Kolmapäev, juuni 12, 2013

Hispaania. Nii ja naa. 13

*
Hilisõhtul läheme rongile.
Mis on negatiivne üllatus.
Piletid broneerisime omast arust neljasesse lavatsitega kupeesse, kuid kohalolles saame vaid 2 istekohta kaheksases kupees. 2x4 istet vastamisi.
Keele puudulik oskus vedas alt.
Aga noh, puhisemised puhisetud, tuleb hakkama saada.
Eks ole hullematki teinekord tehtud :)
Jalad vastasistujaga risti-rästi, mütsinokk silmile ja veidi sai isegi tukastatud.
Kella 3 paiku öösel läheb Udupea restoranvagunisse.
Siin saab pea laua peale toetada ja jalad ülesse tõsta.


26.04, reede

Madriid

Varahommikul jõuame suht roidunult Madriidi.
Kotid selga ja linna peale.
Koolilapsed lähevad kooli, vanemad tööle või kuhuiganes.
Leiame metroojaama ja sõidame hosteli lähedusse.
Tuppa möllimiseks veel vara. Küll aga saame kotid hoiuruumi panna.
Registreerime end homseks lennukile. Administraator lubab välja printida.
Läheme linna peale.
Kuningalossi juures on vahtkonna vahetus. Kirev ja rahvarohke.
Kiriku ukse ees kerjused ja mungad.
Südalinnas istusime väljakuse kohvikusse sööma.
Silma jäi daam, kelle välimus ja käitumine ei jätnud palju ruumi elukutset ära arvamaks.
Kõrval seisis politseinik, kes näis asjade käiguga kursis olevat.
Veidi teises suunas tabas silm juba rohkem neiusid, kes ilmselgelt ootasid.
Edasi tänavat pidi kulgedes märkasime neid veel ja veel.
Noh, ju sattus selline tänav :)
Järgmisel väljakul liikus igasugu huvitavaid tegelasi.
Tardnäitlejad, silmamoondajad ja elusuurused multikategelased.
Öine väsimus tungis peale.
Möllisime end hostelisse, Viisime kotid tuppa.
Seekord neljane tuba, aga mis sest ikka.
Meenus, et viimane aeg suveniire hankida.
Ehk siis juustu ja kuivatatud liha.
Turgu ega suurt marketit ei leidnud hosteli ligidalt. Pikemaks ringiekslemiseks olime liiga väsinud.
Võtsime siis üht-teist väiksemast poest.
Hostelisse.
Pessu. Sööme, pakime kõik vajaliku, et hommikul ei kolistaks ega aega viidaks, ja magama.

27.04, laupäev

Tagasitee

Ärkame, toimetame vaikselt omad asjad.
Viime voodipesu ja uksekaardid administratsiooni.
Hommikusööki ootama ei hakka.
Kotid selga ja metroosse.
Lennujaam on juba tuttav koht.
Leiame oma värava, pakime seljakottidel rihmad kinni ja tõmbame piva-kotid peale.
Hängime lennujaamas.
Leiame oma minekuvärava. Aega tundub olevat.
Käime poes ja kohvikus.
Sõidame mõnuga horisontaalsete eskalaatoritega.
Lõpuks loivame väravani. Et Helsingisse.
Hiljaks jäite, öeldakse meile. Lend on läinud.
Mismõttes läinud??? 15 minti ju veel väljumiseni???
Väikse vaidlemise järel avab tädi ukse ja teeb liigutuse - vutt-vutt-jooksuga!!!
Tuleb kaasa, juhatab treppidest alla, ise samal ajal hispaania keeles meid noomides või sõimates.
Õnneks ei saa aru.
Buss on veel ees.
Kalpsame peale ja jõuame rahulikult lennukisse.
Tõuseme õhku ja lendame.
Üle Alpidest.
Jõuame lumelaikudega pruuni maa kohale.
Maandume.
Ja läheme infosse teatama, et meie kotte pole vaja viia homse lennuga Helsingist Tallinna, nii, nagu pilet ette näeb. Me oleme täitsa rahul, kui saame kotid kohe kätte ja tühistame homse lennu.
Saame kahes keeles jutud räägitud.
Ja poolteise tunni pärast ka omad kotid kätte.
Edasi läks lihtsalt - bussiga Helsingi raudteejaama ja siis nagu omas kodus juba trammiga Länsisatamasse, laevale ja koju.

Reisi lõpp.

*

Teisipäev, juuni 11, 2013

Hispaania. Nii ja naa. 12

*
25.04, naljapäev

Viimane päev Barcelonas.
Ärkame varakult. Otsustame enne pakkimist Pedreras ära käia.
Jalutame tuttavat teed pidi tuttava majani. Oleme sabas teised.
Ootame pooltunnikese avanemiseni. Ähvardab vihma.
Turvatädi näitab ukse juures näppudel minuteid avamiseni.

La Pedrera

Ostame piletid ja läbime turvavärava.
Udupealt võetakse hoiule taskunuga.
Hoiatatakse, et vihmaga katusele ei pääse.
Kiirustame siis kõigepealt sinna.
Korstnad ja õhutustruubid.
Katusel olles hakkab tibama.
Teeme nii palju pilte kui võimalik ja läheme sisse.
Maja on mitmekordne. Muuseumiks on üks korrus.
Muud tunduvad elu- ja kontoriruumid olevat.
Tuttavad kaared.
Maketid, mis selgitavad toimivaid süsteeme.
Edasi toad, mis sisutatud sajanditaguste audentsete esemetega. Nii siin elumajas umbes elatigi.
Jõuame taas alla esimesele korrusele sisehoovi.
Udupea saab oma noa tagasi ja läheme hostelisse pakkima.
Keskpäevaks peame toa vabastama.
Rong Madriidi väljub hilisõhtul.
Saame loa omad kotid jätta hoiuruumi.
Jätame ja läheme Palau Güelli.

Palau Güell

Maja, mille Gaudi kujundas oma rikka patrooni Güelli elukohaks.
Selline päris elumaja.
All keldrikorrusel tallid.
Ümarad sambad ja ornamendid. Ikka need kõrged kaared.
Ülesse inimeste ruumidesse.
Suitsetamisnurgake osava ja nutika tuulutussüsteemiga
Ja sama nurk väljapoolt
Kohev ja omapäraen ornamentika, kaunistused ja kõik need teised eklemendid, mis mujalgi. Ikka omanäolised.
Söögituba
Magamistuba

Luksuslik, vohav.
Tualett
Vaade aknast
Vihm oli vaibunud. Ammu juba.
Ometi silt: Vihma tõttu katusele ei lubata.
Selle katuse korstnad jäid nägemata.

Gaudi oli heas mõttes hull. Geenius. Mastaapse mõtlemisega hull. Hull oma detailides, vormides, mosaiikides, värvides. Äärmuste kokkusobitamises.
Jah, ma olen vaimustuses!

Montjuic

On jäänud veel 1 reklaamitud vaatamisväärsus - Montjuic. Mägi linna kõrval.
Sõidame metroo-rongiga.
Linnast hiinakast nuudlikarp kaasa.
Mäel tuul ja jahe. Võtame puhkekohal istet, vaatame alla linnale ja manustame söögi.
Tuul oli tugev. Köissõidukid ei töötanud. Kõikusin niisama tuules.
Aga kuskil mäe otsas on kindlus.
Teel sinna hakkab sadama. Sedasi korralikumalt.
Viskame keebid selga ja allume loodusele.
Kindluse müüridel on vaade linnale ja merele. Udused mõlemad.
Näeme veel ähmaselt Sagradia Familiat
Sadam
Kindluses tiir tehtud, naaseme linna.
Tibutab ja sajab vaheldumisi.
Teeme söögikohas aega parajaks.
Vihm hõreneb. Avastame siitsamast kõrvalt kiriku koos kloostriga.
Kaeme ringi hoones ja sisehoovis.
Sajab.
Päev veereb.
Täiendame poes toiduvarusid.
Võtame hostelist omad pambud ja sukeldume metroosse, et jõuda raudteejaama.
Piletid on ette ostetud.
Laotame vabade toolide peale omad märjad riided kuivama (me pole ainsad) ja vajume rongiootuse letargiasse.
Akna taga käib olelusvõitlus magamiskottidega ööbidatahtjate vahel.
Otse tänaval, seljaga vastu jaama.
Tugevam võidab, nagu ikka.

*

Hispaania. Nii ja naa. 11

*
Kuna Gaudi (kes on väärt kordi enamat) tegi eelmise postituse triiki täis (ja ruum hakkas lõppema), jätkan sealt, kus pooleli jäime.
La Sagrada Familia lummusest väljunud, kuid endiselt selle mõju all, Vaatame kaarti ja leiame, et mõnekilomeetrine jalutuskäik linnas on igati sobilik.
Istume kohvikusse ja võtame väikse kõhukinnituse.
Ilm on suviselt soe.
Letil vaasis paar kõrrega roosi.
Jalutame laisalt Triumfikaare suunas.
Mälestusmärgid.
Ja sealt ta pistbki - Triumfikaar.
Laias laastus võtame vabalt ja teeme mõnuga "turisti" = juhmi näoga igale poole ronimine ja KÕIGE pildistamine :)
Detailid ehitistel. Detailid ja kaunistused, figuurid, ornamendid etc.
Kaare alt läbi on allee.
Kõikjal räägitakse Barcelonast kui varasterohkest linnast.
Ettehirmutatuna hoiame omad väärtasjad ja muud esemed ikka kiivalt ligi.
Aga näe, mõni on lihtsalt väsinud.
Jõuame taas vanasse linnaossa.
Kitsad tänavad ja kõrged majad.
Santa Maria del Mar pühakoda.
Suur ja lihtne.
Katedraali vohavuse ja Sagrada Familia kõrval kolmas enimsoovitatud, Gooti stiili näide.
Vastandiks ümbritsevale ruumipuudusele on siin ruumi küll!
Istume teistmoodi ilus ja puhkame jalga.
Meri on ligidal.
Postkontor näeb välja nagu valitsushoome. Tõsine värk.
Üritan siseruumis pilti teha, kuid saan jälle noomida. Ok, ei tee siis, kui te sellised olete!
Pistame kaardi kasti ja läheme mere äärde.
Inimesed jalutavad, puhkavad, suhtlevad.
Udupea teeb huvitavate tüüpidega paparazzot.
Enamasti õnnestub.
Üks puhub toru.
Lühidalt - rahvas on kirju ja mitmekesine igas suunas.
Suur Kolumbuse sammas rannas
ja veidi väiksem kloon Rambla otsas
Väiksem kuju liigutas, kui tast möödusin. Mina ehmusin ja Udupea sai oma kõhutäie naerda - tema tabas asja ära. Andsime kelmile poisile tasu.
"Kujusid" oli veelgi .
Suundusime pikki Ramblat hosteli suunas.
Rahvast on vähem kui eelneval pidupäeval.
Liikluses ei tunnistata punast tuld, kuid see-eest arvestatakse meeldivalt üksteisega.
Igaõhtused punkarid on juba piisavalt uimas. Ikka samas ukseorvas kus ikka.
Hostelis võtame hoiule antud väärtasjad, teeme järgnevaks päevaks plaane ja ongi öö.

*

Laupäev, juuni 08, 2013

Hispaania. Nii ja naa. 10

*

24.04, kolmapäev

Casa Batlló

Kodutöö oli meil tehtud, seega teadsime, kus ja mida näha tahame.
Jalutame Katalunia platsile. Sealt veidi edasi.
Ja olemegi Casa Batlló ees.
Maja, mille kujundas vanast hoonest ümber Gaudi.
Laineline ja erksavärviliselt mosaiikne. Jah, see on Gaudi.
Väike järjekord ukse ees. Lunastame mittejustodava pileti ja olemegi sees.
Värvid, nurgatus, valgus.
See on elumaja.
Ei ühtki nurka. Voolavus.
Audiogiid taas kõrva vastu ja hakkame maja nautima.
Kamin ühes ruumis. Kamin-orv, ühe väiksema ja teise laiema istmega. Kombluse kohaselt istus paarikene laiemal ja vana sugulane valvas neid kitsamal istmel.
Mulle meenus doktor Doolittle'i köök.
Kukume ohjeldamatult pildistama. Tuhandeid detaile.
Oman kahte täislaetud akut ja 16-gigast mälukaarti. Peaks õhtuni vastu pidama.
Lillevarre-kujulised sambad, millelt peegeldub vitraaželäbistav õuevalgus.
Nutikas õhutussüsteem, mille õied viivad korstendesse.
Valgus on Gaudi teema ja eesmärk.
Valguse peegeldused, selle tungimine läbi akende, ruumi avardamine.
Väike, kitsas ja sügav sisehoov. Ometi veitlev ja valgusküllane.
Katusel õhutus- ja muud korstnad.
Draakoniküür.
Koridorikaared
Avarus. Väikesteski ruumides andis valgus pehmuse ja ruumikuse.
Viimse pisiasjani läbi mõeldud.
Siiski, vaadeldes naabermaja vorme, võib aimu saada, kust meister oma inspiratsiooni ammutas.
Merekarbid, lained, rannamuster, taimed - kõik looduslik, aegu kohandunud ja loomulik.
Sekka pargis nähtud robustsust, filigraanset jõudu. Ka see on loodus.

Pedrera.
Gaudi järgmine maja linnas.
Kaugelt äratuntav.
 
Hoone ees on loomulikult saba. Pikk. Astume sappa.
Ootame kaua-kaua. Saba ei liigu juppigi. Sisenevad vahelt mõned broneeringu teinud grupid.
Saba ei liiguta end väga kaua mitte halligi.
Jõuan maja välisseinast paaalju pilte teha.
Saab siiber.
Otsustame homme varakult tagasi tulla.
Ja kõnnime edasi.
Väike jalutuskäik.
Sinna suunas, mis peaeesmark.
Tee peal pildikesed.

Ikka kõrs ja roos ja saiakestejäänuk.

La Sagrada Familia

Pühale Perekonnale ehitatav kirik, mille ehitus üle saja aastat juba kestab.
Gaudi viimane, elutöö.
No miski 2026 loodetakse ehitis, mis sai alguse 1882, lõpetada.
Kui elame, siis kuuleme. Ehk ka näeme.
Kirikule liginedes tundus elu ilus.
Näe, saba on ju vaid sissepääsust nurgani.
Khmmm.
Ja siis nurgast edasi, ikka edasi ja edasi kiriku taha välja.
Ja see pole miski pisike kirik!
Aga. SEE saba liigub.
Võtame saba otsa ja teeme mitusada kiriku välispilti.
Ei, ma ei SAA nii palju pilte siia üles panna, kui mul on.
Blogis saaks ruum otsa!
Usinad tegijad vormivad ja teevad.
Sisalikud
Kuskil tekib tuuletunnel ja hakkab peris jahe.
Aga, nagu öeldud, järjekord liigub.
Nii et piinad ei kesta kaua. Juba tunnikese pärast lunastame piletid ja.. oleme kiriku ees.
Ahh, need detailid!
Ma pean kunagi terve albumi looma, blogi lõhkeb muidu!
Jälgige neid rooma sõdureid! Kes näevad välja nagu korstnad Pedrera katusel.
Ja see on vaid väike osa veel lõpetamata välisfassaadist ukse ees ja kohal.
Siseneme
Ja satume Valgusesse!
Et nagu WOW!!!
Hingame valgust ja geniaalsust.
Ma pole olnud kunagi sellises katedraalis.
Mis on hoopis teistsugune.
Ei tõsta sind Jumalale ligemale, vaid toob taevase lihtsalt maa peale.
Sambad.
Aknavitraažidest tulev valgus
Näide kataloonia keelest. mis üldjoontes segu hispaania ja prantsuse keelest. Koos tõsihispaania- ja inglise keelse tõlkega. Ei saa öelda, et enamus või vähemus, aga Barcelonas kataloonia ja tõsihispaania keel eksisteerisid kõrvuti.
Altar ja oreliviled
Lagi altari kohal. Kus valgus liikgub koos päikesega.
Muud valgused sammaste küljes. Hiljem selgub, et seegi valgus on pärit otse päikeselt, läbi peegeldavate nurkade sammaste seest toodud allapoole.
Jälle need lained.
Ja valgusvalgusvalgus.
Lihtsalt istume jalgu puhkama ega saa vaimustusest küll.
Aga väljast, kiriku taga, on tema nägu hoopis teistsugusem.
Raske. Sisaldab tohutult figuure. Krobeline.
Et kogu Lugu "läbi lugeda", vajaks kuid ja tiibu.
Süüta laste tapmine
Ja kõige alustala
Sealsamas, kiriku keldrikorrusel, oli muuseum. Gaudist ja kiriku ehitamisest.
Maketid. Mõõtmised.
Nii saab valgus ülalt alla.
Nii näeb välja kiriku kandev karkass
Huviga muuseumi läbi uurinud, imetleme veelkord kiriku välisseina.
Läheme taaskord sisse ja naudime kergust ja värvilist valgust.
Jah, kergus on selle asja nimi.
Tagasi kiriku ees, käime pistame nina korraks sisse lainja katusega väikesele hoonele, mis osutub Gaudi kavandatud koolimajaks kirikuehitajate lastele.
Sümboleid täispikitud metalluks, millel mõnedki märgid on läikima hõõrutud.
Siis veel viimane sõõm kiriku sisemuse ilu.
Ja läheme edasi, linna peale.

*