Siin ma läen..

*

*

Noh, lisaks sellele, et see mulle meeldiv laul, sobib kogu eelnevat Reisi (reise) kokku võtma.

Sel korral sedamoodi.

Tead, mis huvitavad mõtted ja mõttedused tulevad vaikides Teel ja millised unenäod?

Tead, mis rahu on linnulaulus ja merekohinas läbi telgiseina Kõiksust tunnetada?

Ja ei grammigi hirmu.

Ega kahtlust või mis-ta-must-arvab.

Kui kõik on paigas ja ...

Lapsena lugesin ma Matkatarkuste taskuraamatut ja Pioneeride käsiraamatut ja muud sellist.

Õppisin topograafilisi märke.

Olin vaimustuses orienteerumisest.

Ma tahtsin osata ja minna ja olla.

Nüüd teen ma seda.

Kui võimalik.

Kas ei nimetatata mitte õnneks seisundit, kui saad unistused ellu viia?

Jah, ma olen olnud ja olen õnnelik inimene.

*

Juhhuia pulmad!

*

Aasta oli 1990.
Viis vasakpoolset läksid ristiretkele.

Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem otsustasid 2 asjaosalist tolleaegse armumise ametlikuks kooseluks vormistada.
Eks vahepeal oli aegu ja tegusid.

Kõige lõbusam paariminek, mida minu silmad näinud.
Kogu piduliku osa müksisid noored teineteist ja itsitasid.
Publikum itsitas ka.
No kas pole armas vaatepilt?


Pääle pidulikkust ja lilli-oksi-õnnesoove hakkasid garderoobi ees riietudes ilmuma ka kohasemad kingid.
Baar on avatud!
Noorpaar veidi soojemalt riietatuna.
Jajahh, see on ehtne sabadega muhv!

Afterparty jätkus paar sammu eemal, kino Kosmos purskkaevudes.
Kottidest-taskutest ilmusid külmajoogid ja süldid-hapukurgid-seened.
Korralik pulmalaud.
2 poolmurdunud plastkahvlit oli ka.
Kasutusele tulid taas kõiksugu kaardid (säästukaardid, sooduskaardid.. misiganes plastlapikud).

"Meil Hispaanias arvavad inimesed, et eestlased istuvad lumehanges ja joovad viina.."
"Noh, pilte vaadates ei pea nad pettuma!"

Kui üldpilti vaadata, on kõik üldiselt sama kui 20 aastat tagasi.
Tegelased on veidi kiilamaks ja hallimaks läinud..

Hõissa ja kibe!!!
Loodan, et enam ma teile pulma tulema ei pea.


*

Fotojaht. Raamat

*
Kunagi oli Tallinnas Harju tänava raamatupoe vaateaknal suur lai raamat. Avatuna. Ning rida realt võis sealt lugeda: "Avatud raamat on kutsuv".

Raamatutega on igal oma suhe.
Minul aga vanakirja õpikuna ja ikka veel vajadusel käeulatuses selline Raamatute Raamat

Jah, nii ongi. Väljalase aastast 1825.
Tagalehtedel kirjas ka esivanemate surmad ja sünnid.


Minu enese raamat. Täitsa minu oma vaimuvara.
Raamatuaasta puhul ja et siis nagu enese istutatud puu või keegi.
Rotilise lisandiga, loomulikult.
Veidi maailmatunnetuslikke jutustusi.


Veel kirjandust fotodes.

*

Jõulumeem

*



Osaline viskas meemi, mis pärit Tiialt. Ma siis proovin.

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Meeldib. Ikka meeldib. Vabad päevad ju :) Pööripäev, päevad lähevad pikemaks, valgemaks..

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?
Kuidas tahaksin? Tahtmist alati ei saa.
Kuid üldiselt on läbivalt häid ja head piisavalt. Kurbust pole suurt täheldanud.
Miskist härdusest ei nõreta.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Jõulu? Noh, eks ma nagu millaski sain teada, et on jõul lisaks näärile. Põhikooliaeg sai ikka vapra protesti ja uudishimu ajel linna kirikussegi pressitud end.
Ometi, niikaua kui mäletan, oli komme, et kuusk saab jõuluõhtuks tuppa.
Jah, jõul kui kristlik ja tähistamisväärt püha tuli ühes mu enese usulise ärkamisega.
Ning hääbus samamoodi.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei kartnud. Mul oli näärivana. Ja peale vana sai kinke ka muudel moodidel. Isegi päkapikku mänginud olen.

5. Parim jõulumälestus?
Eks ta isiklik ja küünlavalguse-rahus ole.

6. Lemmik jõulutoit?
Mandariinid. Piparkoogid pole üldse olulised.
Tükk ahjuliha ja -kartuleid ning hapukapsast erineval moel võiks ka käepärast olla.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Kesse ette teab?
Aga vaadates nädalapäevi, siis vast ikka omas elupaigas.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Mulle kingitud 7-tuleline kolmnurk aknal kuskil advendiajast. Annab hubase tunde tuppa. Valgus.
Ning mõnda hääd sümfooniakontserti tahaks telkust vaadata. Mõnel jõulusel hommikul, kui ümber vaikne, lumi on maas ja inimesed veel ei liigu.

9. Sinu jõulukingisoov?
Ülemaailmset rahu, palju raha ja igavestõnnet? Kõlab usutavalt?
Ei, ma ei usu, et see kink peaks olema teisem kui mõni muu.
Uhmrit ja näpitstange, palun. Kui sünnipäev neid juba ei too.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ma arvan, et see on mittemateriaalne. Üks meeldivatest ja käegakatsutavatest ent seesama valgustekitaja ülal pildil. Näiteks.
Isetehtud ja personaalsed asjad on muidugi üle muude asjade.
Mitteasjad aga üle asjadest.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Mina pole määraja.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Soovin hääd! Ajast ja oludest hoolimata :)

*

Aga et keda siis Jõuluga pommitada?
Olgu Unekott, Udupea ja Vana naine, just!

*

Lapsepõlve kukekommid

*
Meenus.
Kodusel teel.
Võta lusikale suhkrut ja tilguta kraanist tiba vett peale.
Siis aseta lusikas tulele.
Sega veidi tiku mitteväävlise otsaga, kuni suhkur karamellistub.
Kui on ühtlane mass, pane lusikas jahedasse jahtuma. Asendis, et segu lusikalt maha ei valguks.
Head lusika lutsimist!

'

Estonia

Täna olen telkust korduvalt näinud reklaami, et homme tuleb esimene osa Estonia hukkumise ekraniseeringust. Viimane tund.
Ja iga kord mul torkab - ma ei taha seda näha!
Seda ekraniseeringut, misiganes võtmes see asi ka on.
Mul on valus.
Liiga isiklik.

Ja mitte, et keegi mu omastest või tuttavatest.
Vaid ma mäletan seda, kui see juhtus.
Ma mäletan, mida nägin, tundsin ja arvasin.
Vahet pole, eksole!?

Ma ei taha näha seda taaslavastust.

Huvitav, kuidas mõni asi, mis on ligidal, jätab ikka sellise märgi.
Tai ja Meerikamaa katastroofifilme vaadates pole sellist.
On lihtsalt nukker.

Imelik, eksole?

Külmapühad

'
.. on selline päev koolilapsele, kui on liiga külm, et kooli minna.
Mis muidugi ei tähenda, et saadud vaba päeva õues viibimiseks kasutada ei saa.
Kui mina veel noor olin, olid kriitilised piirid määratud konkreetsete kraadidega akna taga.
Ei olnud veel sellist asja.
Noh, ja oli siis järjekordne talv ja kraad kõikumas seal kriitilise kriipsu ligidal.
Sovhoosis, kus kooli polnud, oli korraldatud buss 4 km kaugusele kooli.
Ootab siis käputäis lapsi ja samas auulis elav õpetajanna bussi, mis imekombel tuli.
Õpetajatar ikka innustab, et ikka-kooli, ikka-kooli, pole nii külm ühti.
No kooli me saime, kuid kadedus kojujäänute pihta ei andnud asu.
Nii koolimajas esimest õpetajat kohates kohe ründele asusime: miks me kooli pidime tulema, nii külm ju?!
No mis te siis tulite, kehitas küsitletu hämmeldunult õlgu.
Ja nii, nagu me seal tropis ukse all olime, kogu see pool klassitäit lapsi samas ringi pööras ja koolimajast välja üle põldude kodu poole tagasi.
Kõik see 4 kilomeetrit.
Siis nagu polnud külm ühti.
Oi, kuidas me kodus võtta saime.

Tookord

'
See oli aastalõpp paarkümmend aastat tagasi.
Koolivaheaeg ja lumi.
Ja tung kuhugi linnast välja aastavahetamiseks.
Sõbra ema töötas raudteenduses ning omas väikest datšat kuskil Tallinn-Haapsalu vahelises raudteeäärses punktis.
Nii rääkis sõber.
Jah, eks minge, kui tahate, lubas ta samas lahkesti.
Võtit, mida Õismäel hilisõhtul tal ukse taga nõutamas käisime, ta miskipärast ei leidnud.
No lähme siis niisama, sai otsutatud noore inimese kõikvõimalikkusliku optimismiga.
Suvila asukoht oli sõnajärgselt selge - seal peatuses maha, veidi Haapsalu poole sammumist ja seal ta ongi!
Nii astusid kaks inimest 30ndamal detsembril hommikupoole rongist maha ja sumpasid läbi luma (ok, ikka pikki raudteed siiski) seletatud suunas. Ning leidsidki metsaäärse majakökatsi.
Seletus klappis, küllap oli õige!
Alustuseks võtsid tulijad eest ära eeskoja akna klaasi.
Mille käigus kukkus lumme ainuke elektronkell, mis aega ses lumises ilmas näitas, ning läks lolliks, s.t. aega enam ei olnud.
Klaasitust aknast sisse ronides otsisid sisenejad lubatud võtmeid eeskoja seinal.
Mida samuti ei olnud.
Uksed jäävad lukku, sest lukumuukimist polnud kumbki harrastanud ega ära õppinud.
Selmet leiti raudkang eeskoja nurgast.
Ja siseruumidesse mineva ukse omakorda lukustatuna.
No mis siis ikka.
Juhtub.
Nii hiilisid kaks jalapaari veel paar tiiru ümber majakese, aknaid ja aknaist sisse piiludes.
Kardinad ees, ega suurt ei paistnud.
Teistpoolt maja siiski kangi ning krt teab kust ja miks omandatud nippide abiga sai veel üks aknaraam eest ära tõstetud.
Home, sweet home!
Ja otse aknast voodisse astutud.
Igatahes oldi nüüd sees. Toas. Ahju juures.
Ankaraam sai tagasi pandud, sest külm ju muidu.
Ruum koosnes ahjuga poolitatud kahest toakesest.
Tagumises toakeses samuti ase.
No mis muud, kui end sisse seada!
Liikumine hakkaski käima läbi akna, mis teha.
Puud ahju! oli esmaseid ülesandeid.
Kuna ka kuurivõtit polnud, siis.. õige, ära arvasite. Ka puukuur oli aknaga.
Ahi küdema, hunnik puid veel tuppa sooja ja ümbrust kaema.
Majake asus raudtee ja petsa vahel.
Metsas vedeles kellegi poolt mahavõetud ja sinna jäetud kuuseniru.
Sai see kaasa võetud. Et kuidas püstitada?
Lihtsamast lihtsam!
Poolkumer suurem halg poolenisti lõhki lüüa, kuusetüvi sinna vahele ja lahtine ots nööriga kokku tõmmata.
Seisis küll!
Nii, ahi köeb, kaasavõetud saiast paar viilakat ja konservikarbist kate pääle.
Elu hakkab ilusaks minema.
Ja hämaraks.
Kaev õuel oli täitsa vettvõetav. Võetigi siis tuppa ämbritäis.
Veel puid tuppa ja ahjuuks lahti, vatimadrats ahju ette, et pehmem kügeleda seal, veekopsik veega otse ahju sütetele, et teevett teha.
Kuum tee ja võileivad.
Ajatus ja maailma avastamine.
Kuni tahatuppa magama.
Hiired krabistasid seintes ja üle põranda.
(Jah, tule ja ahjuga oldi rõhutatult ettevaatlik. See üks söetükk, mis madratsile lendas, sai koheselt kustutatud.)
Madratsist sai vatti tuppa kuusele, ehteks või nii.
Ja veidi heinu karraks peale.
Ilus kuusk sai.

Hommik algas kütmisega.
Päike paistis.
Haimbaid sai kaevu ääres jääkülma veega kasitud.
Ikka tee ja võileivad.
Kopsik ahjus süteil vett kuumendamas.
Aknast sisse ja välja.
Aegajalt möödus rong.
Kuna sõiduplaan kaasas, sai umbeski aega määrata.
Sai õhtu.
Ja kirjade järgi uus aasta paistma hakkas.
Kui aeg tundus õige, mindi lumisele raudteele. Jooksma ja pikutama. Ümber vaid lumevalgus ja tähistaevas.
Kuni kuskilt metsa taga hakkas paugutamist kostma.
Olid need nüüd vene aja või kohaliku järgi, jäigi teadmatuseks.
Igatahes oli tema saabunud!
Teineteist hääuuega üle soovituna mindi tagasi kotta.

Kolmandal päeval mindi lolliks.
Võileivad ja tee.
Magus tee ja konservid.
Ja hunnik sütt ja soemüür, mille värvitud pruun sai kaetud kirjaga.
Loomulikult Koguja raamatu sõnadega.
Kuni müüri ulatus.
Rongid möödusid, lumi sillerdas ja ahi küdes.
Ajatus.

Neljandal päeval sai kõik aknad taas ette asetatud, ahjuesine madrats taas voodi, ärapõlenud emailkopsik suuremast tahmast puhtaks ja kuusk tagasi metsa.
Ja rongijaama.
Ok, peatusse siis, sest see selline lühida perrooniga metsavahepeatus oli.
Ajatult rongi oodates sai raudtee äärde lumememm ehitatud.
Sihiks, et tuleb rong, kummalt poolt tuleb, peale saab ikka mindud!
Tuli Tallinna poolt, ja nii kaks suitsuheeringat (elage ise 3 päeva avatud uksega tulekolde vahetus läheduses!) rongi astusid ja Haapsalu poole põrutasid.

Paar aastat tagasi sõitsin rattaga sedasama Tallinn-Haapsalu teed. Nüüdseks rattateed, mis endise raudtee asemele tehtud.
Mõnes kohas raja ääres olid alles veel perroonijäänukid ja peatuste nimed.
Mõnes enam polnud.
Kui ma sellest majast mööda sõitsin, tundsin ma ta ära.
Ma tundsin ta ära!



Jah, ilmselgelt uue omaniku jagu ja lume asemel rohelusse mattunud ning kenasti üles tuunitud.
Kuid see oli seesama.

Kohtumine vaikuse teel

'
Käisin eile Katariina kirikus üritusel.
Camildolased: fotonäitus, film ja kohtumine.

Reedel, 19. juunil - camaldolaste ordu asutaja Püha Romualduse (um. 951 Ravenna - 19. juuni 1027 Val di Castro) mälestuspäeval - kell 19.00 toimub Püha Katariina kirikus (sissepääs Katariina käik/Vene 12) kõigile huvilistele avatud sündmus „Kohtumine vaikuse teel”, kus on kavas:

* Isa Piotr Włodyga multimediaalne loeng „Camaldolased - inimesed, kes käivad mööda vaikimise teed” (60 min.)
* kohtumine näitusel eksponeeritavate fotode autori Norbert Roztockiga (30 min.)
* Maciej Starczewski dokumentaalfilm „Äravalitud koht” esitlus, mis käsitleb Krakowi lähedal asuva Bielany kloostri camaldolaste elu (20 min.)

Erakordne on, et kohtumisel viibib ka Bielany kloostri prior, isa Marek Szeliga. Tõlge poola keelest eesti keelde. Sissepääs tasuta.

Mis mul aga täna lisaks eilekuuldule äkilist avastamis- ja äratundmisrõõmu pakkus, oli seik, et vaadeldes wikipediat ja meenutades omaenese reisi eelmisel aastal samasse kanti, leidsin ühe foto, mis juba tagasiteel autost tehtud.
Tundub, et see seesama klooster, mis mu pilku püüdis, kuid millest seekord küll mööda sõitsime.


Väärikamad teist muidugi mäletavad dok.filmi "Suur vaikus".
See seesama, kuid seekord Poolas.

Püha Romualdus rajas camaldolaste ordu XI sajandi alguses Toscanas. Nime sai see ühe esimese kloostri asukoha Camaldoli e. Campus Maldoli järgi. Legendi järgi olevat esimeste eraklate tarvis annetanud maad keegi Maldolus, kes näinud visiooni valgeis rõivais taevasse tõusvatest munkadest. Poolas asutasid eremiitidest vennad oma esimese kloostri 1604 aastal, Krakówi lähistel Bielany “hõbedasel mäel”. See on üks kahest tänaseni tegutsevast camaldolaste kloostrist Poolas. (Teine on Konini lähistel Bieniszewis). Eremiidid elavad ühiste kloostrimüüride vahel, omaette majakestes, kogunedes kirikusse tunnipalvusteks, Roosipärja lugemiseks ja Pühale Missale. Omavahel ei kõnelda, suhtlemine välisilmaga on piiratud. Oma elukorralduses järgivad nad VI sajandil kirja pandud Püha Benedictuse reeglit.

***

“Selles kloostris on midagi, mis inimesi tugevasti ligi tõmbab - see on Jumala kohalolu eriline tunnetamine niisuguses eraklikus elus.
Sest ei tohi unustada, et eremiidiklooster on Jumala poolt väljavalitud koht, et Teda ülistada - Tema on iseenese jaoks selle paiga välja valinud ning tahtnud, et meie siin oleksime, Jumalat teeniksime ning siin Tema nimel maailma ilmlikke patte lunastaksime.
Ning kindlasti annab Tema oma kohalolekuga teile, kes te siia sellesse eremiidikloostrisse tulete, tunda, et see on väga eriline ning püha paik.
Mungaordu vaikus, vaikus, mis meid väga kiiresti pühadusse juhatab, suunab meid otsekohe justkui mingisse jumalikku atmosfääri, milles oleme kindlad, et mitte keegi ei saa meie jaoks seda vaikust häirida ega katkestada, ei tulda sisse meie kambrisse ega hakata kusagil karjuma, ei keerata taskuraadiot viimase peale põhja. See vaikus on justkui sisse salvitud kõigi nende palveist, kes siin enne meid on olnud.

Meie oleme siin nagu kõikide eest palvetamise spetsialistid…
Lihtsalt palvetame kõikide eest, sest niisugune on siin meie missioon ning ehk just seetõttu polegi me liiga tugevasti seotud kindlate isikute või kohtadega./—/

See kõik kulgeb justkui tehiskaaslase lend: kui satelliit maailmaruumi välja saadetakse, siis mõjub talle Maa külgetõmbejõud ainult teatud aja jooksul, aga hiljem lendab ta juba üles ning Maa ei tõmba teda enam enda poole tagasi. Niisamuti on ka vaimulikus elus - inimene leiab selles ilmas ainult mõneks ajaks mingi lohutuse, ent hiljem, mil ta juba kogeb, kui magus on Jumal, siis mõistab ta, et Jumal ongi tema õnn ning ei soovi enam mitte midagi enamat kui vaid seda, et kas viibida koos Temaga või surra võimalikult vara, et kohata Teda sealses elus.
Kogu minu siinne elu peaks olema palvetamine. Kogu elu peab olema palvetamine - mitte lihtsalt mingisugune üks palvetamisakt, mitte mingi üksainus vaga jumalakartlikkuse ilming, vaid terve elu lihtsalt peab mingil viisil justkui palvuseks muutuma. Alates sellest momendist hakkab meie elus kõik lihtsamaks minema. Minnes sellesse erakuelu rütmi sisse, hakkab inimene järk-järgult vabaks saama.”

(Katkendid Maciej Starczewski filmist “Äravalitud koht”).

Pildikesi

*
Lapsena õpetas ema mind koorima õhukeselt koori kartulilt.
Et milleks kraami raisku lasta.
Maal, vanaema juures sain sama võtte eest pragada.
Et mis ma koonerdan, kanad tahavad oma. Pole siin eputamist.
*
Kella nelja paiku suvehommikuti läksin meestega kalale.
Siis kala näkkas.
Särg, kel jõestpüütuna osutusid kui liivaterad iga soomuse keskel, määrati merisärjeks.
Läbirändaja.
Hommikune külm ja valgus.
Vihmaussid ja puruvanad.
Siis oli mul mõnda aega unnejäämise videona näkkiv hanesulest õngekork.
Tasane vesi ja valge-punane hanesuleroots tõmblemas tasakesi.
Küll ma tean, kuis näkkimist haakida.
Mõnikord saab, teinekord läeb.
*
Sügisene kartulipõld.
Puhvaika, säärikud ja tikud taskus.
Lõket saab alati ja vähesest.
Sest tuli on.
Kartulid ämbrisse, ämber kärusse ja nii päälelõunani.
*
Pood suleti laupäeviti miski kahest.
Tööpäeviti oli ta 10-18 lahti.
Poes oli põrandaleib, purgi-peedisupp ja veel palju asju, mis olulised ei tundunud.
*
Kui sööklat ehitati, sai kõik jupid ehituse käigus läbi luusitud, nii ka uue poe ehitus.
Söökla ukse kõrval oli orv, millel klaas ees ning orvas kinokuulutused.
Harva pildiga.
Enamasti vildikaga valgele poognale, et sel päeval see kell kino klubis.
Hind üheseerialisele 20 ja 2-serialisele, enamasti india melodraamad, 40 kopikat.
Kino oli kolmapäeva õhtuti ja pühapäeviti.
Sööklas olid kohalikele talongid, mille väärtus 20 kopikat.
Selle eest sai sisse.
Sees oli piima- ja tummisemat suppi lettidel pesukaussides, praadi ja magustoitu. Viimaseid sai parimatel aegadel valida kahe sordi vahelt. Leiba, saia ja piima oli piiramatult.
*