neljapäev, august 10, 2006

Ristiretk 3

29. juuli. Pühapäev

Sissekanne taskukalendrist: "Jõudsime Turbani. Reimo juures öösel. Tore poiss."
*
Hommik oli nagu ikka jahe , niiske ja päikseline. Tegime veel teed soojenduseks. Siis viisid poisid poti tagasi, kustutasime korralikult lõkke, tegime aseme tasaseks, et loomadele jalgu ei jääks, ja edasi.
Kõndimistempo kujunes välja kilomeetripostide järgi. 5 kilomeetrit, umbes 10 minutit pausi, järgmine 5, lõunavedelemine, ja siis veel mõned viiekad. Nagu öeldud, kiiret polnud. Kui miskit huvitavat tee peale jäi, siis sai ikka pikemaid peatusi tehtud.
Avastasin miski kummalise sündroomi. Sõidutee ääres käies pidin paluma Inxi enda ja autode vahel kõndida. Kui mulle miski suur auto selja tagant ligemale sõitis, tekkis tahtmine teha samm tema, s.t. auto, suunas. Selline kuklasse hingav mürin, mis kutsub endaga koos tantsima. Seega parem ennetada kui...
Lühidalt, hakkasime sealt kusagilt Laitse kandist, vahepeal käisime külapoodides süüa ostmas. Riisiperest mööda. Siin elasin oma elu esimesed poolteist aastat. Mitte, et ma sellest nüüd miskit olulist mäletaksin, aga kuidagi "oma" tundus koht ikkagist.
Mida üksikasjalikku ma mäletan käimisest samm-sammu järel? Neist tunnetest ja mõtetest? Suurt miskit. Jah, seda üldist tunnet mäletan. Me nägime kokkuvõttes ikka parajad kalkarid välja. (Pilti! Pilti!) On pilt, aga ei anna :P
Minul oli peapael blonde salke pikki kinni hoidmas, miski vanema venna malevaaegne mustaksvärvitud palakast hõlst, selja peal kirjaga "Ära vihka mind, ma ainult kritiseerin" ja all A rõngastatult. No see va anarhiamärgike. Hõlst käis kinni kobeda praktilise köiega keskelt. Siis kaunid sääred ja ketsid.
Sannu kandis kaabut ja musta kitlit, mille alt välkusid karvasel heledad kepsud.
Ülo oli rõverohelise miskite kirjadega dressipluusi ja dressipükstega, keerubinaeratusega ja suure seljakotiga. Dressipüksid olid osavalt alt sokkidelle topitud.
Francis nägi välja nagu välismaalane. Kitsapuusaline, kena. Hoolitsetud.
Inx oli õlakotiga.
Küllike miski turukotiga.
Aga Sannul oli "Jermak". Tegija!!

Jõudsime õhtuks Turbasse, keerasime sisse. Plaane meil polnud.
Istusime, seletasime uudishimulikele asja. Tulid kohalikud noored. Ajasime juttu. Nemad muidugi tiba joogised. Siis tuli Reimo. Hiljuti sõjaväest lahti saanud. Lõi aga Francise ees kulpi ja kiitis ameerika sõjaväge.
Ja siis ütles, et elab vanaemaga siinsamas lähedal, et öömaja.
Läksimegi.
kaks tuba viiekordses. Kuid mida meil ikka vaja? Kartul pannile, kotid nurka, kordamööda pesemas (vannituba, mis luksus!). Reimo ise kadus kuhugi ära vahepeal, kuid vanaema elas edasi. Nu et ei miskit infarkti vai nii. Soe söök, puhas ihu, missa hing veel ihkad?
Mahutasime end suuremasse tuppa. Palju meid oligi? Õige, 7. Polegi nii palju ju :)

Ja sai õhtu ja sai hommik, kolmas päev.

2 kommentaari:

onnelik pyhak ütles ...

Kirjuta veel Ristiretkest! Korraks mõtlin juba, et Sannu on Eestis tagasi. Siis lugesin edasi st tagasi. Ja kujutasin ette, kuidas...

Rattus ütles ...

Tänan! Eks ma siis kirjutan :) Tasapisi. Sannu vist ikka veel mujal :(