Te olete värdjad!

See vokaal-instrumentaalgrupi Koer ärksal volüümil kõlav laul on 1 er(g)utav viis hommikul ööbima jäänud sõpru äratada ;)
*
Et siis Värdjad.
Filmiprohramm "Ettevaatust, ainult friikidele!" raames.
1932, 35mm film, kehvakese inglisekeelse heliga ja hispaaniakeelsete subtiitritega.

"Värdjad" algab stseeniga, kus laadakuulutaja räägib uudishimulike pealtvaatajatega. Kui rahvahulk märkab läheduses värdjate etenduse naisesinejat, pistavad paljud naised karjuma ja kuulutaja hakkab rääkima tema lugu. Cleopatra, karnevali imekaunis trapetsiartist, on kääbus Hansu imetlusobjektiks, kuid Cleopatral on armusuhe jõumees Herculesega ning paarike mõtleb välja plaani, kuidas pääseda ligi Hansu hiljuti saadud pärandusele: Cleopatra abiellub kääbusega, keda jälestab, ning seejärel mürgitab ta. Unustamatult pulmatseremoonialt (millest saab omamoodi vastuvõturituaal) peletab Cleopatra kokku tulnud värdjad eemale, kiusates neid halastamatult ja nimetades neid "räpasteks" ja "limasteks". Vankerelamus paneb ta Hansu joogi sisse mürki, kuid tema plaan kukub läbi ja teda ründavad teised värdjad, kes on kampa löönud, et talle julmalt kätte maksta. Tulles seejärel tagasi jutustava laadakuulutaja juurde, näeme lõpuks värdjate kättemaksu tulemust: Cleopatra on muudetud jalutuks, poolpimedaks tombuks - kraakslevaks kananaiseks. (kokkuvõte raamatust "1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema")


Jah, harjumatu ja eba oli näha neid, keda enamasti ei näe: käteta inimesi, kes toimetavad kõike jalgadega; jalutut meest, kes liikus ringi kätel; "inimtorsot" - meest, kel polnud ei käsi kui jalgu, kuid sellest hoolimata endal ekraanil huulte ja hammaste abil tikugatulega suitsu süütas, edasi liikus ja filmi eelinfona päriselus ka abiellus ja 5 lastki sai; kääbuseid, hermofrodiite, muid välimuselt "teistsuguseid".
Aga sellega harjus. Kiiresti.
Ilusad ja pahad said julma karistuse. Ilusad ja head jäid ilusateks ja headeks.
Toredaid hetki oli, naljakaid, kõhedusttekitavaidki.
Kui mürgitav Cleopatra omadega vahele jääb ja nurgas istuv kääbus ni muuseas taskust noa võtab, lahti plõksab ja tera puhastama hakkab, jalutu mees, samas kõrval püksivärvli vahelt sama püstoliga teeb, lõpuks kogu see väike väänlev seltskond läbi äikesevihma ja pori ja hämaruse (kuidas muidu!) nurjatut paari vanrite ja metsa vahel piirab, kõigil noad käes ("inimtorsol" hambus).

"Värdjad" olid nii oma kõnes, käitumises kui hoiakutes vastavalt intelligentsile äärmiselt viisakad ja vaoshoitud. Hans oli täiuslik härrasmees oma au ja uhkusega. Need, kel loodus polnud niipalju andnud, olid, mis nad olid. Elasid omas pundis oma vaikset elu. Sigisid ja rõõmustasid, kurvastasid ja vihastusid.
Inimesed meie keskel.

Selline film siis.