Pühapäev, detsember 28, 2008

Koduhaldjad



Vardad kudumisse tagasi pidin muidugi mina toppima.
Korduvalt.

Laupäev, detsember 27, 2008

Fotojaht. Pidu








Pidu enesega.
Pide enesega.
Mitmekihiline.

Reede, detsember 26, 2008

Raamat, väärtuslik

Mu perekonnale kuulub üks raamat.


Üks üsna vana raamat.
Jah, te näete õigesti, aastast 1825.


Mõningase märkega tagakaanel esivanematest.


Samast Raamatust õppisin ma lugema.
Vana kirja siis.

Esmaspäev, detsember 22, 2008

Hooajamõtelus


Kui siit pilvepiirilt alla vaatan, oma elu üle mõtisklen...

Jõulumöll on täpselt niisama jube, nagu kõik muud möllud.
Oleneb enese suhtestumisest sellesse.
Kingipaanika? Mis rõõmu on paanilisest kingist?
Küsi, mida soovitakse. Ja pane juurde, mida südamest ja hest meelest ise tahad anda.
Inimesed ei vaja umbropsu hangitud ASJU.
Enamus vähemasti.
Varsti toob jõuluvana kingimapist välja ümbrikuid. Teadagi, millega.
Kontolaekumised kuhjuvad kuuse alla.


Ütle, hoolimata hooajast, et oled olemas, kui Sind vajatakse.
Kui tõesti oled valmis olemas olema.
Tee pai kingi asemel.
Hooli omadest!
Ja olgu Su karv ikka läikiv ning saba sirge!

Pühapäev, detsember 21, 2008

Vana naine


Tänan kõiki, kes toetasid mind vananemast nii oma mõtetes, sõnades kui tegudes.
Ilmne märk kahtlasesse eluperioodi jõudmisest on näiteks see, et muusikat pole seltskonnal enam üldiselt taustaks vaja, suitsetamas käidi vaid paar korda ning külaliste lahkudes (mittepalju peale keskööd, ja üldse mitte purjakil) jäi alles tervelt pool pudelit veini.
Jah, eks see keskiga ole selline.
Et hommikutervituseks tuuakse isetehtud shokolaadikook ja raamat ning õhtuks saabuvad muu seas heeringavõileivad ja roosad teatrikotid.

Fotojaht: Vaikus







Vaikuses kajavad sammud.
Helid on selged ja teravad, kostavad kaugele. Või vähemasti tundub nii.



See põõsahekk keset linna oli ka täiesti vaikne, nii et alguses ei märganudki sulekerasid.


Vaikus võib olla ka ähvardav.
Nagu inimeste puhulgi.

Neljapäev, detsember 18, 2008

Eestis on 500 elanikku

TNS Emor uuringu kohaselt toetab eurole üleminekut pool Eesti elanikest, vastaste arv on seejuures langenud alla 40 protsendi.

.. Ajavahemikul 9.-11. detsembrini viis TNS Emor telefoni teel tehtava Omnibuss-küsitluse raames läbi uuringu 500 Eesti elaniku seas, kes olid vanuses 15-74 aastat. Nendest 395 vastajat olid valimisealised Eesti Vabariigi kodanikud.

Et siis viidi läbi küsitlus 500 inimese seas ning tulemuseks, voilaa! saadi kohe Eesti elanikkond.
Ehk oleks viisakam märkida, et nii-ja-nii-mitu protsenti küsitletuist arvas nii ja naa.

Eesti on kaubanduskeskuses

Mina olen poliitikakauge inimene.
Mis tähendab, et matsu ei jaga sügavat, aga mölisen vabalt kõige kallal, mis hambu jääb.

Artikkel.
Lühikokkuvõte: need, kes tahavad raskel ajal riiki juhtida, peavad olema valmis oma valimislubadustest loobuma.
Uus aasta tuleb keeruline, kuid mitte traagiline.
Ning!!!! Ta lisas, et tuleks mõelda, kas ikka tasub kõik soodusmüügid läbi joosta. «Natuke on hinda alla lastud ja ostetakse, pärast kodus küsitakse endalt - aga mida ma sellega teen,» lausus riigikogu esimees.
See viimane on pärl!!!!
Eksole, pole Eestimaal olemas inimesi, valijaid, kelle ainus probleem ei oleks kuhjuvad soodukatelt ostetud tarbetud asjad.
Eksole, enamus riigist ongi koondunud metropolidesse (!) ehk siis pealinna ning nende põhimure on kaubanduskeskustes ringi hängides odavamalt asju saada.
Eksole, pole olemas inimesi, kel vaid külapood, kus ainsaks soodukaks heal juhul tähtaega ületanud värk.

Palun, ärge ajage nii lolli juttu või ärge lõigake selliseid nõmedusi kontekstist välja (ajakirjanikele).
Jajahh, see et inimesed on ilusad ja head iseenesest, on teine teema.

Misantroop

Sai jälle veidi kultuurat.
16. dets Von Krahlis VAT teatri ja Moliere'i ühistöö Misantroop.
Ükz danzuarmastav meez on sellest põhjalikult kõnelenud (vist istus samas saalis).

Mina ei irise S-ide kohta ega anna numbrilist hinnangut.
Eeltoodud kirjeldus annab üldise edasi.
Minul jäi kann kangeks (no pikk persestumise päev juba seljataga ka) ning kohati oli võimlemiste taustaks kostev tekst lihtsalt heli, sõnu adumata.
Kuid ette heita ei tahaks.
Omamoodi jälle, vahelduseks tehnikat viimseni ärakasutatavatele tükkidele.
Minimalismus hurmas.
Lisaks esemetele viitamisele vaid kriidi abil said tegelased ka oma kujud muudetud vaid seljasolevate riidetükkide teistmoodi nööpimise abil (jajahh, eriti Katariina Lauk oma mitmemäärase ihukattega).
Ja mis teha, mind lihtsalt vaimustas see koera kujutis, mis pidevalt erinevatesse lavasoppidesse joonistati ja taas maha kriipsutati.
Jäi meelde ja värskendas vaimu see tükk.

Kolmapäev, detsember 17, 2008

".. ja meil ei oooole senti raha....

... me peame metsas (tundras, puurist väljas, magamiskotis-peidukohas) eelaamaaaa...."


Kuri võõrasema ajas meid talvel välja meie soojast kohast, lukustas ukse ja lausus koleda sõna.
Jookske! Liigutage end nati!
Me siis pagesime, esti toidulootuses siia sinna, kuni lõppeks sooja pehme unekoha leidsime.
Raske on see eluke, ma mainima pean.

Etüüdid kondi ja karvas(t)ega

"Samasooliste lihahimu" oleks õigem nimetus.
*
Algasend: 2 rotti ja 1 seakondijupp mõningase närimatuse tunnusega.
Tegevus: puuris käisid rotieluohtlikud matakad ja tagaajamis- ning põgenemismängud enesesuuruse kondijupiga.
Vahepala: saabus deus ex machina (mina oma tagasihoidlikus isikus) ning ärastas kondi kellegi hambust, võttis jupi nööri ning kinnitas kondi traumade ning ebavõrdsuse vältimiseks puurinurka.
Tulemus:



Ja mõlemad osa sest said.
Taas rahu ja võrdsus on laiutamas ilmas.
*
Ja mitte et ma kahtleks nende nupukuses nöör osavalt läbistada, on esimese hooga siiski lootus, et kui miski lehkama hakkab, pole see diivanialune kont, vaid ainult altnaaber.

Homopingviinid rahva soovil vanemarõõme matsutamas


Nätaki! Saite nüüd!


On küll ka loomade seas homosid ja näca, hoolsad vanemad ka veel.

Vähemasti see paarike.

Pilt

Teiste pingviinide mune varastanud homopingviinid said loomafännide survel haudumiseks mune.
Hiinas Polar Land loomaaias elav homopingviinidepaar tegeles teiste pingviinide munade varastamisega, pannes munade asemele kive, kirjutab Daily Mail.
Munavarguse tõttu tuli need pingviinid teistest pingviinidest eraldada.
Loomaia külastajate arvates ei olnud õige, et homopingviinid ei saa vanemarõõme maitsta. Loomaaed pidi külastajate survel homopingviinidele haudumiseks mune andma.
Esimest korda munenud emane pingviin oli sunnitud homopingviinidele kaks muna loovutama.
«Otsustasime ühelt pingviinipaarilt pärit munad anda homopingviinidele. Munadest ilma jäänud paar ei kandnud munade eest korralikult hoolt. Homopingviinid on osutunud paremateks vanemateks kui teised pingviinid,» lausus loomaaia esindaja.
Kui munahaudumiskatse õnnestub, on loomaaial plaanis kaaluda ka kunstlikku viljastamist, et homopaar endale oma järglase saaks.


Lugusid loomadest. Kaugel. Välismaal.
Sest loomad on ju nii armsad?

Edit: kommentaariumi särav pärl.

rbt 17.12.2008 11:22

Kahtlemata pingviinidel oli karm ja salakaval plaan avalikkuse huvi ära kasutada, sundida loomaaiatöötajad nende huvide järgi käituda jne. Võibolla, kui see poleks läbi läinud, oleks nad kasutusele võtnud veel võimsamad poliitilised abinõud.
Ja sellel kõigel pole mitte midagi pistmist tavalise instinktiga pesa luua ja järglaste eest hoolt kanda.
Ja kahtlemata, kõik samasoolised inimpaarid passivad sama moodi oma naabrite imikuid jne. Et see kõik on täiesti võrreldatav ja sellest saab teha väga kaugeleulatuvaid tõeväärseid järeldusi.

Irw! See mulle meeldib!!!

Teisipäev, detsember 16, 2008

Liikluselamused

Sõidame kesklinnas. Autoga. Ees on väga väikse kiirusega masin, mis otsib vist teeäärest sobivat parkimiskohta, pidurituli pidevalt säramas.
Taga hakkab hirmsat tuututamist kostma.
No ei saa kiiremini, saage üle need paarkümmend meetrit.
*
Ajalehes uudis - postimees jalgrattal hukkus möödasõitva auto all.
Asjaolusid ei tea, ei hakka spekuleerima.
Kommentaarides tuleb keegi kenjaalsele ideele - jalgrattad nagu jalakäijadki võiksid sõita vasakul pool tee ääres autodele VASTU, et oleks neil parem nägevus vmt.
Ma ei tea, kas see kirjutaja on kunagi üritanud täistuledes autodele VASTU sõita, nägemata ise korralikult oma ninaesist, mis teeservas üldse mitte sile ja sujuv pole.
Ning kas arvab, et vastutulev auto on õnnelik, kui leiab end äkitsi (2 vastastikku sõitvat vahendit liginevad teineteisele tunduvalt kiiremini kui 2 samas suunas sõitvat) näiteks olukorras, kus paremal on jalgrattur ja vasakul vastutulev auto ja vahemaa nende kahe vahel on suht kitsas? Eks tõmba ta ju teist autot vastu tulemas nähes kenasti ikka eest ära, paremale?
*
Situatsioon õhtul.
Jalakäijate ülekäik fooriga.
Enne foore kulgeb paremalt veel risti 1 kõrvaltee.
Kuulen pauku.
Enne foore, enne kõrvalteega ristumist seisab alates paremalt auto, tema taga buss ja taga veel midagi.
Ja teises, sisemises reas isane auto ning taga teisigi.
Kõrvalteelt on nende ninadest üritanud mööduda pisike roosa asi.
Kõik autod seisavad, väikeroosa nina peaaegu isase masina ette torgatud.
Pauk käis sellest, et isase auto omanik lajatas oma isased käpad paugu ja ropu sõimu saatel väikeroosa kapotile.
Fooris vahetumas tuli.
Ma algust ei näinud, seepärast ei tea, mis ja kuidas.
Väikeroosa (autod kõik pealtnähe terved) taganeb hirmunult kõrvalteele tagasi teiste nina eest läbi.
Vahetus tuli - jalakäijatele roheline, autodele punane.
Ja selle sulaselge punase alt tuhises paari hetke pärast läbi maruisane.
Hea, et ootavad jalakäijad piisavalt ehmunud olid, et mitte teele astuda.
Siis hiilis arglikult üle ka väikeroosa seisvate autode ninade eest ja keeras vasakule.
*
Kohvikuesine parkimisserv.
Tulevad lõunal riburada masinad ja sätivad end viisaka nurga all kõrvuti parkima.
Keskele jääb ruumi umbestäpselt kahele masinale.
Saabub Tibi. Autoga.
Keerab end kuidagi sõiduteelt ära ja jääb suva nurga all täpselt augu keskele ripakile. Suretab mootori, korjab oma värgid vajalikud kokku, väljub autost ja läheb.
Raske, raske on mõelda sellele, et kui veidikene vaeva näha, saaks ehk keegi veel parkida.
Ei ole olemas teisi inimesi, MINA olen ju paigas!
*

Laupäev, detsember 13, 2008

Ikooni loomine

"Pühapildi sünd. Vanavene ikoonitraditsioon".
Näitus külalisena seekord Maarjamäe ajaloomuuseumis.
Kuna hiljuti just sain väikse hariva ülevaate ikonoloogiast ning üleüldse mulle meeldivad sellised asjad, oli minemissoov kindel.

Kõigepealt võetakse puuplaat ja tapitakse see tugevaks. Et ei painduks.
Siis suvendatakse pildikoht. Laekaks süvendit nimetatakse.
Tõmmatakse lõuend puu peale.
Edasi kantakse pildi kontuurid. Tegevus näeb välja üsna sarnane lõikelehtedelt kontuuride kandmisega riideesemete valmistamise tarbeks lõigete valmistamisega. Esmane kontuur kaetakse tagant värviga, asetatakse lõuendile ja joonistatakse üle jooned - lõuendile jäävad kontuurid. Kuid võib ka nõelaga piki jooni torkida, saadus aukude kaudu siis värv kandub lõuendile. (See kõlas nüüd kõik väga segaselt vist.)
Põhimõtteliselt on tegevus kopeerimine.

Augutatud "lõikeleht". Paberi nurgas muide oli meistrimärk.

Kontuuride järgi hakatakse kandma värvi.
Kindlas järjekorras. Esimesena loodus ja ümbrus, siis riided, siis käe ja näo alusvärv. Kõige viimasena tegi meister ise näod.
Värvid on eranditult looduslikud (Jumala enese looming).
Kanti mitu kihti, mis annab ikoonile sügavuse mõõtmed.


Peipsiäärsed vanausulised ja nende ikoonid.
Pühakodadest ja kodudest.
Paremini säilinud ja kulunumad.
Uhkemad ja lihtsamad.


Püha Nikolaus. Tema tunneb ära valge kähara habeme ja preestrikuue järgi.
Meremeeste ja kaupmeeste ja veel paljude tegelaste kaitsepühak.
Ja.. tänapäevase santakloosi prototüüp ;)



Eelija taevasseminek. Mulle imponeeris Eelija kakukese kogu.

Ja siis ikoon, mille puusse oli sobitatud metallist rist.
Viimse nurgani kaunistatud.




Ikoone oli veel. ilusad ja huvitavad.
Lisaks sai vaadata Peeter Simmi eest-venekeelset dokumentaalfilmi vanausuliste elust ja kommetest aastast 2001 "Elu pärast maailmalõppu". Mis tasus vaatamist kogu oma 50minuti jooksul.

Seda näitust soovitan igal juhul.
Hariv ja huvitav.

Fotajaht: Vana ja hüljatud








Risti raudteejaam.
Pole enam raudteed, pole kasutust ka vanal majal.


Mõnigi vana ja kellegi poolt hüljatud ese võib aga leida taaskasutuse hoopis kummalises kohas.
Eks ole ju pehmem ja mugavam posti, bussi ja uudiseid oodata?


Kunagi oli siin elu, vilgas ja tasane, püha ja verinegi ehk. Ajad ja inimesed, hood ja valitsused on vahetunud ja üle käinud, kui Padise kloostri müürid veel seisavad.



Siin asus surnuaed. Nüüd asub siin park.
Viimased hauakivid on veetud kõrvale, prügikastide juurde. Jalust ära. Mälust ära.
Kopli kalmistu/park.


Kivid kivideks, nemad kannatavad ja kestavad.
Vanad ja hüljatud võivad olla ka inimesed.


Ehitati suuri maju, tehaseid, tööstusi.
Muutusid ajad ja olud, kadusid tegijad.
Hooned jäid.
Kalakonservitsehh Haapsalus.


Kalmistud on juba iseenesest kadunute ja läinute, mälestuste kodud.
Keset Tallinna Kesklinna kalmistut seisab hüljatud kabel.

Teisipäev, detsember 09, 2008

Hämarad vihjed


Jah, just see raamat on saanud lemmikuks mu paariaastasele vennapojale, kes pealtnäha lugeda ei mõista ning muidu eriti varjamatut huvi kirjanduse vastu pole ilmutanud.
Huvitav, millele ta vihjab?
Mina pole talle sellest midagi rääkinud, ausõna!
Aga ehk just sellepärast?
Kahtlane värk, ma ütlen...

Pühapäev, detsember 07, 2008

Palju hülgeid Soomaal


Et siis see va viies aastaaeg Soomaal - üleujutus.
No ma ei tea, ma usun, et piisavate lume-vihmade-sulamisolude korral võib seda mitugi korda aastas juhtuda. Nagu meil sügisega viimastel aegadel on...

Neli kanuutäit tegelasi said aerud (või mõlad? Pole ikka blondiin veel ära õppinud), istumisalused ja päästevestid sooja riietuse peale ning mööda teed, kohati läbi veest, alguspaika.


Kuusekäära talu oli vaid väike saareke keset vett.
Saarekesel elasid haned, paar kukke, paar kassi ja paar veist.


Kelle on need hallid veised...
Ok, pruunid ja mustad ja omanik on ka aimatav.


Muide, kummikindad (jah need koduabilise ja kummifetišistide lemmikud) on äärmiselt praktilised villase sõrmiku peal - käsi soe ja kuiv.
Jalg ei jää kõigest hoolimata kuivaks, kui vette pista. Õnneks jäi kanuu madalasse kinni - karjamaa ikkagi ;)
Sest millal veel kui mitte sellises olukorras on võimalus matkaradu istudes läbida?

Vett oli kõikjal. Vesi oli sile ja sageli oli raskusi karjamaade kohal sõudmise käigus pärisjõe ülesleidmisega. Kasuks tuli veesügavuse proovimine. Kui sügisene hein ikka kanuu all veel lehvimas või puhta padrikusse loovid, siis pole vist ikka õiges suunas.


Paari tunni pärast väike maandumine Pühamüristus'el, mis kuskil uputund karjamaal vedeles, kõrval ujuv heinasaad. Väike võileiblus ja jalasirutus.
Viskas lund, viskas päikest, viskas vihma, pilvi ja udugi.

Udus oli kummaline. Hääled kostusid väga kaugele, kuid nägemine oli kitsam kui kõrv.
Kuuled, aga ei näe.
Mets kajas iga kolksatust.
Sürr, kuid mõnus.
Vaid jahe hakkas.
Ega muud, polnud see ju esimene kord seda teed sõuda.
Veidi vehkides sai sooja tagasi.
Kohati oli jõesängi osa puid täis langenud-langetatud (koprad juu!), siis ei jäänudki muud, kui võsa vahelt end okste abil läbi tõmmata.
Lõpp hea - lõpp!

Endiselt meeldib mulle veel.
Tänan kaaskanuutajaid meeldiva päeva eest!

Fotojaht: Taevas







Igaloomal oma taevane rõõm.
Rott vatiinis kui ingel taevas või kala vees.



Taevas
Seda on kõikjal.

Kui me pole just surutud ruumi, mil seinad ja lagi. Kuid ka sellisest avaneb vaade ja igatsus ennekõike Sellele Suurele Sinisele.


Soomaal on praegu viies aastaaeg - üleujutus.
Vesi ulatub metsa alla ja üle teedegi.
Vaikus, kerge lumi, udu, ja vesi taevast peegeldamas.
Nii, rahulikul veel, sõidad kui taevas.


Mõnikord avab taevas end mitte kutsuvalt, vaid pakkuvalt.
Või siiski vastupidi?


Ja eestimaine pilvedemäng.
Mina nägin paremas allnurgas roosi lahti end kerimas.

Kolmapäev, detsember 03, 2008

Tõeline siga



Pilt.

Test.

Meenutad ilmeksimatult Notsut.
Ehmud ja muretsed ka pisemagi pärast, kuid vajadusel oled kõigist vapram.
Sa oled tõeline sõber, parim, keda kujutleda võib.
Kahju ainult, et liiga vähesed seda teavad.
Sinu seltsis tahetakse olla, sest sinuga on tõeliselt lõbus.
Olgugi, et sa ise sellest teadlik pole.


No mis ma oskan kosta?


Seekord siis sedamoodi :)

Teisipäev, detsember 02, 2008

Vidinaid vaagides

Ehetest.
Lugesin ja jäin mõtlema oma väheste vidinate üle.
Enamasti kannan ma neid pikaajaliselt.
Et mis külge on pandud, see sinna ka jääb. Päevadeks, kuudeks, aastatekski.
Sagedast igapäevast vahetamist seega ei harrasta.
Lisaks metallidele on olnud ka nahka ja nööri ümber käe.
Kingitud vidinad.
Tähendusega kingitud vidinad.
Niisama toredad vidinad.
Isetehtud vidinad.
Ja vidinad, millega on kaasas Lugu.
Oli 1 käevõru, mille tuttav noormees ise sepistanud oli.
Ühe sõrmuse viilisin-saagisin ise propaanipudeli võrgust (saage sellest nüüd aru, kuidas tahate, oli selline pronksikarva torujupp). Luust risti viilisin ka ise heegelnõela sabast.
On kingitusi sünnipäevadeks.
On 1 sõrmus, mida keerdudest katkimurdununa veel aastake nahkkottikesse õmmelduna kaelas kandsin.
On emotsionaalsete väärtustega vidinaid.
On vähem meelelisi.
Oli juhus, kui inimese kingitud sõrmuse suurmaja aknast välja lennutasin. Ka hing sai vabaks.
Enamasti ei taha ma anda (enam?) asjadele väärtusi, fataalseid.
Asjad kaovad.
Mu praegused on kingid just selle klausliga, et ei midagi siduvat ega kohustavat, lihtsalt...
Ja just selle pärast on nad kallid. Mitte kui asjad. Asjad võivad kaduda. Vaid seepärast, et sidumine pole asjas ega käsk, vaid vaba tahe.
Ja mõnikord saab mõne vidina aeg lihtsalt otsa.