Pühapäev, detsember 31, 2006

Moerööge. Surmapatud

Paljudes blogides ringlev küsimustik. Et siis vastasin kah.

Raev
1. Kelle peale sa viimati vihastasid? – Natuke Vanamoori peale, juhtmete närimise pärast. Siis natuke iseenda peale, aja planeerimise mitteoskuse pärast. Ja suuresti inimeste peale, kes topivad oma nina sinna, kuhu pole neil asja ega elulist vajadust.
2. Relv sinu valikul? – Sõna.
3. Kas sa lööksid vastassoost isikut? – Vajadusel jah. Olen teinud ja võin uuesti. Aga hea põhjus peab olema.
4. Aga samast soost? – Sama, mis eelmine vastus.
5. Kes viimati su peale vihane oli? – Või ma tean. Või ma, ullike, arugi saan?
6. Mis vihastab sind kõige enam välja? – Hoolimatus, järelemõtlematus.
7. Kas pead pikalt viha või mitte? – Ei. Viha on koormaks enesele. Ja tolku sest pole.
Laiskus
1. Mida sa peaksid iga päev tegema, aga pole tegelikult päris ammu teinud? – Oma tervise eest hoolt kandma.
2. Kõige hilisem aeg, mil oled ärganud? – Kui nüüd voodist väljaronimist ja asjalikuks hakkamist mõelda, siis umbes teisel päeval ;)
3. Nimeta inimene, kellega oled plaaninud ühendust võtta, aga pole seda teinud? – Jumal. Ei käi inimese kategooria alla. Inimestest kirjandusõpetaja. Ja veel mõned pildid minevikust.
4. Kõige magedam vabandus, mida oled öelnud? – Ma olen haige.
5. Oled sa kunagi vaadanud ka pikki reklaame? – Jah.
6. Millal tegid viimati korralikult trenni? – Ammu, põhikooli ajal, ma arvan.
7. Mitu korda vajutasid hommikul edasilükkamisnuppu äratuskellal, et kauem magada? – Tavaliselt ei lükka. Max olen vist 4x lükanud.
Aplus
1. Lihasööja? – Täiega!
2. Suurim kogus alkoholi, mida oled korraga ära joonud? - ~Mahuliselt? Vist 5-6 liitrit.
3. Oled dieeti pidanud? – Otseselt mitte. Aga peaks vist
4. On sul kaaluprobleeme? – Mul on kaalu, mul on probleeme, aga mitte kaalu pärast. Tegelt peaks midagi ette võtma küll, sest ega muidu enesetunne parane..
5. Mida eelistad? Magusaid, soolaseid või vürtsikaid toite? – Pigem soolast ja vürtsikat.
6. Oled sa kunagi vaadanud väikest last või looma & mõelnud: Mehed, sööme ta ära! – Ei.
Iha
1. Mitut inimest oled näinud alasti (arvesse ei lähe filmid & perekonnaliikmed)? – Sadu. Liialdamata.
2. Mitu inimest on sind alasti näinud (arvesse ei lähe arstid & perekonnaliikmed)? – Sadakond ja pisut peale, kui ühis- ja segasaunad välja arvata. Muidu rohkem.
3. Oled sa kunagi avastanud, et vahid vestluskaaslase rinda või jalgevahet? – Jah.
5. Lemmik kehaosa (teiste juures)? – Kõht.
6. Kas prostituudid on sulle ettepanekuid teinud? – Ei. Vist.
7. Oled sa kunagi teinud rasedustesti või suguhaigustetesti? – Jah.
Ahnus
1. Mitu pangakaarti sul on? - 2
2. Kui sul oleks miljon krooni, mida teeksid sellega? – Üritaks oma elamist hankida. Sissemakseks või nii. Kulutaks ära, lühidalt.
3. Kas oleksid pigem rikas või kuulus? – Rikas. Mu kuulsusest hetkel piisab mulle.
4. Kas võtaksid vastu igava töö, kui teeniksid selle eest hullult raha? – Jah, ajutiselt. Töö on töö, elu saab vabal ajal elada.
6. Kas oled midagi kunagi varastanud? – Jah.
7. Kui palju muusikat on sul arvutis? – 23 giga hetkel ja tiba peale.
Uhkus
1. Mida oled teinud, mille üle oled tõsiselt uhke? – Mitte väga põhja käinud ja oma elu oma südame järgi üritanud elada.
2. Mida oled teinud, mille üle su vanemad on väga uhked? – Vaata eelmist. Lisaks õppima läinud.
3. Üks asi mida tahaksid elus saavutada? – Diplom. Enese tarbeks. Ja sisemine tasakaal.
4. Kas sind ärritab teisele kohale tulek? – Ei.
5. Osalenud võistlusel, teades, et sinu oskused on paremad kui kaasvõistlejatel? – Ei. Vist.
6. Oled sa kunagi petnud, et saada paremat kohta? – Ei mäleta, et oleks.
7. Mida tegid täna, mille üle oled uhke? – Korrastasin pisut elamist.
Kadedus
1. Millist asja või inimest tahaksid oma sõprade/tuttavate asemel omada? – Ei midagi-kedagi. On hetkel hea, nagu on.
2. Kellega tahaksid kohti vahetada? – Mõnikord surnutega.
3. Oled sa kedagi petnud (igas mõttes)? – Jah. Ja ma pole uhke selle pärast.
4. Oled sa kunagi soovinud, et su füüsiline välimus oleks teistsugune? – Pisut.
5. Millist kaasasündinud iseloomujoont tahaksid oma sõpradelt endale? – Enesekindlust ja julgust.
6. Kas sa tahaksid, et oleksid ise seda küsimustikku saanud koostada? – Ei.

Laupäev, detsember 30, 2006

Hetkel

Olen nüüd Prillikandja Paksuke.
Ma ei saa aru, miks peab kaunil jõulu-aastavahetuse ajal tulema telekast NII palju filme, kus põhiheliks on kellegi ehmunud-hirmunud röökimine? Halvata pole head, ok, ja et vastandid ikka eriti vastandlikku värvi oleks... Tegelt on see pullikaka.
Vähem kisa ja rohkem Lotet ja Lepatriinude Jõule, ma ütlen!
Ok, üks pisike Kanade Mäss on ka natu asjakohane. Teada värk.

Vanamoor on eas, kus nimi hakkab end õigustama. Põhitegevused sügamine ja magamine.
Kasvajast ei räägi. Igaühel oma kanda.

Paugutamine õues kestab juba kolmandat nädalat.

Ma olen alla andnud.
Ma ei ole nii tubli ja tore, nagu ehk paistis. Austan kõiki, kes on selle kadalipu läbi teinud.
Kui ime mind ei päästa, Jumal soosi ja karma tegutse, siis lükkub suursündmus natu edasi.
Ei midagi hullu, lihtsalt tiba hiljem, kui plaanitud.
Miski õhkõrn lootus muidugi on veel. Paar nädalat.
Aga pole hullu.
Veel olen elus, seisan tagajalgel :)

Hääd!

Esmaspäev, detsember 25, 2006

Hinged

Jõuluõhtul Metsakalmistul.
Mustad jõulud. Seda enam paistavad kalmudele asetatud küünlad.
Metsaalune on nagu päkapikkude muinasjutumets, iga koopa ees oma lõkkeke.
Elusaid ringikõndijaid peaaegu pole, kõik on omad retked varem ära teinud.
Viiding, Luik, Unt... Nemad said omanimelise kivi kõrvale ühe leegi lisaks. Teiste seast ei osanud valida, või ei paistnud pimeduses õige nimi või polnudki nende puhkepaik seal. Aga mõte käis laias kaares Läinute peale. Mida nad mulle andnud olid.
Neil ei ole enam kunagi külm.
Aitähh teile kõigile.

Vaikne tänu kõigile. Samamoodi Läinutele ja siinolijatele, kes mingil ajahetkel hinge puudutanud. Te kõik olete vajalikud.

Teisipäev, detsember 19, 2006

Riiulid

Rõõm ilusast tegusast õhtust.
Kõigepealt vineeritehase jääkpaneelist jupid valmis lõigata, siis hankida pihutäis nurki, düübleid ja kruve, paar asjakohast tööriista ja seina kallale.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Oliivivipurk (kinnine) sobib suurepäraselt loodiks.
Vana puur on ikka parem kui äsjahangitu-paljukiidetu.
Puidulõhn on alati lihtsalt meeldiv ja hea.
Kahekesi on parem kui üksi.
Pisut tolmu käib asja juurde.
Laud on nüüd puhas.
Riiulid on täis. Ruumi on rohkem. Kena on vaadata.
Ise tehtud :)
Ilus ja ütlemata soe kink. Asjalik, vajalik, heade soovide ja oma osaluse saatel.

Palju õnne!!!

Reede, detsember 01, 2006

15 aastat hiljem

Aasta 92. Täis juhtumisi. Ja inimesi. Tallinnas, Tartus. Noored, avastajad. Lootjad. Kõik oli võimalik ja maailmavalu ja -võlu täitis pilgeni. Kooslaulmised, jutuajamised öised ja muu elu avastamine.
Ja siis läks igaüks oma rada.
Eile saime kokku. Selline naiste veiniõhtu. Inimesed on samad. Sama soojad ja omad. Endiste hüüdnimede kõla oli unustatud, kuid teisiti me üksteist ei nimetanudki ju. Natuke peediveini meenutusi kvaliteetveini manustades, suits pole enam populaarne, lapsed jooksevad-roomavad põrandal...
Jah, kes oleks võinud arvata, mis?

Pühapäev, november 26, 2006

Démentsus?

LÜHIKE MÄLUTEST DEMENTSUSE KAHTLUSE KORRAL



1. Mis kuupäev täna on? ÕIGE / VALE

2. Mis nädalapäev täna on? ÕIGE / VALE

3. Kus Te praegu olete? (koha nimi) ÕIGE / VALE

4. Mis asutus see on? ÕIGE / VALE

5. Kui vana Te olete? ÕIGE / VALE

6. Millal Te olete sündinud? ÕIGE / VALE

7. Kes on meie riigi president? ÕIGE / VALE

8. Kes oli eelmine president? ÕIGE / VALE

9. Mis oli Teie (või Teie ema) neiupõlvenimi? ÕIGE / VALE

10. Kui palju on 20-st lahutada 3? ÕIGE / VALE







TULEMUS: neli või enam vale vastust viitab tõenäoliselt dementsusele.

Test ei sobi kõnehäirega patsientidele / klientidele


***

Khm. Ma olen vist dementne. Ma loodan, et vastamiseks antakse natu rohkem aega kui hetk, et saaksin arvutada ja meenutada rahulikult.
Sest püstolina ei suutnud mina küll vastata sel hallil äraoleval päeval, mis mõtted minevikus ja tähteded taga..

Igasugu põnevaid asju on ilman :)

Teisipäev, november 21, 2006

Vahepala. Hetk

Las ta , raisk, undab
Kui muidu ei saa.

Nii laulad Sa mingil hetkemelioodial kordi ja kordi, kuulates pliidi kohal häälttekitavat asja. Seda, mis õhu endasse imeb.

Tunned ahjuprae lõhna. Vaatad oma kleverit katvaid käsi.

Armid vaevumärgatavad. Sooned. Kortsud.

Kõnnitee äärekivi on pilvepiir
Tipi seal
Ära mööda astu
Kõnni omas ulmas

Paradiisist kukkumine. On valus?

On's olemas paradiis või põrgu mujal kui inimhinges?
On's olemas muid uksi või aknaid peale meie tajude?

Aga muidu, tänan küsimast, hästi.

Olen õnnelik

Teisipäev, november 14, 2006

Öös on asju

Kui kiire on möödas, on hetk enese jaoks. Olgugi varastatud unelt.
Kui teha ei suuda, see aeg on möödas. Ja uinuda pole veel mahti.

Sündis inime. Äsja, täna õhtul. Veel üks pisike poisslaps veresugulane. Rõõm. Siiras rõõm. Neljas kord au tädiks saada.

Mitte, et ma eriti lähedalt ja tihedalt suhtleks oma sugulastega, aga ma tean, et me oleme. Lähiringkond küll. Ja see on hea. Me oleme olemas. Üksteisel. Kindlalt.

Aga teised asjad on need, mis nõudlikult paberitelt vastu vaatavad ja nõuavad: tegele minuga!
Jah, kell tiksub. "..öö on küll pikk, kuid nii kiirelt käib kell.." Ja konsentreeritus on liiga teises kanalis, et vajalikku vesiratast uljalt tööle panna.

Lühidalt, ühest küljest on käes täieõiguslik panic time, teisest küljest olen rahul ja õnnelik.
Jajah, bipolaarsus ruulib ja vabandage mu tundepursked ja jaburad segased vabandused.

Pühapäev, november 05, 2006

Raba


(Foto: Andres Kask)

Mitte et ma nüüd eriti palju rabas tuterdanud oleks. Mööda laudteed vähemasti mitte.
Lumi.
Keegi on enne läinud, mööda jälgi tiba lihtsam kui ise lume alt välja avastada kindlat teed.
Rabas on avarust.
Meenus unenägu, deja vu. Merega seoses. Lagedus harjumatu mulle. Lagedus merega võrdub.

Kui kõik meeldivad asjad kokku panna, näeks pilt välja selline:
Istud, selja taga mets, ees meri, nende vahelisel rannaribal lõke ja selle ääres, enese kõrval, armas inimene.

Taevas on ilus, lumi on ilus. Kõik oma varjundites.
Eriti, kui on segajateta. silmapiiririst metsapiirini.
Lihtsalt vaatad ja kogud enesesse pilte ja hetki.
Ja jälle see pilt - avarus, ees päike ja kuklas kuu. Eelmine kord läbi mere astudes nõnda oli.

Päikse loojudes, lumevalguses, kuu selginedes, hakkas tõusma udu. Karge ja karske nagu allikavesi.

Hing ihkab muinasjutte. Miks mitte neid ise luua, neid lihtsalt näha? Ja uskuda?

Kolmapäev, november 01, 2006

Sügisene hüljes

Oma jabura haigusvimma põhjenduseks siis ka arvatav põhjus halbollah'ile.

Lugu.
Reede, 27.okt. Tallinn. Õhtu 11 paiku.
Torm. Kohe päris suure tuulekiirusega torm.
Merivälja muul. See kividest ehitis meres siis, mitte ristsugutisloomake.
Rannas juba lõi jalad poolde säärde märjaks ootamatult jõuliste ja kaugeleulatuvate lainetega.
Muuli peal. Jalad ju nagunii juba märjad.
Ka sealt pritsis vesi üle ning jalad harkis pidi tasakaalu hoidma, et vesi jalgu alt ära ei lööks.
Aga või siis lollil aru!
Pidin ikka minema edasi pikki muuli. Sinna päris tippu kiskus.
Paremalt tuleb laine - jalad harki, raskus maha ja keha tuulele-lainese vastu. Nii mitu korda.
Ja siis tuli SEE nurgalaine, mis jalad alt ja mind kaasa viis.

Mütsi viis ka peast minema.
Ja mina täisvarustuses ujuma läksin. Muulilt maas ja meres.
Tuul ja laine olid ranna poole, seega mu ainus mure hingata saada ja kalda poole suunduda ja mitte ära uppuda. Ja mitte lasta end vastu kive väga puruks peksta.
Siinkohal soovin tervitada inimesi, kes on mulle ujumist õpetanud.
Ja tervitan ka vetevana, kes veekraade endiselt talutavalt soojana on hoidnud.
Ja siis veel tuuleisandat, kes mu nõtra keha avamerele ei viinud.
Ja muid helgeid ning tumedaid jõude.
Ja muidugi lõppeks neid abivalmeid inimesi, kes hulpivale ja suurtele kividele küüsi tahaajavale minule oma abistava käe ulatasid ja mu taas kindlale maismaale aitasid.
Teised saavad oma tervitused isiklikult ;)
Soovisaate lõpp.

Sõnaga, käisin okt. lõpus täisriietes ujumas.
Juhtub.
Kaotused: suitsupakk ja tulemasin, müts, töötav telefon (s.t jäi alles, aga ei tööta, kaart õnnestus päästa) ja mõne inimese närvirakukesed.
Käed natu katki ja jalad sinikaid täis, paar päeva lonkasin, muud hullu
pole.

Aga muidu, tänan küsimast, hästi :)

Reede, oktoober 20, 2006

Meeled

Inimesel on teadupärast 5 aistmismeelt, millega maailma tunnetada: kuulmine, nägemine, haistmine, maitsmine ja kompamine.
Meeled on need, mis viivad välise sisemusse. Teed. rajad, mille kaudu saab väike Mina aimu välisest mõistmatust.
Seks ja vägivald. Kaks üsna sarnaselt mõjuvat asja. Raputavad läbi ja haaravad kogu hingest.
Vägivallast ma ei tea niiväga.
Eks peaks ju suurim nauding ja ihalemistväärivam olema tegu, mis hõlmab kõik aistingud?
Armastus on seda, nautimine kõigi meeltega.
Seepärast ehk nii ülistatud ja hävitav ja mõistetamatu.
Kui iga kanal on avatud ja naudib oma osa.
Või öelge mulle veel miskit, mis võrdne oleks?

Pühapäev, oktoober 08, 2006

Ristiretk 6

1. august. Kolmapäev

Sissekanne taskukalendrist: "Jõudsime Lihulani. Käisime söömas ja kirikus + varemeid vaatamas.
Öösel mahajäetud majas sooveega. Janno."

Oli see nüüd selle koha patt või eelneva, aga Ülo seljakott kaasas enesele kastruli. Igati vajalik anum.
Tuli kustu, plats enese järgi puhtaks ja teele.

Lihulasse. Linna sisenedes, kiriku veerel, nägime Tallinnast tuttavat nägu, seljakotiga. Maailm on väike. Paar sõna vahetatud, pressisime end õpetaja juurde ja kirikusse.
Kas ma ütlesin, et kirikud on nii seest kui väljast vaadatavad ja ilusad asjad ja kohad? Seal on midagi, mis maetud ja helendamas. Aimatav tundjale.

Tuterdasime pisut linna peal, üks peatänav, nagu seal on.
Linna veeres oli lagunenud ortodoksi kirik. Seinu ja lage kohati oli, aga...
Ust polnud, astusime sisse. Puulaudu mäjavaid ja muud sodi täis põrand. Samas kõrguvad kaared kõiksust ülistamas. Jupike hoolikalt tehtud kangast. Mingi reljeefike puuosakestes seintes ja põrandal. Pühadusejäänukid sopas.
Aknad laudadega kinni löödud. Seinad ümberringi vägevad, kuid sees kaos.
Kurb ja valus oli see pilt.

Edasi Lihulast välja, Pärnu poole.
Ja siis hakkas sadama. Tõsiselt ja paduga ja täiega.
Ja meie käisime ja naersime vihmas. Kõik sai märjaks, mis selgas ja ihu ligi, kuid see polnud hirmus. Vihm oli hea ja ajas naerma. Hüppasime lompides ja laulsime.

Vihm vaibus, märg jäi, kiskus õhtuks.
Vasemat kätt ilus kahekorde majake suhtlusvalmis.
Koputusele ei avatud. Linki polnud. Tõmbasime ukse omal moel valla.
Tühi maja. All kamin, teises toas pliit, teisel korral trepist veel kaks tuba ja ahi.
Mõned konservikarbid meenutamaks enneolijaid, muidu puhas.
Taas üks igamehemaja.
Olgu õnnistatud sellised majad märgade rändurite pärast!
Kähku lähimast võsast puid kaminasse ja pliidi alla.
Puurkaev hoovil oli juurelt murtud, poisid kõrvale sohu läksid. Kastruliga. Vett oli vaja.
Seljakott oli läbi vettinud, koos sisuga. Riided samuti.
Igamees taris kuivemad vatid üll ja märjemad laiali laotatud said. Kamin soojendas. Natukenegi.
Poisid tulid veega. Ka soovesi on vesi. Tee ja miskisöök pliidil läks loosi küll.

Keegi koputas uksele.
Avasime.
Ukse taga seljakotiga noormees. Et tahab Pärnu minna, et ehk vett joogiks.
Meie samuti nii, ütlesime.
Teed ja sööki külalisega jagasime.
Janno, bioloogiatudeng. Nii jäi temagi maja lahkust kasutama.
Suurde tuppa kamina ja kuivavate riiete alla end magama keerasime.
Avatud majad on ilusad.

Ja nii sai õhtu ja sai hommik, kuues päev.

Pühapäev, oktoober 01, 2006

Vahepala. Aken ja peegel

Peegli ja akna vahel lamades mõtlen ma vahel, kumba oleks mõtekam oma nõder rusikas virutada.
Endasse või enesest välja?
Hea oli see tunne, kui koos purunenud suhtega sai seda meenutav sõrmus virutatud kaugusse, kellegi teise kanda. Või olematusse.
Mitte iial midagi kahetseda, mitte iial vaadata tagasi!

Lugeda kogemuseks, sellest järeldused teha ja edasi minna. Vihkamata ja targemana.

Ristiretk 5

31. juuli. Teisipäev

Sissekanne taskukalendrist: " E läks koju. Kirikus.
Ööbisime mahajäetud majas. Keetsime teed ja kartuleid"

Nii, ja nüüd pean ma jälle iseenesest mälupilte kaevama, mis ei pruugi kronoloogiliselt ja nii tõele vastata.
Aga tosta sest!

Ärkasime. Hommikukasing. Kokkuleppit ajal tuli tädike ja saime ametlikult oma kodinatega välja.
Läksime kiriku ümber luusima.
Saime sisse.
Kirikutes on ilusad maalingud.
Kantsli keskmaaling pani mind jõllitama. Ma seisin ja vaatasin.
Hullunud silmadega Jeesus, täis tuld, väge ja uskudes uskumatut.
Kirikud on seestpoolt rahustavad ja huvitavd paigad. Seal on miskit, mis imbunud aegadega.
Õpetaja tuli, meile asju seletas.
Siin tsiteerin seda, mida õpetajagi kõneles.
Tark tekst räägib: "Kirikut ümbritsevas surnuaias on säilinud rõngasrist aastast 1621, milline kannab huvitavat pealkirja: SITTA KODT MATZ. Rahvapärimus teab kõnelda, et Mats oli suurt kasvu mees, kes käis alati ringi suure kotiga, kuhu korjas teelt kõik hobusepabulad, väetas sellega põldu ja kasvatas nii vägevat rukist. Kindel on see, et Mats oli rikas mees, sest ta kinkis kirikule kroonlühtri. Omapärane kiri tema ristil on aga rannarootsi murdes ja tähendab umbes sama kui meie kirjutame ristile: 'Siin puhkab Jumala rahus...'

Käisime veel postkontoris ja siis otsustas E, et läheb tagasi.
On, nagu on.
Hakkasime poolest päevast edasi astuma.

Õhtuks jõudsime miskisse kohta. Tee ääres majake. Sobiv öömaja küsimiseks. Keerasime hoovi. Ei koera, ei inimest.
Katsusime ust, piilusime aknast.
Maja tühi, elaniketa.
Kolisime sisse.
Katus pea kohal, pliit, pottki pliidil, ei miskit muud omanikumärki.
Nii, tuli pliidi alla, vesi õuelt kaevust potti ja keema.
Naabertalu põllalt sai paar pesa kartuleid üles võetud. Teagi nüüd, kas niisama või luba küsides. Aga arvan siiani, et keegi ei keela kaht-kolme pesatäit rändurile.
Õhtuks siis tee ja kartul.
Ja ööbimine mööblita talumaja põrmandul.

Ja nii sai õhtu ja sai hommik, viies päev

Pühapäev, september 17, 2006

Inimesed

Inimesed on mõnikord ilusad ja head. Kohe päriselt. Siis, kui nad teevad midagi, mida ei ootaks, mis täidab täpselt ühe vajaduse ja kohe jubeda vajaduse, milleni enda käpp ei küündi. Endiselt üllatab, et tehakse midagi lihtsalt soovist teisele pakkuda seda, mida teine vajab ja mis pakkuja võimuses. See peaks ju olema elementaarne, aga..
Mõni telfunikõne, mõni külaskäik, mõni sõna netis, mõni tunnetatud mõtteke, mõni tegu...
Tänan teid, armsad inimesed, nende hetkede eest!

Naturaalmajandus

Tegelt mulle meeldib asju saada. Kui need on vähegi vajalikud. Kõhule, ihule või silmarõõmuks. Justnimelt saada, mitte ise hankida ostmise teel. Kingitud asjadel on sees kinkija soojus ja meelespidamine, isikupära ja meelespidamine. Paari viimase päeva saak: kabatsokk, karbitäis kukeseeni, ilus raamat, kotitäis tomateid ja paras pihutäis aiarohelist. Ja lisaks hulgi toredaid kohtumisi. Mulle sobib :)

Neljapäev, september 14, 2006

Ajatult

Uus komme. Minna lõuna ajal sööma asemel mere äärde istuma. Tuulega on seal eriti hea. Rahvast vähem ja laine vägevam. Igatsus taandub, leebub, ja tuleb tagasi. Mõtted selginevad. Distants muuga.
Kastanid on küpsed. Pruunistuvad asfaldil ja rohus.
K on surnud. Jälle auk mineviku kangas. Aga mälestused ju jäävad.
Tegelikult oleks praegu parim aeg paanikaks! Sest kõik see, mis valmis peaks olema, on ju veel alustamatagi, eksole. Aga küll paar unetut ööd ja pihutäie närvirakukeste mõrvamine kõik korda ajavad. Optismi, rohkem optimismi!!!

Neljapäev, september 07, 2006

Ülgase koopad

Sai käidud Ülgase koobastes, vanas fosvoriidikaevanduses. (Keda ajalugu huvitab, uurigu ise.)
Kaaslase teadlikkusele ja kogemustele tuginedes olime varustunud taskulampide, kiivrite ja vettpidavate jalanõudega. Koopaavad olid umbes pooles mäes, niiet alustuseks väike ronimisharjutus suht järku kallakut pidi. Ja siis koopasse.
Pisut edasi ja pööre paremale. Päevavalgus ei paistnud enam. Taarat see-eest paistis küllaga. Laes rippusid pisised pruunid mütakad - nahkhiired. Väga ligidalt sai vaadata, isegi katsuda. Äärmiselt passiivsed. Need, kes just ei lennanud suure laperdamisega kõrvust mööda. Kui kõvasti peale puhuda, ajasid oma hambulise suukese õieli ja üritasid tigedad olla. Olid hoopis naljakad. Väiksed kärssninad.
Tunnelid ise olid loogiliselt tehtud. Sirged ja täisnurkselt ristuvad. Mõlemat kätt jäid koopad, mis tühjaks kaevandatud ja siis jälle täis aetud kivikamakatega. Tunneleid oli palju ja nad olid pikad. Kõik on suhteline ju, eksole. Kirja järgi ikka mitu kilomeetrit kokku. Enamasti lõppesid tunnelid seinaga. Sumbtunnelid siis. Mõne põrand oli vesine, põhjas punakas muda. Üle pahkluu õnneks ei ulatunud. Kõrgust oli erinevalt, peatunnelites sai vabalt kõrvuti ja sirge seljaga liikuda, teistes jalle ainult kükksammul ja ükshaaval. Kiivrid olid väga põhjendatud. Kraevahe suurest peaga vastu lage toksimisest liivane. Põrandal vedelesid kõikjal lahtimurenenud kivitükid. Seinad valged, tumedamate sädelevate ja pruunikate triipudega. Mul jääb tarkust väheks, et nime neile kivimitele anda. Aga ilus oli.
"Kuula, kui vaikne siin on!"
Seisatasime. Kuulatasime.
Mitte midagi ei kuulnud peale iseeneste hingamise.
"Kustuta korra taskulamp ära!"
Selline siis ongi päris-päris pimedus.
Väga vaikne ja väga pime.
Loomulikult hakkas mul natuke klaustrofoobiline. Hirm, et miski variseb sisse ja siis...
Tunnelid keerdusid ikka paremale ja vasemale, meie koos nendega. Lõpuks tundus, et oleme kõik läbi käinud, et läheks nuud algusesse tagasi.
Mõeldud-tehtud. Näe, siin on miski ava... Läbimõõt täpselt nii suur, et saaks end läbi pressida. Ei, lähme ikka algusesse tagasi!
Mäletame ju küll teed, milles probleem?
Ei, siin me pole veel olnud, midagi uut. Lähme vaatame seda tunnelit pidi.
Ummik. Tagasi.
A keeraks siit hoopis sinnapoole!
Jälle ummik.
Pole hullu, ega eksida ei saa! Näe, see koht on juba tuttav. Vist. Jajahh, sealt, näe, paistabki valgus! Nii vesist tunnelit küll ei mäleta, aga pole hullu. Suur ilus sissekäik. Ja sissekäigu ning mäeveere vahele jääb pea sirge tee. Ainult et vertikaalselt sirge. No kui väga peaks, eks siis saaks ka sealt liugu lasta. Aga lähme ikka algusesse tagasi!
Jälle tunnel. Sel hetkel tundus mulle, et hakkab nagu küll saama. Et valgus õues oli nagu ilusam.
Nii, veel üks sumbtunnel, lähme ikka järgmisest. Krt, jälle valesti. Äkki ikka üritaks järsakust alla liuelda?
Taskulamp loojus. Aga nutikatel inimestel on ju alati tagavara patareid püksitaskus.
Nii, siin paistab jälle ilmavalgus. Peaks olema õige koht. Ehkki tunduvalt vesisemaks kiskunud vahepeal. Pole viga, läheme. Plirts-plärts-kolks!
Lõpuks ometi väljas. Tuttav majavare ja oma autu mäeveerel. Kaks sammu allapoole ja HAAA! Meie sisenemisava on ju siinsamas täpselt kõrval. Hea nali!
Kellal oli möödunud kaks tundi. Kaks tundi koobastes.
Lõpetuseks mitte oluliselt väsinud, kuid piisavalt õnnelikud.
Soovitan kõigile!


Et siis parempoolsest sisse ja vasakult välja!

Esmaspäev, september 04, 2006

***

"Ma kardan
Ma kardan nii väga
Et kui Sa teaks, kui väga ma karda
Hakkaksid ka Sina kartma..."
M. Tikkanen

Hall hommik

Selline selgeksmagatud vanatüdrukutehommik. Vanamoor ja mina. Akna taga sügis. Moor on nunnu, karvane ning vajab lähedust ja sügamist. Mina vajan omaetteolemist. Vanamoor ei sega. Mõnikord on vaja olla üksi maa ja taeva vahel, et taas tunda, kes ja milleks olla ja suuteline olla. Arvan, et inimene on iseenesest taastootlik loomake, mahutab üllatavalt palju, kui vaja on. Kui just mugavus ja laiskus lapikuks ei lämmata.
Pipraviina viisime Go Live'le külma näoga sisse. Istusime laulukaare all ja mul meenusid kaheksakümnendate lõpu kontserdid. Kõik on tegelikult ju sama. Mukitud plikad ja meesollatahtjad poisid. Haaa! kempsus olid potid ja ka uksed ette pandud. Meenus, kui olid vaid vaheseinad ja mulgud põrandas. Mäletate? Hoolimata sellest kiljusid piigad, et fuihh ja kole. Mida siis oodati?
"Open your heart, i coming home..." Nu on praegu Radio Mania pealt see Pink Floyd'i lugu Hi You.
Kas nukrus on hea ja vajalik?

Reede, september 01, 2006

Tarkusepäev

Nujah, eelnevast mööda vaadates on täna siiski 1. sept, eksole. Lillidega lapsukesed kõikjal jalus tolknemas ja puha.
Mäletan-mäletan, miks ma ei mäleta. (Sügab mõtlikult habet)
Selline esimese koolipäeva vihmajärgses päikesepaistes sügislõnalises hommikus värskeltvärvitud koolimajja minek.
Üks aasta ei võtnud ma kottigi kaasa. Ümber vöö oli jupp köit. Saadud õpikud panin virna ja sidusin lihtsalt köiega kinni. Punk värk :)
Uutel köidetel on oma lõhn.

APPI!

"Vihased usumehed väidavad, et homod tahavad kehtestada Eestis oma diktatuuri"
http://www.ekspress.ee/viewdoc/A3C13A51962041CEC22571D90062DC25
No mida???
Mis võim, mis diktatuur?
Keegi on ikka väga mööda.... :(

Esmaspäev, august 28, 2006

Tantsimisest

Ma ei oska tantsida. Esimeses klassis paar tundi peotantsu. Jah. Ja siis kümne ringis diskodel parem-jalg-paremale-vasak juurde, vasak-jalg-vasemale-parem kõrvale, käed ilusasti puusa kohal kõveras. Oli ilus aeg.
Edaspidi olen püüdnud tantsimisest hoiduda. See tekitas minus piinlikust. Kõik oli valesti. Ja kõik vaatasid. Jubbe!
Kuni ma avastasin. Tantsimine on lust! See peab olema lõbus! Mitte tedremäng peegli ees selgeks õppitud liigutuste ettekandmise näol. Mitte etteantud liigutused nii nagu alati. See on vaba liikumine partneriga sünkroonis, mäng, parodeering, mina-ees-Sina-järgi. Pole oluline, mida keegi arvab. Kui kaks on ühel lainel, on see kerge ja hea.

Kolmapäev, august 23, 2006

Selgushetk

Ma arvan, et ma tean nüüd. Seda, mida olen endas alla surunud ja enesele ning teistele valetades püüdnud muuta. Südant ei saa sundida. Ma ei taha enam valetada. Ma ei tea, mis saab, aga ma tean, mida ma tunnen. Kurb, et see tee sai läbi käidud süütutele haiget tehes. Hea tunne, kui sai välja öeldud see, mis hinge aegu vaevanud. Silmad avanesid ja hing sai kergeks. Jah, nüüd ma tean!

Neljapäev, august 17, 2006

Rahupaik


Meremeeste viimane rahupaik. Keset surnuaeda Kabel. Uksed valla igale. Suur kivist altar. Rootsi kuninga legend. Rikka kaupmehe legend. Vanad kivid, Kolm auku ukse kõrval, peadpidi sissemüürituid mälestamas. Kõrged kaaraknad. Küünlad, mis Kabelis. Lagunenud trepp torni. "Pirita kloostri väike koopia", ütleb Tark Raamat. Öised ja päised jalgrattasõidud, jalgsimatkad. Läbi aastate. See koht on osake minust. Igavesti.

Kolmapäev, august 16, 2006

Vahepala. Kadunu igatsus.

Käisin Sind juba kadunud asjade hulgast otsimas.
Sind polnud seal.
Küsisin leiubüroost.
Pole toodud.
Lõpuks kurvastuse mattes uurisin vastutulijatelt uulitsail.
Kirjeldasin Su naeratust, Su ärkamissooja kaitsetust, Su pahuruse armsust, Su nukruse haigettegevust, Su silmade hella puudutust, Su sõnade jõuduandvat imet...
Keegi ei tundnud Sind.
Ahastuses möödusin oma tühjast postkastist ning lukustasin end pimedasse tuppa.
Tõmbasin end kerra ja sulgesin silmad.
Alles siis leidsin Su. Eneses.

Reede, august 11, 2006

Ristiretk 4.

30. juuli. Esmaspäev

Sissekanne taskukalendrist: "Külli läks koju. Jõudsime Ellamaa-Risti-Kullamaale.
Ööse kohaliku kooli saalis.
Jõudsime ajalehte (st. Francis ja rist), nii et oleme populaarsed."
*
Hommikused tualetid, tuhat tänu Reimole ja vanaemale ning teele.
Kui maanteeni jõudsime, teatas Külli, et tema läheb nüüd bussiga koju. Et temale piisab. Ta oli suurt kasvu tütarlaps ja neil kahel koosoldud päeval kippus me teiste tema jaoks liiga kiire vist olema. Või mis iganes.
Ootasime bussi ära, panime ta sõbralikult bussi peale ja jätkasime teed.

Ikka Risti suunas. Ellamaal külastasime poodi, ostsime süüa miskit.
Ristil tegime pikema peatuse. Käisime sööklas. Soe söök jällegi.
Oli selline vaikne aeg, rahvast sööklas vähe. Teenindav personal pani pead kokku ja hakkas sosistama, kui sisse astusime. Siis tuli esindaja meie juurde, tõi eelmise päeva lehe ja küsis, et kas sama? (Oli see nüüd Noorte hääl või Rahva Hääl, ei mäleta, miski üleriigiline häälekandja oli) Seal kena väike lõiguke Francisest ja tema ristist, pilt Raekoja platsil tehtud ja puha. Kohalikud väga rõõmsad nii kuulsat meest nähes! Kinkisid isegi lehe meile kaasa!
Oo, me oleme üleriigi populaarsed!!!
Sööklast anti heast südamest leiva- ja saiapäts teele kaasa.

Mõtlesime, vaagisime ja otsustasime Kullamaale välja põrutada, kui enne väga ära ei väsi.
Jõudsimegi kohale. Keerasime keskusesse sisse.
Oli juba õhtu. Möödusime kirikust, jäime selle värava ette peatuma. Tulid noored tüdrukud. Hakkasime juttu rääkima. Nemad gaidid ja puha. Et iga päev üks heategu. Pakkusime välja, et tänase päeva heateoks võiks olla meile vihjata, kus magada. Ja ei juhtu imesid ilmas, kõik on loomulik. Varsti tuli üks tüdrukutest tagasi oma emaga, kes kohalikus koolis majahoidja või koristaja. Naine avas meile kooli ukse, juhatas saali ja lubas hommikul tagasi tulla.
Kogu kool, vähemasti saal ja teatud ruumid, meie päralt!

Sõime pisut. Siis hakkasime Sannuga nugadega vehklema, nii sportlikus mõttes. Et rünnak ja kaitse. Vahepeal läks asi päris ohtlikuks. (Lapsepõlve süütud, muretud mängud...)
Ok, noad läksid ohtlikuks. Järgmisena läksid käiku plastmass kaikad. Miski kooli spordiinventar. Kui olime vastastikku sõrmenukid siniseks tagunud, lõpetasime.
Inx käis vahepeal hüsteeriliselt keelamas, a kesse kuulas!

Koolisaalis, nagu igas, olid spordimatid, nii et küljealusega probleemi polnud.

Ja nii sai õhtu ja hommik, neljas päev.

Neljapäev, august 10, 2006

Ristiretk 3

29. juuli. Pühapäev

Sissekanne taskukalendrist: "Jõudsime Turbani. Reimo juures öösel. Tore poiss."
*
Hommik oli nagu ikka jahe , niiske ja päikseline. Tegime veel teed soojenduseks. Siis viisid poisid poti tagasi, kustutasime korralikult lõkke, tegime aseme tasaseks, et loomadele jalgu ei jääks, ja edasi.
Kõndimistempo kujunes välja kilomeetripostide järgi. 5 kilomeetrit, umbes 10 minutit pausi, järgmine 5, lõunavedelemine, ja siis veel mõned viiekad. Nagu öeldud, kiiret polnud. Kui miskit huvitavat tee peale jäi, siis sai ikka pikemaid peatusi tehtud.
Avastasin miski kummalise sündroomi. Sõidutee ääres käies pidin paluma Inxi enda ja autode vahel kõndida. Kui mulle miski suur auto selja tagant ligemale sõitis, tekkis tahtmine teha samm tema, s.t. auto, suunas. Selline kuklasse hingav mürin, mis kutsub endaga koos tantsima. Seega parem ennetada kui...
Lühidalt, hakkasime sealt kusagilt Laitse kandist, vahepeal käisime külapoodides süüa ostmas. Riisiperest mööda. Siin elasin oma elu esimesed poolteist aastat. Mitte, et ma sellest nüüd miskit olulist mäletaksin, aga kuidagi "oma" tundus koht ikkagist.
Mida üksikasjalikku ma mäletan käimisest samm-sammu järel? Neist tunnetest ja mõtetest? Suurt miskit. Jah, seda üldist tunnet mäletan. Me nägime kokkuvõttes ikka parajad kalkarid välja. (Pilti! Pilti!) On pilt, aga ei anna :P
Minul oli peapael blonde salke pikki kinni hoidmas, miski vanema venna malevaaegne mustaksvärvitud palakast hõlst, selja peal kirjaga "Ära vihka mind, ma ainult kritiseerin" ja all A rõngastatult. No see va anarhiamärgike. Hõlst käis kinni kobeda praktilise köiega keskelt. Siis kaunid sääred ja ketsid.
Sannu kandis kaabut ja musta kitlit, mille alt välkusid karvasel heledad kepsud.
Ülo oli rõverohelise miskite kirjadega dressipluusi ja dressipükstega, keerubinaeratusega ja suure seljakotiga. Dressipüksid olid osavalt alt sokkidelle topitud.
Francis nägi välja nagu välismaalane. Kitsapuusaline, kena. Hoolitsetud.
Inx oli õlakotiga.
Küllike miski turukotiga.
Aga Sannul oli "Jermak". Tegija!!

Jõudsime õhtuks Turbasse, keerasime sisse. Plaane meil polnud.
Istusime, seletasime uudishimulikele asja. Tulid kohalikud noored. Ajasime juttu. Nemad muidugi tiba joogised. Siis tuli Reimo. Hiljuti sõjaväest lahti saanud. Lõi aga Francise ees kulpi ja kiitis ameerika sõjaväge.
Ja siis ütles, et elab vanaemaga siinsamas lähedal, et öömaja.
Läksimegi.
kaks tuba viiekordses. Kuid mida meil ikka vaja? Kartul pannile, kotid nurka, kordamööda pesemas (vannituba, mis luksus!). Reimo ise kadus kuhugi ära vahepeal, kuid vanaema elas edasi. Nu et ei miskit infarkti vai nii. Soe söök, puhas ihu, missa hing veel ihkad?
Mahutasime end suuremasse tuppa. Palju meid oligi? Õige, 7. Polegi nii palju ju :)

Ja sai õhtu ja sai hommik, kolmas päev.

Ristiretk 2

28.juuli. Laupäev

Sissekanne taskukalendrist: "Külli tuli juure. Jõudsime pea Laitseni. Ööse aasa peal tule ääres."
*
Hommikul hakkasime edasi minema.
Külli ootas meid bussipeatuses.
Igatahes võtsime suuna Harutee poole. Saue juures pargis tegime peatuse, Inx elas seal, käis kodunt läbi. Me teised jäime parki. Tegime taskud rahast tühjaks ja panime kõik kokku. Palju seda polnud, aga söögiks piisas.
Mu väike presendist jänesenahatükikesega seljakott sisaldas kampsunit, paari pisist riideeset, kahest servast lahtilõigatud kilekotti, nuga, hõlsti, tikke, küünlaid, Piiblit, pastakat ja veel mõnda pisiasja. Kammi ja hambaharja ntx.
Panime kaardi maha ja vaatasime, kuidas oleks parem minna. Valisime otsetee asemel suuna Lihulast läbi. Ja nii keerasimegi Haruteelt Haapsalu poole.
Oli juba õhtu. Ja kiiret polnud meil kuhugi. Kuna miskit paremat hetkel silma ei hakanud, keerasime miskile karjamaale-aasale. Poisid läksid lähedalasuvasse tallu anumat küsima. Ja vett. Ja luba. Tagasi tulles oli neil kõik kolm käes. Tegime lõkke ülesse, panime vee tulele. Kuna toiduvarudest oli kamba peale soola, suhkrut, leiba, saia ja mõned konservid ja sulajuustu, siis tee kui selline valmiski lihtsalt kaselehtedest ja miskist rohust, mis kellegi sõnul pidi ka ravimtaim olema. Ahhjaa, kellelgi oli vist miski anum ka kaasas, millest teed juua sai. Eks ta selline hägune soga oli, aga suhkruga soe jook ikka.
Läks pimedaks ja ilusaks. Sellised lõkke-ääre jutud, nagu ikka. Juulilõpu selge taevas ja eksistentsialism. Taskufilosoofia.
"Kas on väga valus, kui Sind armastatakse?"
See oli otsene küsimus.
Ja siis keeras mul natuke ära. Läksin istusin keset sõiduteed maha ja karjusin: "Miks mina?"
Mulle tuldi järgi.
Magamiskott oli kaasas ainult Francisel. ja miski matt ka. Iccc, sel ajal olid meie maal magamiskotid vatiinist ja tiba suuremad, kui praegu, raskemad ka.
Keerasime ümber lõkke magama. Minul, nagu ikka, kilekott külje all, kott pea all ja mina jaki all. Vana äraproovitud viis magamiseks.

Ja nii sai õhtu ja sai hommik, teine päev.

Teisipäev, august 08, 2006

Süguskartus ja Ristiretk 1.

Minu jaoks lõppeb suvi 10.-ndal augustil. See on nagu miski piirjoon, peale mida on küll soe ja valge, aga sa tunned, et suvi on lihtsalt läbi selleks korraks.
'88 lõppes malevasuvi 10.august.
'90 lõppes ristisetk samal kuupäeval. Ja üleüldse, jääb see miskiks millegi lõppemise ajaks.
Aga et ristiretkest lähemalt? Jah, miks mitte :)

RISTIRETK 1990

Suvi oli täie ette läinud. Mahutas mööda Eestit ringihulkumist, üritusi, kahes kohas kommuunis elamist, muretust, mõnikord kodus käimist (nii korra nädalas). Elu oli ilus ja sisukas.
*
Francis tuli Eestisse juba esmaspäeval. Oma 4-meetri kõrguse ristiga, millel ratas all. Plaaniga Tallinnast Vilnjusesse jalutada, et niimodi Balti riike õnnistada ja niimoodi. Ja nii see algas.
*
27.juuli.
Reede

Sissekanne taskukalendrist: "Hakkasime ristiga astuma. Jõudsime Laagrisse."

Raekoja plats. Keskpäev. Meie armsast Hosianna Vabakogususest olid kogunenud kohale osa kommuuni, muidu kohalikud Raekoja platsil tolgendavad sõbrad-kalkarid, Francis ise oma ristiga. Haaa, mul on sellest isegi foto kusagil albumis.
Korralik kätest kinni ringis teeleminekupalvetamine ja minek.
Mina, Inxu, Sannu, Elvar, Ülo ja Francis. Sannu oskas prantsuse keelt ja Francis inglise, seega saime suhelda probleemivabalt omavahel. Francis oli prantslane.

Ja nii me siis hakkasime vaikselt kulgema pikki Pärnu maanteed, üle küüru, ikka edasi Laagri poole. (Meenub, et Laulva Rev-i ajal Balti Ketis seisin ka just selle Magdaleena haigla juures küüru peal, kuidas iganes seda viadukti ka nimetatakse...)
Rist oli Francise õlal. Ikka nii, nagu Teateküllkellel Kolgata teel, ainult et lohistamise asemel oli kergenduseks see väike rattake. Kui tasakaalu kätte said, polnud nagu vigagi veereda enda järgi saba.
Ilm oli ilus. Meie olime positiivsed ja jagasime vastutulijatele igast "Nelja tõsiasja" Ja muud sellist värvilist paberit.
Ei läinudki just nii kohutavalt kaua, kuni Laagrisse jõudsime. Maandusime Sannu juures.
Ja nii sai õhtu ja sai hommik. Esimene päev.

HAAAA vol.1.

Mulle ei meeldi mõningad olukorrad, kus on valida halva ja halva vahel. Sest ükskõik, kumbapidi käitud, saab keegi haiget. Eriti veel, kui ise endas kindel pole. Ehhhh, suhted on üldse keerulised asjad. Pipraviin on konkreetne asi. Sirge, kange, muretu. Ükskord peab otsustama nagunii. Jälle. See kõik on juba olnud. Kalestumine. Huvitav, kas suudan kunagi veel lihtsalt õnnelik olla? Rohkem, kui pool tunnikest miskitel imelik-imelistel hetkedel, mis olen keskendunud ainult killukesele elust? Minevikku tagasi ei saa, nii et see võimalus tuleb nimekirjast maha tõmmata. "Möödunut me nagunii ei taasta, oli tõde siis või vale seal...". Valetan juba liiga palju. Vähe sellest, et teistele, juba ka endale. Peab väga tähelepanelik olema. HAAAA, mina ja tähelepanelikkus!!! HAAAAA, mina ja lühimälu! HAAAAAA!
Ei ole midagi, saage haiget ja kogemusi! Õpite ise oma otsuseid tegema. Miski pole ettemääratav, kui tegu on teise iseseisva inimesega. Miski pole ette kindel. Enamasti on tegudel tagajärjed. HAAAA!!!

Laupäev, august 05, 2006

*

Kui reied on väsinud armastamast
Nahk tuimunud silitustest
Huultest ma ei räägigi
Hing on endiselt tühi ja segaduses
Süda jõnksatab valede asjade peale
Ja keegi ei tule ega ütle, kuidas oleks õige
Ausus on keelatud enesegi ees
Auuuu, kus ma olen?
***
Lapsed tahavad suureks, suured lasteks. Kuskil seal vahepeal on õnnis õigeolemisehetk, aga see on nii intensiivne ja kantud niipaljust, et ka selle üle ei oska rõõmu tunda. Enamasti on miskit valesti: aeg, koht, inimesed, mõtted etc.
Paar korda on selline heaolu, et tahaks sel hetkel surra, sest hea oleks nii minna, õnnelikuna.

Krahvomaania on haigus.
Ühekülgsustumine. Ikka ja alati lavale vasakult poolt. Andunud ja ootevalmis publikum. Ja siis ilmun mina (vasakult). Seisatan. Veel kaks tähendusrikast sammu. Pinge tõuseb. Ja siis paiskan välja kriisates Elu Ülima Tõe. "HAAAAAAA!"
Vaikus.
Eesriie.

Reede, august 04, 2006

Seriaalid

Alati, kui seriaalides keegi ära sureb või kaugele ära sõidab, kumab sealt läbi ainult see, et näitleja polnud rahul oma osaga. Tapa tegelane, sureb ka probleem. Kas see mõnikord ka teistmoodi on, ei tea. Ei usu. Aga tegelt, huu keers?

Kolmapäev, august 02, 2006

"Ma võiksin sulguda pähklikoorde...

.. ja lugeda ennast mõõtmatu ilmaruumi kuningaks, kui mul vaid ei oleks halbu unenägusid."
Nutt ja hala ja käpavärinad. Nad tulevad taas. Need unenäod ja ammumaetud tunded ja pildid.
Mingid asjad selekteeruvad ja jäävad meelde. Mingid asjad kaovad, kuid kuhugi alles nad jäävad, udulaamana sügisõhtuti nurga taha varitsema. Ära ei tunne, aga tuttav tundub küll. Segane värk.

Teisipäev, august 01, 2006

Ja nüüd

suure vihastamise tulemusena sain ma nüüd siis ometi midagigi valmis. Tehtud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma röökida.
*
Reedel oli juukselõikus ja palju inimesi. Siis polnud nagu aega. Ja väsimus. Mis on suht määrav tegur aktiivsete ürituste ja liikumiste jaoks või siis mittejaoks.
Öösel sadas. Palju ja häälekalt.
Hommik oli masendavalt märg. Välja ei kiskunud. Tunni möödusid. Ving kõrva ääres ajas vihale juba. Krt, kui nii, siis nii ja kui naa, siis naa, aga olgu ,krt, konkreetsus!
Olen häbematult närviline. Häbi mulle!
Rongiajad, suund, kott kokku. Trammid, nagu ikka sellistel puhkudel, olid väga vale numbriga ja käisid väga harva. Balti jaamas oli rongi väljumiseni siiski sobiv 4 minutit, mis võimaldas peale jõuda. Jeeli-jeeli, aga siiski.
Kohale jõudes oli suund umbes selge. Aga enne poodi. Päevale kohaselt taas minut enne poe sulgemist sisse, uks selja taga kinni ja alles siis sai tellima hakata. Konjakijook, 2 l mahla, govjadina konserv, stritsel. Ja mullita vett. Müüja isegi naeratas ja tegi ettepaneku poodi jääda. Mille vastu mul iseenesest ka miskit poleks olnud :)
Ostetud esemed kottidesse topitud, tee peale. Sain vaevalt suitsu süüdata, kui auto peatus. Muide, olime kohas nimega ORU. Et siis Jõhvist peatus edasi. Autoga saime Toila risti. Seal sain siis rahus ühe suitsu teha ja piilusin juba vaikse nigu hunt metsa poole, et kuhu ära keerata ja telkida, sest ilm kiskus juba hämaraks.
Kuid nagu klaver põõsas peatus järjekordne lahke sohver ja kutsus kaasa. Miks mitte? Otse Toilasse. Kämpinguhinnad olid mõttetud. Läbi kalmistu toila parki. Lauluväljakul esines häälekalt süldibänd. Minu mureks oli viimase nähtavusega võsa all telk püstitada. Mitte kaugel teest, kuuse alla ja pisut kaldus pinnasele. Käis küll. Mu telgi eeliseks on see, et ta on väga tumedat värvi, viilkatusega ning madalake. Hämaras ei paista üldse silma.
et siis mahl ja konjak koos stritsliga taskusse ja mere äärde. Ilus koht, pole miskit öelda. Mul muidugi stabiilne paranoia inimeste ja telgi pärast.
Aga konjak oli kange.
Grotis puhus väga soe tuul. Otsustasime siia hommikul sööma tulla, kuna pargis ei tulnud mõttessegi tuld teha.
Pimenes. Läksime magama. Sült peksis vapralt poole ööni. Meri ja puud kohisesid.
Saabus hommik, valge ja karge. Lappisin telgi kokku ja grotti. Hommikune meretuul ei olnudki nii soe. Ka grotti viiv mägi oli öö jooksul järsenenud ja tee kordi pikenenud. Huvitav...
Katelok tulele ja pakisupp koos konserviga vette. Tundus, et hullult palju. Pärast enam ei tundunud, otsa sai.
Hea oli. Välitoidud on alati head.
Tuterdasime veel hea jupp aega seal pargis. Ilus, no lihtsalt ilus!
Nujah, et kui Sillamäele, siis peaks nagu naasma 5 kildi kaugusele teeristi. Mis siis ikka. Kui õhtul võeti vägisi peale sohvrite poolt, siis nüüd pidi ikka ise kõvasti pingutama ja taidlema, et peale saada. No õnneks mitte väga kaua.
Kui midagi on, mis mul keema ajab, siis on see hädaldamine ilma tõelise põhjuseta. Otsustasin vihastamise asemel naeratada ja lohutada.
Igatahes saime bussi peale ja Sillamäele.
Oooo, see oli taas elamus. 20 aatat tagasi keerati aeg. Sinised pingid majade vahel ja veeres. Suured kõrged lagunenud tellistest punased majad. Meri, puud, roheline. Enamasti vene keel. Keldripood eranditult venekeelsete siltidega. Ei, see kõik oli normaalne, aga see hingus, see meenutas noorust. Nu oli selline nostalgiahetkeke.

Nujah, ei midagi erilist. Aga ikka parem selline reis kui kodus teiste blogisid vahtida :)

trmvi

Palju kisa eimillestki. Mõnikord võiks elu lihtsam olla. Vähemasti miski osa sellest!