Pühapäev, detsember 30, 2007

Aasta viimased tunnid

Nagu sellest kellaaja-päeva-kuu-aasta vahetusest nüüd niipalju muutuks.
Ma ei anna endale lubadusi uueks aastaks.
Tuleb, mis tuleb.
Ei tee plaane.
On nagu on.
Ja kui tuleb võimalus muuta miskit, siis juhtub see õigel ajal ja õigete vahenditega.
Lootusetu optimist.
Ja veidi ebausklik plaane liialt levitamaks.
*
Pesupäev.
2 okassiga.
Puhtana uude aastasse!!!

Laupäev, detsember 29, 2007

Tahavaatlikult

Talv oli pime ja soe.
Päkapikud ilmnesid mõne väikese armsa ja täiesti mõttetute jubinate pihkupoetamistega reaalsete inimeste näol.
Tagasivaated ja ettevaatlikus.
Kooli lõpetasin ja alustasin, mõni asi kestab, suitsetamise hülgasin ja rotte on ühe asemel kaks.
Polegi vist kõige hullem seis?
*
Seosetult.

Vahepala. Ingel

Kas ma tahaksin olla ingel?
Rammusast söögist pühade puhul kordi täis end õginuna.
Ikka head soovides kodutule koerale ja inimesele ja lapsele.
Telefonikõne kaugusel.
Kingid tehtud ja saadud.
Õnnis rahu.
Kas ma tahaksin olla ingel?

Olla ingel, jättes tegemata mõne teo.
Tehes sellega rohkem kui tegu tehes.

Neljapäev, detsember 27, 2007

Elagu uudised!

Uudis.

24aastane naine hüppas Daugavpilsis (Läti) jõulude ajal 7. korruse aknast välja.

Noor naine sai üliraskeid kehavigastusi ning viibib hetkel haiglas, teatas Läti Delfi.

Politsei teatel oli joobes naine kiskunud tüli ning seejärel ise aknast välja hüpanud. Korravalvurid uurivad, miks ta seda tegi ning arstid püüavad tema elu päästa.

Vargad varastavad, litsid löövad litsi. Tavaline õhtu.
Lühidalt kokku võetud sündmus.
Ja kõrval pilt aknast. Illustratiivne pilt. Et kõik ikka aru saaks, milline on aken kui selline.
Äärmiselt informatiivne.

Ma ei tea, miks ma loen mõningaid väljaandeid. Vabandus seegi, et ma ei telli ega maksa nende eest, vaid katsun netiga läbi ajada.

Kolmapäev, detsember 26, 2007

Kunagi tulevik

Asjaosaliste lahkel loal.
Lugu.

Surnuaed. Ohtralt küünlaid.
"Ma küll ei tahaks nii sõidutee äärde maetud olla," ütleb Ema.
"Ärge teie küll nii tehke, pange mind parem kaminaservale."
"Jah, muidugi," nõustub Tütar.
"Ja igal jõulul paneme küünla kõrvale," lisab Poeg.
"Ei, teeme kaane lahti korraks hoopis, korra aastas. Ja paneme piparkoogi urni," otsustab Tütar.

Kinokultuur

Mis see selline on, eks?
Mis on ühistranspordikultuur?
Mis on üldse kultuur?
*
Kino.
"Nõiutud".
Siuke ülevõlli, kuid mitte pahatahtlik aia!!!komöödia.
Pigem naer sellest, et sinisilmsus on olemas.
Ja ei sobi reaalsusesse.
Sisu lihtne. Kaunist disnimultikast saadetakse printsess, äsjaarmunu ettejuhtuvasse printsi, koledasse njuujorki, reaalsusesse läbi kanalisatsiooniluugi.
Ja siis õnnest särav printsess kõiges ja kõigis vaid head ja õnelikku lõppu näeb.
Nu on siuke ullike.
Aga funkab omal moel.
Ok, ei hakka filmi ümber jutustama.
Igatahes häppiolek hakkab usutavana tunduma.
*
Kahe pingirea vahet on nii, et kannad vaevu eelolevat tooli puutuvad.
Siiski on mu seljatagaistuja suutnud end nii kaugele venitada, et mulle kordi korraliku rappumise korraldada vastu seljatuge.
Naerust kinosaalis saan ma aru.
Aga telefonihelinatest (ok, juhtub) ja häälekatest kõnedest: "jou, kinos olen, mis teed?" ma enam aru ei saa.
Ja veel häirivad mind tüübid, kes oma telfonidega sõnumeid saates kõiki ümbritsevaid pimestavad. Ausalt, see on intensiivne valgus, mida väike värk edastab.
Või kõvadest kommentaaridest, mis kuuluvad vanematele kui kümneaastastele.
Valjudest kommentaaridest.
Krt, ühistransporditunne täiega, et keegi elab kuklas, hõõrub end vastu sind, jagab sulle absull ebavajalikku infot, ei lase rahus keskenduda...
Väljun pingireast tõkkejooksu tehes üle põrandale jäetud popkorni- ja kokapakendite.

Olen pirts, olen.
Aga.
Mõnikord, harva küll, aga.
Ei tundu inimesed ilusad ja head.

Esmaspäev, detsember 24, 2007

Jõuluvarjend

Your Christmas Sprit Level: 5%

Your Christmas spirit is there, but it's very faint.
If you celebrate Christmas at all, it's only when you truly want to.

It's okay if you're not really into the whole Christmas thing. Don't worry about not having enough spirit.
Pushing yourself to do more will only turn you into a Grinch!
Do You Have the Christmas Spirit?

Jah, ma olen teinud mõned kingid, et kinnitada oma meelespidamist. Haledad, kuid südamest.
Ma olen pühi soovinud.
Ma olen söönud ja valmistanud kohustuslikku SööEndOimetuks kartul-kapsas-verivortsi.
See kõik läheb kohevarsti mööda.
*
Inimesed ilusamad ja heamad?
Jõulu puhul?
See moment hakkab mulle ikka vastu.
See, et AINULT sel puhul ja ainult siis.
See kõik läheb kohevarsti mööda.

Lambanahal


Tont ja Ronja imeviivukesel hetkel paigal püsimas.
Nojahh, magades on nad ka suht väheliikuvad.
Kui mul oleks beebi, oleks mu blogi tema pilte täis, ma kahtlustan.
Beebid püsivad rohkem paigal. Vähemasti ei jookse nii kiiresti kaaderist välja.
Ma arvan.

Pühapäev, detsember 23, 2007

Lugu

Mõnikord meenub mulle kiriklik jutuke õigest andmisest.
Oli rikas mees, kes tahtis teeneid päälesurmaks.
Andis annetusi suuremaid ja väiksemaid.
Tänapäevamõistes oli sponsoriks.
Ja ikka logo annetusele ja suure tähelepanuga.
Oli ta ju hea ja lahke inimene.
Sai siis pääle surma arveldamisele.
Ja leidis oma arveraamatu tühja olevat
Ei, peaaegu tühja.
Ainsaks märkeks seal oli üks poolpidune kampsun, mille oli külmetavale kerjusele möödaminnes andnud.
Miks nii? küsis mees.
Sest see on tegu, mida sa ei mäetanud, mida sa ei teinud eneseupitamiseks, vastati talle.
*
Kui palju on inimestel ASJU.
Kui palju vajavad inimesed asju?
Kui palju nähakse seda pärisväärtust, mis on?
Nähh, läheb jälle ajakohaseks kätte. Mitte nii ma ei mõelnud.
Pigem, et miks vaid kord aastas kõik hullult lahkeks ja heaks ja meenutavaks lähevad?

Hallelujah

Sai trallitud ja tantsitud, sai vaikseks jäädud, puhatud.
Minu panus siis üldisesse pühamelanhooliasse:

Neljapäev, detsember 20, 2007

Öös on asju

Kesköö.
Toad on pimedad.
Rotidki magavad, täissöönud ja sigatsemistest väsinud.
Magamistoast on kuulda tasast nohinat.
Äkki kostub välisukse juures kobinat. Keegi klõgistab veidi luku kallal ja astub sisse.
Tagatoanohistaja astub esikusse, et saada kallistuse, suudluse, kolme punapunase roosi ja kommikarbi õnnelikuks omanikuks.
Üllatus!!!
Ütlemata armas üllatus.

Teisipäev, detsember 18, 2007

Vahepala. Muusikaline

Heitu
nult
Peitu
da
Püüan
Sinuks
Unustus
Tantsus
Keereldes
Keermeid
Spiraalis
Spiri
Tuaalis
Päriselt
Hingest
Omast
Isest

Olla
Sinuga



Pühapäev, detsember 16, 2007

Jälle päevake jõulu ja surma poole

Aasta taas mu õlgadele ja õlgadelt libisema hakkab.
Tahavaates ja ettekaedes.
Kukla ja ninaga.Turja ja kätega, jalgadest rääkimata.

Nunna palve 17.sajandist

Jumal, Sina tead paremini kui mina, et ma vananen ja ühel kaunil päeval olen Vana Naine.

Hoia mind muutumast lobisejaks ja kaitse mind eriti sellest saatuslikust kujutlusest, et ma pean igal pool ja igas asjas midagi ütlema.

Vabasta mind ohjeldamatust soovist teiste asju korraldada.

Tee minust hooitsev ja mitte ärrituv, abistav ja mitte käskiv.

On muidugi kurb, et ma ei saa kasutada kõike oma suurest tarkusevarasalvest, aga Sa ju tead, et ma tahaksin lõpuni alles hoida kasvõi mõned oma sõpradest.

Kaitse mind seletamast lõputut tühja-tähja, anna mulle tiivad, et pääseksin asja tuumani.

Anna mulle jõudu kuulamaks teiste inimeste kurtmist haigustest. Sulge mu huuled jutustamaks mu oma valudest ja piinadest, sest neid muudkui lisandub ja soov nendest kõnelda kasvab aastatega. Aita mul neid taluda rahulikult.

Mul ei ole julgust paluda mälu paranemist, aga luba mulle selle asemel rohkem alandlikkust ja vähem enesekindlust olukorras, kus minu mälu näib põrkuvat teiste mälude vastu.

Anna mulle see särav õppetund, mille järgi minagi võiksin vahel eksida.

Kaitse mind tagasihoidliku ja hellana. Ma ei taha olla pühak – sellisena on samuti raske elada, aga vana hapu naine on vanakurja tipplooming.

Anna mulle võime näha head üllatavates kohtades ja annet üllatavates inimestes ja aita mind, Jumal, oma armus jutustada sellest neile endile.

Reiser

Eks ole ju tegijanimi ka eestikeeli meil nüüd vabalt asendatav -er lõpuliseks?
Et olgu siis nii, ei tõsimeelselt, vaid mängukeelselt.



Ohh noorus, noorus.
Ilus olid sa.
Oled endiselt.
(lõpuahastus)

*
Ja veel 1 mu kunagistest lemmikutest.
Mäletan, kui Leningradis kooliekskursioonil olles kassetipleierist just seda kassetti kuulasin.

Kolmapäev, detsember 12, 2007

Veel kultuurat


The Hilliard Ensemble.
Pilt küll natu udune, aga eks rõdult see nii silma paistiski.
Selline kvartett siis Filarmoonia kontserdisaalis. Saal oli üllatuslikult tühi sellise maailmakuulsa nime peale.
Esitas keskaegseid lembelaule ja teises pooles Pärti, Armeenia laule ja veel paar vaimuliku sisuga laulu.
See teine osa meeldis rohkem.
Esimene pool tõi vägisi meelde Taizé laulud. Minu viga, nagunii.
Hääled olid pehmed, puhtad ja jõulised, isegi kui vaid õrnalt tooni andsid.
Kokkuvõttes, tahtmata kedagi solvata, jäi elamus kesiseks.

Teisipäev, detsember 11, 2007

Et oleks kõik korraga südamelt ära öeldud


Pilt leitud netiavarustest, nt siit.
Igal tähtpäeval paaniliselt arust ära minna ja püüdlikult endast märku anda on pisut jabur (nii, kellele veel kaart saatmata? Kes puudu nimekirjast?).
Alavainu oma raamatus Kes meist on Napoleon kiris ühe armsa mõtte - lihtsalt saada mulle postkaart suvalisel ajal kirjaga Mõtlesin Sulle täna. Kuidas läheb?
(Väga vaba mõtte meenutus, mitte tsiteering, vabandan).
Mitte, mu armsad, et te ei tohiks mind meeles pidada, kuid peab selleks pühaks ürituseks siis kuupäevalisi põhjuseid otsima?
Helistage, kirjutage ja ilmuge külla, kui vajadust selleks tunnete, mis muud :)

Esmaspäev, detsember 10, 2007

Arktiline lugu

Täna siis kinoõhtu.
Selline film.
Saalis üllatuslikult ainult miski kümmekond inimest.
Suured jäised sini-valge-valjulised vaated.
Jääkarupojad. Nende ellujäämiskursus, harjutused iseseisvaks eluks.
Morsapoeg. Sama saatus - karjas ja jääl-vees õppida ellu jääma.
Õpetlik jutt loomade kommetest kõrvale.
Lustlikke vaateid - jääkarud liugu laskmas-lustimas, morsakari peale hunniku karpide ärasöömist kuhjas jääpangal üksteisevõidu peeretamas (vaesed filmijad).
Naerda sai. Nutta oleks ka saanud, kui väga oleks püüdnud (karupoja surm lumes kurnatusse).
Kaadrid, mida ettegi ei kujuta.
Nii morsk kui jääkarupoeg sündisid, kasvasid, jäid ellu, õppisid uut ja lõppeks sigitasid uue põlvkonna.
Suure ja austusväärse töö on autorid ära teinud.
Õpetuslik oli film pääle nummiduse muidugi ka. Kuna kliima soojeneb, sulab jää ka Arktikas ja loomad on sunnitud oma harjumuspäraste eluviiside asemel nälga surema karjakaupa või õppima enneolematuid võtteid, et süüa saada ja oma liik säilitada.
Aga kellele loodusfilmid meeldivad, siis see on täpselt see, millega oma emotsionaalset pooltteisttundi sisustada.

Pühapäev, detsember 09, 2007

Kunztizaaliz, kunztizaaliz

No nii kultuurne olla on juba liiast, eksole.
Täna siis KUMUs, Poola kunstnike maalid ja paar skulptuuri.
Koos lugupeetud kunstiteadlasega.
Algul tundus, et oleme ainsad haritlased, siis aga tiksus veel mõni lisaks.

Selle portselani autorit ei tea, ma väga vabandan.

Näitus ise on igati vaatamistväärt. Nagu vist enamus asju, kui süvenenult ja seletustega süüvida.
Poola, jah.
Kuidas lugupeetud kunstiteadlane ütleski - 75% eestlastest käib Lätis. 25% Leedus (vabandan, kui numbrites eksin), aga Poola on läbisõidumaaks vaid, ehkki seal võiks rohkem ringi vaadata.
*
Mulle isiklikult meenub Poola samuti kahel korral läbisõidul. Kord rongiga, teinekord häälega.
Rongiga oli Varssavis pool päeva aega mul ringi tuterdada. Kott oli raske, nii ma vaid kesklinnas raudteejaama ümbruses veidi hiilisin.
Teistpidi tulles sõitsin autos, mille roolis ööpäev magamata mees. Masina spido ei näidanud üle 160ne, aga kiirus oli vist tiba suurem. Mees tõmbas aga marlborot ja kuukas redbulli, endal silmad punased peas. Pakkus lahkelt mõlemit mullegi. Võtsin vastu. Poola muist teid on mägiselt käänulised ja sadas sulaselget rahet... Ilus sõit oli :)
Ööseks olin Varssavis. Tahtsin magada. Magamiskott oli kaasas. Et siis kuhugi äärelinna rohelise peale, eksole. Sõitsin trammiga oma arust trassi äärde, mis pidi piirini viima. Eksisin suunaga, loomulikult.
Öö. Äärelinn. Aiad, koerad.
Taksojuht mu venekeelse küsimise peale keeldus suhtlemast. Ei aidanud ka inglisele üleminek enam.
Hakkasin linnast välja kõndima.
Vastutulev auto peatus iseseisvalt. Roolis noorem naine.
Siin on ohtlik, tule, ma viin su linna, ütles ta.
Tänasin ja keeldusin.
Mis mul linnas teha?
Kõndisin, kuni jõudsin põllani. Selle keskel paar kõrgemat võsasiilu. Sinna läksin ja magama keerasin.
Hommiku ärkasin traktorimürina peale.
Teele.
Peatus auto. Küsisin teed piirini.
Poiss vabalt vene keeles suhtlema oli nõus, mis iseenesest veidi ebatavaline.
Seletas, et tal õde venemaale kolis, ise ta sõjaväelane. Võttis pardatšokist poola kaardi ja näitas mulle strateegilised punktid kätte õigel suunal.
Siis urgitses tagaistmelt paki võileibadega ja ulatas mulle.
Aga sa ise? küsisin.
Ja tšelovek, tõ tšelovek, oli vastus.
Ma lähen sööklasse, küll ma saan.
Ja suuna kätte näidanuna pani mu sobivas ristis maha.
Oli pühapäev, kirikukellad lõid.
Kuid ma läksin edasi.
*
Sellised lood seostuvad mul endal Poolaga.
Jah, mida ma sellest tean?
Suurt ei midagi.
Aga just paar päeva tagasi rääkisime udupeaga, et peaks minema. Just sinna.
Olen slavofiil veidi, mis teha.
*


See on Surm. Malbe naine Poola moodi. Näed, jälle ei oska autorit öelda :(
Mulle meeldib.

Stanislaw Witkiewicz. Mets (Talveöö Zakopanes, 1892)
Jah, see on maal, mitte foto.
Sõnaga lühidalt - käige näitustel ja vaatake, tunnetage, nautige.
Oi, aga pilte oli muidugi veel!
See naine meeldib mulle.
Kriibib pubekahinge sügispimeduses.
Seda aega, kui pole minna kuhugi, kui veidi valgemasse ja veidi soojemasse....

Laupäev, detsember 08, 2007

Sabath

Laupäev. Koolipäev.
Kalliga hommikul võileib ja kohvi sisemusse ning kooli.
9-st paigal.
Silm häbitult kella poole kisub ja mõttes loeb: 7-ni veel 9,5 tundi...
Mitte, et huvitav poleks.
Oo ei.
Kuid vanainimese mõtteuit lukustab kohati kõrvud õppejõu vägevahäälsetele seletustele.
11 ütleb juuditarist kursaõde, et teeks pausi. Temal kaasas kosherpirukad ja koshersai. Hannuka-püha ju käimas!
Tegime siis "kosherkohvi" kõrvale.
Armas olemine.
Lõunale täna ei saanudki, teine loeng läks otse otsa.
Ju oli ette nähtud see väike kosutus.
(Mitte, et mina nüüd see oleks, kes 4 tundi söömata olnuna pildi tasku paneks ja juhtme seinast tõmbaks.)
Iga asi toimub omal ajal ja parimal võimalikul viisil, nagu keegi kordas.
Huvitav on, kuid piin tekib istumisega.
Vahepeal sooja teed köögis, siis edasi kuulama.
Tund enne lõppu ütles üles ka õppejõu vahend - hääl.
Selleks aastaks on läbi. Veerand on möödas.
Ma saan hakkama, eksju?

Kolmapäev, detsember 05, 2007

Nii ja naa

Läbinäritud juhtmete kokkulappimine tuleb juba päris kenasti välja.
Enamus aparatuuri ja ka neti töötab uuesti, isoleerpaela mattununa.
Vihastuda ei oska.
*
Ja siis, kui lahtise ukse vahele raamatu kaantpidi barjääriks sättisin, meenus, kuidas me kunagi lastena pinksi mängisime.
Ikka toalaud lahti, selline kahelt-poolt-plaadid-keskplaadi alla-kokku, ja siis võrgu asemel kõvakaanelised raamatud ritta, selg ülespoole.

Teisipäev, detsember 04, 2007

Vahepala. Tahe

Tahaksin olla

Sinuga oma

Päikesekollases

Magamistoas

Ja naerda koos Su

Keelevääratusi

Ja õhtu saabudes

Tõmmata üll

Lambatekk

Ja pugeda

Su

Lähedusse

Igal

Jumala

Päeval ja ööl