Juba hoone ise on sürr. Vabrik, tootmishoone, misiganes ta kunagi olnud oli.
Teisele korrusele ja seal ühes suures laoruumis (?) kunagises ongi pildid.
Selged, lihtsad ja lummavad.
Värvid ja esemed, inimesed. Ilmed, aimatav. Pildil on lugu taga, igal.
Ja vürtsi lisavad pealkirjad.
Olin tegelikult üllatunud, et autoriks nooremapoolne eestimaalane.
Mitte, et pildid vanusest või maalusest muutunud oleksid.
Ja siis ilmus nurga tagant kass. Tokerjas, räsitus, pikakarvaline, kaelarihmaga ja tegi nõudvalt Njäu. Arvatavasti oli see siiski kirburihm, miks muidu üritas ta mu vastunäugumise peale oma koduloomi hõõrudes minu soki sisse ümber kolitada. Trepil oli prügikasti kõrval ta söögikauss.
*
Edith Piaf. Film.
Kui end mitte lasta pisiasjadest häirida (faktide moonutused, süžee hüplikus ja kohatine sisutühjus ning näitlejameisterlikkuse võrdlemine ettekujutusega olnud persoonist), oli see kakspooltundi täis vagast väge. Hääle väge, hoolimatu elujõu väge. Ja selle turjal, laulude turjal, nende kuklas kajades oli kõik õige.
Otse kinost külla, seltskond, õuegrill.
Läbi öö ja surnuaia ning muugi ratastega tagasi.
Öö täis lähedust ja puhtsüdamlikku und.
Hommik helge ja Piafi muusika saatel tööle end tantsitud.
Tänase päeva kuklaraadio repertuaari pole vist raske ära arvata.
Olla terve päeva nii naerul, äraolev ja särav, et kolleegid peale märkuste ka kadedaks muutuvad.
Saada sõnumeid ja kõnesid headelt, harvakostvatelt.
Ja tunda, et parem osa on otsapidi käes ja tulevik natukenegi enda teha.
Hakka või pelgama, mis sest asjast saab sedasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar