Pole santi ilma, on vaid sant riietus

Õrnsüütu-tiine rohelus on end haakinud niiskusega okstele ja maapinda.
Et märkamatult olemas olla ja levida.
Kuni on loomulik ja olemas.
Mõnikord.
Mõnikord on inimesi liiga palju.
Üleüldse.
Liiga tihedalt, liiga ahistavalt.
Ja autosid.
Ja olukordi.
Ja siis kõrval paneb linnuke pohhuilt omal oksal ega jää kellelegi jalgu.
Vaid kõrvu.
Ja hümn hommikuti ja õhtuti Toompealt avatud akna kaudu koos külmniiskevärske hingusega. Liputamise aegu.

On vist jõhker elada vaid endale, enda tahtmisest enda tarvis.
Või on see ainus viis.
Või kuus.

Nägin oma kooliaegset õpetajat täna.
Vene keele õpetajat.
Ta ütles, et käib ikka siiani paar korda aastas Piiteris.
Mina käisin viimati ammu, vene aegu.
Aga selle õpetajaga kooli aegu käisme vähemasti mõned korrad. Ja see oli ilus ja tore.
Ja ma tahan veel.

Asjad nihkuvad.
Mõnest peab lahti laskma ja mõnega harjuma.

Muide, mu üsna selge mõistusega vanemad lugesid Kivirähu Ussisõnad täielikuks õudukaks! Rehepapp oli igati vastuvõetav.
Raamat nüüd taas minu valdustes. Hakka või lugema.