Kolmapäev, oktoober 31, 2007

Olnu

Ma nägin Sind täna unes.
Olid armas ja soe, nagu ikka.
Sinuga oli hea lihtne, nagu polekski olnud neid aastaid vahel.
Ja minu tunne Sinu vastu oli ikka seesama.
Ehkki ma tean aega, mil ma ikka veel Sind endas kandsin, siiralt ja kaua.
Ehkki ma tean aega, mil Sust lõpuks lahti lasin.
Ehkki ma kardan ikka veel lugeda Su kunagisi kirju.
Ehkki ma ikka veel ei taha neid kirju ka hävitada.
Las nad olla, seal, kokkupaelutatuna kapinurgas.
Ma polnud Su peale enam nii sagedasti mõelnud, mälestustesse uppunud, uneski kohanud.
Täna Sa tulid.
Nagu Sa ikka tuled mõnes ilmas või laulus või raamatus või inimeses või kohas. Või lõhnas.
Nüüd juba armsa ja sooja mälestusena.
Ma ei tea, mida teeksin, kui Sind päriselt kohtaks.
Ehkki olen Su silmi otsinud, ikka veel, erinevates kohtades, ühistranspordis, tänavatelt, televiisorist, kustiganes.
Ja siiamaani jõnksatab midagi sees, kui arvan Sind ära tundvat.
Ma ei otsi Sind üles.
Ma ei tea, kas tahad minu olemasolust üldse midagi teada, seepärast.
Keda huvitab vastus küsimusele: Kuidas Sul läheb?
Mind huvitaks.
Aga...
Tule siis ikka mõnikord mu unedesse, eks?
Ning ärgates ja oma armsa kõrvalpuhkaja selga silitades ei pea ma teda Sinuks.
Ma räägin talle Sinust.
Ja tema saab aru.
Nii on hea!

Laupäev, oktoober 27, 2007

Väike emotsioon

Niiii.
Ja nüüd, lugupeetud inimesed, kes on miskil eluhetkel avastanud, et olemasolev on ummikus ja vajab väljundit milleskis alternatiivses.
Kõik, te, kes olete miskis kriisis end registreerinud igasugustele koolitustele, treeningutesse.
Jooga, gesaltteraapia, psühhodraama, paastulaager, muu teraapia... No midaiganes!
Mul on väga hea meel, kui olete avastanud sisemise mina, oma probleemid sada korda lahti rääkinud ja lahanud ja enesele mitmekülgset avanemist ja abi saanud.
Tõesti, tore!

AGA
ärge tulge mulle rääkima, et ainus ÕIGE tee probleemide lahendusteni on miski teie poolt õpitud nõks.

Igal inimesel oma Jumal ainuõige.
Kuid need vallatud õpetused, erinevalt religioonidest-ususektidest on pealtnäha ju nii ajuloputusteta, eksole?
Ma ei taha, et mulle vägisi peale surutakse, et kui ma pole läbinud seda või seda, kuulnud sellest või tollest, ei oskagi ma elada, ei tunnegi ma ennast ja enese teadmata hulbin kuristiku serval täies pimeduses.

Kulla inimesed, kes te üks hetk räägite sõna ja sõnastamise globaalsest tähtsusest ja teine hetk loobite ise enesekindlaid sõnu, kes te, kes peaks mõistma inimesi igas nende olukorras, tahate suruda neid inimesi enda kitsasse õpetusse, pakkudes seda kui AINSAT ja vaieldamatut TÕDE...
Teie, kes igas sobivas ja sobimatus olukorras toote kuhjaga näiteid oma imepärasest muutumisest õnnelikuks pärast hullu-enneolematuid piinu...
Kes te oma armastuse ja mõistvuse pealesurumisega kaotate igasuguse soovi end usaldada...

Teil ei ole õigus.

Ja siinkohal ei loe ma pahaks ühtegi suunda ega õpetust, vaid oma õpetuse pealesurumist ja teiste teede välistamist.
Mõni inimene, lihtsalt mõni inimene!
Lihtsalt.

Neljapäevast laupäevani


Koju jõudes ootas ees vurrsabade loov segadus ja roosikimp.
Muidugi olin nõus kinno minema!
Mehe töö.
Selline film siis.
Oli-oli soomlaslikult masendav. Ja mõtlemapanev. Ja natuke segaseks jäi ka.

Trtu oli seekord organiseeritud, lõbus, huvitav, igav, paljutoitev ja rahvarohke.
Aga eriti piinlikuks ei läinud.
Õhtul, Aleksandri külalistemaja kõrtsus elus Sulo!
Nii, nüüd mu silmad ka seda näinud.

M oli nagu ikka helge ja selge ja habras ja tugev ja segaduses samaaegselt.
Selline lummav loomake, kellele mõeldes ikka leebe naeratus suunurka roomab.
Jälle need lõputud jutud, millest järgmine päev palju ei mäleta, kuid mis tingimata tulid kõik ära rääkida.

Tln tervitas ebameeldivalt.
Nagu ikka.

Hommik tervitas pannkookidega.
See oli nii ütlemata armas!
Mina Sind ka!

Koolitus. Tunnistustepäev, seega ei saa jalga ka varem lasta, ehkki jutt oli kordi kuuldud ja kommentaarid ajasid pea valutama.
Ikka, igas ükskõikmis koosluses, peeab keegi vähemasti korra päevas targa näoga tsiteerima, et Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Ojaaa, aga, sry, ma ei taha seda enam kuulda.
Ehhhh. Kole ja mahavisatud aeg oli.
Aga tunnistuse sain kätte!

Esmaspäev, oktoober 22, 2007

Mõnikord

Aegu on kõik pealtnäha korralik.
Töö, kodu, kultuuriüritused.
Kuni
miskil õhtul saavad nad kokku, nemad, kes pole enam ammu kasvuraskustes ja maailmavalus.
Ja nad võtavad sulaselget viina.
Ja nad lähevad ülemeelikuks ning sinna, kus pimedus ja baarilett ja muusika.
Vanasti oli taevas sinisem, mäletan, ütleb üks säravsilmi ja pehme keelega teisele.
Näe, tuttavad näod, oi, tere!
Keegi seisab seinaveeres kartes sellest lahti lasta, sest muidu kukuks.
Keegi ripub kellelgi kaelas ja valab kaelale kaela oma tunded: Sa ei saa minna, ma ei suuda Sinuta!
Ja kael vaatab igavledes lage, teades, et seesama on juba olnud kordi ja ei vii kuhugi.
Korralikud inimesed, kes kasvatavad lapsi, teenivad igapäevast sissetulekut, õpivad.
Sellel õhtul on nad teist nägu.
Nad tantsivad kuidasjuhtub ja kellegajuhtub.
Nad suudlevad, embavad, heidavad nalja ja loobivad vaimukusi.
Nad naeravad palju.
Nad poetavad pisaraid.
Emotsioonid on kuubis.
Nad astuvad sügisõhtusse hommiku viie paiku, jalutavad kellegi juurde ja heidavad magama. Kes kuhu ja kellega.
Nad ärkavad hommikul pohmastena ja asjalikena.
On uus päev.

Pühapäev, oktoober 14, 2007

Midaiganes

Lugedes Metsatagust, mõtsin, et liputaks ka.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei, aga tean, et isa soov ja nimi sai paika alles kirjapaneku hetke eel. Oli ka teine variant, Rita, kes emal kunagine ühikakaaslane, vallatu tüüp olla olnud ;)

2. Millal viimati nutsid?
Nutan harva, mõned kuud tagasi ehk?

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Käekiri on praktiline asi. Kuna kirin vaid enda tarbeks, on primaarne, et oleks hiljem mulle enesele mõistetav. Kas meeldib? Käib kah.

4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Lõunatan juhuslikult. Söögiajad ei jaga mu päeva. Kiirnuudlid kiirsupiga on olemas iga kell, aga mitte lemmik. Kui süüa, siis ikka liha miskil moel. Selle juurde siis jään.

5. Kas sul on lapsi?
Minustsündinuid ei. Moraalset vastutust tunnen ühe vastu, kelle omavolitsi võtsin. Mitmetine, aga siiski.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
No ma ei tea. Nagunii ei anna kätte. Aga kui kokku saaks endaga, oleks vahel harva täitsa tore, ma arvan :)

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Jah

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Endateadlikul ajal mitte. Ehkki näevad välja, nagu neid poleks.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Pigem mitte.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Puuduvad. Nii maisihelbed kui eelistused.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kui jala ilma sisse ja välja saab, siis mitte.

12. Kas pead end tugevaks?
Ojaaa! Mõnes mõttes küll.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Puudub. Nii jäätis kui eelistus.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Vaat, see on tegelt keeruline vastamine. Sest kui ma tänaval vastutulijaid vaatan, kas ma neid märkan? Kui ma suhtlen, siis määrab, mis on eesmärk? Mida ma sellelt inimeselt vajan, mis tahud on olulised?
Aga, laias laastus, huumorimeelt. Ma vajan selle äratunnetamist. Seletus läheks pikaks, aga see minu blogi ja blogisen, palju tahan.
Huumorimeele all pean silmas inimese oskust end kõrvalt vaadata, asju mitte nui-neljaks tõsiselt võtta. On baastõed. ja kui lähtuda neist, saab ka muuga hakkama. Baastõdedeks on tasakaal ja mõistmine. Ja kindlasti veel midagi.

15. Roosa või punane?
Mis nimelt?

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Mõni halb harjumus ja käegalöömine. Passiivsus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Oma elukohta oma armsatega.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Asja? Klaaspurgi marineeritud pärlsibulatega. See on veel alles ja ma loodan, et minagi osa sest saan, seega ikka endale.

19. Mida hetkel igatsed?
Rohkem vabu päevi, mille võiksin sisustada mitte kõrvalt, vaid enesest tuleneva vajaduse järgi.

20. Mida viimati sõid?
Viilaka suitsutatud põdravorsti. Hommikul. Ja eile hapukapsasuppi.

21. Mida hetkel kuulad?
Rottide haigutusi ja hammastekriginat.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Siuke kuldsete täppidega pruunikaspunane.

23. Lemmiklõhn?
Kallim.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Sünnipäevalapsega.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
See naljakas ala, kus nad kiva mööda jääd libistavad ja harjakestega ees vehivad. Öötööl asendamatu meelelahutus.

26. Su juuksevärv?
Eesti kartul. Pestud. Kõrgem sort.

27. Su silmade värv?
Suht kirju. Aga midagi hallikas-roheka kanti.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Prille mõnikord.

29. Lemmiktoit?
Maitsev, tasakaalukas ja heas meeldivas keskonnas.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Hea lõpuga õudukas sobib? Ma ei näe siin vastuolu või võrdlusmomenti. Kas autoga või mandariini süües?

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Asterix Kleopatra missioon võimidagitaolist. Enne seda Kill Bill telekast ja enne seda Hing kinni (Kim Ki-duk) kinos.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Miks ma pluusi peaks kandma? Aga, hetkel, oranži.

33. Suvi või talv?
Mis nendega on? Et mida vähem jama riietega, seda parem. Nagunii. Muud vahet pole eriti.

34. Kallistused või suudlused?
Et nagu mida? KUMBA eelistan või?
Milline suudlus on kallistuseta?
No andke andeks!

35. Lemmikmagustoit?
Suudlus kallimalt ;)

36. Mis raamatut hetkel loed?
Piiblit ja Vana Testamendi teoloogiat (Ludwig Köhler)

37. Mida su hiirematt kujutab?
Stseeni multikast Nemo, kussinine ja punane kala koos on. Suurem aga (ülelaua) merd ja delfiine.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Sir David Attenborough "Imetajate elu" (The Life of Mammals, Inglise 2002)
Jah, ja vahepealseks taustamuusikaks ka Haara mikker saadet poolenisti.

39. Lemmikheli?
Seostub naudinguga. Seksuaalsega.
Ja samavõrdsena naer, siuke rõõmus ja vaba.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Head mõlemad.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Puhkamas on suhetine mõiste. Kus olen käinud, kaugeim, on Tšehhi. Jah, puhkus, kuid mitte see. Mitte lihtsalt lõõgastus, vaid pigem tihe töö iseenesega. Puhkusena pigem Ukraina ja Soome ja Rootsi. No lihtsalt.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Kindlasti. See selgub suhtestudes nendega, kel sedasama pole.

43. Kus sa sündisid?
Kuulu järgi Tallinna sünnitusmajas, seal, mida enam pole, seal keskhaigla lähedal. Dokustaatides on sünnikoht Nissi.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ei hakka proovima, aga mõne ikka.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Eile. Ehkki, mis on tutvumine? See, et inime sujub suhetekangasse kui keegi, keda sa kusagilt tead, kelle nägu ja nime, ehk heal juhul, koondad, keegi, kes sind teretab, keegi, kellega oled suhelnud ja kes ehk sind mäletab uuesti nähes?

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Mõnedega, keda tean, keda loen, kuid pole ammu reaalis kohtund.
Vaata mu blogiloetelu vasakult. Nende kõigiga kohtuksin meelsasti. Lisaks veel, keda seal pole, kes üldse ei blogi, ka teiega.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Joodikupoeg. Sest mulle lihtsalt on nii äratuntavad ta lood ja jutud, et seda kasvõi levitaks.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma jätaks vahele, kui tohib.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Jumalana?
Tohib?

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Paari olen juba lugenud.
Ja teised kas nokivad sabaupitades üles või ei haara va ilast pulka niiehknaa.
Nii et, sõbrad, avagem end vabatahtlikult!

Pühapäev, oktoober 07, 2007

Raba ja kino


Kakerdaja raba. Vihma ja päikest. Seeni ja seenelisi. Sinna ja tagasi. Vaikust ja kusagilt kaugelt kostvat mögafoni.


***

Portugali filminädala raames. "Jutustatud film".
Rež. Manoel de Oliveira
Rosa Maria, noor ajalooõpetaja, läheb oma tütre Maria Joanaga Vahemerekruiisile ning suundub sealt edasi Bombaysse Índias, kus ta peab kohtuma oma abikaasaga. Reisi vältel näeb ta oma silmadega kõiki neid maid, millest oli oma tundides kogu aeg jutustanud, kuid kus polnud varem ise käinud. Sellepärast on Ceutas, Marseille, Pompei varemete, Ateena, Egiptuse püramiidide ja Istanbuli külastamine reis läbi vahemeremaade tsivilisatsiooni.
Sellel kruiisil saab ta tuttavaks kolme naisega, kes avaldavad talle sügavat muljet : prantslanna, edukas ärinaine , itaallana, kunagine tipp-modell ja kreeklanna, näitleja ja õpetaja . Samuti tutvub ta lähemalt laevaülema, poola soost ameeriklasega.
Ühes Pärsia lahe sadamas tekib aga ohtlik moment, mis ähvardab nii laeva, kui ka reisijate elu…

Ja täpselt selline sisu oligi. Miski kuuenda klassi ajaloo-keeleõppealane filmike. Isegi mina oma viletsa pea olematu inglise keele tasemega sain aru. Mitte midagi ei toimunud. Inimesed rääkisin erinevates keeltes ajaloosündmustest. Lakooniliselt. Lõpuks laev plahvatas ja peategelased said arvatavasti surma. Kõik. Punkt.
Ainus üllatav asi oli see, miks see saalitäis filmi lõpuni vaatas.

*
Kim Ki-duk'i uus film. "Hing kinni".

Surma mõistetud vangi ja petetud abielunaise suhe areneb läbi kevade, suve, sügise ja talve Kim Ki-duki eelmiste tööde vaimus, ühendades filmist „Tühi maja“ tuntud linnakeskkonna tühjuse ja „Saare“ üksilduse režissöörile üha enam omaks saava iroonia ja koomikaga. Surmanuhtlust ootav Jang Jin üritab sooritada kongis enesetappu. Abikaasa truudusetusest tüdinud koduperenaine Yeon näeb uudist televiisoris ning otsustab vangi külastada. Järgnevad kohtumised, mille jooksul kaks võõrast elavad läbi terve armastuse aastaringi, mis lõpeb surmaga. Režissööri sõnutsi räägib see film inimsuhetest, mis on vahest nii keerukad, et raske on hingatagi.

Kim Ki-duk on hea.
Vähesed sõnad. Miski seletamatu sügavus, arusaamatuski, et MIKS nüüd nii käituti. Iga persoon on hea ja halb, keegi pole ühene.
Lähedusevajadus, väljendatuna hoopis teisiti kui Sügisballis. Kuid see on olemas.
Soovitan.