Rattaga põhja minemas 2

*
Ahh, Janne!

Saame võtme ja väntame lirtsudes majakesse.
Ukse avades leiame kaks koikut + kahekohalise laia aseme. Kuumategemiseagregaadi seinal. Ja külmkapi, mida me ei vaja.
Tõstame oma tavaari vihma käest tuppa. Ühe koiku madratsi märgumisest hoidumiseks teise peale ja selle asemele omad märjad asjad.
Paneme selga kuivad riided, tõmbame tuppa kuivatusnöörid.
Käime kuuma dushi alla ja lobistame märjad riided läbi. Viimased nöörile kuivama.
Kuuma-aparaat teeb toa kiirelt soojaks.
Hooti sajab. Ja me oleme hüperõnnelikud katuse ja sooja pihta!
Istume maja ees.

Tuleb Janne, kämpingupidaja. Siuke lahe-muhe mees. Nagu mõni matkajuht. Vähe boeem ja karvane ja põlenud ja oskaja moega. Küsib, kas poika seletas ja andis kõik, mis vaja.
Ei kurda.
Küsime linna kaarti.
Ta toob terve pataka ja seletab, et linnas peab ta koos naisega ka hostelit. Kus hommikul 5 raha eest ommikusööki saab. Kõike, mis kõhtu täidab.
Lubame läbi astuda.
Tõmbame telgi taharuumi laia-aseme peale kuivama ja lähme vihma vaibudes ja kõhu täis söönuna linnatuurile.

Kämpingukaardil näidatud telgikohad lainetavad kergelt.
Aga, ahh, Janne! Sellise hinnaga selline luksus!
Linn, see väidetavalt Soome väikseim, asub loomulikult taaskord saarel. Me ju teeme siiski rannikuretke!
On väike armas vana kalameeste elukoht ja vettpidiliikujate peatuspaik.
Huvitav tuulik.

Elamised ja lambad uduvihmas heina näsimas.

Ja udusse uppunud sadam. Seal kusagil lähedal on saar.

Ristleme mööda pakutud marsruuti, et väikse vanalinna kõiki nähtavat näha.
Möödume hommikusöögikohast. Janne on hoovil ja tervitab sõbralikult. Nüüd teame, kuhu tulla.
Vaatame ilusaid maju, loeme ajaloolisust ja siis tekib minus segadus.
Me ju oleme siin olnud!
Samas oleme hoopis teises kohas.
Sõidame tagasi, et kõik kindlaks teha.
Jah, nii ongi.

Linnas on lausa kaks äravahetamiseni sarnast kunagist turuplatsi.
Ja kõik samal uulitsal.
Mnjahh.
Linnakese, selle ilusa, uduse, ja omapärase, risti-rästi läbi sõitnud, läheme vihmasabinas oma mökkisse.

Hommikuks panen lausa äratuse.
Et jõuda hommikusöögile kell 8.
Ärkame-märkame.
Ja siis Janne elamisse-hostelisse.
Taas võtab ta meid hoovil vastu naeratusega.
Astume kaunisse majja. Kus eeskojas vedeleb kass.

Hommikuroog on külluslik. Pugime end täis.
Ümbrus on kui kodumuuseumis rannakülas.
Kui satute sinnakanti, soovitan igatahes!
Küsige kämpingus Janne käest!
Tänulikult väljudes käisime läbi veel rannaküla-vabaõhumuuseumi.

Siin nad elasid. Suures majas ootasid oma forellilaadungit, kuulsat, mitmed ümberkaudsed kaupmehed ja vahendajad.
Saades kraami, läksid hobuvanrid kraami täis ja kärbseparv järel, oma sihtkohta tagasi.

Turistitiir tehtud, naaseme oma tünni.
Ja märkame kämpingu ees Esti lippu lehvimas.
Ahh, Janne!

Korjame omas ajutises pesas riided ja muu taas kottidesse ning kinnitame rattale.
Taas Teele.
Vihmaähvardav ja suht jahe.
Tee ääres iseteeninduslik-putka.

Kapist võtame oma jao. Märgime päevikusse ja raha poetame rahakasti.
Nii lihtsalt see käibki.
Ja kui maitsev see kõik on!!!!
Kasvuhooned kõrguvad naja taga. Sellised SUURED.
Piirkond annab kurgi-tomatisaagi enamusele riigist.
Tohutult palju hiigelkasvuhooneid tee ääres.
Närpes, linn.
Kohvikus jääb meie omavahelist juttu üks lauasistuja kuulatama kuidagi huvitatult.
Ja veidi hiljem tuleb ja tunneb eestukeeli huvi, mis värk meil rännuga on. Jagab soovitusi.
See on ka ainus endast teadaandev kaaskeelne, keda sel reisil kohtame.
Innustatuna rahulikust teest kaaskeelse tunnistusel, otsustame lahkuda märgitult teelt ja minna oma, teist kaarti pidi rattasõidetavaks tunnistatud pidi.
Tuul on kõva.
Kümmekond kilomeetrit linnast eemal satume tee äärde, kus olematu teeäär ja autodel, neil ohtratel suurtel, liikumiskiirus 100 lubatud.
Mõne kilti pärast hakkab ebamugav.
Keerame ümber ja leiame täitsa autovaba metsatee, mis viib märgitud rajale tagasi.
Tee peal loivab laisalt metsjänes.
Linnud. Palju linde.
Jõuame suuremale kõrvalteele. Puhkame bussipeatuses.
Päike paistab.
Taganttuul.
Laseme sel end kanda.
Huilgame ja kihutame.
Päris pikalt.
Petolahtis otsime ööbimispaika. Et nagu asustatud paik. Kaardi järgi. Leiaks kirikuhoovi või koolimaja või midagi...
Leiame spordiväljaku.
On pingid, telgikohtki. On jalgpallijad.
Jätame meelde ja teeme väsinult tiiru veel asustuses.
Lapsed ja vanemad tervitavad nagu omasid.
Olemegi ju.
Piirkond täitsa rootsikeelne.
Käime poes ja remonditava kiriku juures.
Jah, staadion jääb!
Naaseme ja lööme oma elamise püsti.
Spordihoonete juures on pingid-lauad.
Toitume ja värki.
Korjame omad kodinad ja telki.

Öösel on reedeõhtused rollerid kuskil ligidal ja muidu noortekambad.
Aga keegi ei puutu.
Öösel on suht külm. Villased sokid magamiskotti ja soe riie peale.

Hommikul tarime asjad taas spordihoone külje alla ja telgikatte tuulduma.
Sest muidu on suht tuulevaikne.
Avastame, et hoone paar ustest on puhta lahti ja täitsa soojendusega tualettruumid.

Teen paar soojaveetarbimist seebiga.
Kuni hakkab äkitsi sadama.
Tassime oma tavaaritäis laua miskisse katusealusesse.
Lõpetame sajus hommikusöögi.
Pakime ja lahkume.
Sinnasamma bensukakohvikusse.
Laisk laupäevahommik.
Kohvi-kook, hommikune rootsikeelne raadio.
Kohalikest lehtedest ilmateade.
Lubab vihma ja värki.

Ikka veidi kiirte ääres, see õudukas.
Ja ikka veel aimatavad, kohati ka nähtavad rattatee märgid.

See vastav pööre on lohutus, täiega.
Need pruunid sildikesed. Läbi linnade, kõikjal teede ääres. Mõnikord maha kistud ja aimatav, mõnikord pleekinud, vaid mooleke suunda näitamas vähe tekstuursemalt, kolmandal värsked ja selged märgid.
Sadamas, paadikuurid.

Aminnes, enne suurlinna, taas kämping.
Sõidame lõuna aeg hoovi, vaatame üle kassi, küsime hindu ja sööme ühe kobeda lõuna.

Hinnad on mahedad, kuid liigume siiski edasi.
Malax, ehk Maalahti.
Jah, siin on juba nimed kahekohalised ja keel enamasti üheülbaline.
Malax/Maalahti kiriku ümbruses mitukümmend väikest aita. Nagu paadikuurid, kuid kus siin vesi?

Kirikus eneses toimus miski üritus. Selle lähedalt infotahvlilt aga saame teada, et ümber kiriku ligi 150 talli hobustele. Kirikussetulijate tarbeks.
Vaisiisnii.
Suundume edasi Vaasa poole.
Ees meteoriidikaatritest pikitud  saar, kus linukaitseala.
Möödume rahulikult ja otsime kaardin märgitud kämpingukohta.
Millest on alles jäänud suletud adminidtratuuvhooned. Korras välikäimla, lõkkekohad, palju sääski, pügatud muru ja majakesed, mille tellimiseks on igal pool sildid ja telefoninumbrid.
Kemps-vesi.katusealune - kolmainsus on töötav. Siiski polnud piisav.
Läksime alguses tagasi, siis edasi.
Vaasa, suht suur linn.
Kõik on suhteline.
Jõudsime. Imeilusad vaated. Nagu ikka saartevaheliselt ja kõrvaltee koheselt.
Lõpuks linnaäär.
Vaasaland või midagi taolist.
Palju lapsi ja nende vanemaid piiratud alal. Oli soe ilm.
Lapsi oli palju, igasugu asju tegemas kõiksugu atraktsioonidega.
Midaiganes.
möödusime. Kämpinguni.
Ja saime telgikoha koos vastava telkimisõiguselipikuga.
Maksis 27 raha raha.
Väike majake ligi 70.
Ahh, Janne!

Püstitame telgi, otsides mudavaba maad. Ilm on jahedavõitu, pinnas savimärg.
Jätame tavaari ja teeme lustliku ringi linna peal.
Ähvardab pikemat sadu. Loodame leida infot transpordi pihta.
Teated näitavad, et elusat inimest väljaspool tööpäeva ei näe.
On pühapäeva õhtu.

Tüüne selline.
Sõidame läbi linna, eksime saarele.
Tuleme tagasi.
See on homne teema, see saare suund.

*