Saaremaa rattatuur '12 3.

*
Esmaspäev, 02.07

Öösel sadas. Hommikuks vaibus.
Saaremaa pääsukesed on pöördes. Selles veendusin iga päev üha enam.
Igatahes lendasid pääsukesed madalalt-madalalt.
Meeldiv hommikueine, kodinad kokku, tänud perenaisele ja Teele.

Võsad ja põllud ohtrate rukkilillede ja mõne üksiku mooniga.
K oli ühe päeva ära kaotanud.
Kõrkveres oli pood.

Nojaa ei lähe ju poest niisama mööda!
Läbi kauni metsa, üha soojenevas ilmas (pääsukesed, eksju), mööda täitsa autovaba ja hästisõidetavat kruusateed (auke ja treppi nagu peaaegu polegi, no need mõned suuremad lombid...).
Ehh, elu on ilus!
Tee äärde tekkisid massimõrvatud mändide ühiskalmed.

Ja jõudsimegi sillani, mille ületasime mängleva kergusega (loe: appi, me kukume ja kõik me saame surma!!!)

Läbisime veel lõigu rannaäärset linnurohked teed ja jõudsimegi metsa vahele.
Olin teistest loodust pildistades ja teeääri veidi sügavamalt uurides veidi maha jäänud.
 Ja sel sopasel metsateel käisin koos rattaga külili.
Edasi jätkasin, ratas käekõrval.
Tee läks üha sopasemaks. Siin oleks sõita suutnud vist vaid mingi erihull krossirattur. Ja temal polnud ju kogu elamist pakiraamil.
Osava jäljekütina näen kerge rahuldustundega, et ka teised ees on ratastelt maha tulnud. Ma pole ainus äpu!

Ja muidugi, lisaboonusena, sääsed!
Olles juba jupp aega mudas mütanud ja sääski peletanud, andsin alla. Toetasin ratta puu najale (ka see oli raske protseduur, et ratas püsti jääks,) võtsin oma hea sääsetõrje ja pihustasin end üle. Sääsed mind enam ei tülitanud.
Üks mure jälle vähem!
Mure hakkas kogunema rattasse, sest paksu sopamudru täis ratas ei tahtnud enam edasi veereda, kuna porilaua ja pidurivahe oli mudru paksult täis.
Millaski kuulsin hääli. Seal olid siis kaaslased ja loodetavasti mudaõuduse lõpp. Udupea tuli vastu ja aitas väga raskestiliikuvaks muutunud ratta päikselisse kuivale teeotsale tõmmata.
Algas operatsioon Rattapuahstus.
"Mitte mereveega!" hoiatas Udupea. Loovutasime vajaliku koguse joogivett.

Üritasin ratta ja porilaua vahelist sodi eemaldada pedaalist ratta keerlema panemisega. Seepeale viskas ratas keti maha. Ja kiilus liikumatuks.
Nokkisime jupp aega soppa pulkadega välja koukides ratast liikuma. Ja pidureid. Ja veel midagi.
Ja siis panime keti peale tagasi.
Ja, voilaaa!, juba võiski edasi sõita mööda kõva pinnast, läbi rattaidpesevate lompide, soojendava juulipäikse all :)

K helistas kuhugi ja teatas siis, et ka tänaseks on meil öömaja.
Noh, sõbralik koht, kus kuskile aianurka oma telgi tagasihoidlikult püsti saab lüüa. (loe: sisse vajuda ja maja vallutada koos kõigi hüvedega!)
Aga sinna kulgemiseks pidime veel jupi kaunist maad läbima.
Blesta kivi, kus kirjas, et "30 000 aastat tagasi tekkis tsivilisatsioon, mille ema jumalanna Blesta mälestusmärgi on muistse Eesti hiilguse tähine kinkinud Saaremaale - Abalile - Abali ordu." Ja kiviringi keskel piilekslöödud kivi, millel tahvel: " jumalanna jättis maa peale Märgi lõhestades selle kivi taevase tulega."

Siin tegime ka ühe söögipeatuse ja vaatasime kaarti.
"Näe, see on ju Tornimäe kirik," ütles K. Oligi, teisest küljest vaid kui eile.
Otse ja kaarega, pisut eksides, kuid ikkagi kohale jõudes saabusime Laimjalga.
Asfalttee.
Poest läbi (ei saa ju niisama mööda minna!) ja Masa suunas.
Rängim lõik mu selle reisi jooksul.
Jaksu pole, tuul on vastu, tee ülesmäge, sirge ja igav.
Ja nii 22 km.
Lõpuks jõudsime Masani. Ja keerasime vales suunas ja sõitsime veel veidi. Ülesmäge ja vastutuult.
Kuni öömajapakkuja õiged koordinaadid andis.
Tagasi, allatuult ja -mäge läks suisa ladusalt.
"Need 3 tuba on teie päralt. Vanaisa magab seal, köögi kõrval kambris."
Küpsekala ja värske salat!
Ja pannkoogid, Udupea Eri.
Jäime Vanaisaga, kes muhe ja abivalmis mees. Küttis meile kaminat ja tuba soojaks, riputas tuppa pesunööre ja lubas lahkelt pesuruumis solberdada.
Kustusime suht kiiresti.

Läbisõit u 60 km.

Seda kõike võite läbi K silmade lugeda ka siit.

*