Teisipäev, veebruar 26, 2008

Te olete värdjad!

See vokaal-instrumentaalgrupi Koer ärksal volüümil kõlav laul on 1 er(g)utav viis hommikul ööbima jäänud sõpru äratada ;)
*
Et siis Värdjad.
Filmiprohramm "Ettevaatust, ainult friikidele!" raames.
1932, 35mm film, kehvakese inglisekeelse heliga ja hispaaniakeelsete subtiitritega.

"Värdjad" algab stseeniga, kus laadakuulutaja räägib uudishimulike pealtvaatajatega. Kui rahvahulk märkab läheduses värdjate etenduse naisesinejat, pistavad paljud naised karjuma ja kuulutaja hakkab rääkima tema lugu. Cleopatra, karnevali imekaunis trapetsiartist, on kääbus Hansu imetlusobjektiks, kuid Cleopatral on armusuhe jõumees Herculesega ning paarike mõtleb välja plaani, kuidas pääseda ligi Hansu hiljuti saadud pärandusele: Cleopatra abiellub kääbusega, keda jälestab, ning seejärel mürgitab ta. Unustamatult pulmatseremoonialt (millest saab omamoodi vastuvõturituaal) peletab Cleopatra kokku tulnud värdjad eemale, kiusates neid halastamatult ja nimetades neid "räpasteks" ja "limasteks". Vankerelamus paneb ta Hansu joogi sisse mürki, kuid tema plaan kukub läbi ja teda ründavad teised värdjad, kes on kampa löönud, et talle julmalt kätte maksta. Tulles seejärel tagasi jutustava laadakuulutaja juurde, näeme lõpuks värdjate kättemaksu tulemust: Cleopatra on muudetud jalutuks, poolpimedaks tombuks - kraakslevaks kananaiseks. (kokkuvõte raamatust "1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema")


Jah, harjumatu ja eba oli näha neid, keda enamasti ei näe: käteta inimesi, kes toimetavad kõike jalgadega; jalutut meest, kes liikus ringi kätel; "inimtorsot" - meest, kel polnud ei käsi kui jalgu, kuid sellest hoolimata endal ekraanil huulte ja hammaste abil tikugatulega suitsu süütas, edasi liikus ja filmi eelinfona päriselus ka abiellus ja 5 lastki sai; kääbuseid, hermofrodiite, muid välimuselt "teistsuguseid".
Aga sellega harjus. Kiiresti.
Ilusad ja pahad said julma karistuse. Ilusad ja head jäid ilusateks ja headeks.
Toredaid hetki oli, naljakaid, kõhedusttekitavaidki.
Kui mürgitav Cleopatra omadega vahele jääb ja nurgas istuv kääbus ni muuseas taskust noa võtab, lahti plõksab ja tera puhastama hakkab, jalutu mees, samas kõrval püksivärvli vahelt sama püstoliga teeb, lõpuks kogu see väike väänlev seltskond läbi äikesevihma ja pori ja hämaruse (kuidas muidu!) nurjatut paari vanrite ja metsa vahel piirab, kõigil noad käes ("inimtorsol" hambus).

"Värdjad" olid nii oma kõnes, käitumises kui hoiakutes vastavalt intelligentsile äärmiselt viisakad ja vaoshoitud. Hans oli täiuslik härrasmees oma au ja uhkusega. Need, kel loodus polnud niipalju andnud, olid, mis nad olid. Elasid omas pundis oma vaikset elu. Sigisid ja rõõmustasid, kurvastasid ja vihastusid.
Inimesed meie keskel.

Selline film siis.

Neljapäev, veebruar 21, 2008

Kuidas ma selle teadmiseta edasi elada oleksin suutnud?

Mu sõbrad ja muud inimesed, loomad, taimed ja mineraalid, molekuliühendid!
Tänast õhtut tumestas minu ja kõigi meie kohal pilvutuvat veebruaritaevast kibe teadmine.
Kaotus on tabanud meie ühist Emakest Maad.
Kergemeelselt olen elanud senini, hoolimata piisavalt kodakondsetest, hingekondsetest ja mälukondsetetst. Veel vähem neist kondsetest, kelle olemasolust seni aimugi pole olnud.

Kaotus, kurb ja mõtlema sundiv, oma elus tõeliselt põhjalikke ümberkorraldusi nõudev, valgustas mind täna õhtul:

Läti presidendi küülik suri stressi tagajärjel

Pisaraid pühkides, süda kaastundest kramplemas, vaatasin naaberriigi presidendi leinast hullunud kogu pildil. Lisi, Su peremehe peakate oleks Sulle meeldinud!
Minu kaastunne armsale vennasvabariigile, eriti tema presidendile!
Ma tean, mida sa tunned!

(Ehkki, eks üks 5-aastane küülik ole juba omajagu elanud ka, eakas juba või nii

Esmaspäev, veebruar 18, 2008

Huvitavat koduloomadest


Mitu hammast on rotil?
Õige, 16.
(Mida kõike enne surma teada ei saa oma lähedaste kodakondsete kohta.)
4 lõikehammast ees ja 12 purihammast, neist 6 üleval, 6 all.
Kuuldes kedagi toanurgas närimas, pole seega alati tegevad vaid väljapaistvad kikud, vaid abiks on ka salajasemad.
Pilt ja muu teadus siit.
Mida selle tarkusega nüüd peale hakata, eks see ole igaühe enda otsustada.

Laupäev, veebruar 16, 2008

Leida küsimused vastustele!

Olemasolev on vastus. Tuleb leida vaid küsimused, et näha maailma tervikuna ja loogilisena. Suhestuda maailmaga.
42?
Ka nii võib.
Keegi pole saar omaette, eraldatuna, lahtilõigatuna, ise hakkama saav otsast lõpuni.
Juba usku uskumine teeb meist uskliku.
Pole määrav, kes on objekt ehk Püha.
Määrav on fakt.
Pühadus eksisteerib, miski transendentaalne, inimväline ja targem.
Eelarvamused on eksitavad.
Mõisted on sajanditagused, inimesed oma tunnete, mõtete ja teadmistega kaasaegsed.
*
4-8 tundi matemaatikat nädalas ei tee õppijast matemaatikut.
Kehalise tunnid ei garanteeri sportlast, muusikatunnid muusikut.
Religiooniõpetus ei tekita juurde ajupestud usklike.
*
Materialismikummardamine on oopium rahvale.
Liigne ühekülgsus maksab kätte.
Ma pooldan, pean vajalikuks religiooniõpetust koolides.
Ma pooldan usuvabadust.
Inimestel peab olema aimu, mille vahel valida. Peavad olema selged põhimõisted.
*
On sünd, on surm. Elu osad mõlemad.
On rõõm, on kurbus. Mõlemad emotsioonid peaksid olema lubatud.
On edu, on tagasilangus. Vaid üht õigeks pidades on midagi valesti.
*
Amerikaniseerunud mentaliteedil on hunnik vastuseid, tagajärgi.
Millised võiksid olla küsimused, mis neile eelnevad?
*
Igatahes ei pea ma õigeks suhtumist, et edukus PEAB olema, hing VÕIB olla.

Kolmapäev, veebruar 13, 2008

Palvepäev


1 vana naljand.

Ülikoolis on silmapiiril eksamid.
Aega 2 nädalat tarkust ammutada ja täiendada.
Saadab Issake ingli maa peale tudengite olukorda kaema.
Naaseb inglike ja kannab ette: kõik õpivad hoolega, teoloogid pralletavad.
Mis siis ikka.
Nädal enne eksameid taas inglike maa peale saadetud olukorda kontrollima.
Kõik tudengid õpivad, teoloogid pralletavad, raporteeritakse Issakesele.
Nonii-nonii, sügab see lõuga ja kortsutab kulmu.
Päev enne eksameid.
Pinge on haripunktis.
Inglike luusib mööda maiseid tudengeid.
Naaseb ja teatab: kõik õpivad, teoloogid palvetavad.
Tore, neid aitame, naeratab
Issake rahulolevalt.
*

Mitte, et ma nüüd kurdaks, väikest särtsu on ellu ikka vaja, ka sellist.
Kes õpetaks mind MITTE jätma kõike viimasele võimalikule ajaservale?

Esmaspäev, veebruar 11, 2008

Fotosüüdistus

Tegelased: lauakaal, julm votupiltnik ja süütud koduloomad.
Aeg: õhtuhämarus
Koht: köögilaud
Eesmärk: 1) kinnitada hetk; 2) õelus; 3)sportlik huvi tuleviku muutuste vastu
Tulemus: Tibid ei osand protestidagi, aga küllap lootsid nemadki, et see on VIIMANE selline pilt neist, et hea vanuigi näidata, et vat pooleaastasena... (palju õnnet, poolesed ja veidi peale on nad nüüd mõlemad).
P.S. Ma väga loodan, et nad tagasi ei tee (Esteks ei peaks SEE kaal -max 5K- mind vastu ja teiseks... lõppude lõpuks kes keda toidab? Mingi austus peaks ju olema, eksole!).

See on Ronnu, Ronja. Tagasihoidlikum, pelglikum ja leplikum.

Ja Tont, ülisõbralik nahhaal.

Aga TEGELIKULT on neil lihtsalt erakordselt tihe ja ohter karvastik. See pole pekk, mkmmm!

Pühapäev, veebruar 10, 2008

Palju või vähe?

Parasjagu, ma arvan.
Kuidas mõõta ajas asju, mis toimuvad katkematult, nagu hingamine?
Ju ikka vaid miski määratud märgi najal.
1,5 aastat.
*
Poolteist aastat tagasi potsatas ühel hommikul mu e-postkasti kiri. Vastasin.
Päeva jooksul arenes asi suisa kirjavahetuseks.
Viisakas, uudishimulikus toonis sõnadetaguse kompamiseks ja omis mõtteis pildi loomiseks.
Kirjad jätkusid järgnevail päevil.
Tekkis väike paus.
Reisult naastes uued uudised.
Kuni kirjasõna inimese nii lähedaseks lõi, et aeg küps ka silma vaadata.
Ilusad olid silmad.
Ilusad on silmad ikka veel.
Meie.

Laupäev, veebruar 09, 2008

20 aastat tagasi

Oli aasta 1988. Koolis, ma käisin koolis.
Aga suvel, sel ilusal öölaulupidude suvel, läksin mina Ääsmäele Tagametsa EÕM-i. Pilt on augusti üle-Harju-rajooniliselt kokkutulekult Soodlast.

Reede, veebruar 08, 2008

Polgu poeg


... ehk kollektiivi tütar.


Selline asi koos puuriga sai tööpostil päästetud ebaloomalikest tingimustest.

Loom sai kasitud, puur samuti (ainult kuivand leivatükid ja suitsuvortstiviilakas EI OLE ampstrile sobivaim toit). Ehmund loomake kartis valgust ja üritas paaniliselt peituda. Tige ei olnud. Lihtsalt arg.

Nooremad ja väärikamad meist omasid kogemusi pisinäriliste kasvatamises. Seega sai loomake poetretilt hunniku seemneid, puu- ja juurvilju. Tühi joogipudel sai esimese asjana täidetud puhta veega. Loom oli janus.

See oli siis esmaspäeval. Tõin oma koduloomade varudest veidi üht ja veidi teist spets. loomadele mõeldud närimist. Kui hästi läheb, leian kuskilt ka jooksuratta ja majakese vanadest varudest.

Spetsialisti (minu, loomulikult) ainuisikuline otsus oli - emane.

Eilseks oli loom juba nii julge, valgusega harjunud ja kosunud, et esines trikkidega - nügis pappkarbikese teise otsa ja küünitas laevõreni. Käpad taha, tõmbas lõuga, tagajalad takka ja siis nelja jalaga võrest kinni hoides liikus järjekindlalt gravitatsiooni trotsides puurilaes ringi. Kuni kukkus. Siis kordas kogu protseduuri. Siis veelkord. Siis veelkord.

Töökas kollektiiv otsustas loomakese endale jätta. Puhketuppa. Hommikuti asendab puur altarit. Kõik sisenejad kummarduvad puuri ette. Lõunal asendab puur telekat ja meelelahutajat. Hea tuju on igatahes garanteeritud.

*pilt siit

Laupäev, veebruar 02, 2008

Väike hallkuidilus jalutuskäik

Teine veebruar.
Hommiku näitas päikest ja meelitas välja.
Kui neiuke välgutaks lubavalt sukapitsi siredal säärel, aimdades õndsusi.
Kuni idee ja elevus teoks vormus, kadus ka päike pilvisse.
Kuid kivi oli veerema lükatud ja hoog sees.


Keila-Joa.
Alexander von Benckendorffi ja pärandusena Volkonskitele jäänud mõisahoone.
Ainus allesjäänud silmarõõm veranda piirde ornamentika. Muidu, nagu sageli, aknad kinni löödud, seinad mõtteavaldusi täis ja üldmulje räämas.
Millaski olla siin vene armee pesitsenud.
Jõevoolu suunas mööda rada mere poole.


Ja, eksole, ei üllatugi ju nagu eriti, kui veebruari algul näed nii pajuutusid kui rohelisi pungi...

Ma pole ju väitnudki, et ma miski häidpiltetehaoskaja olen, eks.

Aga siis tuli meri.
Siis, kui tee oli viinud veidi alla, veidi üles, kahest kraavist läbi ja haukuvast koerast mööda.
Siis tuli meri.

Kuuled?
Kuuled, kuidas nad liiguvad, vahutavad, võtavad hoogu taandudes ja tulevad siis vääramatu jõuga?
Seal kusagil on nad palju suuremad, võimsamad, kõrgemad.
Seal ei sõida laevad.
Ootavad rahunemist.

Me tuleme siia tagasi, ratastega.
Koduloomad said oksakese värskerohelisega.
Ka hallis on värve.
On lõhnu.
On.

Lohelennutaja

Tippfilmide nädal CCPlazas.
Reede õhtu.
Film "Lohelennutaja".
Saalis algul meie kahekesi. Ja seda 3 minutit enne seansi algust. Toretore.
Veame vaikselt kihla, kas saab 10 inimest saali või ei. Sai 9. Väga mõnus sedasi.
Ikka on ju pelg, et kui teatud arvu (5 - 10?15?) vaatajaid ei ilmu, jääb film ära.
*
Afganistan.
Noored sõbrad, perepoeg ja teenija poeg.
Rahvuslik sport - lohelennutamine. Võistlus - peab teiste lohedell nööre õhus oma lohega läbi lõikama.
Võidab see, kes viimsena terve nööriga.
Peategelased loomulikult võidavad.
Kuid siis juhtub.
Ja perepoeg ei tee katsetki sõbra eest välja astuda, nii kuid teine viimseni tema eest seisnud on.
Omaenese argusest saab vihkamine.
Teed viivad lahku.

Ja siis tulevad venelased. Ja pere peab lahkuma.
Vaheseik, kus venelaste poolt kinnipeetud kastiautost nõuab vene sõdur pääsurahaks ka pooleks tunniks imikuga naist. Selles filmis ei saa.
Pere jõuab Ameerikasse, imedemaale. Kus siiski oma kogukond oma endiste seadustega. Piisavalt palju põgenikke.
Mööduvad aastad.
Poisist saanud kirjanik. Abiellunud, isa matnud.
Saab kirja, et isa vana sõber Pakistanist vajab teda.
Afganistanis on võimul Taliban.
lapsepõlvesõber osutus vennaks, kes oma naisega tapeti ning kelle poeg, peategelase vennapoeg seega, on kuskil kodumaal lastekodus.
Mis muud, kui päästma!
Habe ette ja Talibani valdustesse.
Läbi hirmude, kannatuste ja jubeduste lõppeks kätte poisi saab.
Viib Ameerikasse ja ühel noorel elul on häpiendlik tulevik.
Lõpp kiskuks veidi liiga ümaraks käte, aga mis teha.

Mägisel maal on omad seadused, omad kombed ja oma uhkus.
Seestpoolt vaadatuna tundub see kõik loomulik ja kõik teod õigustatud.
Kuid mõtlema paneb siiski.
Ja uurima asju, mida ma enne ei teadnud.
Mõtisklema teemade üle, millest enne ei teadnudki olemas olevat.
Kultuurierinevus. Kogukond.

Soovitan.
Üks neist, mis jääb nahavahele kummitama kauemaks.