Teisipäev, oktoober 25, 2011

Kutsikate sünnipäev


*
Täna, aasta tagasi (väidetavalt) sündisid (vähemalt) 2 rotipoega.
Umbes kuu aega hiljem asusid nad elama minu tagasihoidlikku residentsi.
Lühidalt - pidu ja sünnipäev täna!



Eelmine nädal käisime esimest korda loomatohtri juures.
Sofie kops krõgises hingamisel nii, et teise tuppa oli kuulda. Larissa polnud ülevaatuse kohaselt ka mitte päris puhas piiga.
Ravi - 0,5 ml doksütsükliini baasil siirupit igal õhtul nõelata süstla abil vägisi hammaste vahele suhu suruda.
Igapäevane draama "Ma ei võta vastu mitte tilgakestki teie poolt pakutavat siirupit!" lõppeb solvunud ja end pesevate rottidega ning siirupi ning haavakestega kaetud minuga.
Miski tilgake vast ikka sisse saab ka surutud. Ma väga loodan.
Maitse, muide, on üsna siirupine. Huvitav, mis nad pipardavad?
Siirupist solvunud Larissa.


Ja sünnipäevasekserit maiustav Sofie.


Pikka iga ja tervist, mu väikesed sõbrad!
*

Pühapäev, oktoober 16, 2011

Hüvasti, Zuuzi

*

Kari kahanes.
Eile õhtul hingas Zuuzi end kiiresti ja rahulikult üle vikerkaaresilla.
Päeval veel liigutas mööblit ja nätsutas süüa, õhtul kebis nurka ja.. läks.
Vanust sai umbestäpselt 2 aastat ja 4 kuud.


Bettyga kahekesi nad tulid, kui Tont üksi oli jäänud.


Läks Tont, läks ka Betty. Üksinda jäänud Zuuzi aga ise uue paari vanemaks sai.


Sofie-Nõginina ja Larissa olid Vanale heaks seltsiks.


Lõpus, peale vähieemaldusoppi ja kohejärgnenud insulti, millest mõlemast kenasti taastus, jäi ta siiski tiba viletsamaks. Tagajalad jäid kangeks ja nägemine kadus ka suht olematuks. Pisemad ent aitasid usinasti.
Esimene korrus sai Zuuzi pärusmaaks, ei jaksanud kõrgemale ronida.
Ta läks kiiresti ja rahulikult, kaaslaste läheduses.
Rahu Sulle, Zuuzi.

*

Esmaspäev, oktoober 10, 2011

Veeretades mune


*
Munaveeretamisele.
Väike snaps ja uhke garneering ehk amps.


Mis kätel lahkelt vallimäele kantud.


Justjust. Nii veidarad (ja veidramadki) kujud ringi liikusid.
Varemete vahel sai korralik pikknikk üles laotud.


Ja siis muidugi munaveeretamine.
Et kellel veereb pikemalt ja kaunimalt.


Võitis sport, nagu alati.
Kuid üle hulga aja ja täiesti loomulikult oli võimalus magada koridoris.


Noh, see viimane pööningukorrus.
Isegi vanad ajad ei tungind peale.
On rahulik koht, on magamiskott, milles probleem?

A tegelt ma vist vajan väliüritusi ja värsket õhku.
Olgugi, et ega ma nii kergesti oma pesast enam enne sooja aega ei välju...

*