Koju jõudes ootas ees vurrsabade loov segadus ja roosikimp.
Muidugi olin nõus kinno minema!
Mehe töö.
Selline film siis.
Oli-oli soomlaslikult masendav. Ja mõtlemapanev. Ja natuke segaseks jäi ka.
Trtu oli seekord organiseeritud, lõbus, huvitav, igav, paljutoitev ja rahvarohke.
Aga eriti piinlikuks ei läinud.
Õhtul, Aleksandri külalistemaja kõrtsus elus Sulo!
Nii, nüüd mu silmad ka seda näinud.
M oli nagu ikka helge ja selge ja habras ja tugev ja segaduses samaaegselt.
Selline lummav loomake, kellele mõeldes ikka leebe naeratus suunurka roomab.
Jälle need lõputud jutud, millest järgmine päev palju ei mäleta, kuid mis tingimata tulid kõik ära rääkida.
Tln tervitas ebameeldivalt.
Nagu ikka.
Hommik tervitas pannkookidega.
See oli nii ütlemata armas!
Mina Sind ka!
Koolitus. Tunnistustepäev, seega ei saa jalga ka varem lasta, ehkki jutt oli kordi kuuldud ja kommentaarid ajasid pea valutama.
Ikka, igas ükskõikmis koosluses, peeab keegi vähemasti korra päevas targa näoga tsiteerima, et Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Ojaaa, aga, sry, ma ei taha seda enam kuulda.
Ehhhh. Kole ja mahavisatud aeg oli.
Aga tunnistuse sain kätte!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar