Kevadet täis, suvelõhnaliselt.

'
Ja kuna mul veidi töövaba aega välja teenitud, läksin ma kohta, mis veidi eemal linnast.
Kus hommikul linnulaul ja päevad täis silmnähtavat rohelist elu.
Kus aeg on ajatu.

Lihtsalt lühikestes ja õhukestes riietes nagu toas, nii ka õues.
Istuda sauna ees pingil, juua ehtsat maapiima ja lasta tuulel ning päikesel end silitada.
Linnud laulavad.

Õnnepalu Paradiisi hakkasin lugema nädal varem kui aasta hiljem selle kirjutamisedaatumitest.
Ta räägib sellestsamast, maist, tärkamisest ja mälestustest.
Lõhnadest ja helidest.
Mida ma tunnen.
Kohtadest, mida ma samuti serva tunnen, inimestest, kellest veidi isegi tean.
Mereäärest, kus minagi laevadest pudenenud ande korjamas olen käinud.
Ka minul on Pärdi Alina plaat ja netivaba kirjutamisvõimalus.
Ainult et kirjutada nõnda hoogsalt, nagu Tõnu, pole mul praegu veel õnnestunud.

Kaks päeva , just lõuna paiku, on majakesest väljudes jälginud mind must kass.
Kes end vist rohkem omanikuks siin end pidanud ja minu tuterdamist ettevaatliku häiritusega takseerib.
Tervitan viisakalt.

Nädal tagasi olen suutnud seemnest ühte lilepotti kokkusurutuna elujõuliseks kasvatada tomatitaimed, mis nädalajagu tagasi kasvuhoonesse istutatud.
Nüüd vajavad nad titehoolt, kuni pead kandma hakkavad ja ma kindel, et hakkama saavad.

Sauna sel aastal esmakordselt kütma hakates leidsin ahjuust avades tihase.
Kummardudes tagaservast veel teisegi.
Kaks tihast, külma talve eest nad siia sooja otsima tulid.
Siia nad jäid.
Matsime nad kenasti põõsa külje alla.
Rahu nendega.