldavad ja lärmavad õhtul, teised alustavad päeva varem.
Aga see on juba midagi muud. Koidikud on enamasti vaiksed.

Neljapäev, august 16, 2007

Õnne pole mänguasi, ära mängi temaga

Ma pole armunud elusse.
Ma elan.
On see taak või kink, oleneb. Meeleolust ja olukordadest.
Aga mõeldes pisut.
Teema.
Metsataguse vihjena siis nii.
Mis teevad mu elu elamisväärseks.

*Armumine. Jah, mulle meeldib tunda end lahti maast ja valitud, üleilma, hoolimatult hoolivana ja tiivutult lendavana, ikka ja jälle pinnale ja kõrgusse...
Valutada kaugelt ja rõõmustleda lähedalt.

*Tuli. Nii lõke kui kamin, küünal kui ahi.
Elus tuli oma viisakal pinnal.
Tema ees avanevad hinged ja pildid, nii tulesnähtu kui minevikust silme ette kerkivad.

*Vihm. Vihm, kui ees, kusagilgi ootamas soojem-kuivem koht, on lihtsalt hea.
Oled märg hetkeks, ja siis?
See on ju ainult vihm.
Eriti soe suvine, olgu tirts või padu.
See annab elu.
Kõndida halli taeva all, kui kõik on kuhugi peitunud, olla üksi ning puhastuda.

*Naeratused. Tead neid naeratusi, mis täitsa uskumatutel hetkedel Sulle suunatakse. Täitsa uskumatute inimeste poolt. Või ka omade.
Need pole lihtsalt naeratused, huulekõverused.
Ma mõtlen seda omakstunnistamise tunnet, heasoovlikkust siirast, sooja mõtet teise suunas.
Ja olgu see suu- või silmanurgas.
See on.

*Muinasjutud. Mulle meeldivad lood. Inimeste- või muinaslood.
See annab juurde mulle selle mõõtme, mida keegi mõõta ei saa.

*Loodu. Nii Looja kui inimese ponnistused nägemusi kujusse suruda.
Mõni üritus on vastukajaline.
Minus eneses.
Kui haakub, siis haakub.

*Rahu. Ülemaailmset, jah, paluks.
Aga muidu sobiks ka see, et kuulataks ja ei karjutaks.
Ja kui püütaks arvestada.
Ja ei oleks miskeid hulle kõigutamatuid eelarvamusi.
Ja siia RAHU ehk tasakaalu alla käivad ka need hetked, kui üksi vastu seina, peeglit või taevast seisad. Üksi, nimetult ja ausalt.
Mingu selleks aega palju läheb.
Ja pole ma ju kiirabi, papp ega politsei, et 7/24 kättesaadav pean olema..

*Sõbrad. Kummaline on see sõna, mille definitsiooni ma ei oskagi kohandada oma elule.
Ma tean neid, kes on.
Kes on läbikatsutuna heas ja halvas ikka olema tulnud.


Need siis asjad, mis mulle hingerahu ehk õnne annavad.



Kolmapäev, august 15, 2007

Elu Kunst

Chintis Lundgren. "Partenaire de la vie gay". ArtDepoo galeriis.
Juba hoone ise on sürr. Vabrik, tootmishoone, misiganes ta kunagi olnud oli.
Teisele korrusele ja seal ühes suures laoruumis (?) kunagises ongi pildid.



Selged, lihtsad ja lummavad.
Värvid ja esemed, inimesed. Ilmed, aimatav. Pildil on lugu taga, igal.
Ja vürtsi lisavad pealkirjad.
Olin tegelikult üllatunud, et autoriks nooremapoolne eestimaalane.
Mitte, et pildid vanusest või maalusest muutunud oleksid.

Ja siis ilmus nurga tagant kass. Tokerjas, räsitus, pikakarvaline, kaelarihmaga ja tegi nõudvalt Njäu. Arvatavasti oli see siiski kirburihm, miks muidu üritas ta mu vastunäugumise peale oma koduloomi hõõrudes minu soki sisse ümber kolitada. Trepil oli prügikasti kõrval ta söögikauss.

*

Edith Piaf. Film.
Kui end mitte lasta pisiasjadest häirida (faktide moonutused, süžee hüplikus ja kohatine sisutühjus ning näitlejameisterlikkuse võrdlemine ettekujutusega olnud persoonist), oli see kakspooltundi täis vagast väge. Hääle väge, hoolimatu elujõu väge. Ja selle turjal, laulude turjal, nende kuklas kajades oli kõik õige.





Otse kinost külla, seltskond, õuegrill.
Läbi öö ja surnuaia ning muugi ratastega tagasi.
Öö täis lähedust ja puhtsüdamlikku und.
Hommik helge ja Piafi muusika saatel tööle end tantsitud.
Tänase päeva kuklaraadio repertuaari pole vist raske ära arvata.
Olla terve päeva nii naerul, äraolev ja särav, et kolleegid peale märkuste ka kadedaks muutuvad.
Saada sõnumeid ja kõnesid headelt, harvakostvatelt.
Ja tunda, et parem osa on otsapidi käes ja tulevik natukenegi enda teha.
Hakka või pelgama, mis sest asjast saab sedasi.

Esmaspäev, august 13, 2007

Naer ja tervis ja muud



Jabur ta ju on, aga minult pressib selle loo kuulmine alati vähemalt kõkutamise välja.

*
Teisipäe kõrtsus, ja ma tundsin end pagana hästi ja suisa eufooriliselt.
Laupäehommikul tulevase pulmitajaga kinos, kus naersime südamest ja häbitult.
Siis üks-kaks-kolm ja kaaslasevahetus ning sobivas kohas paraadi kiibitsema. Hullunud votugraahvid tahtsid surnuks trampida.
Ilus oli. Kurb oli vaadata pigem neid järgnevaid rühmitusi oma keelumärkide ja hüüetega. Politsei tegi head tööd.
Õhtune-öine pidu oli, nagu oli. Helge tunne on jäänud kõigest hoolimata ja just selle kõige pärast, mis oli.
Jah, olen jälle armunud!
Ja hing on nii pagana vaba ja 4 päeva pärast hakkab puhkus!
Elu on lill, täiega.

Pühapäev, august 05, 2007

Süveöö hüljes. Paadiga Soomaal.

2 auto-paaditäit tegelasi Saarisoole, sealt retke algpunkti, sinna rippsilla juurde, misiganes koha pärisnimi oli.
Paadid vette, rahvas-kompsud sisse, suund kätte ja aerutama.
Esimene pooltund rahulik.
Teadja teab, et öösel läheb pimedaks. Ja külmaks. Ja et pimedas on sant randuda.
Kuna paatisaamisega suht kiire sai, siis teeme peatuse kaldasse.
Pooled kaldale, pooled paati kinni hoidma.
Võsa vahele hakkas veepealolijate karjeid kostma, et puu ja puu, tulge kähku!
Nu kiirendatud tempos siis hädasolijate juurde.
Puu peksab! Harry Potteri killerpuu! Siva paati ja eemale!!!
Ok, saamegi siis kaldast lahti ja eemale.
Mis juhtus?
Peatuskohal kasvas õunapuu. Paksult täis väikseid õunu. Ja kui miski rabin või tuuleke, siis hakkas neid seal rahena alla tulema.
Põhjus paanikaks.
Edasi jõe peal olid terved parved õunu ringi ujumas ja oksarisu taha kogunemas.
Nüüd hakkas minema niiskeks, külmaks ja pimedaks.
Riided selga, mis muud.
Udu tõusmas jõelt.
Ritsikatesirin.
Kas lind või nahkhiir hääletuna üle liikumas?
Lind.
Kuna sõudja seljaga sõidusuunas, siis silmside vastasistujaga ja mäng vasakule (siis pidi vasaku aeruga tõmbama), paremale ja otse. Omas pöördvõrdelises loogikas see just nii töötaski. Paat läks vasemale vasakuga tõmmates.
Laial rahulikul jõel polnud probleemi.
Paar kitsaskohtagi sai aeru lahtilükkamistokina kasutades läbitud.
Erinevalt kanuust vajab paat aeruga lahmimiseks ruumi.
Aga eks harjub ja õpib.
Möödasõidetud hoonetest kostub laupäevaõhtust melu.
Elämä on laiffi! röögib üks kitarristunud noorsand juba eemalt. Muid sõnu ega tuure ei paista ta teadvat.
Varsti ilmuvad esimesed tähed ja on raske näha, kummalt poolt eesolevat puhmast läheb lai vesi.
Paadininas istuja on moondunud taevassevaatavaks sissepakitud käilakujuks, ahtrisolija kohandub paadi anatoomiliste iseärasusetega ja tahab süüa, 2 keskmist vahelduvad juhatajast aerutajaks.
Miski hetk aitab vaid taskulamp eraldamaks kallast veest.
Tähti paljuneb, selged, suured ja madalad mustrid.
Kuu. Täispoolik, kuid särav, madal ja suur.
Augustitaevas.
Langevad tähed. Kolme nägin.
Vaikne.
Aerusolin.
Vasakule, otse.
Udu on kolinud jõelt kallaste kohale.
Kivile otsa (no ei näe!).
Veidi pusimist ja lahti.
Tähed.
Kuu viskab puude vahelt tulles tugevat valgust, siis hääbub jälle võsa taha.
Kuuvalge vesi niriseb aerulabalt musta vette...
Taevavalgusesse kaldal tekivad siluetid.
Hobused.
Liiguvad, hirnuvad.
Pimedas, udus.
Miski krabin kaldas, robin lausa.
Aerud veest välja, kuulatus, taskulamp.
Valgusvihku ilmub suur valge tähniline hobune.
Siil udus oma naturaalseimal kujul.
Selja taga tal veel paar isendit.
Krõmpsutavad veepiiril mahlakaid taimi.
Hirnuvad, peeretavad, lähevad edasi.
Nii ka meie (hirnumine välja arvata).
Teine paat on kuuldekaugusel, näha vaevuaimatava musta laiguna.
Kui just kuuvalguses valgena ei paista.
Vaikus, aerusolin, kaldaudu, tähevalgus, Kuu intensiivsed sähvatused.
Kui Kuu otse ees, on vaja silmi käega varjata, et näha eesolevaid oletatavaid takistusi.
Keerame vasakule. Koos jõega.
Nüüd Kuu selja taga ja valgustab sobivalt tulevikku.
Siiski piisavalt hämar, et mitte märgata üht veealust kivi.
Ja sinna otsa me jäime.
10 minutit pusimist aeruga igast servast tõmmates ja tõugates, siis aga teine paat appi hüütud.
Polnud ju mingit lusti suht sügavasse (üle põlve või puusagi) vette öösel tuterdama ja paati lükkama minna.
Teine paat tuleb, haarab paadininast ja tõmbabki meid kivilt ära.
Kivil istus väike konn...
(Selle laulukese lõpu tänapäeva nooruse varianti ma polnudki veel kuulnud...)
Tunnid lähevad.
Hakkab vaikselt juba heledaks minema taeva altservast.
Seal on kosk, sealt lähme ükshaaval läbi, juhendab teine paatkond.
Ja siis me vaatama, kuidas nad kivide otsas istuvad.
Ja siis me näeme, kuidas nad võiduhõikega teisel pool kividest lõksu on.
Mis siis ikka, eks teeme ära!
Esimene raks ebaõnnestub.
Saame lahti ja tagasi.
Nii, nüüd on vaja hästipakitud isikud ümber pakkida.
Raskus tahaotsa, hoog sisse ja...
Kolks, kolks vastu kive ja tsupsti läbi!
Osavad!
Hakkab tasapisi valgenema.
Ja järsku olemegi kohal.
Paadid kaldasse, inimesed-kodinad välja, päästevestid majja ja ongi kõik.

Raba jääb teiseks korraks.

Uni murrab, ka juhti.
Päike hakkab tõusma.
Jänes, põder, haugas.
Lademetes toonekurgi.
Magavad lehmad.
Bensukas kohviabiga.
Kodus.

Neljapäev, august 02, 2007

Sa oled õnnelik inimene?

"Sa oled õnnelik inimene, Sul on olnud... Sul on... Sul pole kunagi olnud... Sa oled tundnud.... näinud... kogenud... Sa ei tea... "
Kust tead Sina mulle öelda, olen ma sellest õnnelik või mitte, et ma olen selline, nagu olen?
Et minu, minu PÄRIS õnn ja õnnelikkus sõltub neist asjadest, mille puudumine/olemine Sind mitteõnnelikuks teeb?
Sageli kihvatab, kui kuulen jälle: "Sina oled õnnelik, Sul on/pole nii... nagu minul ja mitmel teisel".
Ok, on/ei ole, ja siis?
Peaks see teadmine mind PÄRISELT õnnelikuks tegema?
Krdi lihtne oleks olla permanentselt õnnelik, kui seda annaks seesama teadmine, et keegi PEAB Sind õnnelikuks mingile endale teadaolevatel põhjustel.
Eksole, oma tunded ju pole olulised.

Sry, inimesed.
Jätke minu õnn mu oma otsustada.

P.S. Ei midagi konkreetset.

Kolmapäev, august 01, 2007

Loomade hooldekodu

Ma küll arvan, et see pole uus idee.
Kuid kas on kusagil koht, kuhu oma surevad-vanad koduloomad hooldada võiks viia?
No et käiks neid nagu vaatamas ja ootaks seda Ühte Telefonikõnet?
No nagu inimestegagi tehakse?
Oma tagajalgadest halvatud koera, kes sul vanadusnõtruses muidu terve maja täis roojab, kuid siiski saba liputab su tulles ning truude silmadega otsa vaatab, annaks lihtsalt teenustasu eest kuhugi hooldada. Olla.
Võtmata endale tapmisotsust.
Lastes loomal minna omaenda teed, ise seda pealt nägemata iga hetk.
Sest on ju üks asi näha looma surmahetke, teine asi ta aeglast suremist ja hääbumist päevast päeva.
Inimesest ma praegu ei räägi.
Räägin loomast.

No lihtsalt mõte selline.
Et kui on juba loomade hotellid ja surnuaiad, siis miks mitte ka see?
Huvitav, kas oleks soovijaid sellele teenusele?

Kuidas veeta õhtut

Ehk 1,5 tunnine film 4 tunniga.

Sooh, jõuad koju, viskad ihuriided ning enese vee alt läbi (palav ju, urr küll) ja sätitad end arvuti ette.
Valid välja filmi.
Kerge, komöödilise, jubanähtud.
Asetad masinasse.
Tõstad poest toodu välja.
Soojakartlikud ja mittekohevajaminevad külmakappi.
Korrastad kodulooma elamise. Sügad teda ja annad jupi hakkliha.
Istus, paned filmi käima.
Kell on u 18.
Vaatad oma 20 minutit.
Aeg söök kõrvale vaarima panna.
Igaks juhuks pilk kõigele vajaminevale ja avastad, et üks kindel komponent on täiesti otsakorral. Nii ei saa.
Kui oled juba laia kaarega koju tulles hakkliha ja muud hankinud, ei saa ju lasanjet vaid vastavate üsnavajalike plaatide puudumise pärast tegemata jätta.
Kirumisega õueriided selga ja lähimasse suurde poodi.
Seal, just seal on õige sort lasanjeplaadikesi.
Oi, järjekorrad!
Ma pole ainuke närviline.
Näh, saigi pea pooltunnikesega hakkama.
Nahka jahutades ekraani ette taas filmi vaatama.
Teatud-nähtud üliigavas kaksminutis kööki kastet tegema.
Ja edasi iga 10 minuti takka filmi pausile pannes midagi tükeldama ja lisama.
Kui asi ahjus, on filmist pool vaadatud.
Nüüd saab rahus pea veel 20 minutit ekraani jõllitada.
Sooh, söök valmis. Kaussi jahtuma.
Näh, telkust tuleb just põnev dokumentaalsaade.
Vintispäi tööl.
Nujahh, väike mõtiskelu antud teemal.
Ok, saade läbi, film ekraanil ootel.
Veel veidi filmi.
MSN ärkas.
Miski 20 minuti jooksul 2 minutit filmi ja paar minutit MSN-i vestlust. Vastavalt kastide värvusvahetuskiirusele.
Ok, jutud räägitud, kõht täis, ja saabubki õnnelik finaal me filmilool.
Kell on 22.

P.S. Mõnikord on vaja neid mõtetuid tühjategemise õhtuid.
Olla iseenesega, omas kookonis.
Vahtida ajatult seina, ühte punkti või aknast välja.
Eks ole see pigem vaade enesesse, oma minevikku ja soovidesse.
Oma Pärisminasse.