Kinokultuur

Mis see selline on, eks?
Mis on ühistranspordikultuur?
Mis on üldse kultuur?
*
Kino.
"Nõiutud".
Siuke ülevõlli, kuid mitte pahatahtlik aia!!!komöödia.
Pigem naer sellest, et sinisilmsus on olemas.
Ja ei sobi reaalsusesse.
Sisu lihtne. Kaunist disnimultikast saadetakse printsess, äsjaarmunu ettejuhtuvasse printsi, koledasse njuujorki, reaalsusesse läbi kanalisatsiooniluugi.
Ja siis õnnest särav printsess kõiges ja kõigis vaid head ja õnelikku lõppu näeb.
Nu on siuke ullike.
Aga funkab omal moel.
Ok, ei hakka filmi ümber jutustama.
Igatahes häppiolek hakkab usutavana tunduma.
*
Kahe pingirea vahet on nii, et kannad vaevu eelolevat tooli puutuvad.
Siiski on mu seljatagaistuja suutnud end nii kaugele venitada, et mulle kordi korraliku rappumise korraldada vastu seljatuge.
Naerust kinosaalis saan ma aru.
Aga telefonihelinatest (ok, juhtub) ja häälekatest kõnedest: "jou, kinos olen, mis teed?" ma enam aru ei saa.
Ja veel häirivad mind tüübid, kes oma telfonidega sõnumeid saates kõiki ümbritsevaid pimestavad. Ausalt, see on intensiivne valgus, mida väike värk edastab.
Või kõvadest kommentaaridest, mis kuuluvad vanematele kui kümneaastastele.
Valjudest kommentaaridest.
Krt, ühistransporditunne täiega, et keegi elab kuklas, hõõrub end vastu sind, jagab sulle absull ebavajalikku infot, ei lase rahus keskenduda...
Väljun pingireast tõkkejooksu tehes üle põrandale jäetud popkorni- ja kokapakendite.

Olen pirts, olen.
Aga.
Mõnikord, harva küll, aga.
Ei tundu inimesed ilusad ja head.