Rattaga Savonlinnast Lapeenranta 2.

Retretti'st tulles keeras ilm ilusaks.
Õhk oli küll jahe, kuid päike paistis.
Tee oli mõnus.
Ikka hooga alla ja ähkides üles. Paremale, vasemale, alla ja üles.
Huvitav. Ja tõeliselt ilus.

* Punkaharju on üks Soome tuntumaid looduskauneid kohti. 7 km pikkune kitsas mäeseljandik eraldab üksteisest Pihlajavesi ja Puruvesi järve. Punkaharju tekkis viimasel jääajal umbes 10 000 aastat tagasi mandrijää sulamisel, kui veed kandsid siia kokku liiva ja moreeni. Teadlased usuvad, et mäeseljandiku moodustamine kestis ligi 30 aastat. Oma nime on koht saanud arvatavasti seal kunagi elanud Punka-nimelise kala- või metsamehe järgi. 1803. a läbi Punkaharju reisides sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust nii vaimustusse, et ta käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Looduskaitseala moodustamiseni jõuti küll alles 1844. aastal, praegu on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Kuna olime juba reisu alguses paika pannud, et tähtis pole mitte kilometraaž, vaid elamused, siis polnud põhjust pingutamiseks. Vabalt sai nautida ümbritsevat.
Järved, kõrgendikud, majad, põllud, loomad, metsad.
Sel päeval sõitsime pikima maa maha.
Ööbimiseks keerasime järjekordse järve kaldale.
Koht oli ilus, kuid üsna neemekese tipus oli auto.
Sellest hoolimata viskasime kotid maha ja asusime poolekssaetud paadipooltest ehitatud tuulekojas õhtusööki valmistama.
Tuul oli, jahedaks läks.
Sõime, puhkasime, lahendasime ristsõnu.
Millaski tuli randa paat, mille omanik autoga ära sõitis.
Autoalune koht oli loomulikult kõige sobivam telgi ülespanekuks.
Kuna aga mullakint vaid paarisendine, siis vaiad maasse ei hakanud.
Ega midagi, ratastelt espandrid maha ja raudkivid abiks.


Siis tuli auto tagasi, sama mees koos kahe poisiga, pojad ehk.
Koht hõivatud, kehitasime naeratades õlgu.
Siin on rahulik olla, seletasid poisid.
Peaasi, et prahti eriti maha ei jäta.
Polnud mõtteski.
Omad sodid korjasime igakord kenasti kotiga kaasa esimese prügikastini.
Sõbralikud inimesed.
Istusid paati ja läksid kalale.
Meil kõht täis, rammestus keres ja õues tõmbus jahedaks.
Tuul oli külm.
Mis muud kui telki ja unevalmis.

Öösel hakkas sadama.
Äärmised said märjaks.
Tuul ei vaibunud.
Hommikujook oli soe ja väga õige.
Tagumine meist sai selga kollase turvavesti.

Mõne kilomeetri pärast jõudsime Parikkalasse.
Läksime kohvikusse sooja.
Sest ilm oli jahe ja niiske.
Kook oli pagana hea.

Külastasime loomulikult iga kirikut, mis teele jäi, küsisime teed muude vaatamisväärsusteni.



Ja siis hakkas sadama.
Õnneks mitte tugevasti.
Üks meist laulis jõululaule, igal päeval, õhtul ja hommikul.
Mis niisket olekut ja u 12 kraadist olu silmas pidades polnudki nii üllatav või kohatu.

* Parikkala skulptuuripark. Parikka harrastuskunstniku Veijo Rönkköneni aastakümnete jooksul tehtud ja kogutud betoonskulptuurid, mis nüüd tema isiklikku aeda täidavad. Kunstnik lubab lahkelt aeda ka külastajaid.














Linnast u 10-15 kilomeetrit väljas, sõidutee ääres, asuski juhatatud koht.
Terve maja hoov oli täis kujusid. Klaasist silmade ja säravate hammastega.
Ootamatust puude vahel.
Kohati sammaldunud ja lagunenudki.
Kel tigu kõrvas, kel herilasepesa õla peale juuste varju ehitatud.
Kõnniteeplaatidel igal oli jala või käejälg.
Huvitav ja kaunis.
Täis nutikaid pisiasju, mille nüansside tabamiseks oleks ikka pikalt pidanud koha peal viibima ja süvenema.

Edasi sõidame, suht vene piiri ligidal, mööda Karjala teed, mööda Muuseumi teed.
Kord sõidutee ääres, siis jälle suure kaarega rahulikumates kohtades.
Jäljeks ikka pruun silt valge rattaga teed ja suunda juhatamas postidel.

Soome on ilus ja metsik. Vähemasti see, mida nägin.
Jõhvikad ja kaljurahnud, kivine ja karge, järvederohke ja ebatasane.
Hoolimata suurest veerohkusest ja ohtratest võimalustest, ei ajanud välistemperatuur miski moega mind vette, ujuma.
Ei, loomulikult oleks võinud hullem olla, aga no kui ei kisu, siis ei pea.

Õhtuks piilusime kaardilt jälle uimarantaa kanti.
Esimese hooga panime napilt mööda, kuid juhatuse peale leidsime saunaderohke liiva-kivi-ranna.
Telgi jaoks oli plats. Oli puukäimla. Oli sauna ees katusealune.


Vesi oli nagu tegelikult soe, aga õhk jahe.
Hoolimata sellest käis vapraim meist pesus-ujumas.

Öösel hakkas sadama.
Ja sadas nii 10 tundi järjest.
Mille tulemuseks oli läbivettind telk, paar märga magamiskotti ja üldine kontideniulatuv niiskus.
Hoolimata sellest sai järveäärse sauna varikatuse all hommikujoogid-söögid valmistatud.
Priimus oli omast käest.
"Kuradi külm on
kuradi-kuradi külm on!"
See sai tunnuslauluks.

Mingite tundide pärast vihm taandus.
Imatra linn oli tosina kilomeetri kaugusel.
Peas liikusid mõtted kohe linnas bussi, Helsinkisse ja laevaga kodu poole põrutada.
Linna jõudnuna algasid ebaõnnestumised.
Kahe tunni jooksul linnas läks 2 tagumist rattakummi.
Autod ei lasknud sind enam üle tee.
Siuke nõme tallinna-tunne tuli peale.
Ei olnud hea ja sõbralik.

Vihma kallas hoogudena.
Miskil rattakummivahetustunnil sai kuhugi hotelli vastu raudaiale telgikatted-magamiskotid tuulduma laotatud.

Kui 2 meist infopunkti teavet koguma läksid, sattusid nad telekast nägema seda kaunist lõiku teleülekandes, kus Eesti Kanter kulla heitis.
Sobiv ajastus!

Rattad korras, kanalid ja tammid üle vaadatud, jonnaka kangekaelsusega edasi.
Lapeenranta poole.
Seal liivalinn-kindlus-ehitis-misiganes.
Nii me arvasime.

Sõitnuna õhtuni, hakkasime piiluma läbi seenevihma öömaja suunas.
Rand, paadikuurid, telgile puudealune ruum...
Vaatame veel natu edasi.
Seal ta oli.
Just see, mida vaja!

Suur varikatus, mille alla mahtus nii magama kui rattaid kotte hoidma.
Majja sisse ei hakanud loomulikult murdma, kuid katusealune oli olemas.
10 minutit peale maja ja ümbruse uurimiseks peatumist hakkas karm padukas.
Paari röögatusega said rattad vihmavarju.
Ja tuvastatud, et koht on ööbimiseks parim!

Kõrval jälle saun-kämping ja kuivkemps.
Varjualuses sauna ees õhtusöök, soojad riided selga ja unele.
Lihtsalt, koormakile alla, matid peale ja magamiskotiga otsa.
Sellel öösel sadu ei kuulnudki, kuid hommikul oli udu järvel vägev.
Hommikujook, võileivad ja Lapeenranta suunas.

Ja siis hakkas sadama.
Esimese hoo kätte saanuna ootasime paarkümmend minutit bussipeatuse varju all, et jääks järgi vihm.
Nagu jäigi.
Kuid siis kestis edasi.
Poole tunni pärast oli juba mõttetu, märg ja jäiselt külm.
Lihtsalt uhasime.
Oma paar tundi, paar korda eksides, tagasi tulles ja vahetpidamata ilma ja midaiganes kirudes.
Igatahes nüüd edasi kasvõi läbi pussnugade. Bussile ja sooja. Laevale ja koju!

Läbi küsimiste ja eksimiste bussijaama jõudnuna läbimärjana (ma pean silmas LÄBI märjana, nii et pesuni ja sussist pidi vett välja valama), jäi vihm loomulikult järgi.
Igatahes, väike kostüümidraama vastavalt võimalustele ja bussi.
Ja siis toimus miski arusaamatus, igatahes jõudsime küll sama bussiga, kuid u 2 tundi hiljem kui teada, kohale
Aga see selleks.
Siis koos oma märgade kottidega ralli läbi Helsingi sadamasse, 10 minutit enne laeva väljumist, rattad autodekile ja olimegi paigas.
Paras loksumine.
Tallinnas.
Krdi külm on, ausalt.

Kodus.
Soojas.
Soe dush, puhtus.
Oo. mis õndsus!!!

Ilus reis oli.
_______________
*Info