Esmaspäev, august 28, 2006

Tantsimisest

Ma ei oska tantsida. Esimeses klassis paar tundi peotantsu. Jah. Ja siis kümne ringis diskodel parem-jalg-paremale-vasak juurde, vasak-jalg-vasemale-parem kõrvale, käed ilusasti puusa kohal kõveras. Oli ilus aeg.
Edaspidi olen püüdnud tantsimisest hoiduda. See tekitas minus piinlikust. Kõik oli valesti. Ja kõik vaatasid. Jubbe!
Kuni ma avastasin. Tantsimine on lust! See peab olema lõbus! Mitte tedremäng peegli ees selgeks õppitud liigutuste ettekandmise näol. Mitte etteantud liigutused nii nagu alati. See on vaba liikumine partneriga sünkroonis, mäng, parodeering, mina-ees-Sina-järgi. Pole oluline, mida keegi arvab. Kui kaks on ühel lainel, on see kerge ja hea.

Kolmapäev, august 23, 2006

Selgushetk

Ma arvan, et ma tean nüüd. Seda, mida olen endas alla surunud ja enesele ning teistele valetades püüdnud muuta. Südant ei saa sundida. Ma ei taha enam valetada. Ma ei tea, mis saab, aga ma tean, mida ma tunnen. Kurb, et see tee sai läbi käidud süütutele haiget tehes. Hea tunne, kui sai välja öeldud see, mis hinge aegu vaevanud. Silmad avanesid ja hing sai kergeks. Jah, nüüd ma tean!

Neljapäev, august 17, 2006

Rahupaik


Meremeeste viimane rahupaik. Keset surnuaeda Kabel. Uksed valla igale. Suur kivist altar. Rootsi kuninga legend. Rikka kaupmehe legend. Vanad kivid, Kolm auku ukse kõrval, peadpidi sissemüürituid mälestamas. Kõrged kaaraknad. Küünlad, mis Kabelis. Lagunenud trepp torni. "Pirita kloostri väike koopia", ütleb Tark Raamat. Öised ja päised jalgrattasõidud, jalgsimatkad. Läbi aastate. See koht on osake minust. Igavesti.

Kolmapäev, august 16, 2006

Vahepala. Kadunu igatsus.

Käisin Sind juba kadunud asjade hulgast otsimas.
Sind polnud seal.
Küsisin leiubüroost.
Pole toodud.
Lõpuks kurvastuse mattes uurisin vastutulijatelt uulitsail.
Kirjeldasin Su naeratust, Su ärkamissooja kaitsetust, Su pahuruse armsust, Su nukruse haigettegevust, Su silmade hella puudutust, Su sõnade jõuduandvat imet...
Keegi ei tundnud Sind.
Ahastuses möödusin oma tühjast postkastist ning lukustasin end pimedasse tuppa.
Tõmbasin end kerra ja sulgesin silmad.
Alles siis leidsin Su. Eneses.

Reede, august 11, 2006

Ristiretk 4.

30. juuli. Esmaspäev

Sissekanne taskukalendrist: "Külli läks koju. Jõudsime Ellamaa-Risti-Kullamaale.
Ööse kohaliku kooli saalis.
Jõudsime ajalehte (st. Francis ja rist), nii et oleme populaarsed."
*
Hommikused tualetid, tuhat tänu Reimole ja vanaemale ning teele.
Kui maanteeni jõudsime, teatas Külli, et tema läheb nüüd bussiga koju. Et temale piisab. Ta oli suurt kasvu tütarlaps ja neil kahel koosoldud päeval kippus me teiste tema jaoks liiga kiire vist olema. Või mis iganes.
Ootasime bussi ära, panime ta sõbralikult bussi peale ja jätkasime teed.

Ikka Risti suunas. Ellamaal külastasime poodi, ostsime süüa miskit.
Ristil tegime pikema peatuse. Käisime sööklas. Soe söök jällegi.
Oli selline vaikne aeg, rahvast sööklas vähe. Teenindav personal pani pead kokku ja hakkas sosistama, kui sisse astusime. Siis tuli esindaja meie juurde, tõi eelmise päeva lehe ja küsis, et kas sama? (Oli see nüüd Noorte hääl või Rahva Hääl, ei mäleta, miski üleriigiline häälekandja oli) Seal kena väike lõiguke Francisest ja tema ristist, pilt Raekoja platsil tehtud ja puha. Kohalikud väga rõõmsad nii kuulsat meest nähes! Kinkisid isegi lehe meile kaasa!
Oo, me oleme üleriigi populaarsed!!!
Sööklast anti heast südamest leiva- ja saiapäts teele kaasa.

Mõtlesime, vaagisime ja otsustasime Kullamaale välja põrutada, kui enne väga ära ei väsi.
Jõudsimegi kohale. Keerasime keskusesse sisse.
Oli juba õhtu. Möödusime kirikust, jäime selle värava ette peatuma. Tulid noored tüdrukud. Hakkasime juttu rääkima. Nemad gaidid ja puha. Et iga päev üks heategu. Pakkusime välja, et tänase päeva heateoks võiks olla meile vihjata, kus magada. Ja ei juhtu imesid ilmas, kõik on loomulik. Varsti tuli üks tüdrukutest tagasi oma emaga, kes kohalikus koolis majahoidja või koristaja. Naine avas meile kooli ukse, juhatas saali ja lubas hommikul tagasi tulla.
Kogu kool, vähemasti saal ja teatud ruumid, meie päralt!

Sõime pisut. Siis hakkasime Sannuga nugadega vehklema, nii sportlikus mõttes. Et rünnak ja kaitse. Vahepeal läks asi päris ohtlikuks. (Lapsepõlve süütud, muretud mängud...)
Ok, noad läksid ohtlikuks. Järgmisena läksid käiku plastmass kaikad. Miski kooli spordiinventar. Kui olime vastastikku sõrmenukid siniseks tagunud, lõpetasime.
Inx käis vahepeal hüsteeriliselt keelamas, a kesse kuulas!

Koolisaalis, nagu igas, olid spordimatid, nii et küljealusega probleemi polnud.

Ja nii sai õhtu ja hommik, neljas päev.

Neljapäev, august 10, 2006

Ristiretk 3

29. juuli. Pühapäev

Sissekanne taskukalendrist: "Jõudsime Turbani. Reimo juures öösel. Tore poiss."
*
Hommik oli nagu ikka jahe , niiske ja päikseline. Tegime veel teed soojenduseks. Siis viisid poisid poti tagasi, kustutasime korralikult lõkke, tegime aseme tasaseks, et loomadele jalgu ei jääks, ja edasi.
Kõndimistempo kujunes välja kilomeetripostide järgi. 5 kilomeetrit, umbes 10 minutit pausi, järgmine 5, lõunavedelemine, ja siis veel mõned viiekad. Nagu öeldud, kiiret polnud. Kui miskit huvitavat tee peale jäi, siis sai ikka pikemaid peatusi tehtud.
Avastasin miski kummalise sündroomi. Sõidutee ääres käies pidin paluma Inxi enda ja autode vahel kõndida. Kui mulle miski suur auto selja tagant ligemale sõitis, tekkis tahtmine teha samm tema, s.t. auto, suunas. Selline kuklasse hingav mürin, mis kutsub endaga koos tantsima. Seega parem ennetada kui...
Lühidalt, hakkasime sealt kusagilt Laitse kandist, vahepeal käisime külapoodides süüa ostmas. Riisiperest mööda. Siin elasin oma elu esimesed poolteist aastat. Mitte, et ma sellest nüüd miskit olulist mäletaksin, aga kuidagi "oma" tundus koht ikkagist.
Mida üksikasjalikku ma mäletan käimisest samm-sammu järel? Neist tunnetest ja mõtetest? Suurt miskit. Jah, seda üldist tunnet mäletan. Me nägime kokkuvõttes ikka parajad kalkarid välja. (Pilti! Pilti!) On pilt, aga ei anna :P
Minul oli peapael blonde salke pikki kinni hoidmas, miski vanema venna malevaaegne mustaksvärvitud palakast hõlst, selja peal kirjaga "Ära vihka mind, ma ainult kritiseerin" ja all A rõngastatult. No see va anarhiamärgike. Hõlst käis kinni kobeda praktilise köiega keskelt. Siis kaunid sääred ja ketsid.
Sannu kandis kaabut ja musta kitlit, mille alt välkusid karvasel heledad kepsud.
Ülo oli rõverohelise miskite kirjadega dressipluusi ja dressipükstega, keerubinaeratusega ja suure seljakotiga. Dressipüksid olid osavalt alt sokkidelle topitud.
Francis nägi välja nagu välismaalane. Kitsapuusaline, kena. Hoolitsetud.
Inx oli õlakotiga.
Küllike miski turukotiga.
Aga Sannul oli "Jermak". Tegija!!

Jõudsime õhtuks Turbasse, keerasime sisse. Plaane meil polnud.
Istusime, seletasime uudishimulikele asja. Tulid kohalikud noored. Ajasime juttu. Nemad muidugi tiba joogised. Siis tuli Reimo. Hiljuti sõjaväest lahti saanud. Lõi aga Francise ees kulpi ja kiitis ameerika sõjaväge.
Ja siis ütles, et elab vanaemaga siinsamas lähedal, et öömaja.
Läksimegi.
kaks tuba viiekordses. Kuid mida meil ikka vaja? Kartul pannile, kotid nurka, kordamööda pesemas (vannituba, mis luksus!). Reimo ise kadus kuhugi ära vahepeal, kuid vanaema elas edasi. Nu et ei miskit infarkti vai nii. Soe söök, puhas ihu, missa hing veel ihkad?
Mahutasime end suuremasse tuppa. Palju meid oligi? Õige, 7. Polegi nii palju ju :)

Ja sai õhtu ja sai hommik, kolmas päev.

Ristiretk 2

28.juuli. Laupäev

Sissekanne taskukalendrist: "Külli tuli juure. Jõudsime pea Laitseni. Ööse aasa peal tule ääres."
*
Hommikul hakkasime edasi minema.
Külli ootas meid bussipeatuses.
Igatahes võtsime suuna Harutee poole. Saue juures pargis tegime peatuse, Inx elas seal, käis kodunt läbi. Me teised jäime parki. Tegime taskud rahast tühjaks ja panime kõik kokku. Palju seda polnud, aga söögiks piisas.
Mu väike presendist jänesenahatükikesega seljakott sisaldas kampsunit, paari pisist riideeset, kahest servast lahtilõigatud kilekotti, nuga, hõlsti, tikke, küünlaid, Piiblit, pastakat ja veel mõnda pisiasja. Kammi ja hambaharja ntx.
Panime kaardi maha ja vaatasime, kuidas oleks parem minna. Valisime otsetee asemel suuna Lihulast läbi. Ja nii keerasimegi Haruteelt Haapsalu poole.
Oli juba õhtu. Ja kiiret polnud meil kuhugi. Kuna miskit paremat hetkel silma ei hakanud, keerasime miskile karjamaale-aasale. Poisid läksid lähedalasuvasse tallu anumat küsima. Ja vett. Ja luba. Tagasi tulles oli neil kõik kolm käes. Tegime lõkke ülesse, panime vee tulele. Kuna toiduvarudest oli kamba peale soola, suhkrut, leiba, saia ja mõned konservid ja sulajuustu, siis tee kui selline valmiski lihtsalt kaselehtedest ja miskist rohust, mis kellegi sõnul pidi ka ravimtaim olema. Ahhjaa, kellelgi oli vist miski anum ka kaasas, millest teed juua sai. Eks ta selline hägune soga oli, aga suhkruga soe jook ikka.
Läks pimedaks ja ilusaks. Sellised lõkke-ääre jutud, nagu ikka. Juulilõpu selge taevas ja eksistentsialism. Taskufilosoofia.
"Kas on väga valus, kui Sind armastatakse?"
See oli otsene küsimus.
Ja siis keeras mul natuke ära. Läksin istusin keset sõiduteed maha ja karjusin: "Miks mina?"
Mulle tuldi järgi.
Magamiskott oli kaasas ainult Francisel. ja miski matt ka. Iccc, sel ajal olid meie maal magamiskotid vatiinist ja tiba suuremad, kui praegu, raskemad ka.
Keerasime ümber lõkke magama. Minul, nagu ikka, kilekott külje all, kott pea all ja mina jaki all. Vana äraproovitud viis magamiseks.

Ja nii sai õhtu ja sai hommik, teine päev.

Teisipäev, august 08, 2006

Süguskartus ja Ristiretk 1.

Minu jaoks lõppeb suvi 10.-ndal augustil. See on nagu miski piirjoon, peale mida on küll soe ja valge, aga sa tunned, et suvi on lihtsalt läbi selleks korraks.
'88 lõppes malevasuvi 10.august.
'90 lõppes ristisetk samal kuupäeval. Ja üleüldse, jääb see miskiks millegi lõppemise ajaks.
Aga et ristiretkest lähemalt? Jah, miks mitte :)

RISTIRETK 1990

Suvi oli täie ette läinud. Mahutas mööda Eestit ringihulkumist, üritusi, kahes kohas kommuunis elamist, muretust, mõnikord kodus käimist (nii korra nädalas). Elu oli ilus ja sisukas.
*
Francis tuli Eestisse juba esmaspäeval. Oma 4-meetri kõrguse ristiga, millel ratas all. Plaaniga Tallinnast Vilnjusesse jalutada, et niimodi Balti riike õnnistada ja niimoodi. Ja nii see algas.
*
27.juuli.
Reede

Sissekanne taskukalendrist: "Hakkasime ristiga astuma. Jõudsime Laagrisse."

Raekoja plats. Keskpäev. Meie armsast Hosianna Vabakogususest olid kogunenud kohale osa kommuuni, muidu kohalikud Raekoja platsil tolgendavad sõbrad-kalkarid, Francis ise oma ristiga. Haaa, mul on sellest isegi foto kusagil albumis.
Korralik kätest kinni ringis teeleminekupalvetamine ja minek.
Mina, Inxu, Sannu, Elvar, Ülo ja Francis. Sannu oskas prantsuse keelt ja Francis inglise, seega saime suhelda probleemivabalt omavahel. Francis oli prantslane.

Ja nii me siis hakkasime vaikselt kulgema pikki Pärnu maanteed, üle küüru, ikka edasi Laagri poole. (Meenub, et Laulva Rev-i ajal Balti Ketis seisin ka just selle Magdaleena haigla juures küüru peal, kuidas iganes seda viadukti ka nimetatakse...)
Rist oli Francise õlal. Ikka nii, nagu Teateküllkellel Kolgata teel, ainult et lohistamise asemel oli kergenduseks see väike rattake. Kui tasakaalu kätte said, polnud nagu vigagi veereda enda järgi saba.
Ilm oli ilus. Meie olime positiivsed ja jagasime vastutulijatele igast "Nelja tõsiasja" Ja muud sellist värvilist paberit.
Ei läinudki just nii kohutavalt kaua, kuni Laagrisse jõudsime. Maandusime Sannu juures.
Ja nii sai õhtu ja sai hommik. Esimene päev.

HAAAA vol.1.

Mulle ei meeldi mõningad olukorrad, kus on valida halva ja halva vahel. Sest ükskõik, kumbapidi käitud, saab keegi haiget. Eriti veel, kui ise endas kindel pole. Ehhhh, suhted on üldse keerulised asjad. Pipraviin on konkreetne asi. Sirge, kange, muretu. Ükskord peab otsustama nagunii. Jälle. See kõik on juba olnud. Kalestumine. Huvitav, kas suudan kunagi veel lihtsalt õnnelik olla? Rohkem, kui pool tunnikest miskitel imelik-imelistel hetkedel, mis olen keskendunud ainult killukesele elust? Minevikku tagasi ei saa, nii et see võimalus tuleb nimekirjast maha tõmmata. "Möödunut me nagunii ei taasta, oli tõde siis või vale seal...". Valetan juba liiga palju. Vähe sellest, et teistele, juba ka endale. Peab väga tähelepanelik olema. HAAAA, mina ja tähelepanelikkus!!! HAAAAA, mina ja lühimälu! HAAAAAA!
Ei ole midagi, saage haiget ja kogemusi! Õpite ise oma otsuseid tegema. Miski pole ettemääratav, kui tegu on teise iseseisva inimesega. Miski pole ette kindel. Enamasti on tegudel tagajärjed. HAAAA!!!

Laupäev, august 05, 2006

*

Kui reied on väsinud armastamast
Nahk tuimunud silitustest
Huultest ma ei räägigi
Hing on endiselt tühi ja segaduses
Süda jõnksatab valede asjade peale
Ja keegi ei tule ega ütle, kuidas oleks õige
Ausus on keelatud enesegi ees
Auuuu, kus ma olen?
***
Lapsed tahavad suureks, suured lasteks. Kuskil seal vahepeal on õnnis õigeolemisehetk, aga see on nii intensiivne ja kantud niipaljust, et ka selle üle ei oska rõõmu tunda. Enamasti on miskit valesti: aeg, koht, inimesed, mõtted etc.
Paar korda on selline heaolu, et tahaks sel hetkel surra, sest hea oleks nii minna, õnnelikuna.

Krahvomaania on haigus.
Ühekülgsustumine. Ikka ja alati lavale vasakult poolt. Andunud ja ootevalmis publikum. Ja siis ilmun mina (vasakult). Seisatan. Veel kaks tähendusrikast sammu. Pinge tõuseb. Ja siis paiskan välja kriisates Elu Ülima Tõe. "HAAAAAAA!"
Vaikus.
Eesriie.

Reede, august 04, 2006

Seriaalid

Alati, kui seriaalides keegi ära sureb või kaugele ära sõidab, kumab sealt läbi ainult see, et näitleja polnud rahul oma osaga. Tapa tegelane, sureb ka probleem. Kas see mõnikord ka teistmoodi on, ei tea. Ei usu. Aga tegelt, huu keers?

Kolmapäev, august 02, 2006

"Ma võiksin sulguda pähklikoorde...

.. ja lugeda ennast mõõtmatu ilmaruumi kuningaks, kui mul vaid ei oleks halbu unenägusid."
Nutt ja hala ja käpavärinad. Nad tulevad taas. Need unenäod ja ammumaetud tunded ja pildid.
Mingid asjad selekteeruvad ja jäävad meelde. Mingid asjad kaovad, kuid kuhugi alles nad jäävad, udulaamana sügisõhtuti nurga taha varitsema. Ära ei tunne, aga tuttav tundub küll. Segane värk.

Teisipäev, august 01, 2006

Ja nüüd

suure vihastamise tulemusena sain ma nüüd siis ometi midagigi valmis. Tehtud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma röökida.
*
Reedel oli juukselõikus ja palju inimesi. Siis polnud nagu aega. Ja väsimus. Mis on suht määrav tegur aktiivsete ürituste ja liikumiste jaoks või siis mittejaoks.
Öösel sadas. Palju ja häälekalt.
Hommik oli masendavalt märg. Välja ei kiskunud. Tunni möödusid. Ving kõrva ääres ajas vihale juba. Krt, kui nii, siis nii ja kui naa, siis naa, aga olgu ,krt, konkreetsus!
Olen häbematult närviline. Häbi mulle!
Rongiajad, suund, kott kokku. Trammid, nagu ikka sellistel puhkudel, olid väga vale numbriga ja käisid väga harva. Balti jaamas oli rongi väljumiseni siiski sobiv 4 minutit, mis võimaldas peale jõuda. Jeeli-jeeli, aga siiski.
Kohale jõudes oli suund umbes selge. Aga enne poodi. Päevale kohaselt taas minut enne poe sulgemist sisse, uks selja taga kinni ja alles siis sai tellima hakata. Konjakijook, 2 l mahla, govjadina konserv, stritsel. Ja mullita vett. Müüja isegi naeratas ja tegi ettepaneku poodi jääda. Mille vastu mul iseenesest ka miskit poleks olnud :)
Ostetud esemed kottidesse topitud, tee peale. Sain vaevalt suitsu süüdata, kui auto peatus. Muide, olime kohas nimega ORU. Et siis Jõhvist peatus edasi. Autoga saime Toila risti. Seal sain siis rahus ühe suitsu teha ja piilusin juba vaikse nigu hunt metsa poole, et kuhu ära keerata ja telkida, sest ilm kiskus juba hämaraks.
Kuid nagu klaver põõsas peatus järjekordne lahke sohver ja kutsus kaasa. Miks mitte? Otse Toilasse. Kämpinguhinnad olid mõttetud. Läbi kalmistu toila parki. Lauluväljakul esines häälekalt süldibänd. Minu mureks oli viimase nähtavusega võsa all telk püstitada. Mitte kaugel teest, kuuse alla ja pisut kaldus pinnasele. Käis küll. Mu telgi eeliseks on see, et ta on väga tumedat värvi, viilkatusega ning madalake. Hämaras ei paista üldse silma.
et siis mahl ja konjak koos stritsliga taskusse ja mere äärde. Ilus koht, pole miskit öelda. Mul muidugi stabiilne paranoia inimeste ja telgi pärast.
Aga konjak oli kange.
Grotis puhus väga soe tuul. Otsustasime siia hommikul sööma tulla, kuna pargis ei tulnud mõttessegi tuld teha.
Pimenes. Läksime magama. Sült peksis vapralt poole ööni. Meri ja puud kohisesid.
Saabus hommik, valge ja karge. Lappisin telgi kokku ja grotti. Hommikune meretuul ei olnudki nii soe. Ka grotti viiv mägi oli öö jooksul järsenenud ja tee kordi pikenenud. Huvitav...
Katelok tulele ja pakisupp koos konserviga vette. Tundus, et hullult palju. Pärast enam ei tundunud, otsa sai.
Hea oli. Välitoidud on alati head.
Tuterdasime veel hea jupp aega seal pargis. Ilus, no lihtsalt ilus!
Nujah, et kui Sillamäele, siis peaks nagu naasma 5 kildi kaugusele teeristi. Mis siis ikka. Kui õhtul võeti vägisi peale sohvrite poolt, siis nüüd pidi ikka ise kõvasti pingutama ja taidlema, et peale saada. No õnneks mitte väga kaua.
Kui midagi on, mis mul keema ajab, siis on see hädaldamine ilma tõelise põhjuseta. Otsustasin vihastamise asemel naeratada ja lohutada.
Igatahes saime bussi peale ja Sillamäele.
Oooo, see oli taas elamus. 20 aatat tagasi keerati aeg. Sinised pingid majade vahel ja veeres. Suured kõrged lagunenud tellistest punased majad. Meri, puud, roheline. Enamasti vene keel. Keldripood eranditult venekeelsete siltidega. Ei, see kõik oli normaalne, aga see hingus, see meenutas noorust. Nu oli selline nostalgiahetkeke.

Nujah, ei midagi erilist. Aga ikka parem selline reis kui kodus teiste blogisid vahtida :)

trmvi

Palju kisa eimillestki. Mõnikord võiks elu lihtsam olla. Vähemasti miski osa sellest!