Et siis see va viies aastaaeg Soomaal - üleujutus.
No ma ei tea, ma usun, et piisavate lume-vihmade-sulamisolude korral võib seda mitugi korda aastas juhtuda. Nagu meil sügisega viimastel aegadel on...
Neli kanuutäit tegelasi said aerud (või mõlad? Pole ikka blondiin veel ära õppinud), istumisalused ja päästevestid sooja riietuse peale ning mööda teed, kohati läbi veest, alguspaika.
Kuusekäära talu oli vaid väike saareke keset vett.
Saarekesel elasid haned, paar kukke, paar kassi ja paar veist.
Kelle on need hallid veised...
Ok, pruunid ja mustad ja omanik on ka aimatav.
Muide, kummikindad (jah need koduabilise ja kummifetišistide lemmikud) on äärmiselt praktilised villase sõrmiku peal - käsi soe ja kuiv.
Jalg ei jää kõigest hoolimata kuivaks, kui vette pista. Õnneks jäi kanuu madalasse kinni - karjamaa ikkagi ;)
Sest millal veel kui mitte sellises olukorras on võimalus matkaradu istudes läbida?
Vett oli kõikjal. Vesi oli sile ja sageli oli raskusi karjamaade kohal sõudmise käigus pärisjõe ülesleidmisega. Kasuks tuli veesügavuse proovimine. Kui sügisene hein ikka kanuu all veel lehvimas või puhta padrikusse loovid, siis pole vist ikka õiges suunas.
Paari tunni pärast väike maandumine Pühamüristus'el, mis kuskil uputund karjamaal vedeles, kõrval ujuv heinasaad. Väike võileiblus ja jalasirutus.
Viskas lund, viskas päikest, viskas vihma, pilvi ja udugi.
Udus oli kummaline. Hääled kostusid väga kaugele, kuid nägemine oli kitsam kui kõrv.
Kuuled, aga ei näe.
Mets kajas iga kolksatust.
Sürr, kuid mõnus.
Vaid jahe hakkas.
Ega muud, polnud see ju esimene kord seda teed sõuda.
Veidi vehkides sai sooja tagasi.
Kohati oli jõesängi osa puid täis langenud-langetatud (koprad juu!), siis ei jäänudki muud, kui võsa vahelt end okste abil läbi tõmmata.
Lõpp hea - lõpp!
Endiselt meeldib mulle veel.
Tänan kaaskanuutajaid meeldiva päeva eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar