Fotojaht. Looduse kroon, inimese kroon

Inimese krooniks on tema kogemused ja elatud aastad.
Ja tema tehtud teod ning see, mis temast lõpuks maha jääb.
Mälestus temast.

Mõnikord võib jääda osaks nurgatagune voodi potitooli ja ratastooli-rulaatoriga.
Kas elatud elu siis tollepärast vähem väärt?


Inimene ehitab, taevas ent omegi üle alati ning läbi.

Ja nii paistabki inime kui sipelgas, madal ja mannetu tõelise krooni all, mis igale elushingele osaks saab.


Sprotpd õlis. Oma arust ülemad kõigest, kuid ometi vaid praht kõigest läbitungiva looduse ees on inime.
Davaite žit družno?

Blju oennet, Ronja!

Reis Poola. Pühakojad

Kirikud on ühed väljapaistvamad ehitised inimkogumites. Just väljapaistvamad, sest nad tõepoolest paistavad üsna märgatavalt välja teiste seast.

Teadupoolest on Leedu ja eriti Poola suurelt jaolt katoliiklik. Ja nii juba üsna hulk aega. Ometi oli märgata üsna palju uusi ja modernseid kirikuid, polnud nad kõik keskajast ühti.

See kirik Kaunases oli väga suur. Ja kiriku peal oli vaateplats, kus hea ülevaade linnast. Ülesse sai nii trepist (paljupalju astmeid) kui ka liftiga.

Sees aga oli kohe hakkamas õhtune missa.

Lihtne, kuid avar ja valge hoone.

Olen käinud Tallinna uues sünagoogis.

Sellised, nagu Kaunases ja Kazimiersis aga, polnud varem näinud.

Suured, aiaga ümbritsetud.

Sisse ei pääsenud ühessegi (ehk oli ka aeg liiga hiline ja kombed teised)

Poolas on Püha Pauluse aasta, nagu ülaltoodud pildilgi näha. Kõikjal kirikute küljes rippusid vastavasisulised meeldetuletused-teavitused. Vägagi mitmes kohas eelmise paavsti, Johannes Paulus II kujud ja mälestusmärgid. Krakowi vanalinna haljasalal tee kõrval terve fotoseeria praeguse ja eelmise paavsti tegemistest. Krakowis oli Karol Józef Wojtyła peapiiskopiks enne paavstiks valimist 1978ndat aastat, ja siia, Wawelisse, soovitakse tuua ka tema süda. Pole siis ime, et just Krakow on erilist rõhku pannud paavsti mälestusele.

Ka selles, lihtsas, uues ja avar-valges kirikus seisis eelmise paavsti kuju (see ristiga).

Kirikud ise, erinevalt enamustest eestimaistest, on hommikul esimesest õhtul viimse missani avatud. Alati saab soovija minna, vaikselt istuda, palvetada, mõtiskleda, ringijalutavate nunnade-munkade ehk preestrite jutule minna.

Oli muidugi ka ohtrate kaunistuste ja maalidega vanemaid kirikuid. Mõnel kellad tornis, mõnel kellatorn eraldiseisvana kiriku kõrval. Sel pildil siin aga näha kenasti vana ja uut, elektroonikat kantsli kõrval.
Ja polnud kirikut, mis oleks inimestest tühi olnud. Ükskõik, mis kellaajal, kui aga uksed valla.

Poola jõudes hakkasid esmalt silma kahe torniga kirikud. Nagu Kaarli Tallinnas ja Rapla kirik. Neid oli valdavalt. Alles keskele ja lõuna poole liikudes segunesid need ühetornilistega. Ümmargused ja nurksed tornid, alati ent silmapaistvad ja kõrged ehitised. polnud ime, kui neid oli väikse ala peal mitu või olid kirikud lausa kõrvuti, nagu Krakowi vanalinnas näha võis - tänava ääres järjest 3 kirikut ja ületee veel üks. Erinevatest aegadest, kuid töötavad kõik.
Ka oli Krakowi linnaplatsi ääres (ka seal oli neid mitu) üks omamoodi, mil küll 2 torni, kui need erineva kõrgusega.
Pilt on küll kehvake, öösel pildistatud, kuid veidi aimu annab ehk ikka.

Surnuaiad kirikute juures olid tihedad ja täis pikitud musti-halle kõrgeid hauakive ristide vahel. Sageli otse suure tee ääres mäenõlval.

Zakopanes, oma hostelist välja tulles, kostus metsa vahelt laulu ja hääli. Eelnevalt oli silma jäänud, et väike kirikuke siin ligidal. Aegki õhtusele missale sobilik.
Kohale minnes avanes vaatepilt: väike, kogu eelneva kohta ikka tõeliselt väike puukirikuke, mille ukse kõrvale kinnitatud valjuhääldi, mis edastas ja valjendas seestoimuvat. Kiriku ümber, mõnel puupingil istudes või niisama seistes seisid missalised, kes kirikusse polnud mahtunud, ning osalesid nagu kord ja kohus.

Seestpoolt nägi kirikuke välja nii. Ja mul on seda udupilti tehes selg vastu uksepiita!

4 rida pinke ja kogu lugu. Kuid millise hoole ja armastusega tehtud nikerdused!



Klooster mäe otsas. Selliseid oli möödasõites mõningaidki märgata. Ja kui palju oli veel neid, mida ei märganud? Ei suutnud lihtsalt tavalisest kirikust eristada?

Fotojaht. Veider

Veider on veider mõiste, see võib tähendada midagi, millest aru ei saada. Või midagi, mis on natu nihkes tavapärasega.
Need veidrused on muigega.


Kes see julgeks peale sellist hoiatust võõrale territooriumile siseneda!?


Jumala maine hääletoru üle mere...


Koduvalvur. Sellise võib iga ilmaga õue ajada. Ei hakka vastu ega kedagi.


Seal kus algab asfalt, seal lõppeb raudtee.


Ilus sirge kuusk. Palun väga!
(Taga oli küll ka hunnik ehitusjäänuk-puujuppe)


Suudad sa näha puudest läbi?

Fotojaht. Ring

Looduslik ring. Ühtehoidmine.
Tao. Kulg. Tee ja vastus.
Vastandid ja vajadus selle järgi.




Mis see on siin Eestimaal?
Pealtnäha vili kui kastanil, kuid okkaid pole.
Lehed kui saarel, kuid vili on teine.
Ukrainas selliseid nägin, ju siis siingi Maarjamaalgi end kasvatuda üritavad.
Jah, see osutus pääle lahkamist kreeka pähkliks.
Nii nad välja näevadki.

Reis Poola. Tatrad

Tatrzanski Park Narodowy poolapoolne osa asub otse Zakopane külje all.Meie hostelist lähima matkaraja otsani oli mõnisada meetrit.Zakopane ise on lõunapoolseim Poola sopike, mis Slovakkia sisse end pressinud.Matkaradasid oli palju. Erineva lähtekoha, pikkuse ja raskusastmega. Hästi märgistatud.Viitade peal olid mitte teekonna pikkus, vaid umbes ajaline ühik, mis punkti viib. Näiteks raja nimi ja taga 50'. Mis tähendas, et punki läheb ronimiseks aega umbes 50 minutit. Ja nagu selgus, leiad vastavas punktis uue sildi, mis järgmise ajaga edasi juhatab järgmise raja lõppu või algusesse. Ja rahad lõikusid ja põimusid. Kaardi järgi oli ka pikemaid radu, millel metsamajakesedki märgitud, kuid kuna meil puudus aeg ja vastav varustus, piirdusime lühemate otstega.

Saabumispäeval sadas. Tugevasti.

Olime eelmises öömajas, Krakowis, plaanitust päev vähem, et saaks mägedes kauem olla. See oli õige otsus.

Esimene päev ei käinud radadel.

Teine päev sadas. Sellest hoolimata ärkasime vara-vara ja sõitsime rahvuspargi piirile. Parkimine tasuline. Rahvusparki sisenemine veelkord tasuline.

Huvitav.

Suund - Morskie Oko, järv mägede vahel, mis ääretult ilus pidi olema.

Tee oli hea, asfalt. Kaldega üles.

Teisi turiste ja muid reisumehi olid mõned üksikud.

Sadas.

Miski välikäimla taha peidetud sildist (kõige eksitavam koht kogu radademärgistuse juures, mida nägime), keeras tee metsa vahele.

Ja jätkus, ikka edasi ja edasi. Paar tundi pääle teeleasumist olime kohal.
Sadas.


Järve pidavat ümbritsema viis kõrgeimat mäge siinkandis. Meie jaoks kadusid tipud udusse-vihma. Aimata vaid võis.
Ootasime teed juues kohalikus söögikohas, et vihm vaibuks. Ei vaibunud. Külm hakkas - olime märjad.
Mis muud, kui sama teed pidi tagasi.
Vastu hakkasid tulema mitte just massid, aga rohkem inimesi kui varahommikul. Mis rahvasteränne siin veel päikselise ilmaga toimunuks!


Kes, läbimärg, kes poolenisti, kuid ebamugav ja külm tikkus ligi.
Hostelisse ja kuuma dushi alla ning soojad riided selga.
Lõunasöök hangitud ning valmistatud.
Ja siis jäi vihm järgi.
Vilksatas päikestki.
Kuna oleme siin planeerinud lahkuda juba ülejärgmisel päeval, pole aega raisata. Kaardilt otsitud selline väiksem, silmaga tunnike matkarajake väikseks õhtuseks jalutuskäiguks.
Nii me arvasime.
Rajaots leitud (õhtu kuue paiku enam rajaotstes asuvatest putkadest sissepääsuraha ei küsitud).
Leebe väike tõusukene, väike õhtune jalutuskäik... kuni käänakuni, kust algas tõus kivirada pidi.
No olgu, pingutus järgmise nähtava mademeni, küllap seal jälle laugem.
Ei, seal oli uus tõus. Ja siis uus. Ja siis veidi järsem.
Ja siis veel 1. Ja siis veel.
Oli hää, et ei sadanud. Kivid olid savisemastes kohtades veidi libedad, aga muidu täiesti kindel astumine. Kui vaid jaksu on.
















Kuna mu füüsiline valmisoleks sportlikeks liigutusteks pole just olümpiatasemel, hingeldasin nagu paravoss.
Aga siis hakkasid tulema vaated! Ja päike tuli välja


Ning siis olime tipus. Kaardi järgi 1206 m. Nosal tipu nimeks.
Kuna linnake ise pidi miski 800-1000 m olema, oli tõusu omajagu. Kiirelt ja otse.
Kõik on muidugi suhteline, kuid kordan: mulle oli see midagi uut nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Uus kogemus (või unustatud vana).

Langus oli poole pikem ja selle võrra laugem. Lauge on samuti suhteline mõiste, eksole.
Möödusid pered 3-4aastaste lastega, kepikõndi tegevad vanemad persoonid... nagu sündinud kaljukitsed. Ja mina seal keskel hingeldamas.
No mis teha, kui laugel maal üles kasvanud, oli mu ainus vabandus iseenese ees. (Munamägi on 318 m kõrge, jah? Ja ma pole isegi sinna roninud...)

Hämmastas, et radadel, ka tippudel ja nii, polnud mitte mingeid piirdeid. Läksid omal vastutusel. Rada oli piisavalt mõistetavalt märgitud (viited ja vastavat värvi märgid puudel), täiesti läbitav (minusugusel küll väikse avastamisega oma võhmamahust, aga kivid olid täitsa astutavalt paigutatud/paigutunud), kuid puudusid kõiksugu hoiatused ja inimkätt oli üldse võimalikult vähe kasutatud.
Nõme oli vaid näha rajal miskeid shokolaadipabereid (mis ei idane ega mädane) ja muud sodi mahavisatuna. No milleks?

Enam-vähem tasasele maale jõudnuna paistis alistatud mäetipp välja selline.
See oli tegelt täitsa kõrge, ausõna!
































Ja teine pilt siis ülevalt ringi vaadatuna.
See oli siis selline päev.
Tagasi läbi linna jalutades vilksatas päike taas valitud tippudele.


Ja nii sai õhtu ja väsimus võttis võimust.
Uni rahuline ja suda kerge ning kõrgel.
*
Teine päev lubas ennustuste järgi tulla päikseline ja selge. Vaja ära kasutada viimseni.
Hommikul varakult valmis vaadatud üks lühem rada.
Koopani.
Valmis kõigeks, leidsime eest sellise suhteliselt lauge rajakese. Pealt pooletunni tõusu oligi koobas.
Taskulamp oli autosse ununend. Laes auk/lõhe, kust taevavalgust sisse paistis. Ja ka lehti sisse langenud oli. Kõrval pimedaga lõppev auk, mis lige ja veidi ohtlik tundus (pime + kalle + libedus).
Huvitav, mis saaks, kui üksi ja telefonita tuleks ja sisse kukuks? Millal leitaks ja kelle poolt?

Hosteli "staff" räägib, et köistrammiga (või kuidasiganes neid mäkke inimesi viivaid asjandusi nimetatakse) saab ühest kohast Tatrate keskele vaadet vaatama (järjekorrad võivad tunnisteks kujuneda ning hind suht soolane) ja teisest kandist saab vaate Tatratele. Valime teise variandi.
Läbi turu jaama, pilet (selgub, et ISIC kehtib soodusena, kui oled kuni 25 aastat vana. Mina, paraku...), sõidukisse ja ülespoole. Sõiudtee kõrval on jalgtee, kus inimesed tasuta muudkui üles ja üles rühivad. Me ei kadesta neid hetkel.
Ilm on palav ja päikseline.
Üleval.
Hmmmm. Nagu laadale oleks sattunud. Igasugu atraktsioone - hobusõit, ATV, kelgusõit, seiklusrada, meeletus koguses putkasid nänniga, söögikohad...
Kui Tatrates asuv vaateplats samane, siis on hea, et sinna ei läinud!
Vaade oli muidugi kaunis.
Aga massid teevad mind närviliseks.
Jah, vastu päikest pildistatuna ja minu pildistamisoskuste juures pole pilt just parim.
See, mis pildil, aga lummav.



Õhtupoole, pääle sööki, otsustasime, et oleme kavalad. Kaardi järgi plaanitav rada - see, mis otse meie hosteli külje all - viis samuti mäetippu. Plaan loogiline - läheneme tippu lühemat teed pidi, saab kaelast ära ja väsinuna langus laugem.
Öeldud-mõeldud. Mööda asfalti raja lõpp-punkti ja rajale. Karjamaade vahel, veidi kivalist , veidi puujuurelist. Ja jälle tulevad rõõmsalt rajaläbinuna vastu vanurid ja lapsed, nagu poleks rada midagi...
Kaljukitse tähtkujust, nagunii!







Sain kätte oma rütmi ja eemaldusin silmakaugusele omadest.
Kuni mu ette sattus kollaste kaelarättidega noorseltskond. Poisid-tüdrukud koos juhiga vanemaga.
Kitsas tee ja jälle tõus.
Lasin vadistava kamba mööda ja ootasin omad järgi.
Kuni nad peatusid miskiks loodusvaatluseks hetkeks.
Rühkisime ennastsalgavalt ja kärmelt mööda.
Nemad tulid järgi.
Me rühkisime veel kiiremini.
Kuni tuli teelahk. Valik . tipust üle või mööda.
Seltskond jäi pidama alla, meie muidugi üles, ikka viimse piirini.
Tõus. Tõus. Tõus.
Kui tundub, et kõik, paistab kõrval päristipp. Rahvast täis.
Sel päeval kulus kaasaksvõetud vesi igati ära. Oleks ka eelmine päev kulunud, kui oleks keegi mõistnud kotti pista.
Peanahk auras lotu all, selg oli like ja hingamine kähisev.
Saime siis päristippu.
1328 m. Wielki Kopieniec.


Tipp ise suht väike ja kivine. Kohalejõudnud kõiksugused istuvad ja puhkavad, naudivad vaadet. Serv on otse alla.
Huvitav, kust siit rada edasi läheb? Või peab tagasi minema? Kaardil näitas tippu küll läbikäidavana...
"Ära mine nii ääre lähedale, sa võid alla kukkuda!"
"Mis teha, siin ongi allatee."
Ja nii oligi.
Hmmm. Ja meie arvasime, et saame järsust üles ja laugest alla.


Õujee, aga kui vaja, tuleb minna.
Takkajärgi vaadates polegi nagu midagi.
Ja siis edasi veel langusnurga all mõned kilomeetrid. Ikka veidi alla ja veidi alla.
Mõnedki meist avastasid vähemalt järgneval päeval mõningad tundmatud lihased või sarnast, mis olid valusad.


Ma üllatasin iseend.
Mägedes on hing kerge ja siht selge.
Ja ma tahan sinna tagasi.

Pakume kvaliteetset Paintballi varustus ja tarvikud.

(Klikka pildile, näed selgemalt!)
Kaardil on näha Läänemeri ja Kihnu, sekka Mustakivi tee ja Narva mnt.
Eesti ühel kaardijupil.
Selliseid lehekesi siis levitatakse.
Mu vaene eesti keel.

Fotojaht. Metall(ist)

Reis Poola. Öömajad

Kodutöö tulemusena selgus, et Poolas on telkida pea võimatu ja kämpingute mõiste pole ka see, millega harjutud. Nii jäid telk ja vastav varustus koju. Eks pagasnikus oli vähe ruumi ka.
Sai broneeritud hostelid.
*
Kaunase hostel Metropolis Hotel.
Meie peatuskoht nii minnes kui tulles.
Hosteli staatuse sai koht arvatavasti seepärast, et ei vastanud enam hotelli nõudmistele.
Kunagi oli see hotell olnud, uhke ja sotsialistlik. Nüüdseks aga räämas ja lagunenud.
Nädala jooksul, meie kahe peatuse vahel, oli pool kardinat alla tulnud, lampikuppel purunenud, veel üks suur laik-plekk vaibal ja ühe duši nupp eemaldatud kasutuskõlbmatuks.
Meil oli neljane residents. Suur eesruum, millest vets-dušš-kraanikausiga hügieeniruumi ja ühte tuppa pääses. Toas kaks voodit ja laud telekaga, 4 klaasi ja tuhatoos. Edasi teise tuppa, kus samuti 2 voodit, sealt vannituppa. Vann, dušš ja kraanikauss.
Luks värk, pole miskit öelda. Kõrged laed. Läbipõlend pistikud. Käterätikud ja valmistehtud voodid.
Ise toiduvalmistamisvõimalus puudus.
Koridoris, millest siltidega uksed administratsiooniruumidesse, konverentsisaalidesse, kuhuiganes.
Väsind hiilgus oli asja nimi.
Nagu oleks vanas mõisas või lossis kostüümidraamat etendatud.

Meenutab Shining filmi, eksole ;) (Seda pärisfilmi, Jack Nicolsoniga ja puha)
Aga hommikusöök oli aus. Laud lookas erinevate ühikute all. 3 erinevat sorti pikkpoissi, juuste, omletti, viinerit, spagette, puuvilju, saiakesi, mahla, krõbuskeid ja helbeid, kohvi, teed - midaiganes.
Kuninglik. Taustamuusikaks leedu sült ja muu õhtumuusika.
Kummaline kogemus. Sotsialistlik meenutus igatahes.
Hind miski 17 eurot nägu.
*
Krakow. Seventh Heven Hostel.
See oli nagu selline tõeline backbackerite ööbimiskoht.
10 voodit, 5 nari toas. Tasuta internet, pesupesemisvõimalus (tasuta! anna must pesu ja saad puhta ja kuiva tagasi), kööginurk, külmkapp, toidunõud, puhketoas klaver ja 2 kitarri, telekas. Ühe korra peal naiste, teisel meeste pesuruumid. 3 duši, mahub ära küll. Tubades mehed-naised läbisegi. Kui just kallimat privaattuba pole tellinud.
Võtme eest tagatisraha 10 zlotti, mille lahkudes taas tagasi vahetasin.
välisuks otse tänavale pea koguaeg valla.
Meeldiv koht iseenesest. Sõbralik ja vastutulelik personal.
Hommikusööki sai ettenähtud ajast varem, kui ette öelda.
Krõbuskid, müsli, kann piima, kohvi, sai määrdejuustu, singi, tavalise juustu, või ja moosiga.
Hommikusöögid käisid hinna sisse kõikjal.
Toas saime 2 otsapoolset nari.


Veel olid toas 2 idamaalasest poissi ja 3 tont-teab-keda (2 poissi ja 1 tüdruk), kes olid poole ööni linna peal pidutsemas ja hiilisid äärmiselt tähelepandamatult keset ööd magama.
Aga mitte oriendi-poisid. Keskööni mängisid nemad oma elektrooniliste vidinatega (munapüüdmine? tetris?) ja kesköö paiku leidsid, et on vaja pakkima hakata. Ohtralt asju eraldi kilekottides, täistule valguses, kapp lukku ja lukust lahti, lukku ja lukust lahti, asi kilekotti ja seljakotti ja kilekott seljakotist välja ja tagasi ja uuesti ja uuesti.
Jube sebimine ja undhäiriv igatahes.
Seal hostelis olime 3 ööd.
2 neist rikkusid nood 2 noormeest oma pakkimisega.
Mida pidi ilmtingimata keset ööd tegema hakkama.
Mõistetamatu.


Voodil oli lina, padi, teine lina ja tekk. Kõik vajalik. Käterätt pidi omast käest olema.
Koht asus 5 minuti kaugusel vanalinna keskplatsist.
Igasugu tutvustavad brošüürid. Inglisekeelne- 3 päeva Krakowis ja saksakeelne sama raamtuke - 2 päeva Krakowis. Mida sellest järeldada?
Meeldiv ja sõbralik koht.
Hind 8.80 eurot öö per face.
*
Zakopane. Good Bye Lenin Hostel.
Väike puust majake kohaliku kombe stiilis.
sisseastudes ukse kõrval välisjalanõud kuivamas-tuuldumas. otse adminni (staffi) lett.

3kordne majake. All korrusel ühistuba (diivanid, paar lauakest ja telekas), 2 8-st tuba, 4 nari toas, köök, internet, mõlema korra peal kemps-dušš ruum.Teisel korrusel 1 privaattuba ja 2 väiksemat (6-sed? 4-sed?). Ja riietekuivatamisrest.
Aga rahvas oli mõnus ja sõbralik.
Mis rahvusest või kust keegi pärit, ei uurinudki. Oli prantsuse, inglise ja poola keelt. Ehk veel midagi.
Inimesed tulid mägede pärast.
Meite toas oli üks vanem mees. Kiilakas.
Oli, hommikul sõi kõhu täis, tõmbas riided selga ja läks.
Pealelõunat tuli, viskas riided restile kuivama ja keeras end paljajalu teleka ette puhkama.
Ja nii päevast päeva.
Ju tal olid omad rajad käia.
3 noormeest, kes taas öösel peale päevast läbimärga rännakut pidutsemas käisid, tulid ülitasa öösel magama. Teistega arvestamine oli üdini tunda.
Siin pesime pesu kohe kahel õhtul.Tasu eest küll. Restile kuivama ja hommikuks kuivad.

Selles mõnuses pesas olime 3 rahulikku ööd.
Parkimisplats oli imetilluke, poole ajast hoidsime autot all (hostel asus mäekese peal) naaberöömaja parklas.
Hostel asus linnaservas, kohe Tatra Rahvuspargi külje all.
Hind 11.00 eurot öö persooni pealt.
*
Hostelid on sõbralikud ja meeldivad paigad, kui toakaaslasteks mingid enesekesksed jobud ei satu.
Personal on igati kiitust väärt.
Hea, et olemas sellised kohad.
Ja sellised inimesed, keda seal kohtasime.