Süveöö hüljes. Paadiga Soomaal.

2 auto-paaditäit tegelasi Saarisoole, sealt retke algpunkti, sinna rippsilla juurde, misiganes koha pärisnimi oli.
Paadid vette, rahvas-kompsud sisse, suund kätte ja aerutama.
Esimene pooltund rahulik.
Teadja teab, et öösel läheb pimedaks. Ja külmaks. Ja et pimedas on sant randuda.
Kuna paatisaamisega suht kiire sai, siis teeme peatuse kaldasse.
Pooled kaldale, pooled paati kinni hoidma.
Võsa vahele hakkas veepealolijate karjeid kostma, et puu ja puu, tulge kähku!
Nu kiirendatud tempos siis hädasolijate juurde.
Puu peksab! Harry Potteri killerpuu! Siva paati ja eemale!!!
Ok, saamegi siis kaldast lahti ja eemale.
Mis juhtus?
Peatuskohal kasvas õunapuu. Paksult täis väikseid õunu. Ja kui miski rabin või tuuleke, siis hakkas neid seal rahena alla tulema.
Põhjus paanikaks.
Edasi jõe peal olid terved parved õunu ringi ujumas ja oksarisu taha kogunemas.
Nüüd hakkas minema niiskeks, külmaks ja pimedaks.
Riided selga, mis muud.
Udu tõusmas jõelt.
Ritsikatesirin.
Kas lind või nahkhiir hääletuna üle liikumas?
Lind.
Kuna sõudja seljaga sõidusuunas, siis silmside vastasistujaga ja mäng vasakule (siis pidi vasaku aeruga tõmbama), paremale ja otse. Omas pöördvõrdelises loogikas see just nii töötaski. Paat läks vasemale vasakuga tõmmates.
Laial rahulikul jõel polnud probleemi.
Paar kitsaskohtagi sai aeru lahtilükkamistokina kasutades läbitud.
Erinevalt kanuust vajab paat aeruga lahmimiseks ruumi.
Aga eks harjub ja õpib.
Möödasõidetud hoonetest kostub laupäevaõhtust melu.
Elämä on laiffi! röögib üks kitarristunud noorsand juba eemalt. Muid sõnu ega tuure ei paista ta teadvat.
Varsti ilmuvad esimesed tähed ja on raske näha, kummalt poolt eesolevat puhmast läheb lai vesi.
Paadininas istuja on moondunud taevassevaatavaks sissepakitud käilakujuks, ahtrisolija kohandub paadi anatoomiliste iseärasusetega ja tahab süüa, 2 keskmist vahelduvad juhatajast aerutajaks.
Miski hetk aitab vaid taskulamp eraldamaks kallast veest.
Tähti paljuneb, selged, suured ja madalad mustrid.
Kuu. Täispoolik, kuid särav, madal ja suur.
Augustitaevas.
Langevad tähed. Kolme nägin.
Vaikne.
Aerusolin.
Vasakule, otse.
Udu on kolinud jõelt kallaste kohale.
Kivile otsa (no ei näe!).
Veidi pusimist ja lahti.
Tähed.
Kuu viskab puude vahelt tulles tugevat valgust, siis hääbub jälle võsa taha.
Kuuvalge vesi niriseb aerulabalt musta vette...
Taevavalgusesse kaldal tekivad siluetid.
Hobused.
Liiguvad, hirnuvad.
Pimedas, udus.
Miski krabin kaldas, robin lausa.
Aerud veest välja, kuulatus, taskulamp.
Valgusvihku ilmub suur valge tähniline hobune.
Siil udus oma naturaalseimal kujul.
Selja taga tal veel paar isendit.
Krõmpsutavad veepiiril mahlakaid taimi.
Hirnuvad, peeretavad, lähevad edasi.
Nii ka meie (hirnumine välja arvata).
Teine paat on kuuldekaugusel, näha vaevuaimatava musta laiguna.
Kui just kuuvalguses valgena ei paista.
Vaikus, aerusolin, kaldaudu, tähevalgus, Kuu intensiivsed sähvatused.
Kui Kuu otse ees, on vaja silmi käega varjata, et näha eesolevaid oletatavaid takistusi.
Keerame vasakule. Koos jõega.
Nüüd Kuu selja taga ja valgustab sobivalt tulevikku.
Siiski piisavalt hämar, et mitte märgata üht veealust kivi.
Ja sinna otsa me jäime.
10 minutit pusimist aeruga igast servast tõmmates ja tõugates, siis aga teine paat appi hüütud.
Polnud ju mingit lusti suht sügavasse (üle põlve või puusagi) vette öösel tuterdama ja paati lükkama minna.
Teine paat tuleb, haarab paadininast ja tõmbabki meid kivilt ära.
Kivil istus väike konn...
(Selle laulukese lõpu tänapäeva nooruse varianti ma polnudki veel kuulnud...)
Tunnid lähevad.
Hakkab vaikselt juba heledaks minema taeva altservast.
Seal on kosk, sealt lähme ükshaaval läbi, juhendab teine paatkond.
Ja siis me vaatama, kuidas nad kivide otsas istuvad.
Ja siis me näeme, kuidas nad võiduhõikega teisel pool kividest lõksu on.
Mis siis ikka, eks teeme ära!
Esimene raks ebaõnnestub.
Saame lahti ja tagasi.
Nii, nüüd on vaja hästipakitud isikud ümber pakkida.
Raskus tahaotsa, hoog sisse ja...
Kolks, kolks vastu kive ja tsupsti läbi!
Osavad!
Hakkab tasapisi valgenema.
Ja järsku olemegi kohal.
Paadid kaldasse, inimesed-kodinad välja, päästevestid majja ja ongi kõik.

Raba jääb teiseks korraks.

Uni murrab, ka juhti.
Päike hakkab tõusma.
Jänes, põder, haugas.
Lademetes toonekurgi.
Magavad lehmad.
Bensukas kohviabiga.
Kodus.