Pühapäev, september 17, 2006

Inimesed

Inimesed on mõnikord ilusad ja head. Kohe päriselt. Siis, kui nad teevad midagi, mida ei ootaks, mis täidab täpselt ühe vajaduse ja kohe jubeda vajaduse, milleni enda käpp ei küündi. Endiselt üllatab, et tehakse midagi lihtsalt soovist teisele pakkuda seda, mida teine vajab ja mis pakkuja võimuses. See peaks ju olema elementaarne, aga..
Mõni telfunikõne, mõni külaskäik, mõni sõna netis, mõni tunnetatud mõtteke, mõni tegu...
Tänan teid, armsad inimesed, nende hetkede eest!

Naturaalmajandus

Tegelt mulle meeldib asju saada. Kui need on vähegi vajalikud. Kõhule, ihule või silmarõõmuks. Justnimelt saada, mitte ise hankida ostmise teel. Kingitud asjadel on sees kinkija soojus ja meelespidamine, isikupära ja meelespidamine. Paari viimase päeva saak: kabatsokk, karbitäis kukeseeni, ilus raamat, kotitäis tomateid ja paras pihutäis aiarohelist. Ja lisaks hulgi toredaid kohtumisi. Mulle sobib :)

Neljapäev, september 14, 2006

Ajatult

Uus komme. Minna lõuna ajal sööma asemel mere äärde istuma. Tuulega on seal eriti hea. Rahvast vähem ja laine vägevam. Igatsus taandub, leebub, ja tuleb tagasi. Mõtted selginevad. Distants muuga.
Kastanid on küpsed. Pruunistuvad asfaldil ja rohus.
K on surnud. Jälle auk mineviku kangas. Aga mälestused ju jäävad.
Tegelikult oleks praegu parim aeg paanikaks! Sest kõik see, mis valmis peaks olema, on ju veel alustamatagi, eksole. Aga küll paar unetut ööd ja pihutäie närvirakukeste mõrvamine kõik korda ajavad. Optismi, rohkem optimismi!!!

Neljapäev, september 07, 2006

Ülgase koopad

Sai käidud Ülgase koobastes, vanas fosvoriidikaevanduses. (Keda ajalugu huvitab, uurigu ise.)
Kaaslase teadlikkusele ja kogemustele tuginedes olime varustunud taskulampide, kiivrite ja vettpidavate jalanõudega. Koopaavad olid umbes pooles mäes, niiet alustuseks väike ronimisharjutus suht järku kallakut pidi. Ja siis koopasse.
Pisut edasi ja pööre paremale. Päevavalgus ei paistnud enam. Taarat see-eest paistis küllaga. Laes rippusid pisised pruunid mütakad - nahkhiired. Väga ligidalt sai vaadata, isegi katsuda. Äärmiselt passiivsed. Need, kes just ei lennanud suure laperdamisega kõrvust mööda. Kui kõvasti peale puhuda, ajasid oma hambulise suukese õieli ja üritasid tigedad olla. Olid hoopis naljakad. Väiksed kärssninad.
Tunnelid ise olid loogiliselt tehtud. Sirged ja täisnurkselt ristuvad. Mõlemat kätt jäid koopad, mis tühjaks kaevandatud ja siis jälle täis aetud kivikamakatega. Tunneleid oli palju ja nad olid pikad. Kõik on suhteline ju, eksole. Kirja järgi ikka mitu kilomeetrit kokku. Enamasti lõppesid tunnelid seinaga. Sumbtunnelid siis. Mõne põrand oli vesine, põhjas punakas muda. Üle pahkluu õnneks ei ulatunud. Kõrgust oli erinevalt, peatunnelites sai vabalt kõrvuti ja sirge seljaga liikuda, teistes jalle ainult kükksammul ja ükshaaval. Kiivrid olid väga põhjendatud. Kraevahe suurest peaga vastu lage toksimisest liivane. Põrandal vedelesid kõikjal lahtimurenenud kivitükid. Seinad valged, tumedamate sädelevate ja pruunikate triipudega. Mul jääb tarkust väheks, et nime neile kivimitele anda. Aga ilus oli.
"Kuula, kui vaikne siin on!"
Seisatasime. Kuulatasime.
Mitte midagi ei kuulnud peale iseeneste hingamise.
"Kustuta korra taskulamp ära!"
Selline siis ongi päris-päris pimedus.
Väga vaikne ja väga pime.
Loomulikult hakkas mul natuke klaustrofoobiline. Hirm, et miski variseb sisse ja siis...
Tunnelid keerdusid ikka paremale ja vasemale, meie koos nendega. Lõpuks tundus, et oleme kõik läbi käinud, et läheks nuud algusesse tagasi.
Mõeldud-tehtud. Näe, siin on miski ava... Läbimõõt täpselt nii suur, et saaks end läbi pressida. Ei, lähme ikka algusesse tagasi!
Mäletame ju küll teed, milles probleem?
Ei, siin me pole veel olnud, midagi uut. Lähme vaatame seda tunnelit pidi.
Ummik. Tagasi.
A keeraks siit hoopis sinnapoole!
Jälle ummik.
Pole hullu, ega eksida ei saa! Näe, see koht on juba tuttav. Vist. Jajahh, sealt, näe, paistabki valgus! Nii vesist tunnelit küll ei mäleta, aga pole hullu. Suur ilus sissekäik. Ja sissekäigu ning mäeveere vahele jääb pea sirge tee. Ainult et vertikaalselt sirge. No kui väga peaks, eks siis saaks ka sealt liugu lasta. Aga lähme ikka algusesse tagasi!
Jälle tunnel. Sel hetkel tundus mulle, et hakkab nagu küll saama. Et valgus õues oli nagu ilusam.
Nii, veel üks sumbtunnel, lähme ikka järgmisest. Krt, jälle valesti. Äkki ikka üritaks järsakust alla liuelda?
Taskulamp loojus. Aga nutikatel inimestel on ju alati tagavara patareid püksitaskus.
Nii, siin paistab jälle ilmavalgus. Peaks olema õige koht. Ehkki tunduvalt vesisemaks kiskunud vahepeal. Pole viga, läheme. Plirts-plärts-kolks!
Lõpuks ometi väljas. Tuttav majavare ja oma autu mäeveerel. Kaks sammu allapoole ja HAAA! Meie sisenemisava on ju siinsamas täpselt kõrval. Hea nali!
Kellal oli möödunud kaks tundi. Kaks tundi koobastes.
Lõpetuseks mitte oluliselt väsinud, kuid piisavalt õnnelikud.
Soovitan kõigile!


Et siis parempoolsest sisse ja vasakult välja!

Esmaspäev, september 04, 2006

***

"Ma kardan
Ma kardan nii väga
Et kui Sa teaks, kui väga ma karda
Hakkaksid ka Sina kartma..."
M. Tikkanen

Hall hommik

Selline selgeksmagatud vanatüdrukutehommik. Vanamoor ja mina. Akna taga sügis. Moor on nunnu, karvane ning vajab lähedust ja sügamist. Mina vajan omaetteolemist. Vanamoor ei sega. Mõnikord on vaja olla üksi maa ja taeva vahel, et taas tunda, kes ja milleks olla ja suuteline olla. Arvan, et inimene on iseenesest taastootlik loomake, mahutab üllatavalt palju, kui vaja on. Kui just mugavus ja laiskus lapikuks ei lämmata.
Pipraviina viisime Go Live'le külma näoga sisse. Istusime laulukaare all ja mul meenusid kaheksakümnendate lõpu kontserdid. Kõik on tegelikult ju sama. Mukitud plikad ja meesollatahtjad poisid. Haaa! kempsus olid potid ja ka uksed ette pandud. Meenus, kui olid vaid vaheseinad ja mulgud põrandas. Mäletate? Hoolimata sellest kiljusid piigad, et fuihh ja kole. Mida siis oodati?
"Open your heart, i coming home..." Nu on praegu Radio Mania pealt see Pink Floyd'i lugu Hi You.
Kas nukrus on hea ja vajalik?

Reede, september 01, 2006

Tarkusepäev

Nujah, eelnevast mööda vaadates on täna siiski 1. sept, eksole. Lillidega lapsukesed kõikjal jalus tolknemas ja puha.
Mäletan-mäletan, miks ma ei mäleta. (Sügab mõtlikult habet)
Selline esimese koolipäeva vihmajärgses päikesepaistes sügislõnalises hommikus värskeltvärvitud koolimajja minek.
Üks aasta ei võtnud ma kottigi kaasa. Ümber vöö oli jupp köit. Saadud õpikud panin virna ja sidusin lihtsalt köiega kinni. Punk värk :)
Uutel köidetel on oma lõhn.

APPI!

"Vihased usumehed väidavad, et homod tahavad kehtestada Eestis oma diktatuuri"
http://www.ekspress.ee/viewdoc/A3C13A51962041CEC22571D90062DC25
No mida???
Mis võim, mis diktatuur?
Keegi on ikka väga mööda.... :(