Neljapäev, august 15, 2013

Rattaga põhja minemas 4

*

04.07

Hommikul toimetame tasapisi.
Taevas selge, mõnede valgete tutsakatega. Sööme eilse jäänuki. Keerame eile vahetatud esirattal pealmise mantli õigetpidi (et muster ikka õigesti jookseks). Pakime kogu oma kuivanud varustuse uuesti kokku.
Veidi ennelõunat Teele. Läbi linna. Kohvikupaus.

Kulgeme tasapisi, kiirustamata.
Päike läbi pilvede.Keerame teelt kõrvale mere äärde.
Istume lihtsalt kivi peal, sööme võileiba ja mõnus on. Poleks kell nii vähe, jääks siia ööbima.

Pietarisaari/Jakobstadi poole suundudes (mis huvitav, et isegi nimed on erinevas keeles teised!) jääb teele Nanoq, Arktika muuseum. Kuna sel reisul polegi nagu kultuurat eriti olnud (vaid emotsioonid ja loodus!), keerame sisse ja külastame.

Eks ta üks paras segapudru ole. Gröönimaast, Siberist, Lapimaast ja kõigest korraga. Uurimisretkede ja avastajate ajalugu. Sekka meeneid ja näidiseid.
Jääkaruküti onn seestpoolt.

Külmamaa kirikus on altaril esivanemate kujutised, veesõiduk ja hüljes.

Muuseumis ringi kollates hakkab sadama. Mitte väga ohtralt, aga siiski. Lükkame rattad kohaliku kohviku ukse ette varju alla ja tõmbame kiled selga.
Õnneks vaibub varsti vihm.
Vaim virgutatud, kulgeme edasi.

Vahetevahel viskab ninna loomaaia lõhna.
Tee äärtes on karusloomakasvandused.
Rebased. Need valged-hallid.
Enne olid tomatid, nüüd on loomad.
Puurid nagu kasvuhooned. Pikad, katusega, võimalikult optimaalsed.
Miskipärast teeb nukraks.
Tomatite pihta ei tee.
Loomade puhul ent kurbtus hinge hiilib.

Pietarisaaris läbime linna, külastame poodi, hoiame mere ligi.
Läbi sadamast.
Leiame ujumiskoha.
Lööme putka taha telgi püsti.

(Pilt on tehtud hommikul, kui telgikate juba lõdvalt kuivama pööratud. Muidu peab telk vihma nagu loom!)
Ilm on jahe ja tatine. Kell on suht vara. Toitume, vegeteerime. Hakkab tibama. Läheme telki ja oleme seal.
Reede õhtu.
Kell 12 ja kell 3.
Toimub äkitsi miski padujooks ümber telgi. Keegi peaaegu kukub sellele.
Miskid hüüded ja hõiked.
Ma ei taha teada.
Omast arust olime piisavalt jooksurajalt kõrval.
Ellu jäime, ka telk.

05.07

Hommikul kuivatame seestmärgunud telgikatet, kohmitseme ja siis.
Tulevad noored piigad ja kukuvad putkas askeldama. Rõõmsa naeratusega meite suunas.
Simskola. Ujumiskool.
Pakime kiirelt oma tavaari ja kaome jalust.

Teel. Läbi paljukiidetud Setsme Silla Saarestiku.
Kõik soovitajad sel reisil on kiitnud.
Minu jaoks on ta.. nagu üks paljudest eelnevatest kaunitest kohtadest.
Ilusad külad, majad, rannad.
Taas tee ääres rammus veisekari.  Koos pakkuva sildiga.


Millist tükki minust Te soovite? Küsib iga veiseke.
Ligineme Kokkolale.
Enne linna uurime kohalikust kämpingust hindu ja võimalusi. et kui.
Ilm on ära keeranud. Edasi on vaid pikad ja metsikud teelõigud. Pikad ja trööstitud kaardi järgi. Vaateid on kindlasti palju ja kauneid!
Aga.
Otsustame, et siin lõppeb meie tee.
Käime bussijaamas ja tuvastame, et bussid Helsingisse käivad nagu maaliinikad linnadesse. Mitte iga päev.
Rongid aga sõidavad.
Otse Rovaniemist.
Jah, vaadake kaarti. Kokkola on üsna põhja pool.
Raudteejaamas saame teada, et esimene võimalus koos ratastega Helsingisse sõita on kesköö kandis.
Nõustume ja võtame piletid.
Ja meile jääb veel pool päeva.
Kulgeme kämpingu poole läbi linna.
Seal ligidal toimub miski rock-kontsert. Rahvas hiilib oma varustusega ühes suunas.
Meie kõnnime vastassuunas ja korjame taarat.
Krt, taara on naaberriigis mitu korda kallim! Korjata on kasulik.
Avastan, et traditsiooniliselt on mu rihmikud katki läinud. Ikka reisu ajal.
Ostame uued.
Sööme välihiinakas. Keset tänavat.
Meid jälitab miski jehoovakas. Kes küsib, et oleme me Eestist?
Esimest korda põgeneme.
Teist korda samasse jõudes tabab ta mind taas.
Olen viisakas.
Onu teatab särasilmi, et tal on ka eestikeelseid Vahitorne.
Loobun sirgelt ja viisakalt.
Kauplused sulguvad.
Läheme raudteejaama lähedale Prismasse.
Hängime sees ja tuterdame väljas katuse all.
Teeme aega parajaks poe sulgudes kõrvalolevas Mäkis.
Mul on jälle ratta esikumm tühi.
Sööme burksi, venitame aega.
Selle sulgudes läheme taas tibutava vihma varju Prisma varju alla ja vahetame rattakummi.
Peaks veel ühe päeva vastu!

Sajab. Oleme kui kodutud poe kõrval ehitusmaterjali hunniku pääl.
Loeme tunde.
Jah, kindlasti meid filmitakse.
Lõpuks, kesköö saabudes, läheme läbi sabina raudteejaama.
Seal on veel mõned.
Rong hilineb, teatakse.
Hakkab sadama. varju ei ole.
Rong hilineb veel, teatakse.
Läeme vihmavarju. Taksopeatusse, kõrvaloleva maja terrassi alla
Kuhuiganes, peaasi, et rongist maha ei jääks.
Rong hilineb pea pool tundi.
Rattad on kolmandas vagunis, oli meile öelnud piletimüüja.
Kolmas vagun on vale.
Vihma sajab, me oleme märjad ja tahame ära.
Keegi rongist suitsetama tulija suunab meid tahapoole.
Jookseme, rattad käe kõrval, leidmaks pagasivagunit.
Lõppeks pistab keegi pea välja ja võtab me pagasi ja rattad oma vagunisse.
Jookseme oma istekohtadeni.
Rongis. Kogu tavaariga. Lõpuks.
Vagunis on miski seltskond, kes vist kuskilt põhjapõdrapiirilt alates jooma on hakanud. Igatahes nad lällavad tüütult. Helsingini.
Veidi saame tukkuda, jalgu sirutada.

Helsingis, hommikul, võtame omad rattad ja suundume juba tuttavat linna pidi hommikusse.
Väike sõbrakõne telefoniga ja info laevaliikluse kohta on olemas.
Istume veel tunnikese merd vaadates sadama kõrval.

Laevale, sõit ja laevalt maha, koju.



Reisu lõpp.

*


Kommentaare ei ole: