Pühapäev, detsember 30, 2007

Aasta viimased tunnid

Nagu sellest kellaaja-päeva-kuu-aasta vahetusest nüüd niipalju muutuks.
Ma ei anna endale lubadusi uueks aastaks.
Tuleb, mis tuleb.
Ei tee plaane.
On nagu on.
Ja kui tuleb võimalus muuta miskit, siis juhtub see õigel ajal ja õigete vahenditega.
Lootusetu optimist.
Ja veidi ebausklik plaane liialt levitamaks.
*
Pesupäev.
2 okassiga.
Puhtana uude aastasse!!!

Laupäev, detsember 29, 2007

Tahavaatlikult

Talv oli pime ja soe.
Päkapikud ilmnesid mõne väikese armsa ja täiesti mõttetute jubinate pihkupoetamistega reaalsete inimeste näol.
Tagasivaated ja ettevaatlikus.
Kooli lõpetasin ja alustasin, mõni asi kestab, suitsetamise hülgasin ja rotte on ühe asemel kaks.
Polegi vist kõige hullem seis?
*
Seosetult.

Vahepala. Ingel

Kas ma tahaksin olla ingel?
Rammusast söögist pühade puhul kordi täis end õginuna.
Ikka head soovides kodutule koerale ja inimesele ja lapsele.
Telefonikõne kaugusel.
Kingid tehtud ja saadud.
Õnnis rahu.
Kas ma tahaksin olla ingel?

Olla ingel, jättes tegemata mõne teo.
Tehes sellega rohkem kui tegu tehes.

Neljapäev, detsember 27, 2007

Elagu uudised!

Uudis.

24aastane naine hüppas Daugavpilsis (Läti) jõulude ajal 7. korruse aknast välja.

Noor naine sai üliraskeid kehavigastusi ning viibib hetkel haiglas, teatas Läti Delfi.

Politsei teatel oli joobes naine kiskunud tüli ning seejärel ise aknast välja hüpanud. Korravalvurid uurivad, miks ta seda tegi ning arstid püüavad tema elu päästa.

Vargad varastavad, litsid löövad litsi. Tavaline õhtu.
Lühidalt kokku võetud sündmus.
Ja kõrval pilt aknast. Illustratiivne pilt. Et kõik ikka aru saaks, milline on aken kui selline.
Äärmiselt informatiivne.

Ma ei tea, miks ma loen mõningaid väljaandeid. Vabandus seegi, et ma ei telli ega maksa nende eest, vaid katsun netiga läbi ajada.

Kolmapäev, detsember 26, 2007

Kunagi tulevik

Asjaosaliste lahkel loal.
Lugu.

Surnuaed. Ohtralt küünlaid.
"Ma küll ei tahaks nii sõidutee äärde maetud olla," ütleb Ema.
"Ärge teie küll nii tehke, pange mind parem kaminaservale."
"Jah, muidugi," nõustub Tütar.
"Ja igal jõulul paneme küünla kõrvale," lisab Poeg.
"Ei, teeme kaane lahti korraks hoopis, korra aastas. Ja paneme piparkoogi urni," otsustab Tütar.

Kinokultuur

Mis see selline on, eks?
Mis on ühistranspordikultuur?
Mis on üldse kultuur?
*
Kino.
"Nõiutud".
Siuke ülevõlli, kuid mitte pahatahtlik aia!!!komöödia.
Pigem naer sellest, et sinisilmsus on olemas.
Ja ei sobi reaalsusesse.
Sisu lihtne. Kaunist disnimultikast saadetakse printsess, äsjaarmunu ettejuhtuvasse printsi, koledasse njuujorki, reaalsusesse läbi kanalisatsiooniluugi.
Ja siis õnnest särav printsess kõiges ja kõigis vaid head ja õnelikku lõppu näeb.
Nu on siuke ullike.
Aga funkab omal moel.
Ok, ei hakka filmi ümber jutustama.
Igatahes häppiolek hakkab usutavana tunduma.
*
Kahe pingirea vahet on nii, et kannad vaevu eelolevat tooli puutuvad.
Siiski on mu seljatagaistuja suutnud end nii kaugele venitada, et mulle kordi korraliku rappumise korraldada vastu seljatuge.
Naerust kinosaalis saan ma aru.
Aga telefonihelinatest (ok, juhtub) ja häälekatest kõnedest: "jou, kinos olen, mis teed?" ma enam aru ei saa.
Ja veel häirivad mind tüübid, kes oma telfonidega sõnumeid saates kõiki ümbritsevaid pimestavad. Ausalt, see on intensiivne valgus, mida väike värk edastab.
Või kõvadest kommentaaridest, mis kuuluvad vanematele kui kümneaastastele.
Valjudest kommentaaridest.
Krt, ühistransporditunne täiega, et keegi elab kuklas, hõõrub end vastu sind, jagab sulle absull ebavajalikku infot, ei lase rahus keskenduda...
Väljun pingireast tõkkejooksu tehes üle põrandale jäetud popkorni- ja kokapakendite.

Olen pirts, olen.
Aga.
Mõnikord, harva küll, aga.
Ei tundu inimesed ilusad ja head.

Esmaspäev, detsember 24, 2007

Jõuluvarjend

Your Christmas Sprit Level: 5%

Your Christmas spirit is there, but it's very faint.
If you celebrate Christmas at all, it's only when you truly want to.

It's okay if you're not really into the whole Christmas thing. Don't worry about not having enough spirit.
Pushing yourself to do more will only turn you into a Grinch!
Do You Have the Christmas Spirit?

Jah, ma olen teinud mõned kingid, et kinnitada oma meelespidamist. Haledad, kuid südamest.
Ma olen pühi soovinud.
Ma olen söönud ja valmistanud kohustuslikku SööEndOimetuks kartul-kapsas-verivortsi.
See kõik läheb kohevarsti mööda.
*
Inimesed ilusamad ja heamad?
Jõulu puhul?
See moment hakkab mulle ikka vastu.
See, et AINULT sel puhul ja ainult siis.
See kõik läheb kohevarsti mööda.

Lambanahal


Tont ja Ronja imeviivukesel hetkel paigal püsimas.
Nojahh, magades on nad ka suht väheliikuvad.
Kui mul oleks beebi, oleks mu blogi tema pilte täis, ma kahtlustan.
Beebid püsivad rohkem paigal. Vähemasti ei jookse nii kiiresti kaaderist välja.
Ma arvan.

Pühapäev, detsember 23, 2007

Lugu

Mõnikord meenub mulle kiriklik jutuke õigest andmisest.
Oli rikas mees, kes tahtis teeneid päälesurmaks.
Andis annetusi suuremaid ja väiksemaid.
Tänapäevamõistes oli sponsoriks.
Ja ikka logo annetusele ja suure tähelepanuga.
Oli ta ju hea ja lahke inimene.
Sai siis pääle surma arveldamisele.
Ja leidis oma arveraamatu tühja olevat
Ei, peaaegu tühja.
Ainsaks märkeks seal oli üks poolpidune kampsun, mille oli külmetavale kerjusele möödaminnes andnud.
Miks nii? küsis mees.
Sest see on tegu, mida sa ei mäetanud, mida sa ei teinud eneseupitamiseks, vastati talle.
*
Kui palju on inimestel ASJU.
Kui palju vajavad inimesed asju?
Kui palju nähakse seda pärisväärtust, mis on?
Nähh, läheb jälle ajakohaseks kätte. Mitte nii ma ei mõelnud.
Pigem, et miks vaid kord aastas kõik hullult lahkeks ja heaks ja meenutavaks lähevad?

Hallelujah

Sai trallitud ja tantsitud, sai vaikseks jäädud, puhatud.
Minu panus siis üldisesse pühamelanhooliasse:

Neljapäev, detsember 20, 2007

Öös on asju

Kesköö.
Toad on pimedad.
Rotidki magavad, täissöönud ja sigatsemistest väsinud.
Magamistoast on kuulda tasast nohinat.
Äkki kostub välisukse juures kobinat. Keegi klõgistab veidi luku kallal ja astub sisse.
Tagatoanohistaja astub esikusse, et saada kallistuse, suudluse, kolme punapunase roosi ja kommikarbi õnnelikuks omanikuks.
Üllatus!!!
Ütlemata armas üllatus.

Teisipäev, detsember 18, 2007

Vahepala. Muusikaline

Heitu
nult
Peitu
da
Püüan
Sinuks
Unustus
Tantsus
Keereldes
Keermeid
Spiraalis
Spiri
Tuaalis
Päriselt
Hingest
Omast
Isest

Olla
Sinuga



Pühapäev, detsember 16, 2007

Jälle päevake jõulu ja surma poole

Aasta taas mu õlgadele ja õlgadelt libisema hakkab.
Tahavaates ja ettekaedes.
Kukla ja ninaga.Turja ja kätega, jalgadest rääkimata.

Nunna palve 17.sajandist

Jumal, Sina tead paremini kui mina, et ma vananen ja ühel kaunil päeval olen Vana Naine.

Hoia mind muutumast lobisejaks ja kaitse mind eriti sellest saatuslikust kujutlusest, et ma pean igal pool ja igas asjas midagi ütlema.

Vabasta mind ohjeldamatust soovist teiste asju korraldada.

Tee minust hooitsev ja mitte ärrituv, abistav ja mitte käskiv.

On muidugi kurb, et ma ei saa kasutada kõike oma suurest tarkusevarasalvest, aga Sa ju tead, et ma tahaksin lõpuni alles hoida kasvõi mõned oma sõpradest.

Kaitse mind seletamast lõputut tühja-tähja, anna mulle tiivad, et pääseksin asja tuumani.

Anna mulle jõudu kuulamaks teiste inimeste kurtmist haigustest. Sulge mu huuled jutustamaks mu oma valudest ja piinadest, sest neid muudkui lisandub ja soov nendest kõnelda kasvab aastatega. Aita mul neid taluda rahulikult.

Mul ei ole julgust paluda mälu paranemist, aga luba mulle selle asemel rohkem alandlikkust ja vähem enesekindlust olukorras, kus minu mälu näib põrkuvat teiste mälude vastu.

Anna mulle see särav õppetund, mille järgi minagi võiksin vahel eksida.

Kaitse mind tagasihoidliku ja hellana. Ma ei taha olla pühak – sellisena on samuti raske elada, aga vana hapu naine on vanakurja tipplooming.

Anna mulle võime näha head üllatavates kohtades ja annet üllatavates inimestes ja aita mind, Jumal, oma armus jutustada sellest neile endile.

Reiser

Eks ole ju tegijanimi ka eestikeeli meil nüüd vabalt asendatav -er lõpuliseks?
Et olgu siis nii, ei tõsimeelselt, vaid mängukeelselt.



Ohh noorus, noorus.
Ilus olid sa.
Oled endiselt.
(lõpuahastus)

*
Ja veel 1 mu kunagistest lemmikutest.
Mäletan, kui Leningradis kooliekskursioonil olles kassetipleierist just seda kassetti kuulasin.

Kolmapäev, detsember 12, 2007

Veel kultuurat


The Hilliard Ensemble.
Pilt küll natu udune, aga eks rõdult see nii silma paistiski.
Selline kvartett siis Filarmoonia kontserdisaalis. Saal oli üllatuslikult tühi sellise maailmakuulsa nime peale.
Esitas keskaegseid lembelaule ja teises pooles Pärti, Armeenia laule ja veel paar vaimuliku sisuga laulu.
See teine osa meeldis rohkem.
Esimene pool tõi vägisi meelde Taizé laulud. Minu viga, nagunii.
Hääled olid pehmed, puhtad ja jõulised, isegi kui vaid õrnalt tooni andsid.
Kokkuvõttes, tahtmata kedagi solvata, jäi elamus kesiseks.

Teisipäev, detsember 11, 2007

Et oleks kõik korraga südamelt ära öeldud


Pilt leitud netiavarustest, nt siit.
Igal tähtpäeval paaniliselt arust ära minna ja püüdlikult endast märku anda on pisut jabur (nii, kellele veel kaart saatmata? Kes puudu nimekirjast?).
Alavainu oma raamatus Kes meist on Napoleon kiris ühe armsa mõtte - lihtsalt saada mulle postkaart suvalisel ajal kirjaga Mõtlesin Sulle täna. Kuidas läheb?
(Väga vaba mõtte meenutus, mitte tsiteering, vabandan).
Mitte, mu armsad, et te ei tohiks mind meeles pidada, kuid peab selleks pühaks ürituseks siis kuupäevalisi põhjuseid otsima?
Helistage, kirjutage ja ilmuge külla, kui vajadust selleks tunnete, mis muud :)

Esmaspäev, detsember 10, 2007

Arktiline lugu

Täna siis kinoõhtu.
Selline film.
Saalis üllatuslikult ainult miski kümmekond inimest.
Suured jäised sini-valge-valjulised vaated.
Jääkarupojad. Nende ellujäämiskursus, harjutused iseseisvaks eluks.
Morsapoeg. Sama saatus - karjas ja jääl-vees õppida ellu jääma.
Õpetlik jutt loomade kommetest kõrvale.
Lustlikke vaateid - jääkarud liugu laskmas-lustimas, morsakari peale hunniku karpide ärasöömist kuhjas jääpangal üksteisevõidu peeretamas (vaesed filmijad).
Naerda sai. Nutta oleks ka saanud, kui väga oleks püüdnud (karupoja surm lumes kurnatusse).
Kaadrid, mida ettegi ei kujuta.
Nii morsk kui jääkarupoeg sündisid, kasvasid, jäid ellu, õppisid uut ja lõppeks sigitasid uue põlvkonna.
Suure ja austusväärse töö on autorid ära teinud.
Õpetuslik oli film pääle nummiduse muidugi ka. Kuna kliima soojeneb, sulab jää ka Arktikas ja loomad on sunnitud oma harjumuspäraste eluviiside asemel nälga surema karjakaupa või õppima enneolematuid võtteid, et süüa saada ja oma liik säilitada.
Aga kellele loodusfilmid meeldivad, siis see on täpselt see, millega oma emotsionaalset pooltteisttundi sisustada.

Pühapäev, detsember 09, 2007

Kunztizaaliz, kunztizaaliz

No nii kultuurne olla on juba liiast, eksole.
Täna siis KUMUs, Poola kunstnike maalid ja paar skulptuuri.
Koos lugupeetud kunstiteadlasega.
Algul tundus, et oleme ainsad haritlased, siis aga tiksus veel mõni lisaks.

Selle portselani autorit ei tea, ma väga vabandan.

Näitus ise on igati vaatamistväärt. Nagu vist enamus asju, kui süvenenult ja seletustega süüvida.
Poola, jah.
Kuidas lugupeetud kunstiteadlane ütleski - 75% eestlastest käib Lätis. 25% Leedus (vabandan, kui numbrites eksin), aga Poola on läbisõidumaaks vaid, ehkki seal võiks rohkem ringi vaadata.
*
Mulle isiklikult meenub Poola samuti kahel korral läbisõidul. Kord rongiga, teinekord häälega.
Rongiga oli Varssavis pool päeva aega mul ringi tuterdada. Kott oli raske, nii ma vaid kesklinnas raudteejaama ümbruses veidi hiilisin.
Teistpidi tulles sõitsin autos, mille roolis ööpäev magamata mees. Masina spido ei näidanud üle 160ne, aga kiirus oli vist tiba suurem. Mees tõmbas aga marlborot ja kuukas redbulli, endal silmad punased peas. Pakkus lahkelt mõlemit mullegi. Võtsin vastu. Poola muist teid on mägiselt käänulised ja sadas sulaselget rahet... Ilus sõit oli :)
Ööseks olin Varssavis. Tahtsin magada. Magamiskott oli kaasas. Et siis kuhugi äärelinna rohelise peale, eksole. Sõitsin trammiga oma arust trassi äärde, mis pidi piirini viima. Eksisin suunaga, loomulikult.
Öö. Äärelinn. Aiad, koerad.
Taksojuht mu venekeelse küsimise peale keeldus suhtlemast. Ei aidanud ka inglisele üleminek enam.
Hakkasin linnast välja kõndima.
Vastutulev auto peatus iseseisvalt. Roolis noorem naine.
Siin on ohtlik, tule, ma viin su linna, ütles ta.
Tänasin ja keeldusin.
Mis mul linnas teha?
Kõndisin, kuni jõudsin põllani. Selle keskel paar kõrgemat võsasiilu. Sinna läksin ja magama keerasin.
Hommiku ärkasin traktorimürina peale.
Teele.
Peatus auto. Küsisin teed piirini.
Poiss vabalt vene keeles suhtlema oli nõus, mis iseenesest veidi ebatavaline.
Seletas, et tal õde venemaale kolis, ise ta sõjaväelane. Võttis pardatšokist poola kaardi ja näitas mulle strateegilised punktid kätte õigel suunal.
Siis urgitses tagaistmelt paki võileibadega ja ulatas mulle.
Aga sa ise? küsisin.
Ja tšelovek, tõ tšelovek, oli vastus.
Ma lähen sööklasse, küll ma saan.
Ja suuna kätte näidanuna pani mu sobivas ristis maha.
Oli pühapäev, kirikukellad lõid.
Kuid ma läksin edasi.
*
Sellised lood seostuvad mul endal Poolaga.
Jah, mida ma sellest tean?
Suurt ei midagi.
Aga just paar päeva tagasi rääkisime udupeaga, et peaks minema. Just sinna.
Olen slavofiil veidi, mis teha.
*


See on Surm. Malbe naine Poola moodi. Näed, jälle ei oska autorit öelda :(
Mulle meeldib.

Stanislaw Witkiewicz. Mets (Talveöö Zakopanes, 1892)
Jah, see on maal, mitte foto.
Sõnaga lühidalt - käige näitustel ja vaatake, tunnetage, nautige.
Oi, aga pilte oli muidugi veel!
See naine meeldib mulle.
Kriibib pubekahinge sügispimeduses.
Seda aega, kui pole minna kuhugi, kui veidi valgemasse ja veidi soojemasse....

Laupäev, detsember 08, 2007

Sabath

Laupäev. Koolipäev.
Kalliga hommikul võileib ja kohvi sisemusse ning kooli.
9-st paigal.
Silm häbitult kella poole kisub ja mõttes loeb: 7-ni veel 9,5 tundi...
Mitte, et huvitav poleks.
Oo ei.
Kuid vanainimese mõtteuit lukustab kohati kõrvud õppejõu vägevahäälsetele seletustele.
11 ütleb juuditarist kursaõde, et teeks pausi. Temal kaasas kosherpirukad ja koshersai. Hannuka-püha ju käimas!
Tegime siis "kosherkohvi" kõrvale.
Armas olemine.
Lõunale täna ei saanudki, teine loeng läks otse otsa.
Ju oli ette nähtud see väike kosutus.
(Mitte, et mina nüüd see oleks, kes 4 tundi söömata olnuna pildi tasku paneks ja juhtme seinast tõmbaks.)
Iga asi toimub omal ajal ja parimal võimalikul viisil, nagu keegi kordas.
Huvitav on, kuid piin tekib istumisega.
Vahepeal sooja teed köögis, siis edasi kuulama.
Tund enne lõppu ütles üles ka õppejõu vahend - hääl.
Selleks aastaks on läbi. Veerand on möödas.
Ma saan hakkama, eksju?

Kolmapäev, detsember 05, 2007

Nii ja naa

Läbinäritud juhtmete kokkulappimine tuleb juba päris kenasti välja.
Enamus aparatuuri ja ka neti töötab uuesti, isoleerpaela mattununa.
Vihastuda ei oska.
*
Ja siis, kui lahtise ukse vahele raamatu kaantpidi barjääriks sättisin, meenus, kuidas me kunagi lastena pinksi mängisime.
Ikka toalaud lahti, selline kahelt-poolt-plaadid-keskplaadi alla-kokku, ja siis võrgu asemel kõvakaanelised raamatud ritta, selg ülespoole.

Teisipäev, detsember 04, 2007

Vahepala. Tahe

Tahaksin olla

Sinuga oma

Päikesekollases

Magamistoas

Ja naerda koos Su

Keelevääratusi

Ja õhtu saabudes

Tõmmata üll

Lambatekk

Ja pugeda

Su

Lähedusse

Igal

Jumala

Päeval ja ööl

Reede, november 30, 2007

Taeva äärel - PÖFF

Taeva äärel
Auf der Anderen Seite

Saksamaa, Türgi 2007 | 122min

Keel: türgi, saksa

Fatih Akini episoodifilmi 6 peategelast liiguvad Saksamaa ja Türgi vahel - igatsusest, kodu, enese või teineteise otsinguil... kaks neist kirstus. Surma traagilisusest saab liikumapanev ja ühendav jõud. Filmi keskseteks teemadeks on armastus, surm ja perekond. Saksa-türgi päritolu lavastaja jutustab suurtest emotsioonidest rahulikult, mõtlikult, otsekui distantsi hoides, tuues samas sisse ka paar poliitilist remarki. Akini hoolikalt valitud näitlejate ansambel pakub oivalisi rollisooritusi. Taas saab ekraanil näha Fassbinderi staari Hanna Schygullat, kelle leinava ema roll on ebatavaline ja ääretult mõjuv.

Film oli soe. Lihtne ja soe, hoolimata situatsioonidest või just hoolides neist.
Faktiliselt:
Vana mees kutsub prostituudi, keda külastab (türklased mõlemad, Saksamaal) enda juurde elama. See tulebki. Vanamehel on poeg, türgi kirjanduse professor sealsamas. Prostituudil on kuskil Türgis tütar, kes ema töökohaks kingapoodi teab olevat, räägib naine professorist pojale. Vanamees joob end purju ja tõukab prostituudi surnuks. Naise kirst läheb kodumaale - Türki. Vanamees läheb vangi ja poeg läheb Türki surnud naise tütart otsima. Otsingutel satub saksakeelse raamatupoe omanikuks. Samal ajal Türgis vastupanuliikumine, milles prosti tütar osaleb. Peidab tuliriista ja põgeneb Saksamaale. Seal kohtub Saksa naistudengiga. Armuvad. Saksa piiga ema ei vaata asja hea pilguga, kuid maksab kohujuhtumi, et türklane asüüli saaks. Ei saa, naaseb Türki. Vangi. Saksa piiga läheb perra, ema ütleb tast lahti. Piiga leiab üürika meile juba tuttavalt professorilt raamatupoest. Piiga saab ka vangi kallima juurde ja see palub tulirelva peidukohast ära tuua. Piiga läheb. Kohalikud pätipoisid röövivad püstoliga käekoti ja pärast lasevad piiga maha. Kirst Türgist Saksa poole. Piiga ema Türki, läbi raamatupoe tütre endisesse üürikohta professori poole. Lepib endas surnuga ja hakkab türgi naist vangist välja aitama. Saabki teine välja. Poeg lepib isaga.
Kõik see aga väga vaikselt ja sujuvalt, väga armastava ja hooliva alatooniga kõik need suhted.
Igati meeldiv film.
Minu soovitus!
*
Ja siis veel selline imelik asi.
Ma pole harjunud enam saalis pimedas Sinuta istuma, kellegi teise kõrval.
Mitu korda hakkas käsi märkamatult kõrvaltooli poole Sind otsima libisema...

Feromoonid on salajane relv ligimeelitamiseks!

Ma olen harjunud, et mu postkasti ikka potsatavad kodumaised Osale Ja Võida postitused ning väljamaakeelsed viagra ja peenisepikenduse pakkumised. Ok, ma, rahulik põhjamaalane, suunan need järjekindlalt prügikasti.
Kuid midagi nii jaburat ja väär-maakeelset pole ma enne oma kastis kohanud:

Uus, isegi Euroopa riikide jaoks, vahend on juba voidud suurt populaarsust pole ainult Ameerikas, kuid aga kaAustrias, Prantsusmaal, Inglismaal ja Ida-Euroopas.

Paljud inimesed, kasutades feromoone, juba leidsid elu uued ja imelikud pooled enda jaoks.

Feromoonid see on taiesti uus teaduse sona inimeste vastastikuses suhes!


Feromoon-kauba vaartused:

- Rohkem tuttavate ja tundmatu naiste pilku ja naeratust!
- Koik peavad Teid koige seksuaalsemaks!
- Teie intiimseosed on kirgavate varvidega ja unustamatud!
- Naised tombavad Teie poole!
- Naised tunnevad end Teie korval loomulikult ja avalikult!
- Teie veendumus on piiramata!
- Mehed intuitiivselt austavad Teid!
-Uued saavutused asjades ja aritegevuses!

Feromoonid mojuvad mitte ainult umbritsevaid inimesi, aga ka oma emotsioone: saate rohkem parisorjusest vabanenud ja avameelseteks suhtlemises, mis teised tunnevad, paraneb tuju, pole enam depressiooni ja rahulolematus ise endaga. Parast feromoonidega parfuumi kasutamist ilmub hea tuju, millega Te tahate teistega jagada.

Internetipood www.feromon.ee

Koduleht on neil muidugi sama jube.

Et siis nagu KUIDAS PALUN???

Pühapäev, november 25, 2007

Nad on kasvanud


Pärast kolmepäevast suletust olid tüübid ikka väga kepsakad ja seda korduvalt.
*
Käisime täna juudi sünagoogis ekskursil.
Hariv, ilus ja huvitav.
*
Päevades on olnud mitmesegast, peas samuti.

Pühapäev, november 11, 2007

Dali, Rautavaara, Messager ja teised.

Tegevuskoht: WeeGee - Espoo näitusekeskus, millesse mahub ka EMMA - Espoo modernse kunsti muuseum.
Idee autor: metsatagune.
Idee sisu: Soomes on Salvador Dali taieste näitus. Eestisse see vaevalt niipea ehk üldse kunagi jõuab. Võtame autotäie ja mindagu!
Tulemus: Idee täide viidud.

Pääle kolmetunnist laevasõitu ja paari viisakat eksimist olemegi jõudnud WeeGee juurde. Nõnda nimetatakse kogu suurt uut kompleksi, mis sisaldab nii EMMA't kui ka muid galeriisid, õpitube ja väljapanekuid-muuseume.
Autost väljumata käib tihe võileibade valmistamine ja manustamine.
Sooh, nüüd võib vaimu toitma minna, rahulolevalt kõhtu patsutades.

WeeGee. Sarnaneb meie KuMu'le. Betoon ja lihtsus.
Piletid ostetud, hargneme paarikaupa kunsti nautima.
Loomulikult, esimesena, põhjustandnud
Salvador Dali
oli üllatus.
Filmid. Andaluusia koer ja üks Dali piltide ja maailma baasil loodud lugu animatsioonis.
Polnud enne kumbagi näinud.
Fotod Dalist.
Tema elust mõnda.
Ja siis tema looming.
Ei, mitte see tavaline.
Sadakond väikest joonistatud-graafilist pildikest raamatu illustratsiooniks. Peened jooned, vähesed, kuid piisavad. Detailid. Pisiasjad. Väljapeetus.
Märkmete vahele kritseldatud kujud, kui koolipoisi vihikust väljarebitud.
16-aastase Salvadori isa portree.
Kubistlik Dali, rambrandtlik Dali...
Hunnik pilte, mis ei seostuks mitte kuidagi väljakujunenud arusaamadega.
Midagi muud. Absoluutselt midagi muud.
See mees oli geenius!

Annette Messager.
Keegi armastab mängida linnu-loomatopiste, mänguasjade, tekstiili ja äravisatud asjadega.
Kohati meenutab kunagi ka Eestis toimunud Prügi näitusi.
Äravisatud nukkude kuhilad, surutuna, unustatuna, katkistena, peidetuina.
Segiaetud asjad, kasutud asjad. Elusad asjad kui lihtsalt asjad, miskid muud asjad.
Omaette elavad ja tegutsevad organid läbisegi vedelemas.
Linnu-loomatopised lae all, peadeks mänguasjadelt laenatud näod.
Väikesed roostetavate jalgadega varblased ja tihased, kellele kootud vestikesed, mütsikesed, sallikesed, papukesed. Linnulaibad kui nukukesed soojalt riietatud.
Selles oli midagi perversset.
Aga see oli hea!

Helinä Rautavaara
oli naine, kes käis väljaspool Euroopat kultuuridega tutvumas. Aafrikas, oriendis. Uuris kultusi ja kombeid. Tõi palju riituslikke ja muidu omapäraseid kujusid, riideid ja muusika- ning muid riistu kaasa. Oli ainus soomlane Bob Marley matustel.
Piltidel igavesti lahe viltuste prilladega hipilik ajakirjanik.
Saalid olid... tihedad ja tummised ja äraviivad.

Mänguasjademuuseum oli umbes nagu meiegi sarnased. Oli suur rongitee ja erinevatest aastakümnetest nänni. Jajahh, tuli küll tuttav ette, väikeste nüanssidega.
Aga lastel oli selles toas lõbus ja mõndagi teha.

Linnamuuseum oli kompaktne. Ja mõte, et on see nüüd miski Soome või Eesti linna ajalugu? Suht sarnane ju minevik mõlemil.

Peakatete näitus. Läbi ajaloo. Erinevad. Ajastud. Moed, need moed. Selgitused. 1975 võitis Miss Universumi tiitli soomlanna. Võidukroon kaunil alusel.
Kübarad, kaabud, nokatsid, talvemütsid, vormimütsid.
Mütside valmistamise näited ja riistad.

Kellamuuseumist sai suht kiiresti läbi kapatud. Mõned huvitavad eksemplarid ent siiski mällu end surusid.

EMMA püsinäitus.
Paljud maalid seostusid hoobilt Eesti sama voolu esindajatega. Vaatad pilti ja ütled nime, et kes meie omadest meenub. Et näe, see on nagu see ja too jälle sarnane tollega.
Oli huvitavaid leida, oli palju äratundmist ja üllatuslikku.
Mälu mahutab kordi rohkem kui näpp ja mõte sõnadesse suruda suudab ja tahab.

Päev sai õhtuks ja näitusekeskus suleti.
Aga emotsioonid kestavad ja mälestused jäävad!


Reede, november 09, 2007

Võtan sõna


Peale Soome koolitulistamist loen mina siis Postimehest:


"Haridusminister Tõnis Lukas nimetas võimalike koolitulistajate leidmist õpetajate professionaalsuse küsimuseks. «Õpetajal oleks tarvis õpilasega vestelda. Kui on näha, et tendentsid jätkuvad, siis tuleks rääkida direktoriga,» lausus ta.

Samas ei saa tema sõnul seda probleemi vaid koolile lükata, seda mõjutab ka ühiskond üldiselt, nagu näiteks vägivaldsed arvutimängud. Kool aga saab aidata, et ükski õpilane ei tunneks end kõrvalejäetuna ja üksildasena."

Et siis õpetaja on see, kes peab ära tundma kõik kasvuraskustes valuleva inimese mõtted ja nende ohtlikkuse ja tõsiduse ning olema maandajaks, maailmademuutjaks kui ka direktori poole pöördujaks. Nii, räägib see õpetaja siis direktorile, et näed, on siukeste mõtetega noor meil koolis. Ahahh, ütleb direktor.

Ma ei tea, mismoodi need asjad käivad, aga ma arvan, et need ei käi miski sellise süsteemi järgi, et vestlus õpilasega on nagu kustutuskummiga vigade parandus. Ja et rääkimine direktoriga on probleemi lahendus.

Ma küll pole vaatamas käinud, aga kas seesama meie kodumaine film Klass ei lõppenud miski tulistamisega?

Film keelustada?


Mis ma nüüd öelda tahtsin?
Kui midagi juhtub, on alati vaja süüdlast.
Et kui on süüdlane määratud, on nagu probleem lahendatud.
Jah, süüdi on arvutimängud, õhtuti telekast tulevad märulid ja muud kolmandad isikud.
Meie pole süüdi.
Aga juhtumised juhtuvad.

Kolmapäev, oktoober 31, 2007

Olnu

Ma nägin Sind täna unes.
Olid armas ja soe, nagu ikka.
Sinuga oli hea lihtne, nagu polekski olnud neid aastaid vahel.
Ja minu tunne Sinu vastu oli ikka seesama.
Ehkki ma tean aega, mil ma ikka veel Sind endas kandsin, siiralt ja kaua.
Ehkki ma tean aega, mil Sust lõpuks lahti lasin.
Ehkki ma kardan ikka veel lugeda Su kunagisi kirju.
Ehkki ma ikka veel ei taha neid kirju ka hävitada.
Las nad olla, seal, kokkupaelutatuna kapinurgas.
Ma polnud Su peale enam nii sagedasti mõelnud, mälestustesse uppunud, uneski kohanud.
Täna Sa tulid.
Nagu Sa ikka tuled mõnes ilmas või laulus või raamatus või inimeses või kohas. Või lõhnas.
Nüüd juba armsa ja sooja mälestusena.
Ma ei tea, mida teeksin, kui Sind päriselt kohtaks.
Ehkki olen Su silmi otsinud, ikka veel, erinevates kohtades, ühistranspordis, tänavatelt, televiisorist, kustiganes.
Ja siiamaani jõnksatab midagi sees, kui arvan Sind ära tundvat.
Ma ei otsi Sind üles.
Ma ei tea, kas tahad minu olemasolust üldse midagi teada, seepärast.
Keda huvitab vastus küsimusele: Kuidas Sul läheb?
Mind huvitaks.
Aga...
Tule siis ikka mõnikord mu unedesse, eks?
Ning ärgates ja oma armsa kõrvalpuhkaja selga silitades ei pea ma teda Sinuks.
Ma räägin talle Sinust.
Ja tema saab aru.
Nii on hea!

Laupäev, oktoober 27, 2007

Väike emotsioon

Niiii.
Ja nüüd, lugupeetud inimesed, kes on miskil eluhetkel avastanud, et olemasolev on ummikus ja vajab väljundit milleskis alternatiivses.
Kõik, te, kes olete miskis kriisis end registreerinud igasugustele koolitustele, treeningutesse.
Jooga, gesaltteraapia, psühhodraama, paastulaager, muu teraapia... No midaiganes!
Mul on väga hea meel, kui olete avastanud sisemise mina, oma probleemid sada korda lahti rääkinud ja lahanud ja enesele mitmekülgset avanemist ja abi saanud.
Tõesti, tore!

AGA
ärge tulge mulle rääkima, et ainus ÕIGE tee probleemide lahendusteni on miski teie poolt õpitud nõks.

Igal inimesel oma Jumal ainuõige.
Kuid need vallatud õpetused, erinevalt religioonidest-ususektidest on pealtnäha ju nii ajuloputusteta, eksole?
Ma ei taha, et mulle vägisi peale surutakse, et kui ma pole läbinud seda või seda, kuulnud sellest või tollest, ei oskagi ma elada, ei tunnegi ma ennast ja enese teadmata hulbin kuristiku serval täies pimeduses.

Kulla inimesed, kes te üks hetk räägite sõna ja sõnastamise globaalsest tähtsusest ja teine hetk loobite ise enesekindlaid sõnu, kes te, kes peaks mõistma inimesi igas nende olukorras, tahate suruda neid inimesi enda kitsasse õpetusse, pakkudes seda kui AINSAT ja vaieldamatut TÕDE...
Teie, kes igas sobivas ja sobimatus olukorras toote kuhjaga näiteid oma imepärasest muutumisest õnnelikuks pärast hullu-enneolematuid piinu...
Kes te oma armastuse ja mõistvuse pealesurumisega kaotate igasuguse soovi end usaldada...

Teil ei ole õigus.

Ja siinkohal ei loe ma pahaks ühtegi suunda ega õpetust, vaid oma õpetuse pealesurumist ja teiste teede välistamist.
Mõni inimene, lihtsalt mõni inimene!
Lihtsalt.

Neljapäevast laupäevani


Koju jõudes ootas ees vurrsabade loov segadus ja roosikimp.
Muidugi olin nõus kinno minema!
Mehe töö.
Selline film siis.
Oli-oli soomlaslikult masendav. Ja mõtlemapanev. Ja natuke segaseks jäi ka.

Trtu oli seekord organiseeritud, lõbus, huvitav, igav, paljutoitev ja rahvarohke.
Aga eriti piinlikuks ei läinud.
Õhtul, Aleksandri külalistemaja kõrtsus elus Sulo!
Nii, nüüd mu silmad ka seda näinud.

M oli nagu ikka helge ja selge ja habras ja tugev ja segaduses samaaegselt.
Selline lummav loomake, kellele mõeldes ikka leebe naeratus suunurka roomab.
Jälle need lõputud jutud, millest järgmine päev palju ei mäleta, kuid mis tingimata tulid kõik ära rääkida.

Tln tervitas ebameeldivalt.
Nagu ikka.

Hommik tervitas pannkookidega.
See oli nii ütlemata armas!
Mina Sind ka!

Koolitus. Tunnistustepäev, seega ei saa jalga ka varem lasta, ehkki jutt oli kordi kuuldud ja kommentaarid ajasid pea valutama.
Ikka, igas ükskõikmis koosluses, peeab keegi vähemasti korra päevas targa näoga tsiteerima, et Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Ojaaa, aga, sry, ma ei taha seda enam kuulda.
Ehhhh. Kole ja mahavisatud aeg oli.
Aga tunnistuse sain kätte!

Esmaspäev, oktoober 22, 2007

Mõnikord

Aegu on kõik pealtnäha korralik.
Töö, kodu, kultuuriüritused.
Kuni
miskil õhtul saavad nad kokku, nemad, kes pole enam ammu kasvuraskustes ja maailmavalus.
Ja nad võtavad sulaselget viina.
Ja nad lähevad ülemeelikuks ning sinna, kus pimedus ja baarilett ja muusika.
Vanasti oli taevas sinisem, mäletan, ütleb üks säravsilmi ja pehme keelega teisele.
Näe, tuttavad näod, oi, tere!
Keegi seisab seinaveeres kartes sellest lahti lasta, sest muidu kukuks.
Keegi ripub kellelgi kaelas ja valab kaelale kaela oma tunded: Sa ei saa minna, ma ei suuda Sinuta!
Ja kael vaatab igavledes lage, teades, et seesama on juba olnud kordi ja ei vii kuhugi.
Korralikud inimesed, kes kasvatavad lapsi, teenivad igapäevast sissetulekut, õpivad.
Sellel õhtul on nad teist nägu.
Nad tantsivad kuidasjuhtub ja kellegajuhtub.
Nad suudlevad, embavad, heidavad nalja ja loobivad vaimukusi.
Nad naeravad palju.
Nad poetavad pisaraid.
Emotsioonid on kuubis.
Nad astuvad sügisõhtusse hommiku viie paiku, jalutavad kellegi juurde ja heidavad magama. Kes kuhu ja kellega.
Nad ärkavad hommikul pohmastena ja asjalikena.
On uus päev.

Pühapäev, oktoober 14, 2007

Midaiganes

Lugedes Metsatagust, mõtsin, et liputaks ka.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei, aga tean, et isa soov ja nimi sai paika alles kirjapaneku hetke eel. Oli ka teine variant, Rita, kes emal kunagine ühikakaaslane, vallatu tüüp olla olnud ;)

2. Millal viimati nutsid?
Nutan harva, mõned kuud tagasi ehk?

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Käekiri on praktiline asi. Kuna kirin vaid enda tarbeks, on primaarne, et oleks hiljem mulle enesele mõistetav. Kas meeldib? Käib kah.

4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Lõunatan juhuslikult. Söögiajad ei jaga mu päeva. Kiirnuudlid kiirsupiga on olemas iga kell, aga mitte lemmik. Kui süüa, siis ikka liha miskil moel. Selle juurde siis jään.

5. Kas sul on lapsi?
Minustsündinuid ei. Moraalset vastutust tunnen ühe vastu, kelle omavolitsi võtsin. Mitmetine, aga siiski.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
No ma ei tea. Nagunii ei anna kätte. Aga kui kokku saaks endaga, oleks vahel harva täitsa tore, ma arvan :)

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Jah

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Endateadlikul ajal mitte. Ehkki näevad välja, nagu neid poleks.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Pigem mitte.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Puuduvad. Nii maisihelbed kui eelistused.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kui jala ilma sisse ja välja saab, siis mitte.

12. Kas pead end tugevaks?
Ojaaa! Mõnes mõttes küll.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Puudub. Nii jäätis kui eelistus.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Vaat, see on tegelt keeruline vastamine. Sest kui ma tänaval vastutulijaid vaatan, kas ma neid märkan? Kui ma suhtlen, siis määrab, mis on eesmärk? Mida ma sellelt inimeselt vajan, mis tahud on olulised?
Aga, laias laastus, huumorimeelt. Ma vajan selle äratunnetamist. Seletus läheks pikaks, aga see minu blogi ja blogisen, palju tahan.
Huumorimeele all pean silmas inimese oskust end kõrvalt vaadata, asju mitte nui-neljaks tõsiselt võtta. On baastõed. ja kui lähtuda neist, saab ka muuga hakkama. Baastõdedeks on tasakaal ja mõistmine. Ja kindlasti veel midagi.

15. Roosa või punane?
Mis nimelt?

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Mõni halb harjumus ja käegalöömine. Passiivsus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Oma elukohta oma armsatega.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Asja? Klaaspurgi marineeritud pärlsibulatega. See on veel alles ja ma loodan, et minagi osa sest saan, seega ikka endale.

19. Mida hetkel igatsed?
Rohkem vabu päevi, mille võiksin sisustada mitte kõrvalt, vaid enesest tuleneva vajaduse järgi.

20. Mida viimati sõid?
Viilaka suitsutatud põdravorsti. Hommikul. Ja eile hapukapsasuppi.

21. Mida hetkel kuulad?
Rottide haigutusi ja hammastekriginat.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Siuke kuldsete täppidega pruunikaspunane.

23. Lemmiklõhn?
Kallim.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Sünnipäevalapsega.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
See naljakas ala, kus nad kiva mööda jääd libistavad ja harjakestega ees vehivad. Öötööl asendamatu meelelahutus.

26. Su juuksevärv?
Eesti kartul. Pestud. Kõrgem sort.

27. Su silmade värv?
Suht kirju. Aga midagi hallikas-roheka kanti.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Prille mõnikord.

29. Lemmiktoit?
Maitsev, tasakaalukas ja heas meeldivas keskonnas.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Hea lõpuga õudukas sobib? Ma ei näe siin vastuolu või võrdlusmomenti. Kas autoga või mandariini süües?

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Asterix Kleopatra missioon võimidagitaolist. Enne seda Kill Bill telekast ja enne seda Hing kinni (Kim Ki-duk) kinos.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Miks ma pluusi peaks kandma? Aga, hetkel, oranži.

33. Suvi või talv?
Mis nendega on? Et mida vähem jama riietega, seda parem. Nagunii. Muud vahet pole eriti.

34. Kallistused või suudlused?
Et nagu mida? KUMBA eelistan või?
Milline suudlus on kallistuseta?
No andke andeks!

35. Lemmikmagustoit?
Suudlus kallimalt ;)

36. Mis raamatut hetkel loed?
Piiblit ja Vana Testamendi teoloogiat (Ludwig Köhler)

37. Mida su hiirematt kujutab?
Stseeni multikast Nemo, kussinine ja punane kala koos on. Suurem aga (ülelaua) merd ja delfiine.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Sir David Attenborough "Imetajate elu" (The Life of Mammals, Inglise 2002)
Jah, ja vahepealseks taustamuusikaks ka Haara mikker saadet poolenisti.

39. Lemmikheli?
Seostub naudinguga. Seksuaalsega.
Ja samavõrdsena naer, siuke rõõmus ja vaba.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Head mõlemad.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Puhkamas on suhetine mõiste. Kus olen käinud, kaugeim, on Tšehhi. Jah, puhkus, kuid mitte see. Mitte lihtsalt lõõgastus, vaid pigem tihe töö iseenesega. Puhkusena pigem Ukraina ja Soome ja Rootsi. No lihtsalt.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Kindlasti. See selgub suhtestudes nendega, kel sedasama pole.

43. Kus sa sündisid?
Kuulu järgi Tallinna sünnitusmajas, seal, mida enam pole, seal keskhaigla lähedal. Dokustaatides on sünnikoht Nissi.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ei hakka proovima, aga mõne ikka.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Eile. Ehkki, mis on tutvumine? See, et inime sujub suhetekangasse kui keegi, keda sa kusagilt tead, kelle nägu ja nime, ehk heal juhul, koondad, keegi, kes sind teretab, keegi, kellega oled suhelnud ja kes ehk sind mäletab uuesti nähes?

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Mõnedega, keda tean, keda loen, kuid pole ammu reaalis kohtund.
Vaata mu blogiloetelu vasakult. Nende kõigiga kohtuksin meelsasti. Lisaks veel, keda seal pole, kes üldse ei blogi, ka teiega.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Joodikupoeg. Sest mulle lihtsalt on nii äratuntavad ta lood ja jutud, et seda kasvõi levitaks.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma jätaks vahele, kui tohib.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Jumalana?
Tohib?

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Paari olen juba lugenud.
Ja teised kas nokivad sabaupitades üles või ei haara va ilast pulka niiehknaa.
Nii et, sõbrad, avagem end vabatahtlikult!

Pühapäev, oktoober 07, 2007

Raba ja kino


Kakerdaja raba. Vihma ja päikest. Seeni ja seenelisi. Sinna ja tagasi. Vaikust ja kusagilt kaugelt kostvat mögafoni.


***

Portugali filminädala raames. "Jutustatud film".
Rež. Manoel de Oliveira
Rosa Maria, noor ajalooõpetaja, läheb oma tütre Maria Joanaga Vahemerekruiisile ning suundub sealt edasi Bombaysse Índias, kus ta peab kohtuma oma abikaasaga. Reisi vältel näeb ta oma silmadega kõiki neid maid, millest oli oma tundides kogu aeg jutustanud, kuid kus polnud varem ise käinud. Sellepärast on Ceutas, Marseille, Pompei varemete, Ateena, Egiptuse püramiidide ja Istanbuli külastamine reis läbi vahemeremaade tsivilisatsiooni.
Sellel kruiisil saab ta tuttavaks kolme naisega, kes avaldavad talle sügavat muljet : prantslanna, edukas ärinaine , itaallana, kunagine tipp-modell ja kreeklanna, näitleja ja õpetaja . Samuti tutvub ta lähemalt laevaülema, poola soost ameeriklasega.
Ühes Pärsia lahe sadamas tekib aga ohtlik moment, mis ähvardab nii laeva, kui ka reisijate elu…

Ja täpselt selline sisu oligi. Miski kuuenda klassi ajaloo-keeleõppealane filmike. Isegi mina oma viletsa pea olematu inglise keele tasemega sain aru. Mitte midagi ei toimunud. Inimesed rääkisin erinevates keeltes ajaloosündmustest. Lakooniliselt. Lõpuks laev plahvatas ja peategelased said arvatavasti surma. Kõik. Punkt.
Ainus üllatav asi oli see, miks see saalitäis filmi lõpuni vaatas.

*
Kim Ki-duk'i uus film. "Hing kinni".

Surma mõistetud vangi ja petetud abielunaise suhe areneb läbi kevade, suve, sügise ja talve Kim Ki-duki eelmiste tööde vaimus, ühendades filmist „Tühi maja“ tuntud linnakeskkonna tühjuse ja „Saare“ üksilduse režissöörile üha enam omaks saava iroonia ja koomikaga. Surmanuhtlust ootav Jang Jin üritab sooritada kongis enesetappu. Abikaasa truudusetusest tüdinud koduperenaine Yeon näeb uudist televiisoris ning otsustab vangi külastada. Järgnevad kohtumised, mille jooksul kaks võõrast elavad läbi terve armastuse aastaringi, mis lõpeb surmaga. Režissööri sõnutsi räägib see film inimsuhetest, mis on vahest nii keerukad, et raske on hingatagi.

Kim Ki-duk on hea.
Vähesed sõnad. Miski seletamatu sügavus, arusaamatuski, et MIKS nüüd nii käituti. Iga persoon on hea ja halb, keegi pole ühene.
Lähedusevajadus, väljendatuna hoopis teisiti kui Sügisballis. Kuid see on olemas.
Soovitan.

Kolmapäev, september 26, 2007

Sügis ja Nipernaadid

Käisin siis ka Sügisballi vaatamas.
Tere, ma olen eksinud, kas saaks siin jalgu puhata? Ehk näitaksite teed mul koduni?
Nii võtaks kokku.
Vägivaldselt.
Sest kõik kõrgelennulised sõnad ja mõtted baseeruvad siiski vaid lihtsatel tunnetel. Või mõttekestel.
Üksindusest ja eraldatusest ma rääkida ei oska.
Mäletan.

Oli Nipernaadi oma olemuselt samasugune talu/kivilinna ja-suhete vang?
Ikka otsides puuduvat ja hüljates käesolevat.
Ainult, kas saadakse sedasi küpseks või küpsetakse lõhki?
Õhtuti põgenedes ja hommikuti häbenedes.

*
Hommikuks olin välja mõelnud, milles on üks oluline erinevus sügisballiliste ja Nipernaadi vahel. Suhtlemine. Lähenemisviis.
Kui ühed tahtsid saada, oskamata midagi vastu anda, siis teine andis terve maailma, mis ehk ka taas üksi jäädes veidigi enesehinnangut ehk tõstnud oli.
Aga üksi olid/on nad kõik.

Pühapäev, september 23, 2007

Pubes driims kams truu

Keegi mängib mu akna taga nii kaunist tuttavat viit.
Vaatan välja.
Jah, mälukõrvad ei petnud mind.
Ongi.
Ansambel Vennaskond isiklikult kontserti andmas!
(No olgu ta siis nüüd uue nimega Flowers of Romance või mida iganes.)
Üks unelm oleks nagu tõeks saanud.
Natukene hiljem kui lootnud oleks, aga omas mahlas ikkagi täiesti elusalt võetav.
Irv.
Aga mis siis ikka, sussid jalga ja näppu viskama!
Uues Maailmas elamine on mõnikord üllatav.

Sarjast: Tõestisündinud lood.

Reede, september 14, 2007

Tere Kallis KÕU

Olen meelitatud, et sain oma kolmetähelisse Teiega absoluutselt mitteseotud postkasti arve Teilt, mis oli nimetatud hoopis teise linna hoopis teisele inimesele.
Kuna kiire googeldamine ei andnud mulle lihtsat võimalust arvet KÕU kasutamise eest edastada, Saatsin kirja Teile tagasi, lootuses, et inimene, kel (loodan, et mitte eelnevate mailieksituste tõttu) niigi viivis tiksus, selle aegsasti kätte saab ja probleem lahendatud.
5 päeva hiljem sain Teilt kirja, mis tänas mind, klienti, Teid teavitamast ja lubati viga parandada ning vabandati ebamugavuste pärast.
Kena suhtumine.
Kuid.
Täpselt päev hiljem sain Teilt kirja:

Hea KÕU Klient

Tahame Teid tänada meeldiva koostöö eest! Loodame, et veetsite vahva suve KÕUga mööda Eestimaa metsasid ja niitusid kõmistades. Soovime, et see suvi Teile teistmoodi ja meeleolukana meelde jääb.

Oleme oma klientidele loonud võimaluse kasutada internetti kõikjal. Olla kättesaadav ja ühenduses maailmaga ka seal, kus see varem tundus võimatuna. Samuti tuuritas mööda Eestimaa erinevaid paikasid KÕU troll, et teha internetiga liitumine kättesaadavaks võimalikult paljudele inimestele.

Meil on suur rõõm, et KÕU on eestimaalaste poolt väga hästi vastu võetud. Kõigest kolme kuuga on KÕU internetiteenusega liitunud ligi 8000 kasutajat ja Teie olete üks neist.

Teie arvamus on meile väga tähtis. Soovime tulevikus oma klientidele veelgi paremat teenust pakkuda. Seetõttu on meil hea meel, kui leiate paar minutit aega, et anda meile tagasisidet. Ankeedi täitmine on anonüümne.

Kaunist sügise algust ja mugavat KÕUtamist!

Tänan väga, kuid ma pole endiselt Eesti Energia KÕU klient.
Ma olen nautinud oma suve nii ja naa, aga endiselt pole ma Teie klient.
See, et Teie näpukas mu elu häiris, ei peaks ju patoloogoliseks muutuma, mis?



Neljapäev, september 06, 2007

Silmarõõmud ja esimene koolipäev

Pliksid hommikuunes. Peale öödläbi trallimist ja madistamist.
Jah, vaadake ja niutsuge :P

*

Hommik oli ilusa õhtu jätkuks.
Hell ja veidi nukker.

Siis kooli.
Nii kümmekond kursakaaslast. Issanda loomaaed oma kõigis sulgedes ja karvades, värvidest rääkimata.
9 kellatundi järjest. Ok, 1 lõunatund jäi ka sisse.
Ja siiski, ma olen üsna rahul.
Hea oli kuulda sõnu ja lauseid, mis kuskil kultuurikihi alla jäänud mu enda elus.
Ja taibata, et ma mõistan ikka neid.
Et ma olen sees selles, millest räägitakse.
Et ma võin selle kraadiga hakkama saada.
Ja ma olen pea kindel, et saan. Kiusu pärast ja seepärast, et kuni viimase tunnini sain ma aru ja nautisin.
Jah, see on see, mida ma praegu vajan.

Kolmapäev, september 05, 2007

Elu läheb edasi

Vanamoori maine rüü sai sängitatud tema lapsepõlvekoju, lillepeenrasse, kus teisigi armsaid lahkunud närilisi läbi aastate ees.
Nukrus sai nukrutsetud, tühjus sai põhjani tuntuks ja uuesti täidetud.

Ja nüüd, päike taevasse ja naerulnäod pähe!

Lubage esitleda uusi pereliikmeid:














Siin nad on, Ronja ja Tont. (Kui nad ise millekski muuks nimeks põhjust ei anna, nagu sageli juhtub. Teinekord ütlevad nad ise oma nimed.)
Aastapäevakingiks ja mitte-üksi-olemiseks.
Pildistada on selliseid duracellijäneseid pea võimatu, nii et andestage udusus piltidel.

Pühapäev, september 02, 2007

Pulmad ja matused

Täna, 03.09.2007 kell 00.08 jalutas Vanamoor Paanika üle Vikerkaaresilla.
R.I.P.
Sa olid hea sõber.

Kibe tõde

"Paranda haavad, ravi haigused, aga lase minejal minna..."
Valus on.
Olla kõrval ja tunda täielikku suutmatust.
Jah, palju suudan, niipalju ka teen.
Valu silmades, nõutus.
Kurb on.
Loomulik on.

Reede, august 31, 2007

Rattaga Savonlinnast Lapeenranta 2.

Retretti'st tulles keeras ilm ilusaks.
Õhk oli küll jahe, kuid päike paistis.
Tee oli mõnus.
Ikka hooga alla ja ähkides üles. Paremale, vasemale, alla ja üles.
Huvitav. Ja tõeliselt ilus.

* Punkaharju on üks Soome tuntumaid looduskauneid kohti. 7 km pikkune kitsas mäeseljandik eraldab üksteisest Pihlajavesi ja Puruvesi järve. Punkaharju tekkis viimasel jääajal umbes 10 000 aastat tagasi mandrijää sulamisel, kui veed kandsid siia kokku liiva ja moreeni. Teadlased usuvad, et mäeseljandiku moodustamine kestis ligi 30 aastat. Oma nime on koht saanud arvatavasti seal kunagi elanud Punka-nimelise kala- või metsamehe järgi. 1803. a läbi Punkaharju reisides sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust nii vaimustusse, et ta käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Looduskaitseala moodustamiseni jõuti küll alles 1844. aastal, praegu on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Kuna olime juba reisu alguses paika pannud, et tähtis pole mitte kilometraaž, vaid elamused, siis polnud põhjust pingutamiseks. Vabalt sai nautida ümbritsevat.
Järved, kõrgendikud, majad, põllud, loomad, metsad.
Sel päeval sõitsime pikima maa maha.
Ööbimiseks keerasime järjekordse järve kaldale.
Koht oli ilus, kuid üsna neemekese tipus oli auto.
Sellest hoolimata viskasime kotid maha ja asusime poolekssaetud paadipooltest ehitatud tuulekojas õhtusööki valmistama.
Tuul oli, jahedaks läks.
Sõime, puhkasime, lahendasime ristsõnu.
Millaski tuli randa paat, mille omanik autoga ära sõitis.
Autoalune koht oli loomulikult kõige sobivam telgi ülespanekuks.
Kuna aga mullakint vaid paarisendine, siis vaiad maasse ei hakanud.
Ega midagi, ratastelt espandrid maha ja raudkivid abiks.


Siis tuli auto tagasi, sama mees koos kahe poisiga, pojad ehk.
Koht hõivatud, kehitasime naeratades õlgu.
Siin on rahulik olla, seletasid poisid.
Peaasi, et prahti eriti maha ei jäta.
Polnud mõtteski.
Omad sodid korjasime igakord kenasti kotiga kaasa esimese prügikastini.
Sõbralikud inimesed.
Istusid paati ja läksid kalale.
Meil kõht täis, rammestus keres ja õues tõmbus jahedaks.
Tuul oli külm.
Mis muud kui telki ja unevalmis.

Öösel hakkas sadama.
Äärmised said märjaks.
Tuul ei vaibunud.
Hommikujook oli soe ja väga õige.
Tagumine meist sai selga kollase turvavesti.

Mõne kilomeetri pärast jõudsime Parikkalasse.
Läksime kohvikusse sooja.
Sest ilm oli jahe ja niiske.
Kook oli pagana hea.

Külastasime loomulikult iga kirikut, mis teele jäi, küsisime teed muude vaatamisväärsusteni.



Ja siis hakkas sadama.
Õnneks mitte tugevasti.
Üks meist laulis jõululaule, igal päeval, õhtul ja hommikul.
Mis niisket olekut ja u 12 kraadist olu silmas pidades polnudki nii üllatav või kohatu.

* Parikkala skulptuuripark. Parikka harrastuskunstniku Veijo Rönkköneni aastakümnete jooksul tehtud ja kogutud betoonskulptuurid, mis nüüd tema isiklikku aeda täidavad. Kunstnik lubab lahkelt aeda ka külastajaid.














Linnast u 10-15 kilomeetrit väljas, sõidutee ääres, asuski juhatatud koht.
Terve maja hoov oli täis kujusid. Klaasist silmade ja säravate hammastega.
Ootamatust puude vahel.
Kohati sammaldunud ja lagunenudki.
Kel tigu kõrvas, kel herilasepesa õla peale juuste varju ehitatud.
Kõnniteeplaatidel igal oli jala või käejälg.
Huvitav ja kaunis.
Täis nutikaid pisiasju, mille nüansside tabamiseks oleks ikka pikalt pidanud koha peal viibima ja süvenema.

Edasi sõidame, suht vene piiri ligidal, mööda Karjala teed, mööda Muuseumi teed.
Kord sõidutee ääres, siis jälle suure kaarega rahulikumates kohtades.
Jäljeks ikka pruun silt valge rattaga teed ja suunda juhatamas postidel.

Soome on ilus ja metsik. Vähemasti see, mida nägin.
Jõhvikad ja kaljurahnud, kivine ja karge, järvederohke ja ebatasane.
Hoolimata suurest veerohkusest ja ohtratest võimalustest, ei ajanud välistemperatuur miski moega mind vette, ujuma.
Ei, loomulikult oleks võinud hullem olla, aga no kui ei kisu, siis ei pea.

Õhtuks piilusime kaardilt jälle uimarantaa kanti.
Esimese hooga panime napilt mööda, kuid juhatuse peale leidsime saunaderohke liiva-kivi-ranna.
Telgi jaoks oli plats. Oli puukäimla. Oli sauna ees katusealune.


Vesi oli nagu tegelikult soe, aga õhk jahe.
Hoolimata sellest käis vapraim meist pesus-ujumas.

Öösel hakkas sadama.
Ja sadas nii 10 tundi järjest.
Mille tulemuseks oli läbivettind telk, paar märga magamiskotti ja üldine kontideniulatuv niiskus.
Hoolimata sellest sai järveäärse sauna varikatuse all hommikujoogid-söögid valmistatud.
Priimus oli omast käest.
"Kuradi külm on
kuradi-kuradi külm on!"
See sai tunnuslauluks.

Mingite tundide pärast vihm taandus.
Imatra linn oli tosina kilomeetri kaugusel.
Peas liikusid mõtted kohe linnas bussi, Helsinkisse ja laevaga kodu poole põrutada.
Linna jõudnuna algasid ebaõnnestumised.
Kahe tunni jooksul linnas läks 2 tagumist rattakummi.
Autod ei lasknud sind enam üle tee.
Siuke nõme tallinna-tunne tuli peale.
Ei olnud hea ja sõbralik.

Vihma kallas hoogudena.
Miskil rattakummivahetustunnil sai kuhugi hotelli vastu raudaiale telgikatted-magamiskotid tuulduma laotatud.

Kui 2 meist infopunkti teavet koguma läksid, sattusid nad telekast nägema seda kaunist lõiku teleülekandes, kus Eesti Kanter kulla heitis.
Sobiv ajastus!

Rattad korras, kanalid ja tammid üle vaadatud, jonnaka kangekaelsusega edasi.
Lapeenranta poole.
Seal liivalinn-kindlus-ehitis-misiganes.
Nii me arvasime.

Sõitnuna õhtuni, hakkasime piiluma läbi seenevihma öömaja suunas.
Rand, paadikuurid, telgile puudealune ruum...
Vaatame veel natu edasi.
Seal ta oli.
Just see, mida vaja!

Suur varikatus, mille alla mahtus nii magama kui rattaid kotte hoidma.
Majja sisse ei hakanud loomulikult murdma, kuid katusealune oli olemas.
10 minutit peale maja ja ümbruse uurimiseks peatumist hakkas karm padukas.
Paari röögatusega said rattad vihmavarju.
Ja tuvastatud, et koht on ööbimiseks parim!

Kõrval jälle saun-kämping ja kuivkemps.
Varjualuses sauna ees õhtusöök, soojad riided selga ja unele.
Lihtsalt, koormakile alla, matid peale ja magamiskotiga otsa.
Sellel öösel sadu ei kuulnudki, kuid hommikul oli udu järvel vägev.
Hommikujook, võileivad ja Lapeenranta suunas.

Ja siis hakkas sadama.
Esimese hoo kätte saanuna ootasime paarkümmend minutit bussipeatuse varju all, et jääks järgi vihm.
Nagu jäigi.
Kuid siis kestis edasi.
Poole tunni pärast oli juba mõttetu, märg ja jäiselt külm.
Lihtsalt uhasime.
Oma paar tundi, paar korda eksides, tagasi tulles ja vahetpidamata ilma ja midaiganes kirudes.
Igatahes nüüd edasi kasvõi läbi pussnugade. Bussile ja sooja. Laevale ja koju!

Läbi küsimiste ja eksimiste bussijaama jõudnuna läbimärjana (ma pean silmas LÄBI märjana, nii et pesuni ja sussist pidi vett välja valama), jäi vihm loomulikult järgi.
Igatahes, väike kostüümidraama vastavalt võimalustele ja bussi.
Ja siis toimus miski arusaamatus, igatahes jõudsime küll sama bussiga, kuid u 2 tundi hiljem kui teada, kohale
Aga see selleks.
Siis koos oma märgade kottidega ralli läbi Helsingi sadamasse, 10 minutit enne laeva väljumist, rattad autodekile ja olimegi paigas.
Paras loksumine.
Tallinnas.
Krdi külm on, ausalt.

Kodus.
Soojas.
Soe dush, puhtus.
Oo. mis õndsus!!!

Ilus reis oli.
_______________
*Info

Neljapäev, august 30, 2007

Boonus

Krdi mõnus on süüa sooja pliidisööki keset suurt ekspressipäeva halli ja niiske taeva all, arvuti ees, koduloom äsjasaabununa kõrval, soe ase ja vesi siinsamas...
Puhkus.

Sain magistrantuuri sisse!
(Kummaline, et see mulle enesele nii urrima tähtis näib)


Reisijutt tuleb kohe-kohe.

Kolmapäev, august 29, 2007

Rattaga Savonlinnast Lapeenranta 1.

Alguses oli äike.
Selline tugev ja mürisev ja lootusetu ja ohtralt märg ja pani mind lisama tugeva koormakile kotiveerde.
Laeval.
Rattad alla autodekile kinni seina äärde ja söögisaali.
Hulka söömat kõhtu ja võileib teele.
*
Tibas vihma.
Bussijaama. Piletid tasku ja rattad alla ootesaali.
Rattad ja kotid bussi, ise ka.
Kohaliku ülimeeldiva kombe kohaselt tõstab rattad bussi alla pakiruumi bussijuht ise.
Nägime hobuseid ja lambaid ja jaanalinde ja veiseid tee ääres.
Ja neid kivirahnusid, millest tegelt tee läbi raiutud on.
U 6 tundi hiljem staff maha ja tere Savonlinna!
*
Kuna kell juba hämaraks tõmbumas, siis siva randa, haljasalale telkima.
Kõrvale jäi katusealune, et kui...
Katelok tulele, kuum tee ja võileivad.
Ja magama.


Paik oli väike saareke, sillaga rannani, ümbritsetud partide ja veesõidukitega, vesilennuk kaasa arvatud.
Hommikukohvi, asjad kokku ja linna kaema.
Vahepalana linna teise serva bensukasse rattakumme täitma.

Linn kolme saare peal asub.
Turule, toomkiriku juurde ja siis tagasi Olevinlinna kindlusesse.
Kõrgus see ju eelmisest õhtust saati linna servas.
Suur.
Kindlus.
Muuseum.

* Olavinlinna kindlus. Keskaegne kindlus Kyrönsalmi saarel on üks Soome tuntumaid ehitisi, mida peetakse Skandinaaviamaade paremini säilinud kindluseks. Lossi rajas 1475. a Taani rüütel Erik Akselipoeg Tott, et kaitsta maad idast tulevate vaenlaste eest. Sündmusterohke ajaloo jooksul on Olavinlinna näinud palju lahinguid. Ooperihelid kõlasid keskaegse kindluse võlvide all esimest korda 1912. aastal ning nüüd on kindlus igal aastal ooperi- ja balletifestivali pealavaks.

Kaljule ehitatud, sillaga maismaani.
Üllatuslikult giidita tasuta.
Kahurid, kivirahnud, teadmistetahvlid.
Kohati on näha, kuidas kaljud kasvavad läbi põranda.
Huumoripanuse lisas WC-s seinal ainus silt. Venekeelne. Mis palus jalgupidi potile mitte ronida...
Kindlus oli võimas.
Taevas oli pilves, madal ja hall

Peale lõunat võtsime suuna edasi Kerimäele.
Õhus oli niiskust, kuid oli veel soe.
Linnuvaatlustorn. Ronisime ülesse.
"Kunagi ööbisime sellises. Jääks täna ka siia?"
Mõeldud, tehtud.
Aga enne Kerimäe kirikusse.

* Kerimäe kirik. Savonlinnast 20 km kaugusel asuv maailma suurim puukirik ehitati 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Seepärast otsustati ehitada uus kirik, mis sobiks paikkonna 12 000 elanikule. Legendid räägivad, et kirikuehitajatel läksid segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur, kuid kohalikud vaidlevad sellisele “tagurlikule infole” visalt vastu. Poolesaja meetri pikkusesse ja laiusesse kirikusse mahub kokku viis tuhat inimest. Kiriku projekteeris arhitekt Gransted. 42-meetrine kellatorn ehitati kirikuga ühel ajal. Kogu kirik on ehitatud käsitsi.


Võimas oli see tõesti, nii seest kui väljast.
2 rõdu.
Hallikasvalged toonid.

Poodi, supimaterjal ja tagasi torni.
Rattad alla, kotid üles, koormakile kõige alla, matid ja kotid peale.
Katelok tulele ja supp keema.
Hea supp, porgand-kartul-nuudlid.
Veidi luusimist järvekaldal.
Miskid vennikesed veel omad telgid võsa vahele püsti olid tõmmanud.


Veidi eemal olid paadikuurid ja vaibapesukoht.
See on selline suurte vannidega ja veega koht, kus saab tuua kõik omad kaltsuvaibad, need puhtaks küürida, ära loputada ja kuivama visata.
Ülimalt inimlik, ma ütleks.

Inimlikkusest veel.
Soomes on rattateed. Kohe päriselt RATTATEED. Mis ei lõppe ootamatult ära eikuhugi, mille ülekäigukohad ei ole viie tolli kõrgused järsakud, vaid ülima püüdlikusega sujuvaks ja tasaseks kallutatud, kus autojuhid, kui vaja, vastassuunavööndisse tõmbuvad sinust möödasõites, kus lastakse sind pea alati üle tee ülekäigurajal...
Sõnaga, Soomes on mugav ja hea olla rattur.
Mujal pole ma käinud, rattaga, seega ei tea.
Rattureid on palju. Rattaid on palju, väga palju.
Pannakse nad lihtsalt kuhugi, tagaratas ehk vaid lukku, ja kogu lugu.
Meil muidugi on võrreldes kohalikega ikka uhked rattad, firmad ja funktsioonid ja puha.
Vastavalt vajadusele.
Inimesed on sõbralikud, vastutulelikud, kuid mitte pealetükkivad.

Linnuvaatlustorn.
rannas on muidugi ka ilusama vaatega paiku, kuhu võiks telgi üles lüüa, kuid vihmaoht on ikka kohe päris.
Jääme torni.
Õhtul tuleb sadu.
Selline korralik.
Meil aga katus, uraa-uraa.
Miskid tüübid ülesroninuna ja meid magamas näinuna kiljudes taas alla pagevad.
Külm pole, märg ka mitte, tuulgi ei tee liiga.

Keegi laulab.
On 5-6 tuuris, tuvastan valguse järgi.
Keegi laulab, mehisel kaunil ja kõval häälel.
"On see päriselt?"
Jah, vastab kõrvalmagaja.
Piilun üle ääre.
Mees koera jalutamas, laulmas ja vilistamas. Ilusasti, kusjuures.
No midaiganes.
Kohvivesi tulele.
Pudru, toimetused ja pakkimine.

Sel päeval paistis isegi päike.
Natuke tuli hommikupoole ikka seenekat ka.

Retretti kunstikeskus. 34 km kaugusel Savonlinnast asub üks Skandinaaviamaade suuremaid kunstikeskusi Retretti, kus näitusepinda kokku üle viie tuhande ruutmeetri. Pooled näitusesaalidest ja suur kontserdisaal asuvad maa all kaljudesse lõhatud koobastes. Retretti tuleb ladina keelest ning tähendab puhkust ja rahu. Aastate jooksul on siin toimunud silmapaistvaid näitusi – Rubens, Marc Chagall, Pablo Picasso, Ilja Repin, Salvador Dali.

Vot see asi jättis mulle mulje, eriti see kaljukoobaste osa. Meenutas natu Ülgase koobast, aga oli ikka mõned korrad suurem. Hämar, pildistamine keelatud. Niiske ja jahe. Vesi siin ja seal. Taiesed. Kontserdisaal. Ka korra juba Tallinnas nähtud Peeter Lauritsa Võrumaa fotod.
Edasi Kalevala ehtekunst, Vene Trofeed - isekomponeeritud sõjard-riistad, edasi, kõrgemale, maalid. Eero Järnefeldt. Meenutab meie Köhlerit natu.
On ka Repinit ja veel nii mõndagi.
Värskendusruumis, daamide omas, said kolm naist ka oma pead ära pestud.
Matkarõõmud, mis seal ikka.
_____________________
* Info 2004 aasta rattaretkest

Pühapäev, august 19, 2007

Leigo mehaaniliste loitsudega



Kui kohale jõudsime, oli kontsert juba alanud.
Otsisime parimat kohta telgile. Leidsime.
Kahte nööri jäi kinni hoidma puupakk ja kolmandale sai lihtsalt autoga peale sõidetud, kuna maa suht vaiavaenulik oli.
Matt lebotamiseks kaasa ja lavade juurde.
Tee ääres on okastraat ja selle taga militaarsus autode ja inimeste näol.

The Dynamite Vikings. Mõnus jazz.
Tuli tuttav ette, kuni meenus, et talvel sai teist just kuulamas käidud.
Lava järvel pisine, ekraan kõrval aga suur.
Vaata kumba tahad.
Parim viis oli muidugi lihtsalt taevast vaadata ja muusikat endast läbi lasta.


Ultima Thule
, mulle kuulmata lood ja ka vanad head.
Nostalgiahetkeke, äratundmisrõõm ja mida kõike veel.


Taamal künka peal hakkasid suitsema heinakuhjakesed.
Vahetevahel paiskusid järvest välja kõrged veejoad.
3 eskavaatorit seisid nukralt veepiiril.
2 paati sõudsid mööda järve ja asetasid veele põlevaid küünlaid.

"Me ei saa siit minema, nii et laulame edasi," sõnas Sibul, kui avastas, et lavalt äraviiv transport pole veel saabunud.
Lennelda priiks.
Mulle sobis see täiega.

Siis taas paus. Hakkas hämarduma. Esimene lava parvetati järve teise kaldasse.
Militaarmasinad tiirutasid ümber rahva.
Suure aplausi saatel möödus autokastitäis No-Big-Silence'it.
Teisel pool järve käis äge askeldamine.


Ja siis, hämaras, prožektorite ringi sähvides algas õhusireen.
Ja muusika.
Ekraanil vahetus ansambel otse lavalt igaste muude mälupiltidega.
Muusika oli kõva ja võimas, NBS on tasemel igati.
Korraga sööstis puude tagant üle pea reaktiivlennuk (või kuidas iganes seda lapikut kolnurkse kujuga sõjalennukit nimetatakse). Kadus üle peade, et tagasi tulle ja veel paar korda üle tuhiseda.
Eskavaatorid ei seisnud enam kurvalt, vaid tiirlesid ümber oma telje, kord kopp maadligi, kord taevassetõstetuna.
Okastraadi taga lõhesid asjad (miinid? granaadid?). Igatahes maapind värises, paugud olid vägevad ja veest kerkis aeg-ajalt kõrgeid veesambaid ning maalt kerkis mulda.
Siis tulid soomusmasinad.
Lõkete vahel keerlesid märgutuled, eskavaatorid tõstsid kopaga vett.
Lõppeks veeretati mäelt alla suured põlevad kerad, põlema pandi suured jooned.
Ja siis saabus vaiksem hetk.
Ja siis oli see läbi.
Võimas!
Ehkki meenutas vägisi Pink Floyd'i The Wall'i.
Aga võimas siiski, täpsed ajastused ja vaatemäng.
Suurte sõjamasinate muusika.

Eluolu nagu ikka, ühed askeldavad ja lärmavad õhtul, teised alustavad päeva varem.
Aga see on juba midagi muud. Koidikud on enamasti vaiksed.

Neljapäev, august 16, 2007

Õnne pole mänguasi, ära mängi temaga

Ma pole armunud elusse.
Ma elan.
On see taak või kink, oleneb. Meeleolust ja olukordadest.
Aga mõeldes pisut.
Teema.
Metsataguse vihjena siis nii.
Mis teevad mu elu elamisväärseks.

*Armumine. Jah, mulle meeldib tunda end lahti maast ja valitud, üleilma, hoolimatult hoolivana ja tiivutult lendavana, ikka ja jälle pinnale ja kõrgusse...
Valutada kaugelt ja rõõmustleda lähedalt.

*Tuli. Nii lõke kui kamin, küünal kui ahi.
Elus tuli oma viisakal pinnal.
Tema ees avanevad hinged ja pildid, nii tulesnähtu kui minevikust silme ette kerkivad.

*Vihm. Vihm, kui ees, kusagilgi ootamas soojem-kuivem koht, on lihtsalt hea.
Oled märg hetkeks, ja siis?
See on ju ainult vihm.
Eriti soe suvine, olgu tirts või padu.
See annab elu.
Kõndida halli taeva all, kui kõik on kuhugi peitunud, olla üksi ning puhastuda.

*Naeratused. Tead neid naeratusi, mis täitsa uskumatutel hetkedel Sulle suunatakse. Täitsa uskumatute inimeste poolt. Või ka omade.
Need pole lihtsalt naeratused, huulekõverused.
Ma mõtlen seda omakstunnistamise tunnet, heasoovlikkust siirast, sooja mõtet teise suunas.
Ja olgu see suu- või silmanurgas.
See on.

*Muinasjutud. Mulle meeldivad lood. Inimeste- või muinaslood.
See annab juurde mulle selle mõõtme, mida keegi mõõta ei saa.

*Loodu. Nii Looja kui inimese ponnistused nägemusi kujusse suruda.
Mõni üritus on vastukajaline.
Minus eneses.
Kui haakub, siis haakub.

*Rahu. Ülemaailmset, jah, paluks.
Aga muidu sobiks ka see, et kuulataks ja ei karjutaks.
Ja kui püütaks arvestada.
Ja ei oleks miskeid hulle kõigutamatuid eelarvamusi.
Ja siia RAHU ehk tasakaalu alla käivad ka need hetked, kui üksi vastu seina, peeglit või taevast seisad. Üksi, nimetult ja ausalt.
Mingu selleks aega palju läheb.
Ja pole ma ju kiirabi, papp ega politsei, et 7/24 kättesaadav pean olema..

*Sõbrad. Kummaline on see sõna, mille definitsiooni ma ei oskagi kohandada oma elule.
Ma tean neid, kes on.
Kes on läbikatsutuna heas ja halvas ikka olema tulnud.


Need siis asjad, mis mulle hingerahu ehk õnne annavad.



Kolmapäev, august 15, 2007

Elu Kunst

Chintis Lundgren. "Partenaire de la vie gay". ArtDepoo galeriis.
Juba hoone ise on sürr. Vabrik, tootmishoone, misiganes ta kunagi olnud oli.
Teisele korrusele ja seal ühes suures laoruumis (?) kunagises ongi pildid.



Selged, lihtsad ja lummavad.
Värvid ja esemed, inimesed. Ilmed, aimatav. Pildil on lugu taga, igal.
Ja vürtsi lisavad pealkirjad.
Olin tegelikult üllatunud, et autoriks nooremapoolne eestimaalane.
Mitte, et pildid vanusest või maalusest muutunud oleksid.

Ja siis ilmus nurga tagant kass. Tokerjas, räsitus, pikakarvaline, kaelarihmaga ja tegi nõudvalt Njäu. Arvatavasti oli see siiski kirburihm, miks muidu üritas ta mu vastunäugumise peale oma koduloomi hõõrudes minu soki sisse ümber kolitada. Trepil oli prügikasti kõrval ta söögikauss.

*

Edith Piaf. Film.
Kui end mitte lasta pisiasjadest häirida (faktide moonutused, süžee hüplikus ja kohatine sisutühjus ning näitlejameisterlikkuse võrdlemine ettekujutusega olnud persoonist), oli see kakspooltundi täis vagast väge. Hääle väge, hoolimatu elujõu väge. Ja selle turjal, laulude turjal, nende kuklas kajades oli kõik õige.





Otse kinost külla, seltskond, õuegrill.
Läbi öö ja surnuaia ning muugi ratastega tagasi.
Öö täis lähedust ja puhtsüdamlikku und.
Hommik helge ja Piafi muusika saatel tööle end tantsitud.
Tänase päeva kuklaraadio repertuaari pole vist raske ära arvata.
Olla terve päeva nii naerul, äraolev ja särav, et kolleegid peale märkuste ka kadedaks muutuvad.
Saada sõnumeid ja kõnesid headelt, harvakostvatelt.
Ja tunda, et parem osa on otsapidi käes ja tulevik natukenegi enda teha.
Hakka või pelgama, mis sest asjast saab sedasi.

Esmaspäev, august 13, 2007

Naer ja tervis ja muud



Jabur ta ju on, aga minult pressib selle loo kuulmine alati vähemalt kõkutamise välja.

*
Teisipäe kõrtsus, ja ma tundsin end pagana hästi ja suisa eufooriliselt.
Laupäehommikul tulevase pulmitajaga kinos, kus naersime südamest ja häbitult.
Siis üks-kaks-kolm ja kaaslasevahetus ning sobivas kohas paraadi kiibitsema. Hullunud votugraahvid tahtsid surnuks trampida.
Ilus oli. Kurb oli vaadata pigem neid järgnevaid rühmitusi oma keelumärkide ja hüüetega. Politsei tegi head tööd.
Õhtune-öine pidu oli, nagu oli. Helge tunne on jäänud kõigest hoolimata ja just selle kõige pärast, mis oli.
Jah, olen jälle armunud!
Ja hing on nii pagana vaba ja 4 päeva pärast hakkab puhkus!
Elu on lill, täiega.

Pühapäev, august 05, 2007

Süveöö hüljes. Paadiga Soomaal.

2 auto-paaditäit tegelasi Saarisoole, sealt retke algpunkti, sinna rippsilla juurde, misiganes koha pärisnimi oli.
Paadid vette, rahvas-kompsud sisse, suund kätte ja aerutama.
Esimene pooltund rahulik.
Teadja teab, et öösel läheb pimedaks. Ja külmaks. Ja et pimedas on sant randuda.
Kuna paatisaamisega suht kiire sai, siis teeme peatuse kaldasse.
Pooled kaldale, pooled paati kinni hoidma.
Võsa vahele hakkas veepealolijate karjeid kostma, et puu ja puu, tulge kähku!
Nu kiirendatud tempos siis hädasolijate juurde.
Puu peksab! Harry Potteri killerpuu! Siva paati ja eemale!!!
Ok, saamegi siis kaldast lahti ja eemale.
Mis juhtus?
Peatuskohal kasvas õunapuu. Paksult täis väikseid õunu. Ja kui miski rabin või tuuleke, siis hakkas neid seal rahena alla tulema.
Põhjus paanikaks.
Edasi jõe peal olid terved parved õunu ringi ujumas ja oksarisu taha kogunemas.
Nüüd hakkas minema niiskeks, külmaks ja pimedaks.
Riided selga, mis muud.
Udu tõusmas jõelt.
Ritsikatesirin.
Kas lind või nahkhiir hääletuna üle liikumas?
Lind.
Kuna sõudja seljaga sõidusuunas, siis silmside vastasistujaga ja mäng vasakule (siis pidi vasaku aeruga tõmbama), paremale ja otse. Omas pöördvõrdelises loogikas see just nii töötaski. Paat läks vasemale vasakuga tõmmates.
Laial rahulikul jõel polnud probleemi.
Paar kitsaskohtagi sai aeru lahtilükkamistokina kasutades läbitud.
Erinevalt kanuust vajab paat aeruga lahmimiseks ruumi.
Aga eks harjub ja õpib.
Möödasõidetud hoonetest kostub laupäevaõhtust melu.
Elämä on laiffi! röögib üks kitarristunud noorsand juba eemalt. Muid sõnu ega tuure ei paista ta teadvat.
Varsti ilmuvad esimesed tähed ja on raske näha, kummalt poolt eesolevat puhmast läheb lai vesi.
Paadininas istuja on moondunud taevassevaatavaks sissepakitud käilakujuks, ahtrisolija kohandub paadi anatoomiliste iseärasusetega ja tahab süüa, 2 keskmist vahelduvad juhatajast aerutajaks.
Miski hetk aitab vaid taskulamp eraldamaks kallast veest.
Tähti paljuneb, selged, suured ja madalad mustrid.
Kuu. Täispoolik, kuid särav, madal ja suur.
Augustitaevas.
Langevad tähed. Kolme nägin.
Vaikne.
Aerusolin.
Vasakule, otse.
Udu on kolinud jõelt kallaste kohale.
Kivile otsa (no ei näe!).
Veidi pusimist ja lahti.
Tähed.
Kuu viskab puude vahelt tulles tugevat valgust, siis hääbub jälle võsa taha.
Kuuvalge vesi niriseb aerulabalt musta vette...
Taevavalgusesse kaldal tekivad siluetid.
Hobused.
Liiguvad, hirnuvad.
Pimedas, udus.
Miski krabin kaldas, robin lausa.
Aerud veest välja, kuulatus, taskulamp.
Valgusvihku ilmub suur valge tähniline hobune.
Siil udus oma naturaalseimal kujul.
Selja taga tal veel paar isendit.
Krõmpsutavad veepiiril mahlakaid taimi.
Hirnuvad, peeretavad, lähevad edasi.
Nii ka meie (hirnumine välja arvata).
Teine paat on kuuldekaugusel, näha vaevuaimatava musta laiguna.
Kui just kuuvalguses valgena ei paista.
Vaikus, aerusolin, kaldaudu, tähevalgus, Kuu intensiivsed sähvatused.
Kui Kuu otse ees, on vaja silmi käega varjata, et näha eesolevaid oletatavaid takistusi.
Keerame vasakule. Koos jõega.
Nüüd Kuu selja taga ja valgustab sobivalt tulevikku.
Siiski piisavalt hämar, et mitte märgata üht veealust kivi.
Ja sinna otsa me jäime.
10 minutit pusimist aeruga igast servast tõmmates ja tõugates, siis aga teine paat appi hüütud.
Polnud ju mingit lusti suht sügavasse (üle põlve või puusagi) vette öösel tuterdama ja paati lükkama minna.
Teine paat tuleb, haarab paadininast ja tõmbabki meid kivilt ära.
Kivil istus väike konn...
(Selle laulukese lõpu tänapäeva nooruse varianti ma polnudki veel kuulnud...)
Tunnid lähevad.
Hakkab vaikselt juba heledaks minema taeva altservast.
Seal on kosk, sealt lähme ükshaaval läbi, juhendab teine paatkond.
Ja siis me vaatama, kuidas nad kivide otsas istuvad.
Ja siis me näeme, kuidas nad võiduhõikega teisel pool kividest lõksu on.
Mis siis ikka, eks teeme ära!
Esimene raks ebaõnnestub.
Saame lahti ja tagasi.
Nii, nüüd on vaja hästipakitud isikud ümber pakkida.
Raskus tahaotsa, hoog sisse ja...
Kolks, kolks vastu kive ja tsupsti läbi!
Osavad!
Hakkab tasapisi valgenema.
Ja järsku olemegi kohal.
Paadid kaldasse, inimesed-kodinad välja, päästevestid majja ja ongi kõik.

Raba jääb teiseks korraks.

Uni murrab, ka juhti.
Päike hakkab tõusma.
Jänes, põder, haugas.
Lademetes toonekurgi.
Magavad lehmad.
Bensukas kohviabiga.
Kodus.