Lohelennutaja

Tippfilmide nädal CCPlazas.
Reede õhtu.
Film "Lohelennutaja".
Saalis algul meie kahekesi. Ja seda 3 minutit enne seansi algust. Toretore.
Veame vaikselt kihla, kas saab 10 inimest saali või ei. Sai 9. Väga mõnus sedasi.
Ikka on ju pelg, et kui teatud arvu (5 - 10?15?) vaatajaid ei ilmu, jääb film ära.
*
Afganistan.
Noored sõbrad, perepoeg ja teenija poeg.
Rahvuslik sport - lohelennutamine. Võistlus - peab teiste lohedell nööre õhus oma lohega läbi lõikama.
Võidab see, kes viimsena terve nööriga.
Peategelased loomulikult võidavad.
Kuid siis juhtub.
Ja perepoeg ei tee katsetki sõbra eest välja astuda, nii kuid teine viimseni tema eest seisnud on.
Omaenese argusest saab vihkamine.
Teed viivad lahku.

Ja siis tulevad venelased. Ja pere peab lahkuma.
Vaheseik, kus venelaste poolt kinnipeetud kastiautost nõuab vene sõdur pääsurahaks ka pooleks tunniks imikuga naist. Selles filmis ei saa.
Pere jõuab Ameerikasse, imedemaale. Kus siiski oma kogukond oma endiste seadustega. Piisavalt palju põgenikke.
Mööduvad aastad.
Poisist saanud kirjanik. Abiellunud, isa matnud.
Saab kirja, et isa vana sõber Pakistanist vajab teda.
Afganistanis on võimul Taliban.
lapsepõlvesõber osutus vennaks, kes oma naisega tapeti ning kelle poeg, peategelase vennapoeg seega, on kuskil kodumaal lastekodus.
Mis muud, kui päästma!
Habe ette ja Talibani valdustesse.
Läbi hirmude, kannatuste ja jubeduste lõppeks kätte poisi saab.
Viib Ameerikasse ja ühel noorel elul on häpiendlik tulevik.
Lõpp kiskuks veidi liiga ümaraks käte, aga mis teha.

Mägisel maal on omad seadused, omad kombed ja oma uhkus.
Seestpoolt vaadatuna tundub see kõik loomulik ja kõik teod õigustatud.
Kuid mõtlema paneb siiski.
Ja uurima asju, mida ma enne ei teadnud.
Mõtisklema teemade üle, millest enne ei teadnudki olemas olevat.
Kultuurierinevus. Kogukond.

Soovitan.
Üks neist, mis jääb nahavahele kummitama kauemaks.