Aga koidikud on siin vaiksed...

Ma ei teinud pilte.
Ma sõitsin rattaga ja vaatasin. Tagajärgi.
Ja nägin kurbi nägusid, palju.

Kui inimesel on nälg, ja ta näeb leiba silmaulatuses ja ta lõhub tõkke leiva ja enda vahel, ma saan aru.
Kui inimene külmub, siis muugib ta lahti ukse sooja ruumi, ja elab üle.
Kes peale leiva viina võtab ja poeriiulid segi peksab, muu toidukraami jalge alla tallates või sooja saanuna soojaku ära lagastab, sel õigustus puudub.

Ja mul on kurb.
Ja mul on hirm.

Ja mul on siiralt kahju, et enamik kannatab. Et on, nagu on. Et ei kuulatud. Et ei arutatud.
Et praegu on niipalju eeltöö tegematajätmise pärast.
Ei meeldi mulle lahmimine, ei meeldi.