Esmaspäev, aprill 30, 2007

Allikas

"Ja see on kõige tähtsam naine minu elus," tutvustas Mu Väike Kiilakas mind eile ühele peokülalisele. Seda oli armas kuulda.
Läbielud.
Perekond.
Mitte see bioloogiline, kes on samuti olemas, vajalik ja soe.
Vaid see teine, iseenda valitud.
Mis koosneb inimestest, kellega koos on läbi elatud. Arenetud. Vahetatud.
Kelle ees ei pea teesklema.
Kellega koos on õige olla.
Kellele saab kõigest rääkida, rõõmustada ja kurta.
Kellega koos saab vaikida.
Kes on nagu loomulikult esmajärjekorras mõtetes, kui miski sündmus.
Kellele annad nõud ja jõud küsimata, ning kellelt saad sama.
Kes on olemas, kui on vaja.
Minu inimesed.

Laupäev, aprill 28, 2007

Aga koidikud on siin vaiksed...

Ma ei teinud pilte.
Ma sõitsin rattaga ja vaatasin. Tagajärgi.
Ja nägin kurbi nägusid, palju.

Kui inimesel on nälg, ja ta näeb leiba silmaulatuses ja ta lõhub tõkke leiva ja enda vahel, ma saan aru.
Kui inimene külmub, siis muugib ta lahti ukse sooja ruumi, ja elab üle.
Kes peale leiva viina võtab ja poeriiulid segi peksab, muu toidukraami jalge alla tallates või sooja saanuna soojaku ära lagastab, sel õigustus puudub.

Ja mul on kurb.
Ja mul on hirm.

Ja mul on siiralt kahju, et enamik kannatab. Et on, nagu on. Et ei kuulatud. Et ei arutatud.
Et praegu on niipalju eeltöö tegematajätmise pärast.
Ei meeldi mulle lahmimine, ei meeldi.

Reede, aprill 27, 2007

Tundmatule sõdurile

Kõigile, kirssidega!!!

Et sa elaksid huvitaval ajal!

Pole terveksjäänud klaasi Pärnu mnt-l ja selle ümbritsevatel tänavatel.
Woodstocki suurtest akendest järel vaid raamid, roheline pianiino on kaanetu, letitagused riiulid tühjad, põrandale kokku kuhjatud kõik purunenu. Omanik kõrtsu ees mobiiliga rääkimas. Kõrval noormees, pokaalist konjakit rüüpamas. Kõrtsu vastas olevalt aialt kõik lipid kistud. Ja aknalaual klaasipuru sees väike sildike BAAR SULETUD.
Pangaautomaadi ekraani klaas puruks löödud.
Prillipoed läbi klaasitute akende tühjad.
Liiklusummikud.

*

Ja veel. Teadagi, millega ähvardatakse valitsust, kes õlle hinda tõstab. Mis aga saab sellest, kes alkoholimüügile üldse keelu paneb?

Kolmapäev, aprill 25, 2007

Seesamunegi poliitvääras värk

Et tahaks kohe puhiseda.
Ebaendakohaselt
Poliitiliselt (?)

See märgike siis seal mäel.
Olen selle ümber oma asjaajamistes tuterdanud ja serva ka telkust näinud.
Olid auvalved tlna koolidest igavese tule ümber, mäletan.
Ise pold tlnast, seepärast polnud ise.
Ja polnud häda keskit. Kiruti, kuid mida poleks kirutud?
Tuli sai maha, kuid 9. mai alati kuju ümber tähistamist koondas.
Ja siis?
Nüüd asi terav.
Väga terav.
Ma ei tahagi analüüsi, kellele see kasulik või mitte ja miks just nii, et on, nagu on.
Kuid ma arvan, et homne planeeritav platsi piiramine ja katmine, sõja võidu tähistamise keskmesoleva, alati olnu blokeerimine ikka eriti provokatiivsel ja nigelal põhjusel on lollus.
Ja mul on kahju, nagu alati, et süüdi jäävad süütud.
Ja haiget saavad kõige siirasüdamelisemad, õiglusejanulisemad.
Ei meeldi mulle lahmimine, ei meeldi.

Teisipäev, aprill 24, 2007

Minge kõik persse!!!

Mida mõtleb, kes karjatab nii?
Tahab ta oma tuharaid mõõtmatult kopsakamana näha ja oma resurssidest jääb vajaka?
Määratu lauslollus viskab üle mõnikord, eks?
See, et tahetakse midagi, millest aru ei saa. Midagi, mida ei jaksa teha. Midagi, mida ei taha teha.
See, et tahetakse üldse.
Sundseis.
Uks kinni lüüa ja end eraldada.
Tahta öelda korra ka oma arvamust suure sumina sees. Eeldades, et keegi kuuleb.
Võimatused.
Müürid.
Tahe end leida ja säilitada.
Ohutunne oma kookoni purunemise ees, kui oled suutnud sinna roomata. Taasumiseks. Nukkumiseks.
Ahastus peaga seinapeksmise ees inimsuhetes, seadustes, minnalaskmistes.
Nukrus, jah, kaastundevajadus. Pai-isu.

Üks sõna see põleb me keelel...

Neljapäev, aprill 19, 2007

Kolmapäev, aprill 18, 2007

Pole santi ilma, on vaid sant riietus

Õrnsüütu-tiine rohelus on end haakinud niiskusega okstele ja maapinda.
Et märkamatult olemas olla ja levida.
Kuni on loomulik ja olemas.
Mõnikord.
Mõnikord on inimesi liiga palju.
Üleüldse.
Liiga tihedalt, liiga ahistavalt.
Ja autosid.
Ja olukordi.
Ja siis kõrval paneb linnuke pohhuilt omal oksal ega jää kellelegi jalgu.
Vaid kõrvu.
Ja hümn hommikuti ja õhtuti Toompealt avatud akna kaudu koos külmniiskevärske hingusega. Liputamise aegu.

On vist jõhker elada vaid endale, enda tahtmisest enda tarvis.
Või on see ainus viis.
Või kuus.

Nägin oma kooliaegset õpetajat täna.
Vene keele õpetajat.
Ta ütles, et käib ikka siiani paar korda aastas Piiteris.
Mina käisin viimati ammu, vene aegu.
Aga selle õpetajaga kooli aegu käisme vähemasti mõned korrad. Ja see oli ilus ja tore.
Ja ma tahan veel.

Asjad nihkuvad.
Mõnest peab lahti laskma ja mõnega harjuma.

Muide, mu üsna selge mõistusega vanemad lugesid Kivirähu Ussisõnad täielikuks õudukaks! Rehepapp oli igati vastuvõetav.
Raamat nüüd taas minu valdustes. Hakka või lugema.

Laupäev, aprill 14, 2007

Teeäärne

Seda pilti pole mõtet päevavalguses vaadatagi.
Vaid hämaras avab ta end


Kolmapäev, aprill 11, 2007

Vahepala. Intro

Kunagi oli maailm suurem. Olid avarused ja lõpmatused. Olid urkad ja tunnelid, valgust ja varju. Ja ustel polnud lukke ega aegu raja peal.
Nüüd on seinad. Algus ja lõpp. Variatsioonidega.
Kunagi oli soe kevad.
Nüüd jääaeg.
Kogemus vähendab, konsentreerub.
Vahetab leveleid.
Ja siiski on mõnikord hea omas kambris, vanade ja olemasolevate seas.
Seosed kui nähtamatud juhtmed laokil üle ilma kohtades ja inimestes, kes/mis mälus. Tunnetes, mis mälus.
Olnud elu ämblikuvõrk.
Kleepuvalt kaasas.

Mõnikord

Mõnikord veab viltu. Kõik. Ok, palju. Mitu asja korraga lähevad tuksi.
Ahastus. Võimetuse tunne. Viha.
Miks?
Miks just nüüd?
Ja miks mitte 1 vaid ikka 1+X? (x=XxX)
Kui juhtub, siis korraga.
Mõnikord.

Esmaspäev, aprill 02, 2007