Olnu

Ma nägin Sind täna unes.
Olid armas ja soe, nagu ikka.
Sinuga oli hea lihtne, nagu polekski olnud neid aastaid vahel.
Ja minu tunne Sinu vastu oli ikka seesama.
Ehkki ma tean aega, mil ma ikka veel Sind endas kandsin, siiralt ja kaua.
Ehkki ma tean aega, mil Sust lõpuks lahti lasin.
Ehkki ma kardan ikka veel lugeda Su kunagisi kirju.
Ehkki ma ikka veel ei taha neid kirju ka hävitada.
Las nad olla, seal, kokkupaelutatuna kapinurgas.
Ma polnud Su peale enam nii sagedasti mõelnud, mälestustesse uppunud, uneski kohanud.
Täna Sa tulid.
Nagu Sa ikka tuled mõnes ilmas või laulus või raamatus või inimeses või kohas. Või lõhnas.
Nüüd juba armsa ja sooja mälestusena.
Ma ei tea, mida teeksin, kui Sind päriselt kohtaks.
Ehkki olen Su silmi otsinud, ikka veel, erinevates kohtades, ühistranspordis, tänavatelt, televiisorist, kustiganes.
Ja siiamaani jõnksatab midagi sees, kui arvan Sind ära tundvat.
Ma ei otsi Sind üles.
Ma ei tea, kas tahad minu olemasolust üldse midagi teada, seepärast.
Keda huvitab vastus küsimusele: Kuidas Sul läheb?
Mind huvitaks.
Aga...
Tule siis ikka mõnikord mu unedesse, eks?
Ning ärgates ja oma armsa kõrvalpuhkaja selga silitades ei pea ma teda Sinuks.
Ma räägin talle Sinust.
Ja tema saab aru.
Nii on hea!