Laupäev, juuli 20, 2013

Rattaga põhja minemas 2

*
Ahh, Janne!

Saame võtme ja väntame lirtsudes majakesse.
Ukse avades leiame kaks koikut + kahekohalise laia aseme. Kuumategemiseagregaadi seinal. Ja külmkapi, mida me ei vaja.
Tõstame oma tavaari vihma käest tuppa. Ühe koiku madratsi märgumisest hoidumiseks teise peale ja selle asemele omad märjad asjad.
Paneme selga kuivad riided, tõmbame tuppa kuivatusnöörid.
Käime kuuma dushi alla ja lobistame märjad riided läbi. Viimased nöörile kuivama.
Kuuma-aparaat teeb toa kiirelt soojaks.
Hooti sajab. Ja me oleme hüperõnnelikud katuse ja sooja pihta!
Istume maja ees.

Tuleb Janne, kämpingupidaja. Siuke lahe-muhe mees. Nagu mõni matkajuht. Vähe boeem ja karvane ja põlenud ja oskaja moega. Küsib, kas poika seletas ja andis kõik, mis vaja.
Ei kurda.
Küsime linna kaarti.
Ta toob terve pataka ja seletab, et linnas peab ta koos naisega ka hostelit. Kus hommikul 5 raha eest ommikusööki saab. Kõike, mis kõhtu täidab.
Lubame läbi astuda.
Tõmbame telgi taharuumi laia-aseme peale kuivama ja lähme vihma vaibudes ja kõhu täis söönuna linnatuurile.

Kämpingukaardil näidatud telgikohad lainetavad kergelt.
Aga, ahh, Janne! Sellise hinnaga selline luksus!
Linn, see väidetavalt Soome väikseim, asub loomulikult taaskord saarel. Me ju teeme siiski rannikuretke!
On väike armas vana kalameeste elukoht ja vettpidiliikujate peatuspaik.
Huvitav tuulik.

Elamised ja lambad uduvihmas heina näsimas.


Ja udusse uppunud sadam. Seal kusagil lähedal on saar.

Ristleme mööda pakutud marsruuti, et väikse vanalinna kõiki nähtavat näha.
Möödume hommikusöögikohast. Janne on hoovil ja tervitab sõbralikult. Nüüd teame, kuhu tulla.
Vaatame ilusaid maju, loeme ajaloolisust ja siis tekib minus segadus.
Me ju oleme siin olnud!
Samas oleme hoopis teises kohas.
Sõidame tagasi, et kõik kindlaks teha.
Jah, nii ongi.

Linnas on lausa kaks äravahetamiseni sarnast kunagist turuplatsi.
Ja kõik samal uulitsal.
Mnjahh.
Linnakese, selle ilusa, uduse, ja omapärase, risti-rästi läbi sõitnud, läheme vihmasabinas oma mökkisse.

Hommikuks panen lausa äratuse.
Et jõuda hommikusöögile kell 8.
Ärkame-märkame.
Ja siis Janne elamisse-hostelisse.
Taas võtab ta meid hoovil vastu naeratusega.
Astume kaunisse majja. Kus eeskojas vedeleb kass.


Hommikuroog on külluslik. Pugime end täis.
Ümbrus on kui kodumuuseumis rannakülas.
Kui satute sinnakanti, soovitan igatahes!
Küsige kämpingus Janne käest!
Tänulikult väljudes käisime läbi veel rannaküla-vabaõhumuuseumi.

Siin nad elasid. Suures majas ootasid oma forellilaadungit, kuulsat, mitmed ümberkaudsed kaupmehed ja vahendajad.
Saades kraami, läksid hobuvanrid kraami täis ja kärbseparv järel, oma sihtkohta tagasi.

Turistitiir tehtud, naaseme oma tünni.
Ja märkame kämpingu ees Esti lippu lehvimas.
Ahh, Janne!
Korjame omas ajutises pesas riided ja muu taas kottidesse ning kinnitame rattale.
Taas Teele.
Vihmaähvardav ja suht jahe.
Tee ääres iseteeninduslik-putka.

Kapist võtame oma jao. Märgime päevikusse ja raha poetame rahakasti.
Nii lihtsalt see käibki.
Ja kui maitsev see kõik on!!!!
Kasvuhooned kõrguvad naja taga. Sellised SUURED.
Piirkond annab kurgi-tomatisaagi enamusele riigist.
Tohutult palju hiigelkasvuhooneid tee ääres.
Närpes, linn.
Kohvikus jääb meie omavahelist juttu üks lauasistuja kuulatama kuidagi huvitatult.
Ja veidi hiljem tuleb ja tunneb eestukeeli huvi, mis värk meil rännuga on. Jagab soovitusi.
See on ka ainus endast teadaandev kaaskeelne, keda sel reisil kohtame.
Innustatuna rahulikust teest kaaskeelse tunnistusel, otsustame lahkuda märgitult teelt ja minna oma, teist kaarti pidi rattasõidetavaks tunnistatud pidi.
Tuul on kõva.
Kümmekond kilomeetrit linnast eemal satume tee äärde, kus olematu teeäär ja autodel, neil ohtratel suurtel, liikumiskiirus 100 lubatud.
Mõne kilti pärast hakkab ebamugav.
Keerame ümber ja leiame täitsa autovaba metsatee, mis viib märgitud rajale tagasi.
Tee peal loivab laisalt metsjänes.
Linnud. Palju linde.
Jõuame suuremale kõrvalteele. Puhkame bussipeatuses.
Päike paistab.
Taganttuul.
Laseme sel end kanda.
Huilgame ja kihutame.
Päris pikalt.
Petolahtis otsime ööbimispaika. Et nagu asustatud paik. Kaardi järgi. Leiaks kirikuhoovi või koolimaja või midagi...
Leiame spordiväljaku.
On pingid, telgikohtki. On jalgpallijad.
Jätame meelde ja teeme väsinult tiiru veel asustuses.
Lapsed ja vanemad tervitavad nagu omasid.
Olemegi ju.
Piirkond täitsa rootsikeelne.
Käime poes ja remonditava kiriku juures.
Jah, staadion jääb!
Naaseme ja lööme oma elamise püsti.
Spordihoonete juures on pingid-lauad.
Toitume ja värki.
Korjame omad kodinad ja telki.


Öösel on reedeõhtused rollerid kuskil ligidal ja muidu noortekambad.
Aga keegi ei puutu.
Öösel on suht külm. Villased sokid magamiskotti ja soe riie peale.

Hommikul tarime asjad taas spordihoone külje alla ja telgikatte tuulduma.
Sest muidu on suht tuulevaikne.
Avastame, et hoone paar ustest on puhta lahti ja täitsa soojendusega tualettruumid.

Teen paar soojaveetarbimist seebiga.
Kuni hakkab äkitsi sadama.
Tassime oma tavaaritäis laua miskisse katusealusesse.
Lõpetame sajus hommikusöögi.
Pakime ja lahkume.
Sinnasamma bensukakohvikusse.
Laisk laupäevahommik.
Kohvi-kook, hommikune rootsikeelne raadio.
Kohalikest lehtedest ilmateade.
Lubab vihma ja värki.

Ikka veidi kiirte ääres, see õudukas.
Ja ikka veel aimatavad, kohati ka nähtavad rattatee märgid.

See vastav pööre on lohutus, täiega.
Need pruunid sildikesed. Läbi linnade, kõikjal teede ääres. Mõnikord maha kistud ja aimatav, mõnikord pleekinud, vaid mooleke suunda näitamas vähe tekstuursemalt, kolmandal värsked ja selged märgid.
Sadamas, paadikuurid.


Aminnes, enne suurlinna, taas kämping.
Sõidame lõuna aeg hoovi, vaatame üle kassi, küsime hindu ja sööme ühe kobeda lõuna.


Hinnad on mahedad, kuid liigume siiski edasi.
Malax, ehk Maalahti.
Jah, siin on juba nimed kahekohalised ja keel enamasti üheülbaline.
Malax/Maalahti kiriku ümbruses mitukümmend väikest aita. Nagu paadikuurid, kuid kus siin vesi?

Kirikus eneses toimus miski üritus. Selle lähedalt infotahvlilt aga saame teada, et ümber kiriku ligi 150 talli hobustele. Kirikussetulijate tarbeks.
Vaisiisnii.
Suundume edasi Vaasa poole.
Ees meteoriidikaatritest pikitud  saar, kus linukaitseala.
Möödume rahulikult ja otsime kaardin märgitud kämpingukohta.
Millest on alles jäänud suletud adminidtratuuvhooned. Korras välikäimla, lõkkekohad, palju sääski, pügatud muru ja majakesed, mille tellimiseks on igal pool sildid ja telefoninumbrid.
Kemps-vesi.katusealune - kolmainsus on töötav. Siiski polnud piisav.
Läksime alguses tagasi, siis edasi.
Vaasa, suht suur linn.
Kõik on suhteline.
Jõudsime. Imeilusad vaated. Nagu ikka saartevaheliselt ja kõrvaltee koheselt.
Lõpuks linnaäär.
Vaasaland või midagi taolist.
Palju lapsi ja nende vanemaid piiratud alal. Oli soe ilm.
Lapsi oli palju, igasugu asju tegemas kõiksugu atraktsioonidega.
Midaiganes.
möödusime. Kämpinguni.
Ja saime telgikoha koos vastava telkimisõiguselipikuga.
Maksis 27 raha raha.
Väike majake ligi 70.
Ahh, Janne!

Püstitame telgi, otsides mudavaba maad. Ilm on jahedavõitu, pinnas savimärg.
Jätame tavaari ja teeme lustliku ringi linna peal.
Ähvardab pikemat sadu. Loodame leida infot transpordi pihta.
Teated näitavad, et elusat inimest väljaspool tööpäeva ei näe.
On pühapäeva õhtu.

Tüüne selline.
Sõidame läbi linna, eksime saarele.
Tuleme tagasi.
See on homne teema, see saare suund.

*

Reede, juuli 19, 2013

Rattaga põhja minemas 1

*
Jaanilaupäeva varahommikul veereme laevale.
Paar tundi unelemist-tukkumist ja sadamast juba tuntud teed pidi Espoosse.
Paari tunni ja traditsioonilise väikese eksimise järel koputame tuttavale uksele.
Jällenägemisrõõm ja õhtuläbijutud.
Hommikul varakult tee äärde bussi ootama.

Tuleb buss. Võtab meid ja rattad-kodinad peale ning ees on hooletu neljatunnine sõit Porisse.
Samma, kus eelmisel aastal me rannikuretk lõppes.
Aga Tee läheb edasi!

Poris teeme väikse turistitiiru linna peal, võtame poest veepudelid-söögivaru ning hakkame kulgema edasi. Ikka mööda rannikut põhja poole.
Jõuame peagi Yyterini. Vaatetorn on just-just suletud. Oleks hea võimalus olnud piiluda randa ja sobivat telkimiskohta. Ujumisrandades kämpimist keelavad sildid.  Paras kuurortkoht tundub. Suured valgeriivalised düünid-rannad. Hotellid.
Saame tirtsu vihmakest ja sõidame edasi. Reposaari üle silla. Kaart näitas seal kämpi olevat.
Tee tundub pikk. Õhtu saabub ja väsimus. Kämping. Soomlased on just oma juhannuse lõpetanud. "Pange telk kuhu tahate, praegu ruumi on," lubab kämbipidaja. Paneme. Mere ligidale katusealuse kõrvale.
Telkimine maksab 15.-


Telk püsti, teeme süüa, käime pesus ja saame kämbipidajalt kaardikese saarel paiknevast matkarajast. Võtame rattad ja sõidame juhatavaid viite järgides metsa vahel ja kõrvalistel teedel. Vanad militaarajatiste jäänused, park, laagriplatsid, kirik. Ja siis hakkab sadama ja me põrutame otsemat teed pidi läbi ilusate majakeste kämpi tagasi.
Teeme teed ja istume rannal.


Hommikul võtame vabalt ja nii asumegi Teele alles varalõuna paiku.
Vaiksed rahulikud kõrvalteed.
Üle sildade ja saarte.
Külas kirik ja vaibapesuplats jõe ääres, sealsamas kogukonna saun ja ajaveetmisplats.
Poe kõrval kohvikust kosutust saanuna, juhatab Tee meid suuremast teest eemal otse üsna metsa vahele. Sääsed ja muud vereimejad. Käänud ja muidumets. Silt näitab kose poole. Kose juures 2 suurt laavut, puudekuur, suurem katusealune ja lõkkekohad. Sobiks igati ööbimiseks. Kuid. Sääski palju ja kell veel varajane.

Tiksume kiirustamata, päiksesoojust ja Teed nautides.
Jõuame Merikarviasse.
Nagu linnakese moodi kohake.
Suundume kämpingusse, mis linna serval. Ainus ujumisrand muidugi selle territooriumil.
Saan taas õppetunni - Udupea ei tohi üle nelja tunni järjest toitu manustamata olla.
Telkimine kämpingus kokku 22 raha.
Võtame.
Paik keset ala, kahe laste mänguväljaku vahel. Sanitaarruumid ent läheduses.
Lööme telgi püsti ja vabastame rattad pampudest.
Blokeerime endid hoovil asetsevate pinkidega.
Ja suundume linna toidujahile.
Poolel teel kerib Udupea ratta kett end kuskile käiguvahetuse vahele. Üpris kapitaalselt.
Keti saime lahti, kuid käiguvahetus jääb kipakaks. Sõita, erinevaid võtteid kasutades, siiski saab.
Poodleme, naaseme. Kasutame mõnuga kohalikke köögiriistu ja muid köögimugavusi, teeme korraliku keedukartuli liha ja salatiga.
Pessu, riputame loputatud riidetükid tuule kätte kuivama.
Tulid sääsed ja väsimus.
Lapsed väsisid varsti ja saabus õnnis vaikus.
Tiir ümbruses ja tuttu.

Hommikul ärkame, toimetame, pakime ja lahkume suht varakult.
Vaiksed külavaheteed. Soojendav päike. Ilusakshooldatud elamud. Suletud külapoed.


Tee ääres silt värsketele maasikatele.
Astume hoovi ja oleme huvitatud.
Saame.
Sõidame veidi edasi ja parmude käes tantsides nahistame karbitäie ära.
Taevas pilvine.
Käime külakeses poes. Kirikuhoovis istume veidi.
Unustan omad päikseprillid müürile, kuid tunnen nende puudumist üsna pea, keeran tagasi ja saan kätte.


Kohati kaardid valetavad või on muidu ebatäpsed.
Taas keerame suuremalt teelt üsna kõrvalisele. Lubatakse seal märgi järgi kaardil lõkkekohta.
Külaväljak. Lambad selle ja järvekalda vahel.
Istume varjualuses ja sööme lõunavõileibu.
Kiidame kohta, käime lähedalasuvas poes õhtusöögiks kraami toomas ja naaseme.
Vaatame taevasse kogunevaid pilvi, ei leia ühtki keelavat silti ja lööme oma telgi püsti.
Et kui kellelgi on ütlemist, tehku seda kohe ja varakult, et jõuaksime mujale minna.

Rattad varju alla, kotid samuti ning siis tuleb üks korralik sahmakas vihma.
Loeme varjualuses raamatut ja jääme kuivaks.
Öösel hakkab tihe sadu.
Hommikul sadu jätkub. Ühel lühikesel vihmapausil saame telgi varju alla vedada ja poolmärjana seal kokku lappida.
Ähvardab märga ilma.
Tuleb mõte enesel õhtuks kämbis väike mökki kinni panna.
Mõne tunni pärast kuid vihm vaibub ja annab päiksele võimaluse.
Läbime kohviku ja Teele.
Ümbruskond on muutunud kakskeelseks. Enamasti küll rootsiseks.
Kristiinankaupunki on üsna arvestatava suurusega linnake. Ja muidugi väga ilusa vanalinna ja ajalooga.


Kohvitame linnaväljakul. Udupea helistab meiel kättesaadavale numbrile ja tahab mökkit. Satub kuskile poodi, kust suunatakse ta linnavalitsusse, kust veel kuhugi ja lõpuks saame liinile kämbipidaja.
Jah, muidugi saate oma majakese, pole küsimust. Panen kinni!
Sellega on korras!
Kiriku räästa all miski kaablit mööda jookseb orav. Möödasõitev memmeke juhib oma ratta meie kõrvale ning tunneb huvi, kust kuhu. Räägib oma rattareisidest. "Oma 80-ndal sünnipäeval käisin ka sõitmas. 3 100-kilomeetrist päeva tegin. Pärast oli kibe siit ja sealt," memm viitab käega hargivahe esimese ja tagumise poole peale. Kutsub enese juurde lõunale. Keeldume tänuga. Soovib hüva reisi ja sõidab edasi.

Jätkame meiegi.

Nähes viita miski järvekeseni, keerame Teelt.
Et jõuda läbi vereimejate hordi järveni. Mille ääres avatud uksega mahukas onnike, tulease keskel. Hoone küljes aga kalastajatele mõeldud info. Blanketti täites ja karpi vajaliku summa raha pannes saab võtta kaldalt paadi ja kalastama minna. Kõik korra ja kombe kohaselt.


Seekordne reis on lindude oma. Neid on väga palju ja väga erinevaid. Tee ääres, rannas, metsas, vee peal. Kõiki ei tunne, mõnda teame, enamust aimame.
Ja palju inimesi, kes vestlust alustades pea kohe me päritolu ära arvasid ja siis oma rattaretkedest (väga paljud ka Eestis) rääkisid.

Kaskinen on Soome väikseim linn. Saarel.
Sinna nüüd ka suundume.
Pilvede kogunedes.
8 km kiirtee ääres on suht närvesööv kogemus. Rekkad tuhisevad 100-ga mööda ja üldse.
 Läheneme.
Ja mõned kilomeetrid enne linna hakkab sadama.
Kohe sedasi südamest ja ohtralt.
Keerame linna, järgime viitasid ja jõuame läbimärgadena kämpingusse.
Räägime noorele poisile retseptsioonis oma loo ja saame võtme.
Maksame majakese eest 20 raha.
Ahh, Janne!

(Kes on Janne ja miks seda õhkamist reisi lõpuni kuulda saaab, loe juba järgmises osas!)

*