Pühapäev, september 27, 2009

Esimene luure

*
Kolmekuused rotiplikad on siiani saanud vabaduse väljaspool puuri vaid diivanit vallutada. Patjadest käigud ja näritud voodikate, kuid see on hind, millega arvestatud.
Täna, kaunil sügishommikul, leidsin, et aeg küps nad tuppa lahti lasta, uusi avastusi kogema.
Sulgesin kõik olemasolevad uksed ning blokeerisin tee kööki.
No nagu ma kõikide rottide puhul teinud olin.
Vana Tont, kes ikka omapäi võimalusel puurist sisse-välja kulgeb, on omandanud tasase teatud trajektoori, mille tõttu barrikaade ehitama ei pea.

Raban siis valged õeksed diivanilt kätte ning tõstan põrandale, puuri ligidusse, et kodutee kohe selgeks saaks.
Betty sibab naljakalt küljetsi diivani alla, Zuuzi aga jääb puuri ligi. Ronib sisse, ronib välja.
Nii-nii, sedasi need asjad siis käivadki, peab meelde jätma.
Puuri katusele ja puuriseinapidi alla.
Tagasitee on nüüd selge.

Betty sahistab samal ajal juba koridoris. Nii-nii, mis meil siin on?
Ja mis selle riiuli alla peidetud?

Ohhoo, veel midagi põnevat!

Zuuzigi on julgemaks muutunud ning teeb omakorda tiire toale.

Ja mis see siis on?
Keegi on enne meid jõudnud remondiga alustada?

Vana-Tont vaatab noorte sebimist rahulikult pealt.
Tema teab, mis toas.
Ja teab, et söök, jook ning ase siiski puuris, kuhu noored-vanad oma erutust välja elama varsti ka saadetakse.

Laupäev, september 26, 2009

Fotojaht. Silmad







'
Silmavaade väljamaa rahatähelt..

.. Ja rannaäärselt veiselt...


.. ning külavahe isejalutajalt.

Jalgpall

'
Oma pika elu jooksul pole mina kordagi tundnud vastupandamatut iha vaadata karja platsil, kes ühe palli järgi sibavad. Ei kuulu ühtegi selle ala fännklaabi ega midagi.
Jalkat üldse vaid telekast vaadanud (näinud) olen.
Viimasel ajal on pigem sedapidi, et kui aknast üleraudtee hirmus kisa kostab, klõpsan teleka käima, et vaadata, kes kellega ja mis kisa põhjustas.
Eile aga vedasin end elusale jalgpalliväljakule, et vanuigi seegi tükk tehtud saaks.
Ja mis mina, mõni oli end samasse vedanud lausa mängimiseks!
Kuna tegu oli enamuses amatööride puntidega mitte mingite proffidega, oli mängu vaadata lausa lõbus.
Mina, kes ma reeglitest halligi ei adu, sain vähemasti kõvasti itsitada.
Eriti, kui 2 võrdselt äput punti kokku said.
Naised jooksid platsil kui kanakari, üritades, tõesti üritades midagi palliga teha. Enamasti oli siht pall endast kiiresti kaugemale lüüa. Polnud nagu oluline, kuhu suunas või kumma võistkonna mängija juurde.
Nurgalöögist (või misiganes see on, kus 1 mängija palli nurgast välja lööb) lendas pall publiku sekka, absoluutselt platsist eemale.
Ainsa värava lõi väravavaht ise omaenese väravasse.
Treener karjus entusiastlikult kaootiliselt kulgevatele mängijatele nimepidi juhiseid, mida enamasti ei järgitud.
Mina, kes ma värava taga istusin, ei tohtinud hetkekski valvsust kaotada, et ise palliga mitte piki pead saada.
Aga kollektiivid ise olid rõõmsad ja võtsid asja mõnuga :)
Hoopis teine tera sai siis, kui vastu sattus tugevam punt.
Siis saadi lihtsalt haledalt lakki.
Värav!

Ja väravavahi asjaks jäi vaid pall võrgust välja koukida ja taas platsile saata.
Igatahes tõeliselt lõbus õhtu!

Teisipäev, september 22, 2009

Linnuväljal

'

*
Hommikune varajane ärkamine.
Öine lausa.
Udu, palju palju udu Tallinast Matsallu suundudes.
Taevas hakkab helendama.
Udu jätkub ja matab helenduse.
Lõppeks kohal plaanitud punktis.
Ja päike tõuseb...

Vaatetornis oli kuulda palju, kuid näha vähem.
Kaugused ja tegelt pole vist veel õige aeg.
Silm küll püüdis, apastraat ent mitte neid parvi, mis tõusid ja läksid.
Ja tõusev päike muutis kuldseks udu, mis väljade kohal.
See oli ilus!
Kastemärg rohi ja võileivad, märjad jalad ja linnudlinnudlinnud, kes katkematult ühes-samas suunas üle pea krääksatasid.
Mere äärde jõudes kuulsin häält.
Aplodeerimist.
Luiged, teadsin nägematagi.
Olidki, nägin hiljem.

Jah, need valged asjad on luiged.
Üle pea lendavad linnukesed otsustasid üldse mitte pildile jääda.
Loodusrada keset loodust, mere äärest ja läbi külakese.
Põdrakärbsed juustes ja mujalgi.
Külakoer järgis meid veel hulk aega, kuni mereäärsete veisteni jõudsime.

Edasi ikka läbi hoovide ja kadakatevahelise tee.
Paremal meri ja ülepea linnud.
Ja metsmarjad.
Ja märjad jalad.
Tagasi masinani jõudes sai jalad kuivaks.
Päike oli soojendav ja sügis oli pruunkollane.
Ja linnud lendasid ikka üle pea, sinna, kuhugi.

Haapsalu ja

Paar aastat tagasi, kui siin ratastega käidud sai, jättis antud asutus kustumatu elamuse.
Ta oli endiselt hea.
Ilus ja maitsev.


Usina linnuvaatlejana oli ka siin tegevust,
Ja päeva esimeste isenditena jäid need ka pildile :P

Edasi väike orienteerumine linnakese vahel.
Mereäärsed varemed, mäletasin.
Ju kord siin telgitudki sai.
Varemed, suured hooned ja magus krunt.

Ses kohas tekkis täiega Stalkeri tunne, hoolimata lauspäikesest.
Keset sõiduteed koolend kass, pooleldi juba mumifitseerunud, pooleldi kõdunend, tagajalgadest vaid kondid.
Pikk redel eikuhugi viiva laternata posti küljes.
Hooned. Akendeta ja risu täis.
Klaasikillud laulurefräänina kõikjal.
Ja nii juba 2 aastat vähemalt.
Autode tõkkeks oli küll sissekäik blokeeritud.
Põlenud katusega putkal kiri:

*
Lindude aeg pole veel päriselt peal vist, soe veel.

Ja veel, mu palve kevadest saadik.
Kas keegi kingib mulle lindude välimääraja?

Ilusaid pilte päevast näeb siit.

Pühapäev, september 20, 2009

Sõprusest

'
Üks nooruk palus: Kõnele meile Sõprusest.
Ning ta vastas:
Sõber on vastatud vajadus.
Tema on see põld, mida te külvate armastuses ja lõikate tänumeeles.
Ja tema on teie toidulaud ja tulease.
Sest tema juurde tulete te oma näljas ja teda otsite oma meelerahuks.

Kui sõber kõneleb sellest, mis tal mõttes, siis ei karda te eid omaenda meeles ega hoia ka tagasi jaad.
Ja kui ta on vait, ei lakka teie süda kuulatamast tema südame lööke;
Sest sõnadetagi sünnivad sõpruses kõik mõtted, kõik ihad, kõik lootused jagatuna rõõmus, millest ei kõnelda.
Kui lahkud sõbrast, siis sa ju ei kurvasta;
Sest see, mida armastad temas enim, võib tema äraolekul selgida just niisamuti nagu mäetipp ronijale tasandikult kõige selgemini kätte paistab.
Ja ärgu olgu teie sõprusel muud otstarvet kui hinge sügavnemine.
Sest armastus, mis ei otsi muud kui oma müsteeriumi avanemist, ei ole mitte armastus, vaid väljaheidetud võrk; ja sinna kinni jääb vaid tühine.

Ning las kuuluda parim sinus su sõbrale.
Kui tal tuleb tunda su mõõnaaega, siis saagu ta tuttavaks ka tõusuga.
Sest kes on su sõber sulle, kui otsid teda tundidel, mida surnuks lüüa?
Otsi teda alati eluküllastel tundidel.
Sest tema osa on vastata su vajadusele, mitte aga täita su tühjust.
Ja jagugu teie sõpruse magususes naeru lustiks teistelegi.
Sest just pisiasjade kastepiiskadest leiab süda oma koiduvärskuse.

Kahlil Gibran - Prohvet.

Laupäev, september 19, 2009

Fotojaht. Peidus







'
Peaasi, ära peale istu ega astu!

Peidus segajate ja ärkveloleku eest.

Kui meil on pead vee all, ei tähenda see seda, et me oleks nähtamatud. Otsime veepõhja peitunut hoopis.

Neljapäev, september 17, 2009

Sügis on liikvel

*
Pardid hallide pilvede all adruses vees.
Jah, peituge vette!

Köögiaknal aga kasvab ja lõõmab Rüütel Tomat. (Cipollino, mäletate?)

Reede, september 11, 2009

Ilus uudis

'
Betti Alveri käevõrul uus omanik

Ave Alavainu andis kolmapäeval 09.09.09 Kärdlas peetud Kahaneva Kuu festivalil Elo Viidingule üle naisluuletajalt naisluuletajale pärandatava käevõru. “Käevõru omanikuks võib saada kas naisluuletaja või kui väärset naisluuletajat pole, meesluuletaja abikaasa, sest Betti Alverile kinkis ju käevõru Johannes Vares-Barbaruse abikaasa Emilie tema noorpõlve loomingu tunnustusena,” selgitas Alavainu. “Olen Elo arenguid jälginud algusest peale. Ta võis siis olla 16-17aastane, praegu on ta 35, parimas loomeeas ja juba liiga paljugi jõudnud,” põhjendas Alavainu. Temale on see bütsantsi päritolu, pronksivalust, kiivrikujuliste kaunistustega, araabia ornamendiga käevõru kuulunud viimased tosin aastat ning selle järgmise omaniku, Elo Viidingu, kelle loojanimeks olnud ka Elo Vee, on ta tegelikult paika pannud juba 12. novembril 1997 koostatud testamendis.

(Hiiu leht 11.09.09)

Väga õige valik!
Ja kuidagi kindlalt ja rahulikult kulgeb elu läbi võru ja inimeste kokkupuudutuste.

Teisipäev, september 08, 2009

Seekord õnneks?

'
Tööpäeva õhtu, ennekaheksat.
Sõiduteel tuterdab kaootilise trajektooriga meesterahvas, kilekott käes.
Auto tema selja taga peatub ja annab signaali.
Tuterdaja ehmub ja selmet teelt kõrvale tõmbuda, tiirutab veel kaootilisemalt keset sõiduteed.
Juht tuututab veelkord.
Nõrkade jalgadega mees kukub paraja matakaga auto kõrvale.
Liigutab.
Juht astub autost välja.
Äsab?
Võtab kätte ja tõstab teelt kõrvale?
Kätt ei anna (pole just kõige puhtam siputaja) kuid liiga ka ei tee.
"Kulla mees, mine koju magama!" ütleb juht kõvahäälselt tõustaüritajale.
Üritus õnnestub.
Liigub kõnnitee suunas, siis taas ikka veel seisva auto suunas ning potsatab seekord siiski kõnniteele ristseliti maha.
Auto tõmbab kummide vilinal minema.
Kukkunuke tõuseb istuli ja istub nii keset kõnniteed veel tükk aega.
Siis tõuseb ning kulgeb sirgjooneliselt üle sõidutee ja kaob viisakalt pikki kõnniteed.

Pühapäev, september 06, 2009

Fotojaht. Tänavakunst







'
Üksik vares (harakas?) tee servas.

Üleskutse: Ära siia joonista!
Pildistamise hetkel polnud sinna eriti palju joonistatud jah :)

Mured ja Luuletused.

Tee kõrvalt vaatab möödujaid kivi.