Laupäev, juuni 30, 2007

Kääksud

Vastu tulles delegeeringule. Minu kiiksud.
Niipalju kui ise märkan või kõrvaltöelduna omaks tunnistanud.
Sest tegelikult olen ma ju perfektne.

Toidutegemine
* Oma armsate tiblade ja muiduimelike hirmuks ikka kruupe ja pekki. Ja sibulat.
* Peamised maitseained Vegeta ja sidrunipipar. Enamasti nendega piirdungi.
* Kui teha, siis ikka palju. Põhjendamatult enamasti.
* Kõiksugu riistad ja vahendid võib vabalt tagasi panna ja ära pesta ka toiduvalmimise protsessi käigus. Jooksvalt.
* Mulle ei meeldi süüa ainult söögilaua ääres. Iga muu koht on sama sobiv. Enamasti sobivamgi.

Majapidamine
* Maja peab ennast enamasti ise.
* Asjadel on nende koht ja neis kohtades peavad olema vastavad asjad.
* Jooksurada peab vaba olema igasugustest takistustest.
* Mustad nõud kraanikausis on lubatud vaid vähest aega ja väikeses koguses korraga.
* Triikraud ja tolmulapp EI OLE mu sõbrad.
* Koduloomale on lubamatult palju lubatud. (Aga mis ta siis on niiii armas?)
* Ma pean teadma, mis toimub. (Kui Sa jood ära mu viimase kohvi ja suhkru, siis ÜTLE, palun, ma tean koju tulles uue paki tuua).

Isiklikud nihked (no nagu need eelmised ebaisiklikud oleksid...)
* Kalduvus paanikaks. Mõnikord. Põhjendamatult. Aga ainult mõnikord põhjendamatult.
* Kui uni, siis magan. Miks mitte keset päeva?
* Meeldib olla piisavalt informeeritud ja varustatud. Roti värk.
* Kalduvus pigem mitte teha kui teha. Ja mõnikord oma vormikat nina kohatult toppimiseks kasutada. Aga ma arenen.
* On olemas õueriided ja koduriided. Ja ei mingeid tuhvleid. Villaseid sokke see eest kõigile ja kirssidega, kui vaja.

Ja kui juba läks, siis delegeeriks: Ada Ruu (erilise huviga) ja Kriips võiksid toru tõsta ja end paljastada.
Aga ikka lugu pidades.

Tartu - ohtra jaura linn

Üks kaunis inimene kutsus, mitut toredat, uut ja vana, kohtasin.
Kummaline. Politsei jätab mind külmaks.
Õhtu hommikuks saamine taas.
Joodiku pisarad.
Päris ja häiriv.
See, mis sõnade taga ja see, mida ka ohtrate sõnadega ei ehita.
Mobiil on saadanast.
Tartu on tartu on trtu.
Harjutused iseseisvaks eluks on ikka samad.

P.S. Kristjan Jaak liigub. Endiselt.

Teisipäev, juuni 26, 2007

Vahepala. Ajatult

Tule, heida mu kõrvale ja hülga aeg.
Tule, vaatame koos taevasse ja ma jutustan Sind ära.
Tule, võta mu käsi padjaks kukla alla ja kuula end lugudesse.
Langeta laud ja peleta vajadused.
Kuni tunned mu vestete lõhna, end kaotad nägemustesse, mis vormitud sõnadest.
Kuni tiivutult lendad, keha kaalutu.
Kuni hetkega võidad ajad ja aastad.
Tule, ma viin Su ära.
Natukeseks

Ki

Neljapäev, juuni 21, 2007

All you need is love

Suudlevad vanurid.
Kortsus kuivad huuled.
Seks kortsund nahkade vahel.
Sama noore ja vana vahel.
Mehed suudlemas.
Naised suudlemas.
Rassidevaheline.
Negriid asiaati.
Europiid mulatti.
Kääbus ratastoollast.


Inimeseks määratlemine käib miskite kriteeriumite järgi.
Või mitte?

Kõike võib tuletada seksini, puhta ettekujutletava suguühteni misiganes kujul. Misiganes tegevus seksuaalset naudingut pakub.
Vaataja näeb oma rikutuse tasemel.
Kes näeb taha, tundeid, kes vaid jälkust.
Oma mõtetes. Nähes MIDAGI.
On taunitavaid ja mitte asju.

Mind näiteks häirivad pesud ja pepuvahed püksivärvlist poole meetri jagu kõrgemal kõigile paistmas.
No vägivaldselt pannakse mind teise püksi piiluma.

Küllap on kõiges silmale talumatuses süüdi kasvatus ja kogemus ja tolerants ja harjumus.
On palju erinevaid.
Kõiki ei taha näha.
Aga nähes mõista ja edasi minna on ometi võimalik, mis?

Ja veel.
Terves kehas terve vaim.
Et laps oleks terve. Vähemalt väliselt.
Sisemised vead löövad hiljem välja.
Kuid mõte töötab ikka läbi silma.
Väliselt kenad, seest nihkes on kiiksuga, väliselt nihkes, kuid seest terved on värdjad.

Ma olen õnnelik oma kiiksuga ja värdjatest tuttavate ja sõprade pärast!
Sest nemad on mind laiendanud.
Võtmata andnud.
Mõistmist.

Kино sõnadega

День как день, только ты почему-то грустишь.
И вокруг все поют, только ты один молчишь.
Потерял аппетит и не хочешь сходить в кино.
Ты идешь в магазин, чтобы купить вино.

Солнце светит, и растет трава,
Но тебе она не нужна.
Все не так, и все не то,
Когда твоя девушка больна,
Когда больна...

Ты идешь в магазин, головою поник,
Как будто иссяк чистый горный родник.
Она где-то лежит, ест мед и пьет аспирин,
И вот ты идешь на вечеринку один.

Солнце светит, и растет трава,
Но тебе она не нужна.
Все не так, и все не то,
Когда твоя девушка больна,
Когда больна...


Ja sellest hoolimata olid need kaunimad tunnid mu tänases päevas.

Olla läheduses. Olla. Lähedal. Puudutada. Näha. Tunda. Olla.

Esmaspäev, juuni 18, 2007

Koputa ja astu sisse, lahkelt lahti tehakse...

Kui ma kuulsin, et sisenenud nooruslik proua on küsitleja, ütlesin ei.
Kuid siis vaatas ta nii haledalt, et kahju hakkas.
Olen kergesti mõjutatav.
Kutsusin ta sisse.
Kas remont? küsis ta.
Ei, ma elangi sedasi, vastasin.
Tänapäeva küsitlejad kasutavad läpakaid vastuste sisestamiseks.
Küsimusi oli palju, kuid juhtumisi enamus minu teemast. Vahepeal valgustasin ka küsitlejat.
Ja Euroopa Liidust ei tea ma ikka üldse eriti, eksole.
Äsjavalminud söök jahtus.
Kohati suunas tädike üsna osavasti vastuseid. Ehk oli ta pedagoog olnud kunagi...
Aga ma ei lasknud end suunata.
Igatahes tänane heategu tehtud, tädikesel linnuke kirjas ja ma võin ju järgmine kord ikka enne sisselaskmist uurida, kes ukse taga, eksju?
Roosa pastaka sain :)

Pühapäev, juuni 17, 2007

Vanad head ajad Vol.2



Kaks nädalat enne seda ülesastumist väitis Truba Kodulinna majas kontserdil, et laul just-just valmis.
Jah, Mätas.
Olid ajad...

Laupäev, juuni 16, 2007

Suvepäevad

Asutuse suvepäevad Pärnumaal Jõekääru kämpingus.
Jäi küll vaba kämpingukoht, kuid siiski lõin oma telk-kuudi üles ja urisesin selle ukse ees nagu buldog (kolleegi kommentaar).
Oma ülelaua-koleegaga jätkus juttu hommikust hilisööni. Nagu poleks enne mahti olnud rääkidagi.
Õhtuks hakkas ta mind Rotikeseks kutsuma. Mille vastu mul iseenesest midagi pole ;).
Karaokest võib sõltuvusse jääda, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Väike promill muidugi soodustab seda.
"Ja nüüd hakkan ma laulma", ütlesin õhtu ööks üleminekul nagu hunt ukraina muinasjutu multikas "Elas kord peni".
Ja hakkasingi.
Aga ainult natukene, eksole.
Kanuutamine minu moodi käib ikka kaldast kaldasse jõe laiusest sõltumata.
Ja liialt päikest on ikka liiast.
Igatahes võeti mind põiklemata tagasisõitvasse autosse.
Ju ma siis midagi NII hullu ei teinud.
Ise rahul.

Neljapäev, juuni 14, 2007

Metsik loodus

Lugedes metsikutest oravatest ja tuuradest, läheb ikka lõbusaks küll ja silm kisub kalendrisse, et kas kuumarabandus või 1. aprill?

Kolmapäev, juuni 13, 2007

Keha mälu

Kerisin vihist lõnga keraks.
Viht ümber jalgade ja kera nimetissõrmega edasi kruttides iga keeru järel.
Vajalik kogus lõnga keras, kaksasin lõnga katki ja kinnitasin otsa ümber vihi.
Ja siis jäin imestusega oma käsi vaatama, mis loomuliku enesekindlusega vihi randmete ümber keerdu ja sõlme keerasid. Kiiresti ja osavalt. Täpselt nii, nagu peab.
Viimati tegin seda liigutust pea paarkümmend aastat tagasi.
Keha mäletas.
Nagu ta mäletab veel mustmiljonit pisiliigutust.
Kuidas taignale enne kerkimajätmist käeservaga rist suruda.
Kuidas märke lugeda valgusest ja asjadest.
Millal on õige aeg näkkav õng koos saagiga veest välja lennutada.
Kuidas saiakuuli enne konksu otsa surumist suus niisutada.
Kuidas mahlajooksuaegu oksalt noapeaga koort lahti peksta.
Kuidas...
See kõik on alles, kusagil.
See annab omamoodi kindlustunde.
Ja nii on hea.

Pühapäev, juuni 10, 2007

Suvine hüljes Valgejõel

Nüüd, umbes 3 tundi hiljem, kõigub ikka veel kõik.
Ja tagumik on hellalt istumisvastane. Vähemalt kõvematel pindadel.
Põlend nahk ja sääse(Ja KõikMuud)punnid kihelevad ja annavad endast märku.
Mõnus surin on kontides.
Koduloom liputab kohtumiselevusest rõõmsalt saba ja püüab põrandalt kotis salakaubana kaasatulnud metsaloomi (sipelgaid).
Mõnus on. Nii on hea.

*

Valgejõel.
3 kanuud, 6 inimest ja üks vapper 3-aastane.
Hommikukohvi priimuses enne veeleminekut.
Ja üks valge vein.
Rõõm veest ja päikesest. Kohanemine kanuudega.
Iga retk peab grupis vähemasti keegi ümbes minema.
Ja nii ka läks, koos naiste ja lapsega, varustusest rääkimata. Reisu alustuseks ja ka lõpetuseks, et asi ikka kindel oleks.
Aga see oli ju ainult vesi. Õnneks ka mitte sügav. Neis kohtades.
Igatahes käänud, kivid, looked, oksad, käänud, kivid, kurvid, kitsas, kallas, oksad, palgid vees... Kinnijäämine neisse kõigesse oli sagedasem kui sujuv läbiminek. Kuid selles ju lust seisnebki :)
Mustmiljon sinist kiili. Võhumõõgad. Konnakullesed. Kalamaimud.
Sipelgad, sääsed, parmud, ämblikud ja tundmatud lendavad objektid.
Sagedased õllepurgid ja -pudelid jõekallastel ja vees.
Ööbimiskoht supi ja pannkookidega valmistamisega kohapeal.
Sant õnnetus, mis siiski ei jätnud sügavamaid tagajärgi. Loodetavasti.
Ja need linnud.
Teine päev. Hommikukohvi pudruga.
Ja siis taas veele.
Täiega mõnus, ei oska muud öelda.

Väsinud, kuid õnnelik.
Tervitan reisukaaslasi ja Emakest Loodust.
Ja sooviloona paluks Urbide Imeline Laas.

Raske on harjuda, et on kell, aeg, kohustused igapäevased ja rutiinsed.
Kui oled 2 päeva kulgenud, vaikselt, päri- ja veidi vastuvoolu. Hoolimata ajast. Hoolimata muust, kui silmadesse imbuvast ja tajutavast.
Naernud, vihastunud kergelt, jälle naernud, rahu tundnud.
Kuulnud ja rääkinud lugusid.
Tundnud, iga rakuga tunnetanud.

Reede, juuni 08, 2007

Mina, president ja liiter piima Estonias

Wallenberg.
Tihe ja tummine tükk.
Piim kavalehe kõrval, sest kott oli väike ja no oli vaja enne teatrit ära osta.
Sobis küll rõduäärele.
President oli ka rõdul.
Sobis ka.
Ja isegi elusat Erkki-Sven Tüüri näidati korra laval.
Jäin rahule. Täiega.

Kolmapäev, juuni 06, 2007

Näriliste elust

Sööd.
Su jalge ümer hiilib Tema.
Ta haarab püksisäärest, ronib põlvele.
On hetkeks armas ja ohutu.
Saab oma kohustusliku sili ja kraatsa.
Ja sööd edasi, rahulikult, seda, mida Sa parasjagu sööd.
Äkki avastad põlvelt kodulooma, hambus ebamääraselt suur ja tilkuv asi.
Su põlv märgub ebameeldivalt.
Loom üritab ületada tuba ja peituda kapi alla.
Kuna Sa tead teed ja piisavat roiskuvat varu antud punktis, otsustad saatust väärata.
Haarad loomast ja saagist jõuliselt kinni.
Loom röögatab, nagu....
Ja röögatab veelkord, sõites Su pihus puuri poole...
Veab saagi puurinurka ja põrnitseb Sind.
Sa ei taha osata loomade keelt sel hetkel.

Inimene

Rääkisin inimesega.
Kuulasin inimest.
Mul tuli meelde ja kõrvale paralleeliks mu lähedane.
Sama seis.
Ma vaatasin hambutut suud ja gangreenitsevat jalga.
Ma nägin jõuetuspisaraid.
Ta pööras näo kõrvale ja nuttis.
Oma lähedase pisaraid pole ma ammu näinud.
See jõuetu valu.
See teadmine, et määratud.
Ja ma ei tunne end süüdi.
Ja ma ei süüdista.
Mul on kahju.
On, nagu on.

Aga tema rääkis. Võõras keeles ja palju. Nii, nagu ta vist ammu rääkinud polnud. Ta rääkis kõigest, mõte hägunemas-segunemas muudega, aga ta rääkis.
Kuni ma kriipsu alla tõmbasin ja läksin.

Mu jumal, mis maailmas me elame???

Laupäev, juuni 02, 2007

Naudinguühiskond

Eduteoloogia.
Elu Sõna. Usuvool. Palu, ja sa saad. Ole ustav ja saad, mida palud. Midaiganes.
Kui ei saa, pole piisavalt vääriline.
Värsked voolud, mis karismaatilise vahendaja läbi kinnitavad, et kusagil on kõik olemas, vaid vali vahend selleni.
Ja mõned said, mõned ei saanud.
Kusagil on ressurss, kusagil on potensiaalsed tarbijad.

Kes ütles, et elu peab lihtne olema?

Miks krdi pärast ta siis peaks olema?

Vaev, kaotused, pettumused ja kaotused on norm. Normaalne.
Miks peaks siis piinlik olema?
Häbi?
Mitte olla esimene, parim? Parem? Hea? Meeldiv?
Miks on häbi jääda kolmekümne esimeseks, mitte esikolmikusse mahtuda?
Või olla sajakahekümneseitsmes.
Viietuhandeüheksateistkümnes.

Oleneb mastaabist, eks?

Praegu.
Kõik on nauding. Elu on chill ja värki.
Laseme aga laineharjal ja nopime õisi.
Kaotused ei kuulu elu juurde, need on väljaspoolejääv ja -suruv.
Elu on täius.
Kõik, mis täiusest kõrval, on paha.
Pingutame!
Arvustame!
Võrdleme.
Teeme järeldusi.
Pole põhjus-tagajärge.
On hetkesoov ja iha täitumine või kaotus.

*

Teise põlvkonna ühiskonna sanitarid arvasid, et tänased noored, et tänane suhtumine on orienteeritud naudingule.
Mitte vaid noored, vaid praegune suhtumine.
Üleüldse.

Et kaotus pole lubatud. Samuti kohustus.

Ja needsamad hakkavad ravima neidsamaseid.
Kas mõistmine on olemas?
Kas saab, kui ei mõista?
Kui 1 teab ja teine ei oska mõeldagi nii?

*

Ok, ehk tunnen hetkeks liiga teravalt midagi väga individuaalset...