Natu rotta. Vol. mitmes

*
Sofie uurib maailma

Larissa ja Sofie. Toituvad.

Ja moodustavad tao-märki.

*

Muusikaline vahepala

*
Kakerdaja raba oma ilus, väike Lugu ja laul.
Ma pole küll popp ja noortepärane, aga see viis kummitab juba nädalaid.
Ju siis on hää :)



 *

Astlad ja ogad Ööneelajale

*

Mets vaikis.
See oli üks üsna vagane kogum floorast ja faunast, mille isendid ometi sündisid, sirgusid, paljunesid ja surid.
Vaikides. Hääletult.
Tuul vaibus esimeste taimedeni jõudes. Ükski leht ega kõrs ei sahisenud. Ükski käpp, tiib ega sõrg tekitanud kuuldavat heli, kui hämaruses ringi liikus.
Ükski äsjasündinu ei karjunud siiasattumise pärast, ei nutnud ega hõisanud sirgudes, ei andnud häälekalt teada valust, ihast ega hoiatusest.
Mets oli vaikne, ometi elus.
Loomad kalbed, linnud luised, taimed valkjad.
Hingetu oli see mets.
Kulvar. Jah, just tema oli see, kes koopasse läks ja vaikuse valla päästis.

Rebane luusis ümber onni.
Oks praksatas käpa all. Lehelind oksal nõksatas end valvele, kuid otsest ohtu märkamata pistis pea tiiva alla tagasi.
Kulvari jalge all ei praksatanud miski.
Vaikselt kulges ta rebase ja lehelinnu vahelt läbi.
Kumbki ei märganudki.

Vaikselt igal õhtul läks Kulvar koopasse.

Esimest korda oli see olnud juhus ja uudishimu.
Seda, mis sisemuses nägi, ei sõnanud ta enam kellelegi.

Koobas oli õhkunud kutset, sisenemist.
Kulvar sisenes.
Koopa lõpus, edasi laskmata, lebas Tema.
Vaikselt, hääletult.

Kaua oli Ta olnud siin metsa rüpes, sügavuste keskmes.
Vaikselt ja kaua.
Oodanud tulijat.
Vaikselt ja näljas.
Ta jõudis ära oodata.

Kulvar sisenes kruusa krabisedes koopasse. Edasi minnes kuulis ta kõrvus oma südamelööke ja kergelt lõõtsutavat hingamist. Seinast tuge kobades pudenes sealt äkilise robinaga kiht vana mulda.
Kulvar higistas ärevusest, kui liikus edasi. Sinna, kust tundis tõmmet, mis oli tugevam meelemõistuse hoiatavast häälest.

Kunagine iidne hõim, kelle keskele Ta oli tulnud, oli Teda nimetanud. Enne oma hävingut.
Enne, kui pimedus ja vaikus Temaga lahutamatuks sai.
Enne, kui ta oli neelanud hääle ja valguse.
Ööneelaja.
See Ta oli.
Hämarad legendid ja väljamõeldistega segatud lood kandusid edasi hõimust hõimu.
Palju valet ja ohtralt hirmu.

Kulvar jõudis Ööneelajani. Ta ei näinud, ta ei kuulnud. Muud kui ennast.
Ettesirutatud käsi puudutas midagi sooja ja liikuvat, soe hingeõhk puhus randmele.
Kulvarisse jõudis teadmine. Kõik vanad jutud ühest olendist koondusid üheks suureks ja lämmatavaks arusaamaks.
Ta tahtis karjuda.
"Vait!", mõtles Ööneelaja tema peas.
Sellest sõnast muutus kõik. Kulvar kuulis, kuid teda polnud kuulda.
Kadus ka hirm.
Kadus vist ka hing.
Ööneelaja võttis oma.

Sellest alates käis Kulvar igal õhtul.
Riietega elulõhna kaasa tõi. Sealt väljast.
Ööneelaja neelatas. Tal oli nälg.
Koopauksele lähemale iga päevaga.
Kuni ühel ööl seisid nad kahekesi väljas. Kõrvuti.
Kuulatasid.
Öös sahisesid lehed puudel tuules, häälitsesid linnud ja loomad. Kes magas, kes pidas jahti. Mets oli täis helisid ja elu.
Siis saatis hall koopaelanik üle metsa oma mõtte.
"Vait!"
Ja kõik jäi vaikseks. Kõik jäi hingetuks.
Ööneelaja läks koopasse saaki seedima.

Küla metsa kõrval oli vapustatud.
Hõim kogunes ja pidas aru.
Hirm ja kättemaksuiha olid sama suured.
Esile tikkusid vanad legendid.
Jah, seal oli Ööneelaja. Jah, see sai olla vaid tema tegu. Ja järgmine oleks küla.
Kui nälg taas ringi liikuma Teda sunnib.
Hõim arutles. Hõim tegi otsuse.
Hõim hakkas tegutsema.
Augud. Suured sügavad augud, mille põhja püsti vaiad, mille otsad võimalikult teravaks voolitud. Palju auke ümber metsa. Siis peale oksi ja muud varjavat.
Siis jäi hõim ootele.

*

„... ja nii saigi hukka Hingede Neelaja, Vaigistaja, Pimedusetooja. Ja meie, jah meie hõim oli see, kes needusliku jõu hävitas!“ lõpetas Vana oma jutu.
Noored hõimlased vaatasid teda imetlevalt.
"Ja mis sai metsast? Mis sai loomadest ja Kulvarist?"
"Seal on nüüd põllud. Seal on nüüd karjamaa."
"Ja Ööneelaja ei tule enam kunagi tagasi?"
"Ei," lubas Vana.
Kuid näpud ta selja taga olid risti.

*


Jah, andke mulle vaid pealkiri!
:)


*

Vihmajutt

*


Vihm hakkas hommikul vara saartelt tulema ja mandrile jõudes oli tal soolane mekk man.
Kõu kärgatas kurjasti ja välgud sähvisid üle soojast kevadvärskest maast.
Ilm kiskus pimedaks, paksud hallid pikavihmapilved surusid taevast vastu puudelatvu.
Üksik märg linnuke istus oksal, raputas suurema vee sulgedelt ja keksles tihedama lehevarju alla.
Must kass, kes inimest ligi ei lasknud, kuid kasutas hoolega maja ümbritsevat territooriumi kui enese oma, istus sauna ees pingil räästa all ja ootas suurema vihmahoo möödumist stoilise rahuga.
Kass teadis, kus on hea koht olemiseks.
Maapind vettis.
Sadu lakkas alles vastu õhtut.
Sääsed ja linnud lendlesid taas taeva all.
Must kass lasi end silitada tuulel ja päikesel.
Õhtu sai soe.


*

Väike jalutuskäik

*
Läksime Kõrvemaale.
Teised suusatama.
Kuid kuna minu isiklik omapära säänset sporti välja ei kanna (proovitud, jajahh, jalg on katki), kepslesin rõõmsalt kõnnikeppidega mööda moorotkelgu (-saani?) rada.
Et ei sega suuskajaid ega songi nende rada.
Ilm oli ilus, alguses tiba jahe, veidi liigutades aga selja lausa märjaks lõi.

Loomajälgi pea polnudki.
Sõidetud radugi vähem kui möödunud aastal.
Aga ilus ja hea oli.

*

Ema jõulumõtisklus

*
JÕULUDEKS

On aetud oma Aeg
meil elada siin ilmas.
Miks raiskame siis seda tulutult...
Miks toidame me viha, vaenu
ja õhutame sõjatuld?
Kui eluteele kaasa antud
meil ligimesearmastus
ja leplikkus ja andeksand.

Ei tea me iial
oma päeva, tundi...
Siis leppige - oh elavad!
ja jagage te omavahel armastust.

Liig piinav on,
kui teine juba läinud
ja teadmata tal jäi,
et hoolisid ta'st Sa.
Sest' öelgem juba nüüd
me omad soojad sõnad!

On headust meis ju piiramatult palju,
ta tuleb ainult hingest üles otsida
ja anda voli ennast väljendada.
Ei ole üdini meist keegi halvad
neil Elu lihtsalt keerand külje karuse...
Siis on me kohus ulatada sõbrakäsi
ja anda tagasi tal lootus endasse.
Võib kibestumus tekitada trotsi -
siis tuleb asjad lihtsalt selgeks rääkida
ja unustada vaenu allikas.
Ei maksa see ju meile krossigi,
kuid võita võime sõbra südame.

15. dets. 1995
Olvi Raud

*
Ma olen oma emaga nõus.

*

Kevadet täis, suvelõhnaliselt.

'
Ja kuna mul veidi töövaba aega välja teenitud, läksin ma kohta, mis veidi eemal linnast.
Kus hommikul linnulaul ja päevad täis silmnähtavat rohelist elu.
Kus aeg on ajatu.

Lihtsalt lühikestes ja õhukestes riietes nagu toas, nii ka õues.
Istuda sauna ees pingil, juua ehtsat maapiima ja lasta tuulel ning päikesel end silitada.
Linnud laulavad.

Õnnepalu Paradiisi hakkasin lugema nädal varem kui aasta hiljem selle kirjutamisedaatumitest.
Ta räägib sellestsamast, maist, tärkamisest ja mälestustest.
Lõhnadest ja helidest.
Mida ma tunnen.
Kohtadest, mida ma samuti serva tunnen, inimestest, kellest veidi isegi tean.
Mereäärest, kus minagi laevadest pudenenud ande korjamas olen käinud.
Ka minul on Pärdi Alina plaat ja netivaba kirjutamisvõimalus.
Ainult et kirjutada nõnda hoogsalt, nagu Tõnu, pole mul praegu veel õnnestunud.

Kaks päeva , just lõuna paiku, on majakesest väljudes jälginud mind must kass.
Kes end vist rohkem omanikuks siin end pidanud ja minu tuterdamist ettevaatliku häiritusega takseerib.
Tervitan viisakalt.

Nädal tagasi olen suutnud seemnest ühte lilepotti kokkusurutuna elujõuliseks kasvatada tomatitaimed, mis nädalajagu tagasi kasvuhoonesse istutatud.
Nüüd vajavad nad titehoolt, kuni pead kandma hakkavad ja ma kindel, et hakkama saavad.

Sauna sel aastal esmakordselt kütma hakates leidsin ahjuust avades tihase.
Kummardudes tagaservast veel teisegi.
Kaks tihast, külma talve eest nad siia sooja otsima tulid.
Siia nad jäid.
Matsime nad kenasti põõsa külje alla.
Rahu nendega.

Vahepala vahepaladele. Öös on asju...

'

Õhtulaul

    Enam päikse kuldsest lõõsast
  punut pärg mu pääd ei ehi.
  Igast puust ja igast põõsast
  hiilib mustas mantlis mehi.

  Võikaid varje kerkib hulgi
  kohe taeva tuhmjat seina.
  Kes küll poetas kaarnasulgi
  ruugesse mu ristikheina?

  Kes küll pühkis kullapuru
  punetavalt pilvepangalt,
  nühkis õiemustrid muru
  hõberoheliselt kangalt.

  Ära küsi. Pimedas ju
  helkimas näed aknaruutu.
  Koju nüüd! Sest öös on asju,
  mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Öös on asju, mille külge tark ei puutu.
On meil tarkust?

'

Vahepala. Veidi rotti

'

Kas Sina juba oskad sabale toetuda?

Suudad end mahutada mitmekesi sinna, kus ühelegi pealtnäha kitsaks jääb?

Või tead, kuidas kiirelt ja elegantselt pesa tarvis voodrit leida?


<3 )--- <3 )--- <3 )--- <3 )---- etc.

Vahepala. Jaani lugu

'
Sellel suvel juhtus. Nii mõndagi.

Oli jaaniaeg, imede aeg.

Aeg, mil soontaimelised õitsele lüüa võisid ning rinnus rahutuks kiskus.

Ööd kippusid olematuks, uni niisamuti.

Valgus ja vabadus kaotasid piirid.

„Maria, Maria, mu õeke sa sääl

Sa laulad, ja tõesti – on ilus su hääl..“ ümises poiss mereranna poole astudes kunagi kuuldud viisijuppi.

Tema suveneidise nimi oli küll Kaia, aga see ei seganud üminat muutmatult jätkamast.

Kaia oli ilus. Pehme. Nii loomuselt kui nahalt.

Ja laulis ta tõesti kaunisti.

Pärisõdesid Jaanil ei olnud.

Loomulikult pandi jaanipäeval sündinud poisslapsele nimeks Jaan. Oleks tüdruk, olnuks Jaanika.

Huvitav, miks jõululastele Jõul nimeks ei panda?

Jõul ja Jõulika või midagi taolist.

Juba päevi enne pööripäeva olid suvised päkapikud aasadel vahtimas, et kes ja kuidas ja on ikka väärt. Päevi pöörima.

Loomulikult polnud nad punased, linnud-loomad oleks nad sirgelt nahka pannud muidu.

Suvipäkatsid olid pruunikasrohekad, siuksed pooltohletand sambla karva.

Pissisid usinasti sõnajalarisoomidele, sest oli ju teadatuntud tõde, et see imeaine taimekese üldse õitsele lõigi.

Jaan, tavaline maatõugu metroseksuaal, potsatas kilekotti istumise alla pannes (liibuvad firmateksad ju!) künkale istumaie.

Istus vaikselt ja rohkem kui 3 minutit, seega päris kaua. Vaikimise seisukohalt, kes juba kahe minuti möödudes vaikselt nihelema hakkas.

Jaan istus ja vaikis. Isegi ei liigutanud end.

Ning siis hakkas tema nägema.

Suvepäkatsid tatsasid künka kõrvale lagendikule.

Tulukesed silmis ja ihukatted määrdunud.

„Misse töll seal jõllab,“ alustas koosolekut vanim, viibates põlglikult Jaani poole, kes end olematuks mõtles ning isegi silmad kadumiseks sulgenud oli.

„Ahh, las kasvatab juuri, nagunii ei usu ta meid enam,“ arvas noorem.

„Miks?“

„No nad sirguvad pikaks ja siis ei sobi ju enam, eksole.“

Korra veel kahtlustavana Jaani poole sisisenud ( kes laugude vahelt ikka veidi juba piilus) , jätkasid kamuflaažispetsid oma koosolekut.

„Noh, kusikud, palju siis lille lõite?“

Seltskond nohises häpelikult.

„Kolmetammekäänus ikka paar õilmitseb,“ lausus õllekõhuga isend väikse uhkustundega.

Mõni teinegi mühatas ebaselgeid aadresse.

„No mõni siis ikka on, asi seegi,“ tegi vanim kokkuvõtte.

„Ja inimesed?“

„Oi, sellega on korras. Kõigil on varud ja ankrud ja keefirimarinaadis raiped ootel. Anna ainult tuld!“

„Nojah, teeme siis viimase grupikalli ja jääme järgmist suve ootama,“ võttis päälik teod ja jutud kokku.

Rohekas pundar koondus ja hajus.

Jaan jäi.

Kolmetammekäänus, oli kõhukas päkats sõnanud.

Jaan tundis metsa.

Teadis ka kolme tamme.

Tema peas valmis plaan.

„Tsau, Kaia, kassa tuleksid?“

No pääle seda muidugi, kui saslik söödud ja pea poolpildituks kaanitud.

Nii nad pidustena metsa vahel kakerdasid.

Ikka rüübates ja suudeldes vaheldumisi.

Päris füüsiliseks nahinaks ei saanud minna, kuna nendesuguseid tuterdas liiga tihedasti ringi ja mööda.

Õie nad leidsid.

Igaks juhuks sõid kahepeale ära ka.

Mille tulemusena said nad lisaks pohmakale ka mürgituse ja kõhulahtuisuse.

Kuid kokku nemad jäid.

Selleks suveks.

Ning nende vahel juhtus veel nii mõndagi.

Vahepala. Sajab

'
"See on sul hea mõte küll, Notsu," ütles Puhh seepeale. "Aga hajutame seda nüüd kohe tee peal. Kodus seda harjutada ei kõlba, sest see on ju eriline õuelaul, mida peab ainult väljas lume käes laulma."
"Oled sa selles ikka kindel ?" päris Notsu murelikult.
"Noh, küll sa ise näed, Notsu, kui seda kuulad. Sest vaata, kuids see algab. Mida enam sajab lund, tidili-pomm..."
"Tidili mis asi?" küsis Notsu.
"Pomm," vastas Puhh. "Pistsin selle sinna vahele, et oleks rohkem ümina moodi. Seda enam ajab lund, tidili-pomm, seda enam..."
"Kas sa ei öelnud mitte "sajab"?"
"Jah, aga see oli enne."
"Enne tidili-pommi või?"
"Ei, see oli hoopis teistmoodi tidili-pomm," vastas Puhh, ise juba kaunikesti segaduses. "Ma laulan ta sulle otsast lõpuni ette, siis sa tead."
Ja ta siis lauliski veelkord.
Mida enam
SAJAB LUND, tidili-pomm,
seda enam
AJAB LUND, tidili-pomm,
seda enam
AJAB LUND, tidili-pomm,
kuuse alla hange.
Külm poeb läbi
KARVAST MUL, tidili-pomm,
ja on iga
VARVAST MUL, tidili-pomm,
ja on iga
VARVAST MUL, tidili-pomm,
näpistama kange.
Niiviisi ta nüüd laulis, sest nii kõlas see kõige paremini, ja kui laul läbi sai, jäi ta ootama, et noh, nüüd ütleb Notsu kindlasti, et kõigist Külma Ilma õuelauludest, mis ta iial kuulnud, on see Puhhi oma ikka kõige parem.
Ja Notsu ütleski - mõtles teine tükk aega hoolikalt, enne kui ütles. "Puhh," teatas ta surmtõsiselt, "ega neil varvastel polegi niiväga viga, aga kõrvad, vat need..."

Vahepala. Nähtamatu

'
Tead seda päeva, kui leiad, et Sind pole olemas?
Ärkad, toimetad.
Keegi teine kaaselajatest ei kuule Sind, ei reageeri Su "Tsau-ma-läksin'ile".
Vaikus, liikumatus.
Bussis möödub Sinust piletikontroll. Lihtsalt kontrollib eelmist ja järgmist, mitte aga Sind.
Ometi on Sul pilet ja puhas südametunnistus.
Vastutormav koer jookseb Su peaaegu jalust maha.
Joodikud pargipingil ei kingi Sulle ühtki pilku, eelnev mööduja sai vaevalt nende suhtlushimust põgenetud.
Su teretused kolleegidele jäävad märkamatuks.
Su e-mailidele ei vastata.
Messengeris samuti.
Lausutud repliigid lõunalauas on kuuldamatud. Keegi ei reageeri kuidagi.
Sõnumid jäävad vastusteta.
Telefonikõnedele ei vastata.
Pole vist mõtet lisadagi, et loomulikult ei helista keegi tagasi ka.
Su blogi ei vaata keegi.
Netikommentaariumis ei võta keegi vastu Su provokatiivseid väljakutseid. Jah, ainult Sinu, kusjuures teiste vahel käib usin sõnavahetus.

Vaid mööduv auto pritsib Sind suurest porilombist sopamärjaks..

Tõlkes segaseks läinud.

*
Olen mina palju imelisi tõlkeid nänud.
Aga seda, et spirituaal Amazing Grace tõlgitakse Imeline graatsia, nägin esmakordselt.
Telekast, filmitõlkes.

Sõprusest

'
Üks nooruk palus: Kõnele meile Sõprusest.
Ning ta vastas:
Sõber on vastatud vajadus.
Tema on see põld, mida te külvate armastuses ja lõikate tänumeeles.
Ja tema on teie toidulaud ja tulease.
Sest tema juurde tulete te oma näljas ja teda otsite oma meelerahuks.

Kui sõber kõneleb sellest, mis tal mõttes, siis ei karda te eid omaenda meeles ega hoia ka tagasi jaad.
Ja kui ta on vait, ei lakka teie süda kuulatamast tema südame lööke;
Sest sõnadetagi sünnivad sõpruses kõik mõtted, kõik ihad, kõik lootused jagatuna rõõmus, millest ei kõnelda.
Kui lahkud sõbrast, siis sa ju ei kurvasta;
Sest see, mida armastad temas enim, võib tema äraolekul selgida just niisamuti nagu mäetipp ronijale tasandikult kõige selgemini kätte paistab.
Ja ärgu olgu teie sõprusel muud otstarvet kui hinge sügavnemine.
Sest armastus, mis ei otsi muud kui oma müsteeriumi avanemist, ei ole mitte armastus, vaid väljaheidetud võrk; ja sinna kinni jääb vaid tühine.

Ning las kuuluda parim sinus su sõbrale.
Kui tal tuleb tunda su mõõnaaega, siis saagu ta tuttavaks ka tõusuga.
Sest kes on su sõber sulle, kui otsid teda tundidel, mida surnuks lüüa?
Otsi teda alati eluküllastel tundidel.
Sest tema osa on vastata su vajadusele, mitte aga täita su tühjust.
Ja jagugu teie sõpruse magususes naeru lustiks teistelegi.
Sest just pisiasjade kastepiiskadest leiab süda oma koiduvärskuse.

Kahlil Gibran - Prohvet.

Vahepala. Teisipäev

'
Tavaline teisipäev.
Rotid sõbrunevad ja taevas on sünkpilv-päikeseline.
Hoovihmadega.

Käisin katuseid mööda...

.
Loengute vaheajal käisin linna vaatamas.
Sealtsamast.
Oleviste tornist.

Mitut tuttavat-äratuntavat objekti näeb sinu silm?
Klikka, näed suuremalt.

Minu pakkumised:
Rooma-katoliku Peeter-Pauli kirik;
Müürivahe tänava müüri;
Vene õigeusu piiskop Nikolause katedraal;
Vene tänav;

Ok, see polnud hea pakkumine.
Kes neid maju, mida muidu tänaval tuntakse, katuse järgi ikka tuvastab...




Mõnikord on hea asju ja inimesi teise nurga alt vaadat ;)

Tegelikult on Toompeal, seal Imemaal, mille külje all hõljuvad suht lehkavad saarekesed, koondunud meie minevik ja olevik.
Lausa sümbolistlik, ma ütleks.
Kindlustatud, ligipääsmatu, sekka ...
Ja tiba kiiva.

Ja kõneles Prohvet

.
Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest.
Ja ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:
Kui armastus viipab, järgnete talle,
Olgugi tema rajad rängad ja järsud.
Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,
Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.
Ja kui ta kõneleb teile, siis usute teie temasse,
Kuigi tema hääl võib vapustada te unesid, nagu põhjatuul laastab aia.

Sest nii nagu armastus kroonib, lööb ta ka risti. Nagu ta istutab, nii ta ka kärbib.
Nii nagu ta tõuseb teie kõrgusse ja hellitleb õrnimaid oksi värelemas päikeses,
Nii laskub ta ka alla teie juurteni ja vapustab neid nende klammerdumises maa külge.

Otsekui viljapäid kogub ta teid endasse.
Ta peksab teid, et te paljastuksite.
Ta sõelub teid vabaks teie kestadest.
Ta jahvatab teid valgeks.
Ta sõtkub teid vooljaks;
Ja siis alles loovutab ta teid oma pühale leegile, et teist saaks püha leib Jumala pühaks söömaajaks.
Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma südame saladusi ja selles teadmises saada osaks Elu südamest.

Aga kui te oma pelglikkuses peaksite otsima ainult armastuse rahu ja armastuse naudingut,
Siis oleks teile parem, kui kataksite oma alastuse ja väljuksite armastuse rehetoast,
Aastaaegadeta maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru, ja kus te küll nutate, aga mitte kõiki oma pisaraid.

Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest.
Armastus ei omanda ega ole omandatav;
Sest armastusest piisab armastuseks.

Kui te armastate, ei pea te ütlema: "Jumal on mu südames", vaid pigem: "Olen Jumala südames."
Ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena, juhib teie teed.

Armastusel pole muud iha kui täitumine.
Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need teie ihad:
Sulada ja olla kui vulisev oja, kes laulab öös oma viisi.
Tunda liigõrnuse valu.
Saada haavatud omaenese armastuse mõistmisest;
Ja veritseda meelsalt ja rõõmuga.
Ärgata aoaegu tiivulise südamega ja tänada veel ühe armastusepäeva eest;
Puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse ekstaasi üle;
Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes;
Ja uinuda, palve armsama eest südames ja kiituselaul huulil.

Nii on

Tükike Pauluse esimesest kirjast korintlastele

Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,

aga mul ei oleks armastust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.

Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,
olgu keeled - need vaibuvad,
olgu tunnetus - see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps,
siis ma rääkisin nagu väeti laps,
mõtlesin nagu väeti laps,
arutlesin nagu väeti laps.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.

1.Ko 13, 1-13

Kate

.
See naine meeldib mulle ka.



Ja ma arvan, et ma lähen seda vaatama.

Käädripäeval klounkalast

.
Käädripäev, Gertrudi surmapäev.

Vaatasin hommikul vilksamisi Terevisiooni. Aleksei Turovski rääkis ainuõõssetest ja troopikakaladest.
Saage tuttavaks: kloun-mereroosahven.
Klounkala. Need pisikesed kalakesed elavad sümbioosis anemoonidega. Need taimed on klounkalade koduks, kuna seal tunnevad klounkalad ennast kõige turvalisemalt. Nimelt on anemoonid mürgised ning kõrvetavad kõike, mis neid puudutab. Kuid samas on need pisikesed kalad immuunsed anemoonide mürgi suhtes. Seega peletavad anemoonid eemale neid kalu, kes klounkalu söövad ning klounkalad peletavad anemoonidest eemale neid kalu, kes anemoone oma toiduks peavad.

Mis aga tuli mulle teadmata infona, on see, et elavad ühes anemoonis 1 emane oma kuni kümne isaste haaremiga. Kui emane saab marjatud, lahkub ta, võttes kaasa 2-5 isast. Allesjäänud isastest muundub üks emaseks, kes saab uueks matriarhiks. Marjadest sirguvad taas vaid isased isendid. Vot nii!
Kuidas muundub noormehest naine, seda ei täpsustatud ;)

Ses suhtes oli väike apsakas Kalapoeg Nemos, kui noorpaar klounkalu omad marjadest pooled ema- ja pooled isanime järgi ristisid.
Aga et pole Nemot Doryta, siis ka üks kollane kirurg.
Pilti püütud SeaLifes soomemaal.