kolmapäev, august 29, 2007

Rattaga Savonlinnast Lapeenranta 1.

Alguses oli äike.
Selline tugev ja mürisev ja lootusetu ja ohtralt märg ja pani mind lisama tugeva koormakile kotiveerde.
Laeval.
Rattad alla autodekile kinni seina äärde ja söögisaali.
Hulka söömat kõhtu ja võileib teele.
*
Tibas vihma.
Bussijaama. Piletid tasku ja rattad alla ootesaali.
Rattad ja kotid bussi, ise ka.
Kohaliku ülimeeldiva kombe kohaselt tõstab rattad bussi alla pakiruumi bussijuht ise.
Nägime hobuseid ja lambaid ja jaanalinde ja veiseid tee ääres.
Ja neid kivirahnusid, millest tegelt tee läbi raiutud on.
U 6 tundi hiljem staff maha ja tere Savonlinna!
*
Kuna kell juba hämaraks tõmbumas, siis siva randa, haljasalale telkima.
Kõrvale jäi katusealune, et kui...
Katelok tulele, kuum tee ja võileivad.
Ja magama.


Paik oli väike saareke, sillaga rannani, ümbritsetud partide ja veesõidukitega, vesilennuk kaasa arvatud.
Hommikukohvi, asjad kokku ja linna kaema.
Vahepalana linna teise serva bensukasse rattakumme täitma.

Linn kolme saare peal asub.
Turule, toomkiriku juurde ja siis tagasi Olevinlinna kindlusesse.
Kõrgus see ju eelmisest õhtust saati linna servas.
Suur.
Kindlus.
Muuseum.

* Olavinlinna kindlus. Keskaegne kindlus Kyrönsalmi saarel on üks Soome tuntumaid ehitisi, mida peetakse Skandinaaviamaade paremini säilinud kindluseks. Lossi rajas 1475. a Taani rüütel Erik Akselipoeg Tott, et kaitsta maad idast tulevate vaenlaste eest. Sündmusterohke ajaloo jooksul on Olavinlinna näinud palju lahinguid. Ooperihelid kõlasid keskaegse kindluse võlvide all esimest korda 1912. aastal ning nüüd on kindlus igal aastal ooperi- ja balletifestivali pealavaks.

Kaljule ehitatud, sillaga maismaani.
Üllatuslikult giidita tasuta.
Kahurid, kivirahnud, teadmistetahvlid.
Kohati on näha, kuidas kaljud kasvavad läbi põranda.
Huumoripanuse lisas WC-s seinal ainus silt. Venekeelne. Mis palus jalgupidi potile mitte ronida...
Kindlus oli võimas.
Taevas oli pilves, madal ja hall

Peale lõunat võtsime suuna edasi Kerimäele.
Õhus oli niiskust, kuid oli veel soe.
Linnuvaatlustorn. Ronisime ülesse.
"Kunagi ööbisime sellises. Jääks täna ka siia?"
Mõeldud, tehtud.
Aga enne Kerimäe kirikusse.

* Kerimäe kirik. Savonlinnast 20 km kaugusel asuv maailma suurim puukirik ehitati 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Seepärast otsustati ehitada uus kirik, mis sobiks paikkonna 12 000 elanikule. Legendid räägivad, et kirikuehitajatel läksid segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur, kuid kohalikud vaidlevad sellisele “tagurlikule infole” visalt vastu. Poolesaja meetri pikkusesse ja laiusesse kirikusse mahub kokku viis tuhat inimest. Kiriku projekteeris arhitekt Gransted. 42-meetrine kellatorn ehitati kirikuga ühel ajal. Kogu kirik on ehitatud käsitsi.


Võimas oli see tõesti, nii seest kui väljast.
2 rõdu.
Hallikasvalged toonid.

Poodi, supimaterjal ja tagasi torni.
Rattad alla, kotid üles, koormakile kõige alla, matid ja kotid peale.
Katelok tulele ja supp keema.
Hea supp, porgand-kartul-nuudlid.
Veidi luusimist järvekaldal.
Miskid vennikesed veel omad telgid võsa vahele püsti olid tõmmanud.


Veidi eemal olid paadikuurid ja vaibapesukoht.
See on selline suurte vannidega ja veega koht, kus saab tuua kõik omad kaltsuvaibad, need puhtaks küürida, ära loputada ja kuivama visata.
Ülimalt inimlik, ma ütleks.

Inimlikkusest veel.
Soomes on rattateed. Kohe päriselt RATTATEED. Mis ei lõppe ootamatult ära eikuhugi, mille ülekäigukohad ei ole viie tolli kõrgused järsakud, vaid ülima püüdlikusega sujuvaks ja tasaseks kallutatud, kus autojuhid, kui vaja, vastassuunavööndisse tõmbuvad sinust möödasõites, kus lastakse sind pea alati üle tee ülekäigurajal...
Sõnaga, Soomes on mugav ja hea olla rattur.
Mujal pole ma käinud, rattaga, seega ei tea.
Rattureid on palju. Rattaid on palju, väga palju.
Pannakse nad lihtsalt kuhugi, tagaratas ehk vaid lukku, ja kogu lugu.
Meil muidugi on võrreldes kohalikega ikka uhked rattad, firmad ja funktsioonid ja puha.
Vastavalt vajadusele.
Inimesed on sõbralikud, vastutulelikud, kuid mitte pealetükkivad.

Linnuvaatlustorn.
rannas on muidugi ka ilusama vaatega paiku, kuhu võiks telgi üles lüüa, kuid vihmaoht on ikka kohe päris.
Jääme torni.
Õhtul tuleb sadu.
Selline korralik.
Meil aga katus, uraa-uraa.
Miskid tüübid ülesroninuna ja meid magamas näinuna kiljudes taas alla pagevad.
Külm pole, märg ka mitte, tuulgi ei tee liiga.

Keegi laulab.
On 5-6 tuuris, tuvastan valguse järgi.
Keegi laulab, mehisel kaunil ja kõval häälel.
"On see päriselt?"
Jah, vastab kõrvalmagaja.
Piilun üle ääre.
Mees koera jalutamas, laulmas ja vilistamas. Ilusasti, kusjuures.
No midaiganes.
Kohvivesi tulele.
Pudru, toimetused ja pakkimine.

Sel päeval paistis isegi päike.
Natuke tuli hommikupoole ikka seenekat ka.

Retretti kunstikeskus. 34 km kaugusel Savonlinnast asub üks Skandinaaviamaade suuremaid kunstikeskusi Retretti, kus näitusepinda kokku üle viie tuhande ruutmeetri. Pooled näitusesaalidest ja suur kontserdisaal asuvad maa all kaljudesse lõhatud koobastes. Retretti tuleb ladina keelest ning tähendab puhkust ja rahu. Aastate jooksul on siin toimunud silmapaistvaid näitusi – Rubens, Marc Chagall, Pablo Picasso, Ilja Repin, Salvador Dali.

Vot see asi jättis mulle mulje, eriti see kaljukoobaste osa. Meenutas natu Ülgase koobast, aga oli ikka mõned korrad suurem. Hämar, pildistamine keelatud. Niiske ja jahe. Vesi siin ja seal. Taiesed. Kontserdisaal. Ka korra juba Tallinnas nähtud Peeter Lauritsa Võrumaa fotod.
Edasi Kalevala ehtekunst, Vene Trofeed - isekomponeeritud sõjard-riistad, edasi, kõrgemale, maalid. Eero Järnefeldt. Meenutab meie Köhlerit natu.
On ka Repinit ja veel nii mõndagi.
Värskendusruumis, daamide omas, said kolm naist ka oma pead ära pestud.
Matkarõõmud, mis seal ikka.
_____________________
* Info 2004 aasta rattaretkest

Kommentaare ei ole: