Reede, august 26, 2011

On tulemas ilm, uus ja hea!

*


Seda esiteks.

Teiseks aga :


Aeda ja paiku ja hängi ja turgu ja kontserti.
Parimad võivad minu juurest läbi astuda ja nautida ülevalt alla kogu melu, mis ukse ees.

*

Teisipäev, august 23, 2011

Nostalgia ja pimedus

*
Rotermanni kvartali elevaatorihoones saab tasuga nostalgiat!
Mäletate, jah, mäletate???
See polnudki nii ammu.

Kuum uuendus - tetrapakid.
Sai ja leib oli laudkastides riiulitel.


Makaronid :P

Ja nooruspõlve peedikapudel.
Ning muidugi lahustuv kohvijook.

Ja siis oli nurgataga vanade kinosaalitoolidega sopikene, kus võis vaadata reklaame aastatest.. noh, nii 80-ndad.
"Kana-kana-kana-kanahakkliha!!!"
Ohh, olid meil alles soengud ja tantsud.
Ja üllatavalt palju paljast naiseihu näidati, igasugu imelisi asju reklaamides.
Tantsutrupp Palestra ja Ivo Linna laulukesed saatjaks igas kolmandas reklaamis.

Laest rippusid paberlaternatena infolehekesed.
Kas teate, miks oli kohustuslikus tuleohutus/tõrje komplektides sellise kummalise kujuga ämbrid?
Noh, kes pakub?
Õige!
Et neid ära ei varastataks :P
Missa sellise kujuga ämbriga ikka majapidamises peale hakkad. Värvi ära või ei, ikka on aru saada, kust pärit.

Vanad gaseeritud vee automaadid ja telefoniputkad, nelja- ja kaherattalised sõidukid, mootoriga ja ilma.
Nõukogude inimese nutikus erinevatest asjadest uusi tarvikuid valmistada.
All: Družba mootoriga soome kelk.

Järgmises ruumis lausa ise ehitatud auto!
Kere kiht-kihilt vormi asetatud fiibrilaadsest ollusest, sisu erinevatest varuosadest kokku monteeritud. Ja sõitis maha miski 50 000km meie suure kodumaa vaatamisväärsusi ja teid.

Korterisisustus tuli väga tuttav ette. Mõningad asjad on veel praegugi kasutuses. Mõnede kohta hüüatasime kooris: Mul oli ka selline!
(Eripreemia Raketa tolmuimejale. Teate ju, see roheline piklik taksikoera moodi ratastel asi, mille tagumisse otsa voolikut pannes sai imurist puhur.)

Ja eraldi veel nõukaaegne sporti- ja matkavarustus.
Poola telk ja Jermaki seljakott.
(Noh, mul on veel praegugi viimane olemas.)
Lõbus jalutuskäik igatahes.

*
Dialoog pimeduses. AHHAA keskuses.
Mobiilid kotti ja kappi, valge kepp kätte ja otse pimedusse!
Ja kohe oligi täiesti pime.
Giid juhatas. Kompamise ja häälega.
Ja nii me siis kompasime erinevaid asju enese kõrval ja ees ja üritasime pilti taha luua oma peas.
Tuli välja küll.
Giidiks oli Elve, kes juba 18 aastat elab igapäevaselt nii. Pimedas.
Kepp oli abiks, kui pidevalt kellelegi otsa poleks kiirustanud. Grupp oli tihedasti koos.
Park. Rippsild. Paadisõit. See siis selline 5D miinus 1D, nimelt nägemine. Vett pritsis, tuul puhus ja loksutas kõvasti.
Edasi kohvikusse, kus Julia rõõmus hääl teispool letti .
Kas teie teadsite, et kui kaht suhkrutükki teineteise vastu hõõruda, siis näed valgust?
Tõsijutt!
Selle nägemiseks ent pead eelnevalt vähemasti pooltunnikese lauspimeduses viibima.
Igaüks oma soovitud söögi-joogi kätte saanud, istusime kohvikus (ikka veel täispimedas) ja esitasime giidile küsimusi.
Ta vastas meeleldi.

Esimene hetk väljudes valgust näha oli valus.

Huvitav kogemus taas.

*

Katusekino

*

Katusekino ja Baraka.
Teist olin tegelikult kunagi näinud, esimeses aga käimnud mitte.
Ülesanne nr 1: leida sissekäik kinno.
Narva mnt äärses seinas suured reklaamis ja nooled, mis näitavad katuse poole.
No mööda seina ju ei roni!
Luurin siit ja sealt (Viru keskus oli juba suletud) ja plaanin juba hotelli küsima minna, kui helistatakse ja teatatakse, et muu seltskond on ukse leidnud.
See siis kaubamaja vastas.
Treppidest üles. Ja üles. Ja siis veel natukene üles.
Siis ostame piletid, saame kõrvaklapid ja olemegi kohal.
On juba hämar.
Kino alguseks määratud 22.00.
Lamamistoolid. Soojad pleedid peale ja alumiinium-matid istumise alla.
Leti tagant punaveinike plastpokaalis ka ligi.
Need lamamistoolid on tegelikult hea mõte - eesmine rida ei varja üldse vaadet!
Tibutab veidi.
Surun soni kindlamini pähe ja mattun pleetide varju.
LinkKõrvaklappide nupud saab peale mõningast pusimist selgeks.
Hea mõte igaühele personaalne kuulmine kaasa anda.
Kell saab 22.00.
Ekraan on tumm.
Möödub veel aega.
Ja algavad reklaamid.
Ja kestavad reklaamid.
Ja kestavad.
Piilun tigedalt kella.
22.27 algab film.

Jah, film on hea ja emotsioonehaarav. Äratundmist ja imestust tekitav.
Sõnatu.
Aga muusika on sobiv.

Vahepeal hakkab kõvemini tibama.
Siis lendab mulle sülle kilekotikene.
Kõikide ümbritsevate sülle ka.
Kilekotikeses on vihmakeep.
Sobib!
Mõni tõmbab selga, mõni tõmbab niisama tekina pleedihunnikule peale.
Ja nii see rahvas seal lamamistoolidel katusel istub: pleedid ja kiled peal, kõrvade ääres kuularite rohelised ON-tulukesed kui tulnukatel ja naudib suurepäraseid vaateid.

Midagi teistmoodi jälle.

*

Pühapäev, august 21, 2011

Elukaaslase vahetus


*
Jah, ma jätsin ta maha.
Andsin suisa sõbrale edasi.
Võtsin kaasa vaid me ühised mälestused.
Ja kinkisin need edasi uuele.
Nooremale.
Toimivamale.

Minu esimene iseostetud telefon.
(Trummipõrin) Taraaaa!

Uue nimi on Nokia 1616.
Helistab.
Taskulamp.
Raadio koos klappidega.
Sõnumid.
Kell ja äratus.

Muud ma ei vajagi.
Muusikavaru jaoks on MP3-ed, mida ma pole aastaid kasutanud.
Ja piltide jaoks on fotikas.
Neti jaoks on arvuti.

Eks meil veel teineteisega kohanemisaeg ole, aga ehk tuleb meil (loodetavasti) pikk kooselu.

Tehtud!

(Ooteaeg 540 tundi tundub hoopis vahvam kui 48, eksole?)

*

Teisipäev, august 16, 2011

Kõiksugust

*
Üle hulga aja jälle veidi rotta.
Vana-Zuuzi on arvatavasti pime.
Ka ronida enam ei jaksa.
Ta sai siiski juunis juba 2 aastat vanaks.
Seega panen talle toidu esimesele korrusele.
Kus noored teda muidugi usinasti suunamas ja abistamas käivad. Ka toiduhävitamisel.

Nõginina-Sofie on nagu täiskohaga Zuuzi hooldaja. Poeb talle padjaks ja nakitseb kuklast.
Rassism, nagunii, et valged kokku hoiavad.

Larissa, toruloom, vilkab aga ringi nagu nirk.
Toruloom, sest ostes oleks ta kõigepealt ostmata jäänud, kuna keeldus torust puuris välja tulemast loomapoes.
Ja ka nüüd on tema elukoht torus.
Kui ta just ringi ei välgu ja sigatse.

Kurgid, mis hilja maha said pandud, on vohama hakanud ja kannavad saaki.
Zukinid on ka üsna lahke anniga.


Laupäevaöösel oli taevas omaette maailm.
(Klikka ja suurenda, mu apastraat ei suutnud rohkem zoomida)
See lillakam kompositsioon on kui omaette paralleelmaailm, omad saared ja veed seal ümber, puudetukad ja järvevarjud.

Ja mere ääres oli lihtsalt ilus.

Ning augusti täiskuu.

*
Kas kellelgi on mobiiltelefoni üle?
Minu oma aku on läbi.
Väike, lihtne ja primitiivne aparaat on mulle hea küll. Ta peaks sõnumdama, äratama, kellaaega näitama ja soovitav oleks ka helistamisfunktsioon.
Kooke küpsetama, lapsi kasvatama, feisspukis käima ega puid lõhkuma ei pea tema mitte.

*

Reede, august 12, 2011

Fotojaht: praguline

*
Juur pragustab kalju

Puukoor enesest lõheneb

Ning veelkord taim kivi murrab.

*

Esmaspäev, august 08, 2011

Siin ma läen..

*

*

Noh, lisaks sellele, et see mulle meeldiv laul, sobib kogu eelnevat Reisi (reise) kokku võtma.
Sel korral sedamoodi.

Tead, mis huvitavad mõtted ja mõttedused tulevad vaikides Teel ja millised unenäod?
Tead, mis rahu on linnulaulus ja merekohinas läbi telgiseina Kõiksust tunnetada?
Ja ei grammigi hirmu.
Ega kahtlust või mis-ta-must-arvab.
Kui kõik on paigas ja ...

Lapsena lugesin ma Matkatarkuste taskuraamatut ja Pioneeride käsiraamatut ja muud sellist.
Õppisin topograafilisi märke.
Olin vaimustuses orienteerumisest.
Ma tahtsin osata ja minna ja olla.

Nüüd teen ma seda.
Kui võimalik.
Kas ei nimetatata mitte õnneks seisundit, kui saad unistused ellu viia?

Jah, ma olen olnud ja olen õnnelik inimene.

*

Saared ja läänerannik 8.

*

31.juuli, pühapäev.

"Sant lugu, telk on kuiv," ütles Udupea hommikul.
Sest kuiv telk tähendab märga ilma.
Mandrilt ju suurt tormi lubati, kõikjale.
Lood hirmsatest vihmahoogudest siin ja seal, ka justlahkutult saartelt meiteni kostnud.

Meie ent pakime elamise ratstele ja asume taas Teele.
Ikka mereranda pidi, nagu sel reisil kombeks.
Ikka hädavaruks üks kukesupp kotipõhjas ja paar saiakontsu ning konservi eineks.
Seega - tulgu või uputus, meie elame päevakese veel. Kindlasti!

Vaikselt vaikuses mööda rohelist lindude vaatamisplatele.
Olid linnud.

Oli ka pidev vihmaoht ja kohati tihe uduvihm.
"Kle, aga tõmbaks Pärnust Ainažini ja sealt Riiga ja siis rongiga koju?"
"Nalja teed või?"
"Ei, päriselt."
Hmm, suht ümbersuunav mõte.
Kui ilma peaks, siis tõesti - söögiraha jagub, rattad peavad veel vastu, meri on kõrval.. miks mitte?

Kerge ja hootine seenevihm tõmbab innustust alla.
Kogu reisi siiani oleme vihmast kuivad püsinud.
Märg ja Teel olla pole nii vahva.

Vallapiirid.
Tee ääres kenad suured kaardid kohalike punktidega.


Järgmine peatus Tõstamaa.
Päev puhkuses hommikupoole peab päädima kohvikuga!
Tõstamaal pole pühabahommikul ühtki kohvi pakkuvat asutust.
On vaid tihe uduvihm, mis sunnib ümberriietuma.

Tõstamaa kirik.
Omapäraselt nudi torniga.

Ometi, veidi eemal edasi sõites oli esimene 24h bensukas lahtise putkaga.
Kus sai kohvi!
Ja me arutasime tõsimeeli, et sõidaks edasi, sest Tee oli veres ja silmis ja sõõrmeis ja mis on linnukesel muret?
Igaks petteks (Läti kaarti meil polnud, Pärnumaa oma oli) sai päring netistatud persoonidele tehtud ja küsitud rattateede kohta naaberriigis.

Seliste kirik.
Küla oli kaunilt korda tehtud. Poe - vana koolihoone - kõrval täpne külaplaan talukohtade nimede ja asetustega.
Ajaloolist infot.
Alati on soe ja tore midagi sellist näha.
Mõnes kohas on.

Läti rattateed ei andnud infot ega lootust.
Ja mis me seal Ainažis niisama peale oleks hakanud?
Aga veel olime Teel alles Pärnu.

Ikka läbi kõrvalteede ja tõeliste elude.
Ilus punane auto peadpidi maas, peal kiri www.autoekspert.ee.
(Noh, ma sellistesse ekspertidesse ei usuks.)

Pootsi-Kõpu kirik.
Avatud uksed, läpakas netijuhtmega vahekojas ja jutukas naine selle taga.
Väga jutukas oli.
Liialt isegi.
Aga huvi sai rahuldatud.

Ahh et miks nii palju kirikuid?
Sest.
Need on ilusad ja kannavad minevikku.
Ja midagi veel.

Audru poole.
Vahele jääb kena raba.
Lindi raba.


Kõrval kena vaatetorn ja puha.

Oleme juba nii metsaga mestis, aeg ja koht on ammu kadunud.
Päeva aimame, kas saarel või mandril, on juba hajunud.
Kulg läbistab meeli ja Tee on hingamine.
Kiirus on kadunud ja teadmine pakitseb vaid sel kohal: kas minna edasi või jõuda ainsale rongile õhtupoole kindlas kohas.

Paar kõnet kahandavad usinasti edasist rännukihku.

Audru kirik.

Samuti Teeliste Kiriku kirjas ja uksed lahti.
Eeskojas lebab Uus Testament loetuna näoli keeratud.
Kirik oli ilus, nagu nad kõik.

Audrus me bensukat ei kohanud.

Bensukas = Läti kaart, et vaadata, kas rongile kohe või jätkata veel lahedasti mere äärt pidi Riiga.
Kulgesime mööda ümbersõite Pärnu suunas.
Lõpuks leidsime bensuka ja kaardi.
Mis karmi tõena lubas sadakond kilomeetrit väikeste kõrvalhüpetega edasi-tagasi vaid suure magistraali ääres väntamist.
Tänan, ei.
Isegi niisama maantee ääres sõita oli piisavalt masendav.

Seega.
Pärnu ja rongile.

Pärnu linn oli tihe ja elav.
Metsasttulnuile veidi kitsas.

Stefani pizza oli piiika järjekorraga.
Miski järjekordne teelejääv toidukoht aga rattastjärgitava tänavalaudadega.
Jäime ja võtsime.
Aega veel oli.

Ja siis raudteejaama poole.
Läbi linna.
Pikalt läbi lina.
Kohe väga kestvalt läbi linna.
(Vahepeal küsisime teed, sest nii kaugel ei saa ju asi olla?)
Oli.
Tubli jupp aega sõitu linnast välja lausa.
Vist.
Tee remondis ja jaamahoone seal ääres igatepidi suletud.
Käi metsavahel, kui tahad!
Ja loomulikult madal perroon.
Laadisime kotid aegsasti trnspordivalmis.
Rong õnneks piisavalt varem ette sõitis.
Kotid maha, rattad rongi, kotid järgi.
Üks tõmbab, teine lükkab.
Noh, vahet pole, igatahes otsetee koju.

76,44 km.

Ja sellega võikski lõppenuks lugeda rannikureisi, kus meri unele uinutas ja taevas silma pilgutas ning seintetu ilm end võrku kudus.
Ja Tee kutsub endiselt.

*

Laupäev, august 06, 2011

Saared ja läänerannik 7.


*

30. juuli, laupäev.

Öö läbi kostus üleväina nüri tümps.
Mis kord valjenes, kord vaiksem.
Kuskil 5 paiku oli ta igatahes niipalju kõvem, et magada edasi ei saanud.
Udupea oli magamata ja tige kui herilane.
Mina tõmbasin seebi ihule ja shampooni pähe ning läksin ujumiskohta solberdama.
Sai puhtam ja värskem tunne.
Umbes poolkaheksa jäi tümps vait.
Seoses vähese une ja varase äratusega ka varem teele.
Päike tõusis, linnud laulsid ja telk oli kuiv.

Teele.
Ümberringi kiviaiad, kadakad, karjamaad.
Iga asi oma igipõlise õige koha peal.
Linnud üle taeva, tuul üle näo.
Tuulik teeserval.

Koguva küla.
Ma olen siit läbi käinud mõnel koral, kui Kõinastule läinud.
Kuid sest on aega möödas.

Küla oli nagu päris.
Talud, teed, aiad, hooned.
Sadamas oli suur angaar, kus ehitati elusat uisku:

Angaari kõrval lebotses Uisu Poeg:

Kuna muuseum oli veel suletud (varajane aeg), sai niisama merele vaatavat Smuuli pilditud.

Ja autotus parklas veemõnusid ära kasutatud.
Läbi vaikse laupäevahommiku Liiva poole.

Püha Katariina kirik.

Seest veidi rohekas-niiske.

Seintel mõned aimatavad-kulunud freskod.
(Ei, Findströmi kiriku vastu Ahvenamaal ei saa miski!)

Kirikunurgas tornikukk.
"Näe, sõi end nii paksuks, et murdis torni," ühmas Udupea.

Aga katus oli lauajuppidest. Laudkatus?
Laastkatuse jaoks olid need liiga vähe laastud..

Kirik üle vaadatud kõrvale keskusesse.
Kalakohvik pakkus vist vaid kalaroogi ja sedagi veidi hilisema avamisega.
Kirja järgi avatud olema pidanud hotellikohvik aga oli lihtsalt kinni.
Lühidalt, Udupea torss ja kohvitus suurenes.
(Ega see hommikune 3in1 ei asenda korralikku capuccinot!)
Mina kui muust elatuv sain omad varud poes täiendatud.

Veidi tuldud teed mööda tagasi ja keerasime Mõisaküla peale, järgides rattatee märgistust.
Enne Rinsit Viirakülas kalmistu üliuhke väravaga.
Katariina kiriku juurest võis lugeda, et värava ladusid kohalikud vennad, sepisvärava aga teinud teine kohalik meister, kes mõisa hirve tapmise eest hulga trahvi sai, mille väratiga lunastas.

Poest ostetud kehakinnitus keha kinnitama asetatud, edasi Rinsi õigeusu kiriku juurde.
Kirja järgi töötav kirik.
Muru järgi pole ammu keegi teed väravast ukseni leidnud.

Samas kõrval aga sõbralikud postkastid, võtmed ees.
Nojah, et mis siis saab, kui võtme koju unustad..

Ikka edasi Muhu põhjakalda serva pidi.
Mõisakülas väike pood.
Elumaja küljes, keskmise elutoa mõõtu.
Kõrvaluks viis perenaise elutuppa vist otse, paistuis tugitool ja lauake ja raadio ja.. ja kogu pood oli täis vänget odava suitsu aroomi.
Aga leiba-saia oli, jäätist, mõni artikkel kangemaid jooke, veidi tangaineid ja muud imelikku ja vajalikku pudi-padi.
Igatsugu krõpse ja muud jama kaasaarvatud.
Ostsime ja nahistasime ära ühe jäätise.
Et no nii tühjade kätega väljudes vana naist mitte narritada.

Veidi edasi, Nõmmkülas taas poeke.
No juba huvist läksime sisse.
Vana kolhoosiehitis, mille mõnesse nurka oli veel elu püütud jätta.
Suuremas ruumis seinad täis riiulei, millest enamus lagedad.
Ühes nurgas mõned leivad-saiad, teises mõni paar töökindaid ja veel miskit, kolmandas makaronid-tangained ja krõpsud. Keset ruumi jäätisekülmik ja veidi muud külmutatut ja söödavat.
Kangeid õllesid laias valikus ja igas mõõdus.
Muude artiklitega napimalt.
Leti ees kauples mees oma liitrist Bocki sõbra nimele võlgu.
Saigi.

Poe ees teisele poesttulijale usinasti seletama, et läheb teise garaaži uazikut putitama. Õli vaja vahetada. Pikk ja raske töö.
Et tulgu teine ka läbi, kui aega saab.
Taaruva sammuga suundus siis tegudele.

Meie tunduvalt sirgema trajektooriga Üügu pangale.

Pangast endast polnud antud kohal just palju näha:

Võssakasvanud teine.
Mere poolt ja veidi eemalt ehk oleks vana karjäär paremini vaadatav olnud.

Mööda rattateed edasi.
Tee viis läbi küladest ja metsavahelt:

Rahulik ja kaunis oli vaadata ja olla.
Lõetsa kandis möödusime majapidamisest, kus maja ees vana naine teeäärseid kruusakive rehitses.
"Tädi kammib kive. Täitsa zen," lausus Udupea äraolevalt.
Setsmenda päeva lõpuks oli me verbaalne suhtlus kahanenud üsna "Möhh"-i ja "Ähähh"-ini.
Ja kõik jutud sai aetud :)

Hellamaa kirik:

Ja Hellamaalt läbi olimegi peaaegu sadamas.
Muhu sai läbitud nigu nipsti!

Kassasse.
Jah, laev läheb viie minuti pärast, saime piletid.
Laevale, söögikohas kõht täis ja pooltunnikese möödudes taas laevalt maas.

Virtsu.
Sadamaäärne kaart näitas rattateed.
Loomulikult eelistasime seda.

Otse läbi Rame lahe vana raudteed pidi, mis nüüd rattateeks kohandatud.
Läbi looduskaitsealadest ja rabadest-soodest.

Kuni välja jõudsime Tõstame teeni. Veidi suuremani ja autoderohkemani, ometi rahulikum kui Tallinn-Pärnu otsetee.
Esialgu Paatsallu. Seal ei paistnud sobivat ööbimiskohta.
Olime juba palju sõitnud ja väsimus hakkas peale tulema.
Igasugu muud ihuhädad samuti, mis kaasnevad pika järjestikkuse rattasõiduga (valutavad liigesed, käte-jalgade suremine, krambid jalgades etc).

Varbla oli juba suur saavutus.
Kaesime kohaliku RMK infomaja hoovi.
Hoov oleks sobind, kuid sanitaarüksus puudus ja maja ise oli juba suletud.
Veidi edasi poeni.
Taas suur maja, mille eesotsas silt, et pood laupäeval kella 16-st kinni.
No ei ole võimalik!
Ainus suurem keskus Virtsust alates.
Üks motikamees sammus edasi poe taha ja teadis, et sääl olla veel 1 kauplus.
Oligi.
Teisel pool teed kohustuslik lamisev ja lisa toomas käiv seltskond, kuid müüa ise helde-lahke.
Pood pisine, kuid vajaliku saime.
Lisaks pudelid joogiveega täidetud ja juhatust randadest.
Tagasiminek näis nõme, seega veel kümmekond kilti edasi Matsiranda, kus teadsime olevat nii RMK telkimiskoha kui muidu võimalust end laagri lüüa.

Läbi vaeva ja valu jõudsime kohale.
Kukkusime rataste seljast ja leidsime suurepärase koha:

Lõket meil vaja polnud, gaasipriimusel sai kiiremini.
Telk üles, kotid maha ja kokkama.
Kõht täis, vahtisime niisama merd ja ennustasime homset ilma.


89,5 km.

*

Saared ja läänerannik 6.


*
29. juuli, reede.

Nagu enamasti, oli vihm hommikuks vaibunud.
Kui telk on hommikuks kuiv, tähendab see päeval vihma, teadis Udupea.
Noh, seekord oli öine vihm telgi vähemasti väljast märjaks jätnud.
Hää telk on, vihma peab ausasti.

Teeme hommikujoogi, paar võileiba, pakkime asjad ja asume Teele.
L&Co jäävad magama. Ja nagunii on nende suund teine.

Tasane-vaikne hommik.
Taevas on pilvine ja vihmaähvardav.
Nagu mujalgi saare pinnal, kondavad siin ringi viinamäe teod. Sellised suure kojaga molluskid.
Ilusad!


Kassari teiselt poolelt läbi Emmaste poole on me suund.
Korraks käib kihvatus tormikartuses läbi tagasi otse mandrile sõita, et sealt kuidagi kodu vihmavarju saada.
Kuid siiski otsustame jääda.
Tee on mõjuma hakanud, kulg on zen.
Ja ajatus on rahu.

Kassari ON ilus paik.
Palju lambaid, kordatehtud maju ja linde.
Linde oli palju kogu saarel.
Hommikul äratust säutsumas-häälitsemas.
Ja meri. Selle kohin igal õhtul-hommikul telgi kõrval.
Väike sõltuvus oli sees juba.
Ja Tee kutsus.

Aega veel oli, puhkus kestis ja söögi-piletiraha oli ka taskus.

Teine hommikukohvi ühes teeäärses jahisadamas.
Vaikne mõnus kohvi.

Ikka edasi.
Emmastes oli toidukoht ja pood.
Läksime toidukohta, tervitasime ja panime ühe mobla laadima.
Sõidu aeg olid nad enamasti välja lülitatud. Paar korda päevas kontrollisime, kas sõnumeid või kõnesid olnud.
Aku tühjeneb suht kiiresti.
Mobla laadima, kiivrid pandiks ja poodi, toiduvarusid täiendama.
Tagasi, tellisime süüa ja veetsime kauni tunnikese.
Õues sadas.

Kell hakkas lähenema ajale, meie taas sõites Sõru sadamale.
Laevale.
Kohtumiseni, Hiiumaa!
Meie tublid sõidukid reelingu ääres:

Suund Triiki, Saaremaale.
Tunnike ja peale laevaga, taas kõikumatule pinnasele ja Orissaare poole.
Mööda rannikut.
Oli kaunis rand-telkimiskoht.
Nagu ka Hiiumaal Hellamaal.
Kogukonna teod, tänuväärsed, ilusad.

Veidi enne Orissaaret hakkas sadama.
Sedasi veidi tugevamalt.

Keerasime silmanurka jäänud hoone poole ja leidsime kena katusealuse, kus vihma eest varjul olla ja einet võtta.
Isegi diivan oli.

Mõte juba käis, et kui sadu ei lakka,siis saab ehk ööbidagi siin.
Kuid vihm vaibus.
Ja taas jäime kuivaks.
Orissaarde.
Poodi.
Möödaminnes infopunkti, et Muhumaa kohta küsida.
Piiga ei osanud kõige elementaarsemaidki asju kosta, soovitas aga keset Muhku infopunkti pöörduda.
Nujahh, sama mittetargana ja paari voldikuga varustatuna tammile.
Muhumaa poole.

Väsimus hakkas peale tulema.
Siiski hulk maad vändatud sel päeval.
Kohe tammi äärde võsa taha, kus juba keegi telkind oli, ei taht aga jääda - liialt suure tee ääres.
Väntasime siis veidi edasi.

Tuuliku juures aga oli kena informatiivne suur kaart ja sai ka väikse voldiku võtta.
Kus kenasti rattateed ja telkimiskohad ning vaatamisväärsused peal.
Just see, mis vaja!

Noh, tea, mil jälle saab, teeks siis Muhus ka ühe põhjalikuma tiiru?
Jah, miks mitte :)
Aega on, varusid saab täiendada ja Tee on juba veres.

Nii saigi varsti keskläbivalt peateelt maha keeratud Koguva poole.
Kus vanas uisusadam telkimiskohta lubati.
Kiviaiad.

Rookatused ja kodune-kindel kestvus.

Uisusadama leidsime.
Väike ujumiskoht.


Ometi veidi eemal ka platsike lõkkekohtade, käimla ja prügikastiga infotahvli taga.
Meie igatahes võtsime selle.


Uisk on lisaks jala ala topitavale metall-liistule kunagi olnud ka laia põhjaga purje-praamlaev.
Rääkis infotahvel.
Ja sellest sadamast-kohast ta siis enne tammi valmimist üle väina Muhku Saaremaaga inimeste ja kraamiga vahendaski.
Vaated olid ilusad, nagu ikka.
Taas mere äärde, mis telkimiskohaks juba kinnisideeks oli kujunenud.
Et kui saareretk, siis olgu meri kuulda-näha.


Meri oli kuulda ja näha.
Telk püsti ja õhtusööki kokkama.
Väsimus oli, pikk tee oli läbitud.
Kohalik noorus tuli ujumast ja uuris, kas jääme ööseks.
Ikka!
Kas teame, et homme toimub Väikse väina ujumine?
(Olin just infotahvlilt lugenud, et see Orissaare- uisusadama vaheline 2,4 kildine avaveeujumisvõistlus on popp ja kuulus.)
Ei teadnud.
Lubasime hommikul enne üritust jalust kaduda.

Õhtul saime endale seltsiks lätlastest perekonna, kes autoga tuli ja telkimist küsis.
Lõid samuti oma ööbimise püsti.

Õhtul hakkas üle väina kostuma väga selgelt miski tantsumuusika.
Reede õhtu.
Tümps oli masendav.
Kuid kuidagi sai väsimus une silmile.

78,5 km

*