Näitus külalisena seekord Maarjamäe ajaloomuuseumis.
Kuna hiljuti just sain väikse hariva ülevaate ikonoloogiast ning üleüldse mulle meeldivad sellised asjad, oli minemissoov kindel.
Kõigepealt võetakse puuplaat ja tapitakse see tugevaks. Et ei painduks.
Siis suvendatakse pildikoht. Laekaks süvendit nimetatakse.
Tõmmatakse lõuend puu peale.
Edasi kantakse pildi kontuurid. Tegevus näeb välja üsna sarnane lõikelehtedelt kontuuride kandmisega riideesemete valmistamise tarbeks lõigete valmistamisega. Esmane kontuur kaetakse tagant värviga, asetatakse lõuendile ja joonistatakse üle jooned - lõuendile jäävad kontuurid. Kuid võib ka nõelaga piki jooni torkida, saadus aukude kaudu siis värv kandub lõuendile. (See kõlas nüüd kõik väga segaselt vist.)
Põhimõtteliselt on tegevus kopeerimine.
Augutatud "lõikeleht". Paberi nurgas muide oli meistrimärk.Kontuuride järgi hakatakse kandma värvi.
Kindlas järjekorras. Esimesena loodus ja ümbrus, siis riided, siis käe ja näo alusvärv. Kõige viimasena tegi meister ise näod.
Värvid on eranditult looduslikud (Jumala enese looming).
Kanti mitu kihti, mis annab ikoonile sügavuse mõõtmed.
Peipsiäärsed vanausulised ja nende ikoonid.
Pühakodadest ja kodudest.
Paremini säilinud ja kulunumad.
Uhkemad ja lihtsamad.
Püha Nikolaus. Tema tunneb ära valge kähara habeme ja preestrikuue järgi.
Meremeeste ja kaupmeeste ja veel paljude tegelaste kaitsepühak.
Ja.. tänapäevase santakloosi prototüüp ;)
Eelija taevasseminek. Mulle imponeeris Eelija kakukese kogu.
Ja siis ikoon, mille puusse oli sobitatud metallist rist.
Viimse nurgani kaunistatud.
Ikoone oli veel. ilusad ja huvitavad.
Lisaks sai vaadata Peeter Simmi eest-venekeelset dokumentaalfilmi vanausuliste elust ja kommetest aastast 2001 "Elu pärast maailmalõppu". Mis tasus vaatamist kogu oma 50minuti jooksul.
Seda näitust soovitan igal juhul.
Hariv ja huvitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar