Pühapäev, november 26, 2006

Démentsus?

LÜHIKE MÄLUTEST DEMENTSUSE KAHTLUSE KORRAL



1. Mis kuupäev täna on? ÕIGE / VALE

2. Mis nädalapäev täna on? ÕIGE / VALE

3. Kus Te praegu olete? (koha nimi) ÕIGE / VALE

4. Mis asutus see on? ÕIGE / VALE

5. Kui vana Te olete? ÕIGE / VALE

6. Millal Te olete sündinud? ÕIGE / VALE

7. Kes on meie riigi president? ÕIGE / VALE

8. Kes oli eelmine president? ÕIGE / VALE

9. Mis oli Teie (või Teie ema) neiupõlvenimi? ÕIGE / VALE

10. Kui palju on 20-st lahutada 3? ÕIGE / VALE







TULEMUS: neli või enam vale vastust viitab tõenäoliselt dementsusele.

Test ei sobi kõnehäirega patsientidele / klientidele


***

Khm. Ma olen vist dementne. Ma loodan, et vastamiseks antakse natu rohkem aega kui hetk, et saaksin arvutada ja meenutada rahulikult.
Sest püstolina ei suutnud mina küll vastata sel hallil äraoleval päeval, mis mõtted minevikus ja tähteded taga..

Igasugu põnevaid asju on ilman :)

Teisipäev, november 21, 2006

Vahepala. Hetk

Las ta , raisk, undab
Kui muidu ei saa.

Nii laulad Sa mingil hetkemelioodial kordi ja kordi, kuulates pliidi kohal häälttekitavat asja. Seda, mis õhu endasse imeb.

Tunned ahjuprae lõhna. Vaatad oma kleverit katvaid käsi.

Armid vaevumärgatavad. Sooned. Kortsud.

Kõnnitee äärekivi on pilvepiir
Tipi seal
Ära mööda astu
Kõnni omas ulmas

Paradiisist kukkumine. On valus?

On's olemas paradiis või põrgu mujal kui inimhinges?
On's olemas muid uksi või aknaid peale meie tajude?

Aga muidu, tänan küsimast, hästi.

Olen õnnelik

Teisipäev, november 14, 2006

Öös on asju

Kui kiire on möödas, on hetk enese jaoks. Olgugi varastatud unelt.
Kui teha ei suuda, see aeg on möödas. Ja uinuda pole veel mahti.

Sündis inime. Äsja, täna õhtul. Veel üks pisike poisslaps veresugulane. Rõõm. Siiras rõõm. Neljas kord au tädiks saada.

Mitte, et ma eriti lähedalt ja tihedalt suhtleks oma sugulastega, aga ma tean, et me oleme. Lähiringkond küll. Ja see on hea. Me oleme olemas. Üksteisel. Kindlalt.

Aga teised asjad on need, mis nõudlikult paberitelt vastu vaatavad ja nõuavad: tegele minuga!
Jah, kell tiksub. "..öö on küll pikk, kuid nii kiirelt käib kell.." Ja konsentreeritus on liiga teises kanalis, et vajalikku vesiratast uljalt tööle panna.

Lühidalt, ühest küljest on käes täieõiguslik panic time, teisest küljest olen rahul ja õnnelik.
Jajah, bipolaarsus ruulib ja vabandage mu tundepursked ja jaburad segased vabandused.

Pühapäev, november 05, 2006

Raba


(Foto: Andres Kask)

Mitte et ma nüüd eriti palju rabas tuterdanud oleks. Mööda laudteed vähemasti mitte.
Lumi.
Keegi on enne läinud, mööda jälgi tiba lihtsam kui ise lume alt välja avastada kindlat teed.
Rabas on avarust.
Meenus unenägu, deja vu. Merega seoses. Lagedus harjumatu mulle. Lagedus merega võrdub.

Kui kõik meeldivad asjad kokku panna, näeks pilt välja selline:
Istud, selja taga mets, ees meri, nende vahelisel rannaribal lõke ja selle ääres, enese kõrval, armas inimene.

Taevas on ilus, lumi on ilus. Kõik oma varjundites.
Eriti, kui on segajateta. silmapiiririst metsapiirini.
Lihtsalt vaatad ja kogud enesesse pilte ja hetki.
Ja jälle see pilt - avarus, ees päike ja kuklas kuu. Eelmine kord läbi mere astudes nõnda oli.

Päikse loojudes, lumevalguses, kuu selginedes, hakkas tõusma udu. Karge ja karske nagu allikavesi.

Hing ihkab muinasjutte. Miks mitte neid ise luua, neid lihtsalt näha? Ja uskuda?

Kolmapäev, november 01, 2006

Sügisene hüljes

Oma jabura haigusvimma põhjenduseks siis ka arvatav põhjus halbollah'ile.

Lugu.
Reede, 27.okt. Tallinn. Õhtu 11 paiku.
Torm. Kohe päris suure tuulekiirusega torm.
Merivälja muul. See kividest ehitis meres siis, mitte ristsugutisloomake.
Rannas juba lõi jalad poolde säärde märjaks ootamatult jõuliste ja kaugeleulatuvate lainetega.
Muuli peal. Jalad ju nagunii juba märjad.
Ka sealt pritsis vesi üle ning jalad harkis pidi tasakaalu hoidma, et vesi jalgu alt ära ei lööks.
Aga või siis lollil aru!
Pidin ikka minema edasi pikki muuli. Sinna päris tippu kiskus.
Paremalt tuleb laine - jalad harki, raskus maha ja keha tuulele-lainese vastu. Nii mitu korda.
Ja siis tuli SEE nurgalaine, mis jalad alt ja mind kaasa viis.

Mütsi viis ka peast minema.
Ja mina täisvarustuses ujuma läksin. Muulilt maas ja meres.
Tuul ja laine olid ranna poole, seega mu ainus mure hingata saada ja kalda poole suunduda ja mitte ära uppuda. Ja mitte lasta end vastu kive väga puruks peksta.
Siinkohal soovin tervitada inimesi, kes on mulle ujumist õpetanud.
Ja tervitan ka vetevana, kes veekraade endiselt talutavalt soojana on hoidnud.
Ja siis veel tuuleisandat, kes mu nõtra keha avamerele ei viinud.
Ja muid helgeid ning tumedaid jõude.
Ja muidugi lõppeks neid abivalmeid inimesi, kes hulpivale ja suurtele kividele küüsi tahaajavale minule oma abistava käe ulatasid ja mu taas kindlale maismaale aitasid.
Teised saavad oma tervitused isiklikult ;)
Soovisaate lõpp.

Sõnaga, käisin okt. lõpus täisriietes ujumas.
Juhtub.
Kaotused: suitsupakk ja tulemasin, müts, töötav telefon (s.t jäi alles, aga ei tööta, kaart õnnestus päästa) ja mõne inimese närvirakukesed.
Käed natu katki ja jalad sinikaid täis, paar päeva lonkasin, muud hullu
pole.

Aga muidu, tänan küsimast, hästi :)