Väike emotsioon

Niiii.
Ja nüüd, lugupeetud inimesed, kes on miskil eluhetkel avastanud, et olemasolev on ummikus ja vajab väljundit milleskis alternatiivses.
Kõik, te, kes olete miskis kriisis end registreerinud igasugustele koolitustele, treeningutesse.
Jooga, gesaltteraapia, psühhodraama, paastulaager, muu teraapia... No midaiganes!
Mul on väga hea meel, kui olete avastanud sisemise mina, oma probleemid sada korda lahti rääkinud ja lahanud ja enesele mitmekülgset avanemist ja abi saanud.
Tõesti, tore!

AGA
ärge tulge mulle rääkima, et ainus ÕIGE tee probleemide lahendusteni on miski teie poolt õpitud nõks.

Igal inimesel oma Jumal ainuõige.
Kuid need vallatud õpetused, erinevalt religioonidest-ususektidest on pealtnäha ju nii ajuloputusteta, eksole?
Ma ei taha, et mulle vägisi peale surutakse, et kui ma pole läbinud seda või seda, kuulnud sellest või tollest, ei oskagi ma elada, ei tunnegi ma ennast ja enese teadmata hulbin kuristiku serval täies pimeduses.

Kulla inimesed, kes te üks hetk räägite sõna ja sõnastamise globaalsest tähtsusest ja teine hetk loobite ise enesekindlaid sõnu, kes te, kes peaks mõistma inimesi igas nende olukorras, tahate suruda neid inimesi enda kitsasse õpetusse, pakkudes seda kui AINSAT ja vaieldamatut TÕDE...
Teie, kes igas sobivas ja sobimatus olukorras toote kuhjaga näiteid oma imepärasest muutumisest õnnelikuks pärast hullu-enneolematuid piinu...
Kes te oma armastuse ja mõistvuse pealesurumisega kaotate igasuguse soovi end usaldada...

Teil ei ole õigus.

Ja siinkohal ei loe ma pahaks ühtegi suunda ega õpetust, vaid oma õpetuse pealesurumist ja teiste teede välistamist.
Mõni inimene, lihtsalt mõni inimene!
Lihtsalt.