Fotojaht. Magus

'







Juunikuine heinamaa.
Magus lõhn.

Ning magusavalmistajad, kes lõhna peale tegudele saabuvad.

Memento mori

'

Siia ongi koer maetud..

'

Meie aja kangelased..

'
.. ehk elusad Maldur ja Vaie.


Tasuta vabaõhuüritusel meeldivas pargis vanade bändidega saabusid kaunis suvepäevas need kaks.
Stiilsed. Mõlemad mustas.
Istusid ja kaesid esinemist.
Naispool kädistas ja manitses, mees vaid mühatas.
Naine kammi kotist leidis. Mehel müts maha, juuksed kuklas, mis veel olid, kenasti kammitud said ja naise isikliku käpakesega nokkmüts otse pähe.
Jutuvadina saatel käekotist välgumihkel ning mehe põuetaskust sigaretid ning nii nad üksmeeles sinna õhtut nautima jäid.
*
P.S pildil olijatel polnud aimugi mu kurjadest kavatsustest nad pildile püüda.

Kohtumine vaikuse teel

'
Käisin eile Katariina kirikus üritusel.
Camildolased: fotonäitus, film ja kohtumine.

Reedel, 19. juunil - camaldolaste ordu asutaja Püha Romualduse (um. 951 Ravenna - 19. juuni 1027 Val di Castro) mälestuspäeval - kell 19.00 toimub Püha Katariina kirikus (sissepääs Katariina käik/Vene 12) kõigile huvilistele avatud sündmus „Kohtumine vaikuse teel”, kus on kavas:

* Isa Piotr Włodyga multimediaalne loeng „Camaldolased - inimesed, kes käivad mööda vaikimise teed” (60 min.)
* kohtumine näitusel eksponeeritavate fotode autori Norbert Roztockiga (30 min.)
* Maciej Starczewski dokumentaalfilm „Äravalitud koht” esitlus, mis käsitleb Krakowi lähedal asuva Bielany kloostri camaldolaste elu (20 min.)

Erakordne on, et kohtumisel viibib ka Bielany kloostri prior, isa Marek Szeliga. Tõlge poola keelest eesti keelde. Sissepääs tasuta.

Mis mul aga täna lisaks eilekuuldule äkilist avastamis- ja äratundmisrõõmu pakkus, oli seik, et vaadeldes wikipediat ja meenutades omaenese reisi eelmisel aastal samasse kanti, leidsin ühe foto, mis juba tagasiteel autost tehtud.
Tundub, et see seesama klooster, mis mu pilku püüdis, kuid millest seekord küll mööda sõitsime.


Väärikamad teist muidugi mäletavad dok.filmi "Suur vaikus".
See seesama, kuid seekord Poolas.

Püha Romualdus rajas camaldolaste ordu XI sajandi alguses Toscanas. Nime sai see ühe esimese kloostri asukoha Camaldoli e. Campus Maldoli järgi. Legendi järgi olevat esimeste eraklate tarvis annetanud maad keegi Maldolus, kes näinud visiooni valgeis rõivais taevasse tõusvatest munkadest. Poolas asutasid eremiitidest vennad oma esimese kloostri 1604 aastal, Krakówi lähistel Bielany “hõbedasel mäel”. See on üks kahest tänaseni tegutsevast camaldolaste kloostrist Poolas. (Teine on Konini lähistel Bieniszewis). Eremiidid elavad ühiste kloostrimüüride vahel, omaette majakestes, kogunedes kirikusse tunnipalvusteks, Roosipärja lugemiseks ja Pühale Missale. Omavahel ei kõnelda, suhtlemine välisilmaga on piiratud. Oma elukorralduses järgivad nad VI sajandil kirja pandud Püha Benedictuse reeglit.

***

“Selles kloostris on midagi, mis inimesi tugevasti ligi tõmbab - see on Jumala kohalolu eriline tunnetamine niisuguses eraklikus elus.
Sest ei tohi unustada, et eremiidiklooster on Jumala poolt väljavalitud koht, et Teda ülistada - Tema on iseenese jaoks selle paiga välja valinud ning tahtnud, et meie siin oleksime, Jumalat teeniksime ning siin Tema nimel maailma ilmlikke patte lunastaksime.
Ning kindlasti annab Tema oma kohalolekuga teile, kes te siia sellesse eremiidikloostrisse tulete, tunda, et see on väga eriline ning püha paik.
Mungaordu vaikus, vaikus, mis meid väga kiiresti pühadusse juhatab, suunab meid otsekohe justkui mingisse jumalikku atmosfääri, milles oleme kindlad, et mitte keegi ei saa meie jaoks seda vaikust häirida ega katkestada, ei tulda sisse meie kambrisse ega hakata kusagil karjuma, ei keerata taskuraadiot viimase peale põhja. See vaikus on justkui sisse salvitud kõigi nende palveist, kes siin enne meid on olnud.

Meie oleme siin nagu kõikide eest palvetamise spetsialistid…
Lihtsalt palvetame kõikide eest, sest niisugune on siin meie missioon ning ehk just seetõttu polegi me liiga tugevasti seotud kindlate isikute või kohtadega./—/

See kõik kulgeb justkui tehiskaaslase lend: kui satelliit maailmaruumi välja saadetakse, siis mõjub talle Maa külgetõmbejõud ainult teatud aja jooksul, aga hiljem lendab ta juba üles ning Maa ei tõmba teda enam enda poole tagasi. Niisamuti on ka vaimulikus elus - inimene leiab selles ilmas ainult mõneks ajaks mingi lohutuse, ent hiljem, mil ta juba kogeb, kui magus on Jumal, siis mõistab ta, et Jumal ongi tema õnn ning ei soovi enam mitte midagi enamat kui vaid seda, et kas viibida koos Temaga või surra võimalikult vara, et kohata Teda sealses elus.
Kogu minu siinne elu peaks olema palvetamine. Kogu elu peab olema palvetamine - mitte lihtsalt mingisugune üks palvetamisakt, mitte mingi üksainus vaga jumalakartlikkuse ilming, vaid terve elu lihtsalt peab mingil viisil justkui palvuseks muutuma. Alates sellest momendist hakkab meie elus kõik lihtsamaks minema. Minnes sellesse erakuelu rütmi sisse, hakkab inimene järk-järgult vabaks saama.”

(Katkendid Maciej Starczewski filmist “Äravalitud koht”).

Fotojaht. Loojang

'
See pilvede-päikesemäng õhtul, mida ka loojanguks nimetada võib.
Paar aastat tagasi Leigol.
Hääd muusikat kuulates, pikutades, taevast imetledes.

Nii ta algas..

.. vaikselt..

.. lisandusid purskavad veed..

.. kord ühtlaseks tõmbus..

.. siis jälle erksamaid värve vahele viskas..

.. kuni lõpuks Loojasse laskus.

*
Ning üks ilus postkaardipildike.

Lugupeetud magister

'
Lühidalt. Eilsest olen diplomeeritud magister.
*
Pikemalt.
Kui ma väga ei eksi, oli see just sel hommikul, kui rongis liikumist oodates ühe ajalehe kuulutusteküljel väikest teiste seas märkasin. Et magistriõpe, mille eelduseks vaid eelnev bakalaurus või sellega võrdne.
Minul oli sellega võrdne.
Igatahes ei suutnud ei see reis ega järgnevad juhtumised mu kõrvade vahelt üha süvenevat otsust enam välja uhuda.
Viisin paberid sisse, sain ka ise sisse ja 2 aastat hiljem on see nüüd siis käes.
Kas hakkan pikemalt heietama, mis nende kahe aasta sisse jäi?
Jätkuv tunne, et pidevalt on vaja midagi teha lisaks muule, miski töö kirjutada või eksamiks õppida või... Kaugõppe eelised - pole sesse vaid teema lõppedes töö ja hinne, ja nii jooksvalt.
(Kuid arvestades seika, et viimased .. eee.. umbes praeguseks kokku 8 aastat järjest nii on olnud, võib see juba ka harjumus olla :P)
Ülimeeldiv ning huvitav seltskond ja meelerahu pakkuv kool.
Kordagi ei tulnud mõtet, et lööks käega või et milleks see kõik?
Sest elus esimest korda (ok, teist, esimene üritus ses koolis jäi pooleli) tundsin, et teen seda iseenese jaoks, teen seda, mis mulle meeldib. Õpingute osas siis.
Sest ma saan ja võin.
Mis see sulle annab? Mis sa selle teadmise ja diplomiga nüüd peale hakkad? Mis sa sest kasu saad?
Ma ei oska vastata. Muud, kui et see oli mulle ja minu jaoks. Ja sain ma palju. Enamat, kui kasu, mis meetriga ja kullaga mõõdetav.
Mis nüüd edasi?
Nüüd tahan puhata ja mängida :D
(Jaajaa, nii ütlesin ka kakspool aastat tagasi kõrgkooli lõpetades... niikauaks seda oligi.)
*
Nädal enne lõpueksamit (kogu kahe aasta jooksul õpitu peale sisuliselt, kirjalik, kohapeal) on mattunud halli uttu. Ma ei mäleta (aga mu mälu pole ka kiita ;)), et oleks kunagi (no tükil viimasel ajal) niipalju infot üritanud korraga ja süstemaatiliselt meelde jätta.
*
Pääle vimast ponnistust veel pea 4 päeva lõpptulemusi oodata, on lisapiin.
*
Ma mäletan üle pea 15 aasta jumalateenistuse korda ja sõnu ning käisin armulaual.
*
Laulsin elus esimest korda Gaudeamust. Akadeemiline tunne tuli kohe peale.
*
Mu elamine pole arvestanud pisiasjadega, mis juhtuvad, kui majapidamisse satuvad lisaks suurtele ka 4 väiksemat, sellised 1-13 (ok, ok, viimane oli juba täitsa suur, hoidis puhtust ja ajas mehejuttu).
Rotineiud ärevuses, siiski huvitunult ja positiivselt, teistpool puurivõret.
Aga äärmiselt meeldiv oli taas lähimugulasi näha :)
Jah, ja loomalikult pesakonnale vähemasti üheks õhtuks eeskujuks ja verstapostiks olla, mille poole püüelda vmt ;)














*
Kokkuvõtlikult ja dokumendi pealt veerides olen nüüd usuteaduse magister.
Ning (keerab lehte) mul on (tsiteerib) õigus töötada humanitaarteaduse magistrikraadi nõudvatel ametikohtadel, mis eeldavad head orienteerumist kristliku kultuurilooga seotud valdkondades.
Pakkumisi?

Mul hakkas nüüd puhkus.

Üles, närilised!

'

Alaska Rotisaar ei vääri enam oma nime , räägib uudis.

Et tulid rotid uppuvalt laevalt, vallutasid saare, mistõttu saar Rat Island'iks nimetati ning hävitasid palju linnuliike. Paarsada aastat hiljem, nüüd, otsustaasid inimesed seal rotte mürgitama hakata. Mõned linnuliigid on tagasi, kuid rottide kadumine või taastumine selgub veidi hiljem.

Olen nõus kommentaator Rotiga:

Rott 15.06.2009 10:51
Maailma kõikide rottide ninad on pööratud praegusel hetkel meie impeeriumi kroonijuveeli - Rotisaare poole ja sõnatus leinas mõistame hukka toime pandud genotsiidi. Alates 1780 aastast, mil meie esivanemad seal maabusid ja asusid palehigis riiki üles ehitama, alates sellest kaunist päevast kuni viimatiste jäledate sündmusteni oli meil olemas oma maa, millest saime uhkusega kõnelda ja mida südames kandsime. Kutsun kõiki närilisi kõikjal maailmas alustama sissisõda, et mõista hukka see tohutu ebaõiglus!

Barrikaadidele!!!!

Fotojaht.Tee

'






'
Teelised.
Teel ised.
Tee on kulgemine, eneseleidmine.
Ja polegi teinekord tähtis siht ja suund, vaid sund ja teelolek ise.

Rattaga


..autoga..


.. ja jala, rabapidi..

.. lihtsalt metsapidi
..kõrgusi ületamas
samas ka end...
..et jõuda ulmelisse, unistuslikku Koju..

.. jooma rohelist teed.

Siil tegi pesa

'
Hommikulinnulaulus sahistas keski puu all.
Siil.
Ikka seedri alla ja ära, alla ja eemale.

Lähemal vaatlusel selgus, et käigud asja ette olid, mitte mingi niisama jalutus.
Lõuavahe okkaid täis ja krõbinaga maja alla.
Vaatlejaid märgates viskas suu tühjaks ja pani hullu podinaga solvunult selga keerates puu taha.
Aga tegu tahtis tegemist ja kui häirijad kadunud, jätkus vilgas töö.

Ja ega siis okastest üksi piisa!
Veidi teisalt, kuuri alt, saab vanu lehti.
Sahinaga tiir kuuri alla ja mööda teed uru poole...

Fotojaht. 3

*
Kolm Õde Tallinna vanalinnas (pealtvaates)


ja kolm (sugulussidemed teadmata) libalambukest Rootsimaal Srockholmis Skansenis.

Kassid ja muud

*
Hommikune jalutuskäik priipäeval mereäärses eramutealal püüdis silma ning massinassegi mõned tegelased.


Kaunis kassimaja mööda majaseina.
Nillisime piltida väravakohal, kuni majaperemees välja astus ja soovi küsis. Seletasime siis, et kassid, vaimustus ja nii.
Perepoeg olla ehitanud. Soojustusega ja nii.
Alumine korrus ja ülemine.
Kuna aeda-kaitset polnud, siis ülemine eriti asjalik koerte ja muude eest.
Olla seal krundil rebastki nähtud.
Kassid ise eksitusega saadud-ise ilmunud. Kolmaski must kuskil end varjama pidi.
Soe peremees ja hoitud loomad.


See tegelinski astus lihtsalt iseteadvalt üksinda vastu.
Veidi vanalikult kange.
Ja viisakalt, reserveeritult sõbralik.

Palun pange saadetised irvik-postkassi.
Tänan :)