Mõnikord

Aegu on kõik pealtnäha korralik.
Töö, kodu, kultuuriüritused.
Kuni
miskil õhtul saavad nad kokku, nemad, kes pole enam ammu kasvuraskustes ja maailmavalus.
Ja nad võtavad sulaselget viina.
Ja nad lähevad ülemeelikuks ning sinna, kus pimedus ja baarilett ja muusika.
Vanasti oli taevas sinisem, mäletan, ütleb üks säravsilmi ja pehme keelega teisele.
Näe, tuttavad näod, oi, tere!
Keegi seisab seinaveeres kartes sellest lahti lasta, sest muidu kukuks.
Keegi ripub kellelgi kaelas ja valab kaelale kaela oma tunded: Sa ei saa minna, ma ei suuda Sinuta!
Ja kael vaatab igavledes lage, teades, et seesama on juba olnud kordi ja ei vii kuhugi.
Korralikud inimesed, kes kasvatavad lapsi, teenivad igapäevast sissetulekut, õpivad.
Sellel õhtul on nad teist nägu.
Nad tantsivad kuidasjuhtub ja kellegajuhtub.
Nad suudlevad, embavad, heidavad nalja ja loobivad vaimukusi.
Nad naeravad palju.
Nad poetavad pisaraid.
Emotsioonid on kuubis.
Nad astuvad sügisõhtusse hommiku viie paiku, jalutavad kellegi juurde ja heidavad magama. Kes kuhu ja kellega.
Nad ärkavad hommikul pohmastena ja asjalikena.
On uus päev.