Õnne pole mänguasi, ära mängi temaga

Ma pole armunud elusse.
Ma elan.
On see taak või kink, oleneb. Meeleolust ja olukordadest.
Aga mõeldes pisut.
Teema.
Metsataguse vihjena siis nii.
Mis teevad mu elu elamisväärseks.

*Armumine. Jah, mulle meeldib tunda end lahti maast ja valitud, üleilma, hoolimatult hoolivana ja tiivutult lendavana, ikka ja jälle pinnale ja kõrgusse...
Valutada kaugelt ja rõõmustleda lähedalt.

*Tuli. Nii lõke kui kamin, küünal kui ahi.
Elus tuli oma viisakal pinnal.
Tema ees avanevad hinged ja pildid, nii tulesnähtu kui minevikust silme ette kerkivad.

*Vihm. Vihm, kui ees, kusagilgi ootamas soojem-kuivem koht, on lihtsalt hea.
Oled märg hetkeks, ja siis?
See on ju ainult vihm.
Eriti soe suvine, olgu tirts või padu.
See annab elu.
Kõndida halli taeva all, kui kõik on kuhugi peitunud, olla üksi ning puhastuda.

*Naeratused. Tead neid naeratusi, mis täitsa uskumatutel hetkedel Sulle suunatakse. Täitsa uskumatute inimeste poolt. Või ka omade.
Need pole lihtsalt naeratused, huulekõverused.
Ma mõtlen seda omakstunnistamise tunnet, heasoovlikkust siirast, sooja mõtet teise suunas.
Ja olgu see suu- või silmanurgas.
See on.

*Muinasjutud. Mulle meeldivad lood. Inimeste- või muinaslood.
See annab juurde mulle selle mõõtme, mida keegi mõõta ei saa.

*Loodu. Nii Looja kui inimese ponnistused nägemusi kujusse suruda.
Mõni üritus on vastukajaline.
Minus eneses.
Kui haakub, siis haakub.

*Rahu. Ülemaailmset, jah, paluks.
Aga muidu sobiks ka see, et kuulataks ja ei karjutaks.
Ja kui püütaks arvestada.
Ja ei oleks miskeid hulle kõigutamatuid eelarvamusi.
Ja siia RAHU ehk tasakaalu alla käivad ka need hetked, kui üksi vastu seina, peeglit või taevast seisad. Üksi, nimetult ja ausalt.
Mingu selleks aega palju läheb.
Ja pole ma ju kiirabi, papp ega politsei, et 7/24 kättesaadav pean olema..

*Sõbrad. Kummaline on see sõna, mille definitsiooni ma ei oskagi kohandada oma elule.
Ma tean neid, kes on.
Kes on läbikatsutuna heas ja halvas ikka olema tulnud.


Need siis asjad, mis mulle hingerahu ehk õnne annavad.