Kolmapäev, juuli 25, 2012

Saaremaa rattatuur '12 9.

*

Pühapäev, 08.07

Ärkasime. Märkasime. Hommikueine. Pakkimine.
Käisin meres pesemas. Vesi oli mõnus. Kahju kohe, et ma pole eriline veeloom.
Edasi Leisi suunas. Rahulik tüüne pühapäevahommik.
Poe vastas oli Jussituba ehk kõrts.
Võtsime hommikuse kohvi ja pannkoogid. Vedelesime niisama.
Hakkas vihma sabistama. Lükkasime rattad varju alla.

Kiiret polnud.
Käisime vaheldumisi poes. Seal oli kohe kõike. Nii suurt poodi polnud pärast Kuressaaret näinudki.
Piisavalt aega surnuks pekstud, tegime vihma lõppedes veel väikse tiiru kohalike vaatamisväärsuste juures. Kirik ja kõrts.

Hamburger tundus saare kohalik rahvustoit olevat. Tundsin end nagu 90-ndate Tallinnas kohati.
Tahtsin näha ka üht elusat metsaonni Saaremaal. Seepärast keerasime enne Triigi sadamat vasakule ja sõitsime veel paar kilomeetrit üha sopasemaks muutuvat metsateed.
Kohale jõudsime!
Ninanuki tareke:
Nurga taga oli seesamune-ehitis. Kelmikate kirjadega. Räästa all oli Väikese Linnu Pesa ja ukses Kassiauk. Vot selline vägev Bbelddiggg!


Hirmus märja koha peal tundusid majakesed olevat peale neid sadusid. Aga minu üllatuseks oli tares isegi ahi kütmiseks.
Noh, hea teada, et selline majake olemas on, ehk kunagi on vaja.
Tagasi Tee peale ja sadamasse.Kuna möödunud aastal Hiiuma tuurilt tulles olime Triigist Kuivastuni läbi Orissaare juba sõitnud, oligi meil Saaremaale tiir peale tehtud.

Veidi mölutamist ja laevale.
Me polnud ainsad vändarändurid.

Vanapaar tuvastamatus keeles omavahel rääkimas. Stiilipunktid kolme veepudelihoidja ja vihmavarju eest ühel rattal.
Maha minnes selgus, et neil polnud piletit ja nad saadeti seda ostma.
"Miks keegi meile ei öelnud?" oli daam õigustatult pahane.
Napakas süsteem tegelt jah.
Laeva lastakse priilt. Seal pead leidma üles kohviku kõrvalt piletileti ja maha tulles selle esitama.
Aga kui tõesti ei tea?
Sõrust läbi Käina Heltermaale oli meie plaan.
Hiiumaale tegime ringi peale eelmisel aastal. Kuid kuna tookord Vaemlast tiiruga Kassaris Nasva ja Käina-Suuremõisa vaheline jupp samuti läbi väntamata, polnud tee just päris kordamine.
Tibutas. Ootasime veidi vihmavarjus, kuid kaua ikka passida.
Asusime teele. Vihm vaibus ja päike tuli välja.
Prassi! Harju! Valgu! kamandasid bussipeatuste sildid.
Tee oli ilus, aga suhteliselt igav.
Käinasse keerasime korraks suure tee pealt sisse ja tegime puuriida taga lõunapausi.
Korraks veel poest läbi ja muudkui edasi Heltermaa suunas. Taevas kogus suurt musta ja müristas.
Heltermaa sadam.
Algne mõte samasse sadamasse telk püsti panna ja öö mööda saata. Rohi oli niidetud, aga koht ise lage ja vesine. Otsustasime siiski veidi ringi vaadata.
Mööda merekallast lõuna poole.
Rand oli siin-seal üsna telkimissobiv.


Teadetetahvlikese kaardil oli märgitud telkimiskoht ja kaardi all RMK märk.
Noh, misse paar kilomeetrit meile enam teeb!
Sarve telkimisala.
Jah, see on sobiv, otsustasime.

Meri jäi veidi kaugeks, aga nõudepesuks jaksasime ikka kohale kõmpida.
Makarone enam ei isutanud (eks oli teisi söödud kah mitmel erineval moel). Olime Leisist varustanud end konserviga Kartul guljašis. Toit soojaks ja söönuks.
Tutvusime ümbrusega. Metsa sisse oli mitmeid väikseid lapikesi heinavabaks niidetud. Telkimiskohad. Pimedad, konarlikud ja märjad. Aga nad olid olemas. Mere ääres, kõige magusamal platsil, olid end keegi juba sisse seadnud.
Noh, me olime oma avara platsiga ka rahul.
Ilma kodinateta tundus ratas sõites lausa perutavat all.
Otsustasime veidi ringi sõita, ika Sarve tipu poole. Kaart lubas kaunist vaadet.
Kauni vaateni jõudmiseks sõitsime teele, mis muutus algus selliseks

ja veidi hiljev veel vesisemaks ja sopasemaks. Keerasime suuremale teele tagasi. Nägime lambast teisitimõtlejat,


kohalikku kunsti,
veidike nostalgiat
ja taevast-taevast-taevast.
Õhtul sai esimest korda reisi jooksul äratus helisema pandud.

Rattaga läbitud 68,65 km.

*

Esmaspäev, 09.07

Ärkasime enne kella.
Kui kähku teha, jõuaksime veel varasemale!
Isegi mitte väga rabeledes jõudsimegi 8.30 praamile.
Rohukülas algas kohe vanale raudteele tehtud Läänemaa Tervisetee. Sirge ja igav, aga sileda ja kõva pinnasega ja eksimisvõimaluseta. Olime kord Riisipere-Haapsalu vahelise lõigu edasi-tagasi sõitnud, seepärast ei lootnud päevast muud rõõmu kui rongi Riisiperes.
Tervisetee otsas ootas meid jänes ja hakkas pikki teed edasi kalpsama. Jajahh, küll me tuleme!
Kõigepealt Haapsallu. Ja Haapsalu = Müüriääre kohvik ja kiluvõileivad.
Parimad kiluleivad, mida saanud olen!
Mõnulesime. Teadsime, mis meid ees ootab.
Korra veel poest läbi joogivarusid täiendama ja Terviseteed otsima.
Suunda teadsime, esimesel katsel Teeni jõuda olid betoonblokid ees.
Kulgesime veidi edasi mööda linna. Loomulikult ei ühtki viita või suunavat sildikest. Keerasimemajade vahelt, läbi pargi ja olimegi õigel Teel.
60 kilti kõva kruusa.
Üllataval kombel polnudki Tee nii tüütu kui mäletasime. Tundub, et seda oli kohendatud. Auke ega rööpaid polnud. Teel kilomeetripostid ja infoviidad lähedalasuvate vaatamisväärsusteni.
Kultuurihuvi oli nulliks taandunud.
Sellest Teejupist pole midagi kirjutada.
Jõudsime Riisiperre. Otsisime poodi, mida enam polnud seal, kus ta varem ikka oli olnud (need kadunud poed...), tegime raudteejaama ees oma toiduvarudele otsa peale.
Läksime rongile ja jõudsime koju.
Selle reisi lõpp.

Päevane läbisõit u 70 km.

*

Tegelikult oleks veel edasi kulgenud. Kaalusime plaani minna Haapsalust Nõvale ja sealt kuidagipidi päälinna tagasi, kuid Udupea teadis sealkandis kehvad teed olevat.
Lühidalt. Tee sai otsa.

Kogu tuuri läbisõit veidi vähem kui 700 km.

*



Saaremaa rattatuur '12 8.

*

Laupäev, 07.07

Ärkasime. Sadas.
Nii, nagu ta oma pealehakkamisest alates oli sadanud. Vahet pidamata.
Sitikad olid kadunud.
Läksin lükkasin varjualusest rattad välja ja transasime muu kraami telgist sinna asemele. Katus pea kohal, sai rahus pakkida ja toimetada.

Miski hetk vihm vaibus. Tõmbasime telgi tuulduma. Tegime hommikusöögi. Pakkisime asjad. Päikestki viskas.
Telk enam-vähem kuiv, keerasime esimesi piisku tundes kiiresti kokku.
Kotid pakitud, kõik valmis minekuks.
Ja tuli uus sadu. Pikk ja põhjalik.
Istusime varjualuses ja ootasime selle möödumist.

Ennelõunal, vihma vaibudes lõpuks ometi Teele.
Plaan järjekordses poolsaare tipus ära käia langes teeolude tõttu ära.
Pigem väikse kaarega asfaldile ja Mustjala poole.
Tee oli metsavaheline slaalom mööda ja läbi lompidest. Jalad said põlvini märjaks. Sopaseks õnneks väga ei kiskunud, jäi rohkem kiviklibuseks-kruusaseks.
Kitse nägime taluhoovist rahulikult metsa vahele sörkimas. Ja sookured tõusid lendu üsna ligidalt. Suured ja ilusad linnud.
Panin asfaldini jõudnuna paar lehte majapidamispaberit talla ja rihmiku vahele, et viimast kuivatada. Nägi punk välja, aga töötas. Järgiproovitud.
Mustjalani veel veidi maad.
Ilm pidas suht kuivana, kuid kogus pilvi.
Mustjala jalamil käisime kaesime kena kirikut, kus, nagu teistelgi ortodoksetel valgetel suht sama põhiplaaniga hoonete ustel andis sildike teada, et teenib neis kõigis isa Toivo, meie uus tuttav Tornimäelt.

Mustjalas. Pood, kirik, kunstigalerii. RMK teabemajake.
Alustasime viimasest.
Rattad igaks juhuk kottide-sadulatega varju alla ja majja.
Infot saime vähe, kuid Saaremaa kaardi siiski.
Vett saime ka.
Ja siis veel veerandtunnikest väljapanekut vaadelda, sest pilved taevas otsustasid katki minna.
Kui sadu vaibus, läksime poodi. Esimene pood üle tüki aja. Viimane oli Kihelkonnas.
Varud varutud, tuterdasime kohviku suunas.
Musta Jala galerii.
Üübernummi veidi udu perenaine ja ruumitäis huvitavat müüdavat nänni. Süüa ei pakutud, vajadusel teeb võileibu. Kooki oli. Kohvi ka.
Ämbrik tuterdas ka muretult mööda põrandale laotatud paberipoognaid.
Meie-küla-eitede pildid, paljud teised kunstnikud. Tarbe- ja ilukraami.
Minema hakates märkasime nurga tagant veel üht kutsuvat silti. Seal olid Ašoti ja Navitrolla maalid.

Väga soe ja meeldiv elamus.
Galeriist lahkudes käisime veelkord poest läbi, sest oli tekkinud mõte õhtusöögi asjus.
Ja ega enne homset ju jälle poodi paista...
Poe servas lõunatasid seltskond rattureid. Väljamaalased. Selliste riistadega:

Edasi Panga panga poole (Boutros Boutros-Ghali käis Baden-Badenis Duran Durani kuulamas...).
Pank oli... pank. Turiste (loe: inimesi) oli rohkem, kui ma taluda suutsin. Vaade merelt oli kindlasti parem kui kaldalt ülalt alla vaadata.


Isegi süüa ei tahtnud selle hinna eest.
Merel aga lisaks uudistajate paatidele käis huvitav õppus. Suur juhtlind ja pesakond poegi. Võtsid ennelennu-hoo sisse ja pladistasid usinasti ja turbokiirusel. Siis rahunesid ja puhkasid liikmeid. Taas uus spurt. Lendu keegi ei tõusnud, aga pladin kostus kaugele. Harjutused iseseisvaks eluks :)

"Ärge Panga pangalt otse Pahapilli minge, see tee on piin ja vaev. Põlvini kruus, aga see-eest sõidab piisavalt autosid, et kogu see vaade tolmu kaoks. Pahapillis käige kindlasti sinepimüüjate juurest läbi, neil on head kraami!", olime varustatud K ja M-i kogemustega.
Tegime suurema ringi otsetee asemel. Tee oli kindel ja elu oli ilus.
Pahapillis nõksa "keelatud tee" peale ja olimegi sinepitalu hoovis.
Sakslasest omanik tuli lahkelt leti taha ja pakkus kraami maitsta.
No kurradi maitsvad sinepid!
Olid 200 ja 100 grammised purgikesed. Meid piiras maht ja kaal.
3 purgikest siiski ent võtsime. Kadaka, küüslaugu ja veel miski mudruga, mis kartulitele hästi pidi kärama.
Stiilinäide oskuslikust kraami mahutamisest:

Kulgesime edasi Metsküla suunas. Seal keset karjamaad ülimeeldiv kirikuke.

Väikese aiakese sees, kuhu peale suure hoome mahtus veel väike abihoone ihuhädade tarvis ja üks puu. Kompaktne, lihtne, eluline.
Metskülast keerasime taas mere poole. Ühe puu otsast jälgis meid vares:

Kõrgel-kõrgel, et esmapilgul ei märganudki.
Tee ääres hääletasid häbelikult sellised isendid:

Jõudsime Soelasse, kus RMK telkimisplatsid.
Esimene oli hõivatud.
K ja M-i jälgi ajades otsustasime teise platsi kasuks. Vähemasti teada, et uhiuus kemps ;)
Kahest lõkkekohast ühe olid vallutanud leedukad, mittelärmakas kolmene punt auto ja suure telgiga.
Meie okupeerisime teise lauakese.
Lõime telgi pusti ja Udupea asus kokkama.

Ning sai valmis matka kohta luksusliku õhtusöögiga:





Praekartul, tomat, viiner ja kõrvale värske sinep ja leib.
No missa hing veel tahad?




Päeva teekond 70 km.

*



Teisipäev, juuli 24, 2012

Saaremaa rattatuur '12 7.

*

Reede, 06.07

Hommikune telk oli täiesti kuiv.
Pääsuke üritas kempsu pesa ehitada. Sinna sissepoole.
Põgenes akna kaudu, kui ukse avasin. Tundsin end süüdlasena.
Vesi järves oli nii kutsuv, et oleks patt olnud pesemisvõimalust kasutamata jätta.

Mõnus!!!
Päike paistis. Toitusime ja panime kodinad kokku.

 Nõmm oli päikese käes veel ilusam kui eile.

Otsustasime Undva nina ja pangani minna. Ja üldse hoida nii mere äärde kui võimalik.
Usaldades suunda keerasime väiksele metsateele. Mis lõppes mudamülkaga. Järgmine teeots kadus olematuks heina sisse. Kolmas suubus peenliiva, kus rattaga sõitmine võimatu. Neljas, mis kutsuvalt väga õiges suunas oli, lõppes tiiki. Ja kogu selle meeldiva ekslemise olid meil truu õukonnana saatjaks musttuhat vereimejat.
"Mina enam suuremalt teelt kõrvale ei lähe," urisesin higi pühkides. "Aitab metsarajakestest. Loodus, raisk!"
Jah, aga muidu poleks me näinud imeilusat kitse, kes üle tee jalutas ja metsa vahele silkas.
Jõudsime tagasi õigele teele. Viitasid polnud muidugi kuskil.
Palav oli, võtsime riideid vähemaks sündsuse piirini.
Undva rannik oli imeilus!
Istusime kivile ja tegime väikse pikniku. Sõime ära viimase leiva.

Edasi kulges tee mere ääres, ei ühtki inimest ega autot.
Jah, üks seltskond rattureid vaid tuli vastu.

Undva ninas oli pink.
Lihtsalt istusime ja vaatasime merd ja linde.

Tee hoidis ühe käega kinni kadakatest ja heljutas teist merevees.
Undva pank, Suuriku pank, Kuriku pank.
Nägid välja nagu ehtsad kaitserajatised, kuid lähemal vaatlemisel osutusid täiesti looduslikeks.

Vahepeal jooksis üle tee metssiga. Ja natukese aja pärast teistpidi tagasi, põrsas sabas.
Siis roomas üle tee uss.

Veeres ei olnud poodi. Oli asfalttee ja teadetetahvel RMK kaardiga. Pildistasin, et oleks, kust ööbimiskohta otsida. Selle kalda RMK kohad olid inimesi täis.
Reede õhtu ju ikkagist.
Vesi oli otsakorral. Küsisime ühest majast, kus ehitus veel pooleli. Neiu oli lahke, aga vesi oli liialt kahtlane.
Keerasime sisse ühte taluõue. Hõikasime. Koputasime uksele. Hõikasime veel.
Ei kedagi.
Hoovil ent aiakastmisvoolik.
Täitsime omad veepudelid.
Kulgesime edasi, Tagalahe teise kalda äärt pidi. Siin kaardi järgi 3 telkimis-lõkkekohta.
Koorunõmme looduskaitseala.
Hästi märgistatud puhkekoht. Ilus, sobiv. Kuid siiski tahtsin edasi minna, teised ka üle vaadata.
Teine ehk keskmine - puudub käimla, millest annab märku ka platsi lähiümbrus. Kõik kohad paberitükikesi ja midaiganes täis. Pealegi puudus seal ka igasugune varjualune.
Kolmas telkimiskoht. Kemps - on. Merele ligipääs - olemas. Varjualune - olemas. Telgile ka piisavalt siledat pinda. Jah, selle me võtame!

Telk püsti (erinevalt vastaskaldast olid telkimiskohad inimtühjad, aga mine tea, mil keegi tuleb!), pott priimusele ja makaronid keema. Oli veel konservi, et mu vaibumatut lihahimu rahuldada. Hirveliha.
Toitusime. Lebotasime. Üritasin telefonist raadiot tabada ja raadiost ilmateadet. Lubas kõike.
Täna oli isegi Udupea nõus puhastavaid veeprotseduure tegema.
Päevane päike oli liiga teinud. Põletusravum kulus marjaks ära.
Tuli auto, sõitis randa ja mehed läksid paadiga kalale. Piisavalt kaugele, et meie veemõnusid mitte häirida.
Mõne aja pärast sõitis platsile veel üks masin.
Sisisesime vaikselt Udupeaga, et Mine ära ja ära jää siia ööbima, meie koht!
"Ma tõin teile lõkkepuid," hõikas tädike ja tõi kempsu uue rulli paberit. Ta kaaslane laadis samal ajal puid varjualusesse. Noh, toretore, naeratasime. Meil küll priimus ja lõkkeks vajadus puudub, aga ega liiga ka ei tee.
Kõht täis, käterätikud ja pestud riided varjualuses kuivamas, loivasime randa.
Rannas vana militarjäänuk.

Ronisime üles ja tegime mitusada päikeseloojangu pilti.
Oli mõnus olemine.
Läksime telki. Und ei tulnud.
Sisetelgi peal ronisid kümned sitikad. Ronisid üles ja kukkusid alla, tekitades judisemapanevaid helisid. Paar tükki said kuidagi ka telki sisse. Vastik! Üritasin neid kätte saada ja telgist välja visata. Katus kahises.
Päris õudne.
Paari tunni pärast hakkas müristama ja välke sähvima. Tugevalt ja tihedalt. Aga sadu veel ei tulnud.
Müristas. Muudkui müristas. Kaugemalt ja lähemalt. Välgud sähvisid. Läbi telgiriide oli neid aimata.
Sitikad sahisesid pea kohal. Sahh-sahh-pots.
Keset ööd hakkas sadama. Tihedalt ja järjekindlalt.

Päevatee 54 km.

*

Esmaspäev, juuli 23, 2012

Saaremaa rattatuur '12 6.

*

Neljapäev, 05.07

Hommikul sadas. Katkematult, nagu ta terve öö oli sadanud.
Pääsukesed istusid traadil.
Pakkisime väääga aeglaselt omad kodinad. Sõime pikalt ja põhjalikult hommikusööki. Ja jupikese teist hommikusööki.
Käisime ukse peal ilma uurimas.
Katusealune oli palju meelitavam kui vihma kätte minek.
Aga niisama tervet päeva kohapeal maha mölutada ei annaks kannatamatus.
Pool 11 vaibus vihm ja me asusime Teele.
Kihelkonna suunas.
Esimese suurema sabina saatsime mööda bussiootepaviljonis.

Seintel postkastidel perenimed. Armoand. Õnnis. Aulik.
Olin tark ja rääkisin Udupeale vennastekoguduse liikumisest Eestis ja eriti saartel.
Vihm vaibus.

Läbi Kotlandi ja Koovi.
Läbi uuesti tibama hakanud tiheda uduvihma.
Koovis tegime peatuse ühes majutuse söögikohas ja võtsime väikse kohvi-tee. Küsisime ilmateadet. Perenaine tegi nägu te-ei-taha-seda-teada ja kurtis, et ootas isegi heinailma, loog vettib ja ootab kokku kogumist.
Sadu on selline mitte läbimärgav ja tugev, aga pidev ja tihe ja niiske. Tuul kuivatab.
Karala suunas seekord ei keeranud. Sadas, ja kaart näitas, et mere äärde poleks nagunii pääsenud. Nii et Koovist läbi Lümanda otse Kihelkonda.
Lümandas olid kirikud.
Sildid, mis kaugusi näitasid, pikendasid järjepidevalt vahemaad kahe punkti vahel:
Tehumardi 8 - Kihelkonna 22
Tehumardi 11 - Kihelkonna 21 etc.
Enne Kihelkonda näitas viit Vilsandi RMK Teabemajja.
Vajame kaarti RMK puhkekohtadega. Keerasime sisse. Läbi lompide.
Majake oli ilus.
Majas puudus Saarema RMK kaart.
"Me saame kohe uued ja värsked, lähipäevil peaks saabuma," teatas tädike.
Aitäh, aga see meid ei lohutanud.
"A võtke miski muu Saaremaa kaart ja märkige pliiatsiga kohad peale," oli tädi abivalmis.
Avas interneti ja zuumis RMK kodulehe kaarti. Noh, olgu, abiks seegi.
Olin rahulolematu klient.
Küsisime lõkke- ja telkimiskohtade seisukorra ja asukohtade kohta täpsemalt.
Vastust ei saanud.
Noh, olgu siis nii.
Välja astudes lõi silma ere päike. Ja pihustas edasi katkematult vett.
Jõudsime Kihelkonda. Seal pood. Tundub, et viimane paari päeva jooksul.
Täiendasime varusid ja läksime kirikusse.
Uksed lahti, rattad jäid vihma kätte.
Tädike dressides ja sooja südamega.
Jutustas ühe soojaga kiriku ajaloo ja oli mures meie öömaja ja tervise pärast.
Lubas kellatorni ronida.
Ronisime.
Oreli vaatasime üle, kiriku enese muidugi ka. Põrandal võõrkeelt rääkivad mees ja naine, kes valmistasid katet orelile. Augustiks peab orel kaetud olema, tuleb remont kirikusse. Tellingud on tugevad ja paistavad kestvat üle mitu remonti.


Tagasi keskplatsile. Vaatlesime kaarti, kus peale märgitud ka euro-rattatee. Mis aga igavalt otse läheb. Meie aga tahame Harilaiule!
Taas tugevnes vihm. Kolisime bussipeatusse varju alla. Udupea läks teise poe (miskipärast on kohtades, kus ON poode, kaks tükki alati praktiliselt kõrvuti,) hamburgeri sildiga uksest sisse. Ja naases kahe "hamburgeriga". Uunis sojendatud sai kotletilaadse tootega, vahele juusturiba ja törts hapukoore-katšupi-segu. Noh, oli kah.
Söömisprotseduuri käigus oli ka vihm vaibunud. Vaatemänguna sai vaadatud poe juures tõsieluseriaali Üks-teeb-tööd-ja-kolm-joovad-ja-mölisevad.
Jätkasime Teed.
Kurevere kandis märkasin õiget teeotsa ja keerasimegi suuremalt teelt kõrvale, looduskaitsealale, Harilaiu suunas.
Kahel pool veised ja karjamaad kadakaterohked.
Ühel teelahkmel eksisime veidi ära. Jõudsime tallu.
Udupea läks nõu küsima.
"Kuidas Harilaidu saab?"
"No eks minge umbes 10 kilomeetrit tagasi kõigepealt," alustas peremees.
Udupea jahmunud nägu nähes lisas kiirustades: "Aga saab ka nii, et lähete sinna teeotsale tagasi ja siis keerate teisele poole ja jõuategi".
Saare naljad :)
Jõudsimegi.

Silt näitas Harilaiu suunas.
Jätkasime teed kuni autode peatustõkkeni.


Võimalus telkida. väike-veekogu-suurlompki ligi, katusega toidulaud ja kuivkäimlad. Ja üks väike katusega majake, kus vihma korral tudimagi mahuks.


Jätsime koha meelde ja kulgesime edasi.
Vihm vaibus.
Õhk oli soe.
Ja ümbrus sai väga ilusaks.

Miski hetk nõmme vahel jätsime rattad teele ja jalutasime mere äärde. Üle nõmme. Üle imelise maa.
Lilla-kollase-rohelisevärviline. Liivasegune. Õrn ja habras ja elujõuline.
Jah, need on need nukad, kus pole inimesi ja autosid. Kus on vaid loodus ise, väikse kirgiisist hilisteismelise labidakesega kaevatud kraavikesed pervel.
Eesti loodus on suurelt jaolt säilinud tänu militaarsusele.
Teekene viis likkadi-lokkadi ikka edasi, majaka suunas.
Kuni saabus lubatud lõkkekoht-telkimisplats.
"Jah, selle me võtame!" oli otsus kindel.
Lõime telgi püsti, riputasime vihmamärja katuse alla tuulduma , panime kotid telki ja sõitsime majaka poole.
Majakas, millest iial ei tea, mispidi ta kaldu on.
Veidi aja pärast oli muidu kergeks muutunud rataste all lausliiv.
Jätsime rattad ja kõndisime edasi.
Liiv rihmikus häiris, võtsin need jalast.
Seisatasime.
Meres oli luik kahe pojaga. Ja rannal vaatles neid igatseva moega rebane.
Meid märgates rebane pages. Laisalt ja pettunult.
Luiged jäid.

Me olime kummalises ajas ja kohas.
Läksime rebase jälgi mööda edasi. Majaka suunas, mis peibutas üle puudelatvade.
Militaarehitised. Ja majakas.
Meri tõusis ja sõi juured majakalt.
Majakas kaldus.
Meri pöördus ja tõi toestust. Majakas tõusis.
Seisab teine nüüd maa ja taeva vahepeal.

Ja ikka kangastus kadakate vahel see väike stepipoeg, kes siin kunagi esimest ja viimast korda merd nägi oma teenistusaastatel. Kes imetles loojangut ja soolast vett.
Romantiseerisin?
Maailm on muinasjutt, täis Lugusid!
Tagasi telkimisplatsile.
Ümber oli Maa, sirav ja elus.
Telkimisplatsi ühel pool meri metsatuka taga mühisemas ja külje all mageveejärv.

Toitusime, vaatlesime, vaikisime, kuulasime.
Ja läksime magama.
Meri mühises ja järv vaikis.

Läbisõit u 62 km.
(No mul on see meetrimõõtja lenksu küljes!)

*