Laupäev, september 15, 2012

Rottidest

*

Rotid on südantsulatavad, kuid lühikese eluea ja enamasti miski terviseveaga.
Üksikuks jäänud Sofie leppis minuga, otsis ligidustki, kuid sisemine tõbi sõi tema.

28.08.12 tegi tema oma viimase hingetõmbe.
Rahu Sinuga, mu hea siiam Sofie.

Otsustasin, et aitab rotindusest.
Puhastasin kõik aksessuaarid ja olin täitsa valmis neid edasi andma.
Ja siis.
Käis Klõks. Mõte, et äkki siiski?
Ma olen nii harjunud häältega lähedal.
Ma olen nii harjunud liikumisega silmanurgas. Harjunud toidupalakesi kõrvale panema ja igasugu huvitavat tavaari tasku pistma.
Harjunud mõttega jagamast.
Puur, tühi puur vaikis.
Talv ja seintevahelisus on ees.
Ma murdusin.
Hakkasin otsima.
Esimeses loomapoes Roccas olid kahest soost noorloomad ühes puuris ja silmnähtavalt käis seal üks paaritumismäng. Loobusin.

Helistasin kõik loomapoed läbi. Enamasti rotte polnud. Lõppeks läksin ikka hullu urkasse, kus neid loomi vist maotoiduna toodetakse.
Aga kutsikad olis pisised ja sobivast soost.
Nii umbes 4-nädalased.

Nimesid veel pole siiani.
Kutsun neid halliks ja mustaks.
Üleni must ja üleni hall. Olid. Hallil on nüüdseks kõhu alla valge laik tekkinud.
Harjutan neid enesega, juba usaldavad. Paar korda diivanile jooksmagi lasknud.
Toon ikka igasugu huvitavat ja rohelist.


Vot siuksed elajad.
Nimi veel pole.
Pakkumisi?

*

Fotojaht. Mereäärsed kivid

*
Mul on nende kormoranidega miski värk.


 Nad meeldivad mulle hullupööra oma Montana poosidega ja selletagi.
Ürgsed linnud. Uurige!

Minu reisidel on Soomemaa üleni üks kivi.
Ja olen hoidnud vee ligi.


Eestimaa rannikus on kivi veidi väiksem kuid teda on.

Saaremaa kivitornid.

*

Teisipäev, september 04, 2012

Soomemaa rattatuur '12 Vol 8

*

9.august, neljapäev

Hommikul telgi sisekülg kaetud jääkülma kondentsiga.Täiesti tuuletu.
Viisime telgi kuivama spordiplatsi rajatistele, sinna paistis vähemasti päike.
Karge hommik, hingeõhk auras.
Hommikutoimetused ja juba eile tuntud teed pidi Eurajokisse. Seal kohvi ja poeskäik.
Kaardilt vaadates ei tea ju kunagi, kas kohanimed sisaldavad endas kauplusi või mitte. Kord on igas külakeses pood, teinekord jälle päris suures kohas ei midagi.
Järgnevas keskuses, Irjannes, oli jälle pood kinni pandud. Terve kett väikseid poode olid suletud me Teel.
Talumuuseum polnud veel avatud ja kiriku avatud uste periood oli just läbi saanud. Jalutasime siis niisama kirikuhoovis.

Nägime omapäraseid hauatähiseid:

Vaatlesime jõge ja selle kaldal olevat vaibapesukohta:


 Veidi eemal nautisid päikesepaistetväga väikesed hobused:
Tee hakkas minema veidi põnevamaks. tõusud ja langused ja looked.

Luvias oli jälle omamoodi kirik.

Tee ääres lamandus küps vili

Pealelõunaks jõudsime rannarajooni ja hakkasime ööbimiskoha järgi ringi vaatama.
Kohalik ujumiskoht-sadamake oli rahvarohke ja meie silmnähtavaid telkimisplaane ei vaadatud just kõige sõbralikuma pilguga. Otsustasime siiski veidi edasi vaadata.
 Pori linnani jäi mõnikümmend kilomeetrit.
Silt tee ääres näitas järjekordsele ühe ringkonna puhkekohale mere ääres. Sõitsime metsa vahele, et ehk leiame kuskil kohakese telgile mõistlikus kauguses veest.
Puhkemajad olid aiakesega piiratud ja värava juures olev silt keelas asjatult alal töllerdada. Kedagi puhkamas ei paistnud ja värav polnud lukus, nii et veele juurdepääs oli olemas.
Värava taga palli- või parkimisplatsil aga polnud mingit silti. Ja nii me sinna telgi püsti lõime ja kokkama hakkasime. Päiksega kadus ka soojus..

Sõidetud 50 km.

*

10.august, reede

Telk kuivatatud, toidukott tühjaks söödud, viimane telgihommik.

Ei saanud ka jäädvustamata jätta eelmistelgi Soome-tuuridel nähtud ühiskempsu

Ja umbes selle pildiga sai tühjaks ka mu teine fotikaaku.
Igatahes sõitsime läbi päikselise jaheda hommiku Pori poole, kus pidi seekord lõppema me reis. Edasi, Oulu poole jääb Länsirannikoreitti't veel u 800 kilti jagu. Mõni teine suvi.
Veel enne linna avastasin kurvastusega, et sõrmus oli sõidu pealt sõrmest ära kukkunud. Lihtsalt teda polnud enam. Noh, mis siis ikka.
Linnas ekslesime veidi ja küsisime suunda. Siis eksisime veel natuke ja jõudsimegi bussijaama.
Piletimüüja polnud kindel, kas rattad mahuvad. Ootasime bussi ära ja küsisime juhi käest. Ei mahtunud.
Istusime tunnikese lähedalasuvas kohvikus ja broneerisime järgmisse bussi varakult rataste jaoks kohad.
Naisbussijuht lasi meil oma varustuse ise pakiruumi panna.
Okupeerisime esimese istme (hea vaade!) ja sõitsime. 4 tundi. Espoosse.
Mõnigi möödavilksatav kohanimi tuli tuttav ette.
Espoos kiirtee äärde maha oma kodinatega. See väike tsuts taas sõprade juurde läks kiiresti.
Saun sooja ja kotid kuuri. Sel ööl magasime üle pika aja seinte vahel.
Saun oli mõnus ja juttu jätkus kauemaks...

Jalgrataste alt u 30 km.

*

11.august, laupäev

Broneeritudlaev läks pealelõunat, seega võtsime hommikul vabalt ja kiirustamata.
Käisime võõrustajatega ümbrusega tutvumas.
Pakkisime saagi kottidesse ja kotid ratastele.
Viimane Teelõik. Helsingisse, sadamasse.
Ikka koos kohustusliku eksimisega.
Enamus Teest aga oli ju paar nädalat tagasi vastusuunas juba läbitud ja tuttav.
Veidi sundis ka kell takka.
Sadamasse jõudsime aegsasti, laevale saime esimestena ja siinkohal võikski Soomemaa rattatuur '12  lõppenuks kuulutada.

Päevane sõit u25 km.

Kogu tuuri läbimus u 800 km.

*

Seekord sai siis aeg enne otsa kui Tee, mis meid veel ootama jäi.
Küll me ükskord...!

*






Esmaspäev, september 03, 2012

Soomemaa rattatuur '12 Vol 7

*

7.august, teisipäev

Öösel hakkas sadama ja mul oli hea meel, et katus pea kohal ja telk kuivaks jäi.
Hommikuks oli saabunud sügis. Niiske, tatine ja jahe.
Olin vapper ja käisin vees pesus. Nõudis kangelaslikkust.

Vihm oli hommikuks pika hambaga vaibunud. Eilsed külalisrändurid olid oma telgi sadamasse üles löönud ja rattad koormakilega katnud. Mõistlik.
Tegime hommikusöögi, pakkisime kodinad, tõime omad vettinud rattad võsast välja ja varsti olimegi valmis. Kiirustamata.
Veelkord poest läbi.
Eilne müüja, kes meid omavahel rääkimas kuuldes mõistatas me rahvust ja oli muidu jutukas ja sõbralik, rääkis täna lausa inglise keeles.
Asusime Teele. Suures Sügises.
Tee äärde jäi kanajalgadel veski.


Lähedal kiri, kuidas see-ja-see oli veski ja viljaaida kinkinud asulale.
Santtio rannaküla. Suurest teest viitadega juhatatud külatee.
Täitsa tee ja täitsa küla. Maja majas kinni. Uuemad ja vanemad variandid.

Sadam ja külaplats. Korralik ja turistimagnetiline.
Ilm oli hall. Ja läks üha külmemaks.
Sügis!
Reisijuhi järgi keerasime teelt kõrvale, et leida vana kaluriküla ja hukkunud meremeeste mälestusmärki. Rihtniemis. Ei leidnud kumbagi eelpoolnimetatut. Sõitsime hoopis poolsaare tippu linnuvaatetorni.
Kuhu kaarti vaadeldes ööbimagi plaanisime tulla.
Hea, et ei tulnud.
Vaatetorn oli hõre ja tuuline ja meil oleks väga märg ja külm hakanud.

Sama teed pidi tagasi sõites tuli vastu seltskond, kus väiksel tüdrukul rihma otsas koer. Kes tuli mu juurde (sõitsin VÄGA aeglaselt), liputas saba ja võttis hammastega mu põlvest. Nii et kondid ragisesid ja augud jäid nahka. Ütlesin, mis mõtlesin.
Kõrval meesterahvas vaid hõikas koera.
Olin väga rahulolematu.
Haavad polnud suured.
Ei ületanud solvumist.
Tee peal maasikamüügi silt. Keerasime taluhoovi. Tõsine majapidamine. Vaatasime hindu. 5 kilo 30 euri.
Tuli lahke tädike, kes meile karpi 1 kilo ladus ja 3 euri küsis.
Meile sobis.
Samas pakkus tädike lahkelt ka meie veepudelid täita. Et tal leivaküpsetus nagunii pooleli ja hea vesi käepärast. Vesi tuleb pakkujalt alati vastu võtta!

Tõstis tuult ja ilm üha jahenes.
Jõudsime Rauma.
Tiir vanalinnas.

Kaunis näitus ja Püha Risti kirik.
Annette Juusela pildid. Mulle meeldisid.

Vaga naise etalon kirikus.

Ilm muutus üha jahedamaks. Lõime käega edasiliikumisplaanidele ja suundusime kämpngusse.
Telk 10 ja inimene 5  = 20 euri. Noh, las ta olla.
Telkimisala oli restoranihoone ümbruses künkal. Ja seal oli väga palju valgepõsk-laglesid. Ja kogu pinnas oli täis seda, mida üks kari valgepõsk-laglesid endast maha jätab, kui rammusa elu peal on.
Otsisime sobivaimat paika ja leidsime selle olevat vaatega merele ja ühe mootorratturi kõrval. Nokkisime hanesita ära oma telkimiskohalt.
Esimese asjana pärast telgi püstitamist läksime sooja dushi alla. Ja olime seal kaua. Kuni külmunud kondid taas soojemad tundusid.
Siis läksime köögiruumi ja hakkasime kokkama. Keedukartul hakkliha-kapsaga. Ülimaitsev taas.
Kokkamise ajal juba hakkas sadama. Lippasin telgi juurde üles tõmmatud pesunöörini ja korjasin me kuivama pandud stafi telki.
Sadas. Mul aga oli ilge vajadus veelkord poes käia enne nende sulgemist. Võtsin ratta ja sõtkusin läbi saju esimesse ettejäävasse. Keti olin maha unustanud, nii lugesin palve rattale peale ja üritasin poes kiirelt-kiirelt teha. Ratas oli alles.
Üsna märjana tagasi telki.
Varsti vaibus vihm, kuid tõstis tuult. Kohe tormiks tõstis.
Viisin märjad riided nöörile kuivama.

Tulin telki ja üritasin mulle peale tungivat telgiseina põlvega üleval hoida. Udupea käis ja toestas tuulepoolse seina veel teise vaiaga.
Torm. Siis hakkas taas sadama.
Väljusin veelkord, et riided uuest märgumisest päästa.
Tormis ka uinusime.

57 km mõõdikunäitu.

*

8.august, kolmapäev.

Vaade telgist:

Hommikul oli tuul vaibunud. Hommikusööklesime ja siis läksime sauna. Kohe päris sauna, leiliga ja riieteta.
Rahvast polnud õnneks palju, paar prouat vaid, kes arutlesid, et säänset tormi nemad ei mäleta. Ja ometi olid nemad karavan-autodega.
Saunatatud, telk kuivamas, tahtsin mina poodi minna, sest linn ju suur ja teeks väikse ostlemise nii toidu- kui muis poodides.
Jätsime telgi püsti, pakkisime asjad ja läksime poodi.
Saime süüa ja veel üht-teist.
Naasesime, tegime eel-lõuna ja siis Teele.
Kulgesime tasa ja laisalt.
Tee ääde jäi koolimaja. Vaatasime hoovi. Võileiblesime. Ja leidsime, et nii nummit hoovi ei saa lasta raisku minna. Sõidame keskusesse ja siis tagasi, kui tee peal paremat ööbimiskohta ei leia.
Möödusime mõisast. Kaunis ja kordatehtud. Tiirutasime seal hoovis.
Eurajoki keskuses poe ees haljastusalal vedelesid häpeninglased.

Kirik ei pakkunud telgikohta.
Nii varustasime end poest vajalikuga ja tagasi, tuldud teed pidi Linnamaa koolimaja juurde.

Panime oma telgi tagasihoidlikult abihoone selja taha. Sõiduteele ei paistnud ka ruumi oli küllaga.
Pakkisin telgis asju lahti. Kui kuulsin lapsi rahmeldamas ja autot sõitmas. Ehk kuskil lähedal hoovis, mõtlesin.
Tulin telgist välja ja koolihoovil oli kaubik ning 3 lapsukest trallasid mänguväljakul. Noormees aga parandas koolimaja ukseliistu.
Minu kogemustes on soomlastel kombeks mitte rünnata võõrast, vaid vaikselt sõbralikult ligi tulla ja üle nuusutada. Juttu teha või niisama silma peal hoida. Soomemaal pole hüljatud paiku. Vaid 1 mahapõlenud ja 1 sissevajunud hoonet nägime. Majapidamised on korras ja mahajäetust ei ole.
Lapsed olid uudishimulikud ja meie sõbralikud.
Kommunikatsioon toimis.
Ilm jahenes, kuid oli selge.
Tegime mänguväljaku juures piknikupingil oma õhtusöögi ja jõime teed küpsistega.
Lõppeks sai noormees omad remonditööd tehtud, korjas lapsed autosse ja sõitis laste lehvitades minema.
Kool pidi algama viie päeva pärast.

Kerisime magama. Sooja pesuga. Öösel hakkas nii jahe, et pidin kätele õhkama ja magamiskoti üle külmetava pea tõmbama. Nina oli jäine, kuid tahtis õhku.
See oli külm öö.

Päevasõit 42 km.

*


Pühapäev, september 02, 2012

Soomemaa rattatuur '12 Vol 6

*

6.august, esmaspäev

Ärkasime varakult ja lappisime kohe telgi kokku.
Ei, meie pole telkinud! Noh, sääsevõrgu ülestõmbamine telgikaarte alla ei kvalifitseeru ju telkimiseks!
Tegin kiire veeprotseduuri. Vesi oli soe ja kivi talla all ei vajunud.
Hommikusi Hülgeid ka ei olnud.
Tuli hoopis prillide ja kumikutega mees, kes asjaliku näoga veest proovi võttis.
Riietuskabiini seina peal oli silt, et vees on miskit kahtlast värki ja vetteminek omal vastutusel.
Proovivõtja mees kadus sinna, kust tuli.
Meie hommikutoimlesime, nagu ikka.

Siis tuli koristusbrigaad ühe noormehe esinduses. Me kohe ausalt, et pole telkind! Tema aga mokaotsast, et igasugune kämpimine on keelatud tegelt. Aga mis tal sellest!
Lobisesime veidi. Ta tõi uued puud, tühjendas prügikastid, viis kempsu paberit etc.
Meie samal ajal pakkisime omi kodinaid.
Koristusbrigaad ühe mehe esinduses sai oma tegemistega toime ja soovis meile hääd reisi.
Me siis asusime Teele.
Vesi kahel pool, paremal mage ja vasemal soolane.
Ilm oli soe ja ärgitas ujuma.
Tee ääres oli hoiatusmärk ja siis soolasest kaldast magedani üle tee kulgev paadiveo ehitis. Nutikas!

Tee ääres väike paadisadam ja miski huvitav agregaat, mis koosnes ujuvpraamist selle sisse meisterdatud aukudest.

Aukude põhjas puust restid.
Ei osanud nende otstarvet välja mõelda, ehkki mõte kandus korraks õiges suunas.
Kindla lahenduse tõi jalgrattaga proua, kes pakiraamilt vaibad maha laadis ja nendega parvele asus.

Et siis vaibapesukoht.
Teisel pool teed hulpis poil üks roheline ellujääja.

Miks aga kaablipost jalgupidi vees oli, ei saand aru.
Möödusime teisest lüüsist. Saarestikule-reservuaarile oli tiir peale tehtud.
Lüüs oli umbes-vist mingi selline süsteem, et kunagi oli kõik vesi üks, kuid siis eraldati ja allikad tegid sise-veekogu magedaks. Eks tolle kaitsmiseks olid ka kõik need keelumärgid rannal. Aga kuna kuidagi peab vett tasandama või segama või midagi, siis selleks need lüüsid.
Või midagi sellist.
Käisime ujumas ja jätkasime soojas suves Teed.

Järjekordne iseteenindus-müük. Sedakorda majapidamise kõrval kuuris.
Lisaks kaubale oli letis ka rahakarp, kust ise said sobiva vahetusraha tagasi võtta.
Ja see karp polnud teps mitte tühi.

Võtsime kotitäie herneid ja lobisesime veidi õuele saabunud peremehega.
Veidi edasi väike pood-kohvik.
Võileiblesime ja nahistasime herned ära. Saarestik oli silmale ilus vaadata ja rahulik sõita.
Reisijuhi teest veidi kõrvale jäi Pyhämaa. Läksime vaatama.
Tasus minekut.
Kõrvuti vana ja uus kirik.
Vana madal ja puust ja seinamaalingutega.

Vana kirik ehitati 1642. Joonised on pärit u 1660. Uus kirik ehitati 180.. millegagi, kuna eelmine jäi liiga väikeseks rahva jaoks.


Vägev rahvas, kellele kirik väikseks jääb!
Aga, ilma kellatornita ja täitsa meiemoodi kirikud ju.
Vanas kirikus on korra nädalas õhtupalvused ja seal toimub ka palju laulatusi. Kõneles noor neiu, kes giidi rollis ja teadja.
Uus kirik oli nagu ikka. Laevad laes ja kangastes.

Saare värk ja merelähedane asi.
Südamlik.
Sümpaatne koht.
Tagasi väikse kaarega Teele.
(Üks patune mõte seda pilti vaadates. Kirik on kui trollibuss, istud pingil ja vaatad tuleviku saabumist, akna taga aga praegune hetk...)
Kirikud vaadatud, käisime veidi ka sildi järgi pagarikoda otsimas, kuid ei leidnud.
Sama teed pidi tagasi ja siis edasi :)

Saaremaa tuuril nägime ema ja last

Ja Soomemaal Raulios leidsimegi isa üles. Valvas viljapõldu.

Õhtu hakul ja kiirustamata jõudsime Pyhäranta'sse.
Kogudusehoone ja kirik. Väga huvitav kirik. Kividest ja torn ühes nurgas.

Saime ka sisse kaeda. Võtsime ümbritsevast surnuaiast joogivee.
Ja kiikasime üle kirikuaia, et sobiv rohuplats kuni veekoguni.
Sõitsime läbi asula randa. Seal oli väike paadisadam ja ujumiskoht.
Selle me võtame, otsustasime. Keelavaid silte polnud.
Mööduv proua, kes lilledega surnuaiale suundus, oli jutukas ja lahke, soovitas ujumiskohta ja lausa ütles, et siia võib ka ööbima jääda. Loomulikult oli kohal ka kemps ja riietuskabiinid.
Käisime veel korra poes varusid täiendamas ja tulime sadamasse kokkama.

Kokatud, toitutud, mõni riidetükk pestud ja lenksule tuule ja löömava päikese kätte kuivama pandud.
Peesitasime lõõmavas kuumuses, jälgisime laineloksu ja tegime kaartide kohal plaane.
Kui niiskus tõusma hakkas, läksime ujumiskohta sealsamal kõrval. Telgi jaoks kohta polnud mujal, kui sadamas paar rohuplatsi. Ujumiskoht oli kiviklibus.

Aga võtsime ja lõime oma sisetelgi üles ühte kahest riietuskabiinist.
Hülgeid nagu polnudki, seega istusime niisama katusealuse-esisel trepil ja vaatasime loojuvat päikest.
Siis läksime tuttu.
Mitte veel päris uinununa kuulsime rattaid rannale tulemas. Piilusime läbi telgivõrgu.
Veel 2 rändurit, kes varsti lahkusid.
Uinusime.

Läbisõit 52 km.

*