Pühapäev, november 17, 2013

Fotojaht. Pastelne

*


Sulg liival
*

Tung ja torm

*
Tuuline nädalavahetus. Päike ja meri.

Merivälja muul



Hara laht
Allveelaevade demagnetiseerimise sadam
(Üks kolmest maailmas ja kahest endises NSVL-is)


Juminda poolsaare tipp




Laine oli vägev.
Vaht ja pritsmed.

Ilus.
*

Pühapäev, september 22, 2013

Fotojaht. Kallis asi

*

Kallid on inimesed ja hetked.


Selili lebades


Varahommikune seenelkäik


Mina-pean-metsa-saama-muidu-suren!


*

Neljapäev, august 15, 2013

Rattaga põhja minemas 4

*

04.07

Hommikul toimetame tasapisi.
Taevas selge, mõnede valgete tutsakatega. Sööme eilse jäänuki. Keerame eile vahetatud esirattal pealmise mantli õigetpidi (et muster ikka õigesti jookseks). Pakime kogu oma kuivanud varustuse uuesti kokku.
Veidi ennelõunat Teele. Läbi linna. Kohvikupaus.

Kulgeme tasapisi, kiirustamata.
Päike läbi pilvede.Keerame teelt kõrvale mere äärde.
Istume lihtsalt kivi peal, sööme võileiba ja mõnus on. Poleks kell nii vähe, jääks siia ööbima.

Pietarisaari/Jakobstadi poole suundudes (mis huvitav, et isegi nimed on erinevas keeles teised!) jääb teele Nanoq, Arktika muuseum. Kuna sel reisul polegi nagu kultuurat eriti olnud (vaid emotsioonid ja loodus!), keerame sisse ja külastame.

Eks ta üks paras segapudru ole. Gröönimaast, Siberist, Lapimaast ja kõigest korraga. Uurimisretkede ja avastajate ajalugu. Sekka meeneid ja näidiseid.
Jääkaruküti onn seestpoolt.

Külmamaa kirikus on altaril esivanemate kujutised, veesõiduk ja hüljes.

Muuseumis ringi kollates hakkab sadama. Mitte väga ohtralt, aga siiski. Lükkame rattad kohaliku kohviku ukse ette varju alla ja tõmbame kiled selga.
Õnneks vaibub varsti vihm.
Vaim virgutatud, kulgeme edasi.

Vahetevahel viskab ninna loomaaia lõhna.
Tee äärtes on karusloomakasvandused.
Rebased. Need valged-hallid.
Enne olid tomatid, nüüd on loomad.
Puurid nagu kasvuhooned. Pikad, katusega, võimalikult optimaalsed.
Miskipärast teeb nukraks.
Tomatite pihta ei tee.
Loomade puhul ent kurbtus hinge hiilib.

Pietarisaaris läbime linna, külastame poodi, hoiame mere ligi.
Läbi sadamast.
Leiame ujumiskoha.
Lööme putka taha telgi püsti.

(Pilt on tehtud hommikul, kui telgikate juba lõdvalt kuivama pööratud. Muidu peab telk vihma nagu loom!)
Ilm on jahe ja tatine. Kell on suht vara. Toitume, vegeteerime. Hakkab tibama. Läheme telki ja oleme seal.
Reede õhtu.
Kell 12 ja kell 3.
Toimub äkitsi miski padujooks ümber telgi. Keegi peaaegu kukub sellele.
Miskid hüüded ja hõiked.
Ma ei taha teada.
Omast arust olime piisavalt jooksurajalt kõrval.
Ellu jäime, ka telk.

05.07

Hommikul kuivatame seestmärgunud telgikatet, kohmitseme ja siis.
Tulevad noored piigad ja kukuvad putkas askeldama. Rõõmsa naeratusega meite suunas.
Simskola. Ujumiskool.
Pakime kiirelt oma tavaari ja kaome jalust.

Teel. Läbi paljukiidetud Setsme Silla Saarestiku.
Kõik soovitajad sel reisil on kiitnud.
Minu jaoks on ta.. nagu üks paljudest eelnevatest kaunitest kohtadest.
Ilusad külad, majad, rannad.
Taas tee ääres rammus veisekari.  Koos pakkuva sildiga.


Millist tükki minust Te soovite? Küsib iga veiseke.
Ligineme Kokkolale.
Enne linna uurime kohalikust kämpingust hindu ja võimalusi. et kui.
Ilm on ära keeranud. Edasi on vaid pikad ja metsikud teelõigud. Pikad ja trööstitud kaardi järgi. Vaateid on kindlasti palju ja kauneid!
Aga.
Otsustame, et siin lõppeb meie tee.
Käime bussijaamas ja tuvastame, et bussid Helsingisse käivad nagu maaliinikad linnadesse. Mitte iga päev.
Rongid aga sõidavad.
Otse Rovaniemist.
Jah, vaadake kaarti. Kokkola on üsna põhja pool.
Raudteejaamas saame teada, et esimene võimalus koos ratastega Helsingisse sõita on kesköö kandis.
Nõustume ja võtame piletid.
Ja meile jääb veel pool päeva.
Kulgeme kämpingu poole läbi linna.
Seal ligidal toimub miski rock-kontsert. Rahvas hiilib oma varustusega ühes suunas.
Meie kõnnime vastassuunas ja korjame taarat.
Krt, taara on naaberriigis mitu korda kallim! Korjata on kasulik.
Avastan, et traditsiooniliselt on mu rihmikud katki läinud. Ikka reisu ajal.
Ostame uued.
Sööme välihiinakas. Keset tänavat.
Meid jälitab miski jehoovakas. Kes küsib, et oleme me Eestist?
Esimest korda põgeneme.
Teist korda samasse jõudes tabab ta mind taas.
Olen viisakas.
Onu teatab särasilmi, et tal on ka eestikeelseid Vahitorne.
Loobun sirgelt ja viisakalt.
Kauplused sulguvad.
Läheme raudteejaama lähedale Prismasse.
Hängime sees ja tuterdame väljas katuse all.
Teeme aega parajaks poe sulgudes kõrvalolevas Mäkis.
Mul on jälle ratta esikumm tühi.
Sööme burksi, venitame aega.
Selle sulgudes läheme taas tibutava vihma varju Prisma varju alla ja vahetame rattakummi.
Peaks veel ühe päeva vastu!

Sajab. Oleme kui kodutud poe kõrval ehitusmaterjali hunniku pääl.
Loeme tunde.
Jah, kindlasti meid filmitakse.
Lõpuks, kesköö saabudes, läheme läbi sabina raudteejaama.
Seal on veel mõned.
Rong hilineb, teatakse.
Hakkab sadama. varju ei ole.
Rong hilineb veel, teatakse.
Läeme vihmavarju. Taksopeatusse, kõrvaloleva maja terrassi alla
Kuhuiganes, peaasi, et rongist maha ei jääks.
Rong hilineb pea pool tundi.
Rattad on kolmandas vagunis, oli meile öelnud piletimüüja.
Kolmas vagun on vale.
Vihma sajab, me oleme märjad ja tahame ära.
Keegi rongist suitsetama tulija suunab meid tahapoole.
Jookseme, rattad käe kõrval, leidmaks pagasivagunit.
Lõppeks pistab keegi pea välja ja võtab me pagasi ja rattad oma vagunisse.
Jookseme oma istekohtadeni.
Rongis. Kogu tavaariga. Lõpuks.
Vagunis on miski seltskond, kes vist kuskilt põhjapõdrapiirilt alates jooma on hakanud. Igatahes nad lällavad tüütult. Helsingini.
Veidi saame tukkuda, jalgu sirutada.

Helsingis, hommikul, võtame omad rattad ja suundume juba tuttavat linna pidi hommikusse.
Väike sõbrakõne telefoniga ja info laevaliikluse kohta on olemas.
Istume veel tunnikese merd vaadates sadama kõrval.

Laevale, sõit ja laevalt maha, koju.



Reisu lõpp.

*


Rattaga põhja minemas 3

*
30.06

Hommikul sajab.
Ilmateade lubab jätkuvat sadu.
Ometi ei taha veel lõpetada ja koju tagasi minna.
Otsustame lähedalasuvasse Raippaluoto saarestikku minna. Et kui väga sandiks keerab ilm, tuleme Vaasa tagasi ja bussile/rongile.
Kuivatame telgi, toitume, sajab, kuivatame uuesti.
Pakime ja läheme läbi poe edasi.

Ahh, mis ma ikka nii üksikasjalikult.

Suurtee äärest kaarega rahulikumat pidi.
On ujumisrand, mille jätame meelde kui telgitava.
Edasi suur varjualune-maja koos vaatetorniga.
Ka selle jätame meelde.
Siis ületame Soome pikima silla.

Jahe on.
Silla teises otsas kohvik.
Edasi kirikuni. Eraldi. Eksitus. Sibul otsib sellerit ja päkapikk maja.
Kirik, pood. Sadama juurde. Tee on takistatud üle tee palke pidi transporditava puupaadi pärast. Meri on kõrval. Paat sai kuuri. Kõik korras.

Sadam. Saareke, kus isegi grillikatus. Mille meelde jätame.
Kaart mainib veel miskit telkimiskohta. Läheme.
Satume looduskaitsealale.
Iga vähese maa takka on jahilaskmisehitis tee kõrval. Nummerdatud.
Loodus on ilus.
Lubatud telkimisala ei leia.
On eramaad ja kõik.
Peletame satikaid ja tuleme sama teed pidi tagasi.
Sadamasse.


Paneme oma telgi grillikatuse kõrvale.
Suhtleme möödajalutava vanapaariga.
Sadamas, kõrval, on tulijad ja minejad.
Uinume.
Linnuelu saatel.
Linde on palju!

Mõõdikul 60 km.

01.07

Hommik on päikseline. Oleme saarestikul, kus kui kaks jänesekõrva pikka teed. Sõidame ühte otsa.
Jahe, kuid päikseline.
Björköby.
Kõik tekstid rootsikeelsed.

Kiriku trepil mootorratturikiiver ja tee kõrval männikäbide keskel kurvasilmne kalapea.
Kiriku eeskojas toimub aktsioon Pääsukese Vabastamine. Lind on sisse lennanud ja ei oska enam väljuda. Hoiaime koos mootorratturitepaariga uksi lahti, lind nende kohal end vastu akent peksmas. Kuni taipame koristuskapist miski papirulli haarata ja Udupea siis sellega linnu uksest välja suunas.

Sadam neepe tipus.
Toidukoht.
Võtame kohvid ja söögid.
Meri laksub koos paatidega.
Teen kiire peapesu sooja veega.
Lühike karv, kuivab kiirelt.
Sadamas ZZ-Top-laadne vennike infonurgas.
Räägib oma rattakogemusi.
Ja väidab, et kohalikku rada saab sõita.

Läheme lähedal torni.

Ja vaatame alla ja ümber.
Trollimaa. Vesi langeb. Soon rootsiga.

Matkarada ent tundub siiski meie jaoks läbimatu, jätame ära.
Ühes tipus käidud, naaseme sama, juba tuttavat teed pidi ja poe juures keerame teise neeme otsa viivale teele.
Tuul on tugev.
Vaibapesukoht. Ujumiskool. Meri ja ilusad vaated. Telkimiskohti jagub.
Karjakoerad ajavad nagu filmis lambaid kobarasse ja auto haagise juurde.
Järgmisel päeval naastes on nii mõnedki lammastest oma kasukast ilma jäänu. Eks needsamad, kes eelmisel õhtul haagisesse aeti..

Looduskaitseala. Sõidame neeme tippu välja.
Leiame veel ühe suure ja sobiva ujumisranna. Lööme telgi püsti ja teeme õhtusöögi. Pärast istume niisama, joome teed ja sööme küpsiseid, vaatame kohalike noorte harjutusi iseseisvaks eluks ehk sotsialiseerumist. Ronime telki. Noored toovad helitekitaja ja kuulavad hilisõhtuni oma muusikat. Meid otseselt ei tülita.

63 km mööda saarestikku.

02.07

Äratus kell 6. Väga tugev tuul.
Hommikusöök, pakkimine. Poe juurest mööda ja sillani.
Üle silla tugevas külgtuules vänderdanuna peatume majakeses, et riideid vahetada ja veidi puhata.
Riideid ei vaheta, jahedaks läheb.

Taamal, mere peal hakkavad kaugemad saared valgesse kaduma. Suur Valge läheneb, saared kaovad üksteise järel nähtamatuks. Vihm tuleb vääramatult nagu Saatus muudkui lähemale ja lähemale. Süütame koldes tule ja toome veel küttepuid tagavaraks. Ja istume tule ääres, vihm maja kalllistamas ning kahetseme, et poest miskit grilli kaasa ei teadnud võtta. Sööme võileibu. Keeldun enne Teele asumast, kui näen kaugemaid saari. Vihm kestab põhjalikult ja kaua. Lahkume pea 4 tundi peale saabumist. Vahepeal kaalume juba võimalust majja ööbima jääda. Üldse ei taha märjaks saada. Jahe ja märg ei ole nagu üldse vahva. Vihm vaibub, taevas tõmbab heledamaks. Asume teel. Et saada kaela veel üks sahmakas vihma. Kuid tagasi enam minema ei hakka. Kui Teel, siis Teel. Kõige kaasnevaga. Õhk tõmbub soojemaks.
Kõrvalteid pidi Koivulahti/Kvevlaxi. Ilusad kasemetsad, ohtralt põnevaid linde. Päike kuivatab Teed.
Maksamaa/Maxmo ligidalt otsime ujumisranda, aga ei leia. Liigume sadama suunas, lootuses telkimiskoht leida. Kohalikul koolistaadionil on miski spordiüritus. Koolihoovi seega ööbima jääda ei saa.
Jõuame sadmasse ja lööme seal telgi püsti.
Sööme ja vajume suht kiiresti ära.

Teed rataste  all 72 km.
03.07

Udupea teeb hommikul luureretke kohviku juurde, mis veidi eemal. Ja naaseb heade uudistega - seal WC ja isegi pesemisvõimalus. Teeme näo, et saabusime just jahiga merelt ja küsime luba pesta. Saun oma eesruumiga on uhke ja kõike on küllaga. Peseme ja tänutäheks teeme kohvikus ühed joogid.
Maja seinal ripub vana kalavõrk.

Võrgu raskusteks kivid, mis pakitud kasetohtu ja tugevasse riidesse.
Oma ihu eest hoolitsetud, asume päikesepaistes Teele.  Ilus Tee.
Ja siis tõstab tuule ja pilved üles ning tuleb korralik padukas koos äikesega.
Saame läbimärjaks. Pilved hajuvad, kuid sadu kestab.
Ja kestab.
Ja kestab.
Jõuame teeäärsesse söögikohta. Astume sisse, võtame soojad joogid ja hamburgerid. Üdini märg ja külm on.
Udupea kaob tualetti riideid vahetama, mina joon kakaod ja sisendan riideid seljas kuivama. Rihmikud ja rattakindad vajavad siiski ohtra tualettpaberi kaasabi lirtsumise kaotamiseks.
Mõne aja pärast vihm vaibub, ilmub päike ja hakkab eneselgi soojem.
Kuna enam märjaks saada ei taha, või läbimärjana telkida, helistab Udupea taas Teel olevasse kämpingusse ja broneerib majakese.
Kuskile Tee peale jääb kirik. Kana risti otsas ja uhked seinamaalingud sees.

Kulgeme vaikseid kõrvalteid pidi. Ja siis läheb mu rattal esikumm tühjaks. Kohe nagu soss ja täitsa tühi. Keerame miskile laoplatsile ja hakkame kummi vahetama. Vajalik varustus muidugi kaasas. Udupea on uskumatult osav ja tubli ja minu kangelane!
Kumm saab vahetatud, uut suurt vihmahoogu kaela ei saa (tibutas vahepeal).
Õhtuks jõuame Uusikaarlepyy/Nykarlebysse. Läheme otse kämpingusse.
Majake 45 raha, telkimiskoht 10.
Võtame siiski maja.
2 kahekordset nari, suur avar ruum, kööginurk ja isegi vesi. Küll vaid külm, kuid siiski. Veekeedukann, pliit ja isegi toidunõud. Laotame kogu oma märja varustuse tuppa ja maja ette katuse alla kuivama. Isegi mu magamiskott on ühest kohast niiske.
Käime linna peal, poes. Teeme kuningliku õhtusöögi.
Millaski kustume.

Päevane läbisõit 73 km.

*

Laupäev, juuli 20, 2013

Rattaga põhja minemas 2

*
Ahh, Janne!

Saame võtme ja väntame lirtsudes majakesse.
Ukse avades leiame kaks koikut + kahekohalise laia aseme. Kuumategemiseagregaadi seinal. Ja külmkapi, mida me ei vaja.
Tõstame oma tavaari vihma käest tuppa. Ühe koiku madratsi märgumisest hoidumiseks teise peale ja selle asemele omad märjad asjad.
Paneme selga kuivad riided, tõmbame tuppa kuivatusnöörid.
Käime kuuma dushi alla ja lobistame märjad riided läbi. Viimased nöörile kuivama.
Kuuma-aparaat teeb toa kiirelt soojaks.
Hooti sajab. Ja me oleme hüperõnnelikud katuse ja sooja pihta!
Istume maja ees.

Tuleb Janne, kämpingupidaja. Siuke lahe-muhe mees. Nagu mõni matkajuht. Vähe boeem ja karvane ja põlenud ja oskaja moega. Küsib, kas poika seletas ja andis kõik, mis vaja.
Ei kurda.
Küsime linna kaarti.
Ta toob terve pataka ja seletab, et linnas peab ta koos naisega ka hostelit. Kus hommikul 5 raha eest ommikusööki saab. Kõike, mis kõhtu täidab.
Lubame läbi astuda.
Tõmbame telgi taharuumi laia-aseme peale kuivama ja lähme vihma vaibudes ja kõhu täis söönuna linnatuurile.

Kämpingukaardil näidatud telgikohad lainetavad kergelt.
Aga, ahh, Janne! Sellise hinnaga selline luksus!
Linn, see väidetavalt Soome väikseim, asub loomulikult taaskord saarel. Me ju teeme siiski rannikuretke!
On väike armas vana kalameeste elukoht ja vettpidiliikujate peatuspaik.
Huvitav tuulik.

Elamised ja lambad uduvihmas heina näsimas.


Ja udusse uppunud sadam. Seal kusagil lähedal on saar.

Ristleme mööda pakutud marsruuti, et väikse vanalinna kõiki nähtavat näha.
Möödume hommikusöögikohast. Janne on hoovil ja tervitab sõbralikult. Nüüd teame, kuhu tulla.
Vaatame ilusaid maju, loeme ajaloolisust ja siis tekib minus segadus.
Me ju oleme siin olnud!
Samas oleme hoopis teises kohas.
Sõidame tagasi, et kõik kindlaks teha.
Jah, nii ongi.

Linnas on lausa kaks äravahetamiseni sarnast kunagist turuplatsi.
Ja kõik samal uulitsal.
Mnjahh.
Linnakese, selle ilusa, uduse, ja omapärase, risti-rästi läbi sõitnud, läheme vihmasabinas oma mökkisse.

Hommikuks panen lausa äratuse.
Et jõuda hommikusöögile kell 8.
Ärkame-märkame.
Ja siis Janne elamisse-hostelisse.
Taas võtab ta meid hoovil vastu naeratusega.
Astume kaunisse majja. Kus eeskojas vedeleb kass.


Hommikuroog on külluslik. Pugime end täis.
Ümbrus on kui kodumuuseumis rannakülas.
Kui satute sinnakanti, soovitan igatahes!
Küsige kämpingus Janne käest!
Tänulikult väljudes käisime läbi veel rannaküla-vabaõhumuuseumi.

Siin nad elasid. Suures majas ootasid oma forellilaadungit, kuulsat, mitmed ümberkaudsed kaupmehed ja vahendajad.
Saades kraami, läksid hobuvanrid kraami täis ja kärbseparv järel, oma sihtkohta tagasi.

Turistitiir tehtud, naaseme oma tünni.
Ja märkame kämpingu ees Esti lippu lehvimas.
Ahh, Janne!
Korjame omas ajutises pesas riided ja muu taas kottidesse ning kinnitame rattale.
Taas Teele.
Vihmaähvardav ja suht jahe.
Tee ääres iseteeninduslik-putka.

Kapist võtame oma jao. Märgime päevikusse ja raha poetame rahakasti.
Nii lihtsalt see käibki.
Ja kui maitsev see kõik on!!!!
Kasvuhooned kõrguvad naja taga. Sellised SUURED.
Piirkond annab kurgi-tomatisaagi enamusele riigist.
Tohutult palju hiigelkasvuhooneid tee ääres.
Närpes, linn.
Kohvikus jääb meie omavahelist juttu üks lauasistuja kuulatama kuidagi huvitatult.
Ja veidi hiljem tuleb ja tunneb eestukeeli huvi, mis värk meil rännuga on. Jagab soovitusi.
See on ka ainus endast teadaandev kaaskeelne, keda sel reisil kohtame.
Innustatuna rahulikust teest kaaskeelse tunnistusel, otsustame lahkuda märgitult teelt ja minna oma, teist kaarti pidi rattasõidetavaks tunnistatud pidi.
Tuul on kõva.
Kümmekond kilomeetrit linnast eemal satume tee äärde, kus olematu teeäär ja autodel, neil ohtratel suurtel, liikumiskiirus 100 lubatud.
Mõne kilti pärast hakkab ebamugav.
Keerame ümber ja leiame täitsa autovaba metsatee, mis viib märgitud rajale tagasi.
Tee peal loivab laisalt metsjänes.
Linnud. Palju linde.
Jõuame suuremale kõrvalteele. Puhkame bussipeatuses.
Päike paistab.
Taganttuul.
Laseme sel end kanda.
Huilgame ja kihutame.
Päris pikalt.
Petolahtis otsime ööbimispaika. Et nagu asustatud paik. Kaardi järgi. Leiaks kirikuhoovi või koolimaja või midagi...
Leiame spordiväljaku.
On pingid, telgikohtki. On jalgpallijad.
Jätame meelde ja teeme väsinult tiiru veel asustuses.
Lapsed ja vanemad tervitavad nagu omasid.
Olemegi ju.
Piirkond täitsa rootsikeelne.
Käime poes ja remonditava kiriku juures.
Jah, staadion jääb!
Naaseme ja lööme oma elamise püsti.
Spordihoonete juures on pingid-lauad.
Toitume ja värki.
Korjame omad kodinad ja telki.


Öösel on reedeõhtused rollerid kuskil ligidal ja muidu noortekambad.
Aga keegi ei puutu.
Öösel on suht külm. Villased sokid magamiskotti ja soe riie peale.

Hommikul tarime asjad taas spordihoone külje alla ja telgikatte tuulduma.
Sest muidu on suht tuulevaikne.
Avastame, et hoone paar ustest on puhta lahti ja täitsa soojendusega tualettruumid.

Teen paar soojaveetarbimist seebiga.
Kuni hakkab äkitsi sadama.
Tassime oma tavaaritäis laua miskisse katusealusesse.
Lõpetame sajus hommikusöögi.
Pakime ja lahkume.
Sinnasamma bensukakohvikusse.
Laisk laupäevahommik.
Kohvi-kook, hommikune rootsikeelne raadio.
Kohalikest lehtedest ilmateade.
Lubab vihma ja värki.

Ikka veidi kiirte ääres, see õudukas.
Ja ikka veel aimatavad, kohati ka nähtavad rattatee märgid.

See vastav pööre on lohutus, täiega.
Need pruunid sildikesed. Läbi linnade, kõikjal teede ääres. Mõnikord maha kistud ja aimatav, mõnikord pleekinud, vaid mooleke suunda näitamas vähe tekstuursemalt, kolmandal värsked ja selged märgid.
Sadamas, paadikuurid.


Aminnes, enne suurlinna, taas kämping.
Sõidame lõuna aeg hoovi, vaatame üle kassi, küsime hindu ja sööme ühe kobeda lõuna.


Hinnad on mahedad, kuid liigume siiski edasi.
Malax, ehk Maalahti.
Jah, siin on juba nimed kahekohalised ja keel enamasti üheülbaline.
Malax/Maalahti kiriku ümbruses mitukümmend väikest aita. Nagu paadikuurid, kuid kus siin vesi?

Kirikus eneses toimus miski üritus. Selle lähedalt infotahvlilt aga saame teada, et ümber kiriku ligi 150 talli hobustele. Kirikussetulijate tarbeks.
Vaisiisnii.
Suundume edasi Vaasa poole.
Ees meteoriidikaatritest pikitud  saar, kus linukaitseala.
Möödume rahulikult ja otsime kaardin märgitud kämpingukohta.
Millest on alles jäänud suletud adminidtratuuvhooned. Korras välikäimla, lõkkekohad, palju sääski, pügatud muru ja majakesed, mille tellimiseks on igal pool sildid ja telefoninumbrid.
Kemps-vesi.katusealune - kolmainsus on töötav. Siiski polnud piisav.
Läksime alguses tagasi, siis edasi.
Vaasa, suht suur linn.
Kõik on suhteline.
Jõudsime. Imeilusad vaated. Nagu ikka saartevaheliselt ja kõrvaltee koheselt.
Lõpuks linnaäär.
Vaasaland või midagi taolist.
Palju lapsi ja nende vanemaid piiratud alal. Oli soe ilm.
Lapsi oli palju, igasugu asju tegemas kõiksugu atraktsioonidega.
Midaiganes.
möödusime. Kämpinguni.
Ja saime telgikoha koos vastava telkimisõiguselipikuga.
Maksis 27 raha raha.
Väike majake ligi 70.
Ahh, Janne!

Püstitame telgi, otsides mudavaba maad. Ilm on jahedavõitu, pinnas savimärg.
Jätame tavaari ja teeme lustliku ringi linna peal.
Ähvardab pikemat sadu. Loodame leida infot transpordi pihta.
Teated näitavad, et elusat inimest väljaspool tööpäeva ei näe.
On pühapäeva õhtu.

Tüüne selline.
Sõidame läbi linna, eksime saarele.
Tuleme tagasi.
See on homne teema, see saare suund.

*